Kui kellegil jääb igapäevastest miljarditest ja triljonitest väheks, siis on natuke kangemat kraami. Soovitatav vaadata peale kolmandat õlut.
3 Likes
Suht kiirelt jooksis aju kinni ja kuskil 9 min pealt hakkas tossu tulema. Sellisele kraamile õlu ei mõika….seeni vist vaja
Veel natuke numbrimaagiat:
1 Like
Ei ole sinuuga nõus. Täna on meil Nividia ja “kõik ülejäänud”. Ja Apple oma M4 ja “kõik ülejäänud”. Meil OLI Intel ja “ülejäänud”. Täna on I positsioone kaotamas ja AMD kandadele astumas. Sa oled kas esimene või oled “mittekeegi”. Kukud sinna tavalise konkurentsi ja konsuumertehnika maailma. Eks 8086 vorpisid ka pärast kõik NECid ja JVCd ja kuratteab veel kes. Aga kes sellest hoolis? “Säästukas”.
Mäletad – no one ever fired for buying IBM. Suur Sinine ja Seitse Pöialpoissi. Oli Nr. 1 70% turuosaga ja “kõik ülejäänud” jagasid ülejäänud 30%.
Veel üks out-of-the-box lähenemine, sedapuhku aastast 1997 (Williamson / Van der Mark, PDF), mis püstitab hüpoteesi, et elektron võiks olla stabiilsesse toroidse trajektooriga elektromagnetväljapöörisesse “lõksu” jäänud ülikõrgsageduslik footon, ehk et sisuliselt mateeria ja valgus võiks koosneda samast “alusmaterjalist” - seejuures on tähelepanuväärne, kuidas geomeetrilisse mudelisse elektroni/positroni Compton’i lainepikkuse sissesöötmisel kukuvad sellest mudelist iseenesest välja elektroni ja positroni ülejäänud parameetrid: laeng vastavalt -1 või +1, spinn 1/2 up/down, intertsiaalne mass, sisuline seletus aine ja antiaine annihilatsioonile jne:
Eeldades, et inimloom tahab avastada uusi, senisest efektiivsemaid viise mateeria-energia manipuleerimiseks inimlooma kasuks-ellujäämiseks (Suur Filter!), siis paistavad sisulisi seletusi pakkuvad teooriad mõnevõrra lootustandvamad võrreldes vaid kirjeldusi pakkuvate teooriatega…
1 Like
Mis juhtub, kui paber 103x kokku voltida?
Aeg saab otsa. Juba 81. voltimine võtab ca 240 miljonit aastat (sest paberikuhja teine pool ei saa valgusest kiiremini liikuda) - ja mida kaugemale, seda kallimaks.
Aega on piisavalt.
1 Like
Ilmselt on seda siin foorumis varasemalt ka kajastatud. Aga kerged paralleelid hakkasid lugedes tekkima tänase lääne maailma ühiskonna dünaamikatega:
“Universum 25” katse on üks kõige hirmutavamaid teaduskatseid ajaloo jooksul, mis püüdis hiirte koloonia käitumise kaudu selgitada inimühiskondi. Idee “Universum 25-st” tuli Ameerika teadlaselt John Calhounilt, kes lõi “ideaalse maailma”, kus sajad hiired pidid elama ja paljunema. Täpsemalt ehitas Calhoun nn “Hiirte Paradiisi”, spetsiaalselt kujundatud ruumi, kus närilised said nautida rohkelt toitu ja vett ning suurt elamisruumi. Alguses paigutas ta sinna neli hiirepaari, kes hakkasid kiiresti paljunema, mille tulemusena nende populatsioon kiiresti kasvas. Kuid pärast 315 päeva hakkas nende paljunemine märgatavalt vähenema. Kui näriliste arv jõudis 600-ni, kujunes nende vahel hierarhia ja siis ilmusid nn “õnnetud”. Suuremad närilised hakkasid ründama teisi, mille tagajärjel paljud isased hakkasid psühholoogiliselt “lagunema”. Selle tulemusena ei kaitsnud emased end ja muutusid omakorda agressiivseks oma järglaste suhtes. Aja jooksul näitasid emased üha rohkem agressiivset käitumist, isoleeritust ja vähest paljunemissoovi. Sündimus oli madal ja samal ajal kasvas noorte näriliste suremus. Seejärel ilmus uus isaste klass – nn “kaunid hiired”. Nad keeldusid emastega paaritumast või oma territooriumi eest “võitlemast”. Kõik, mis neid huvitas, oli toit ja uni. Mingil hetkel moodustasid “kaunid isased” ja “isoleeritud emased” enamuse populatsioonist.
Calhouni sõnul koosnes surmafaas kahest etapist: “esimesest surmast” ja “teisest surmast”. Esimene iseloomustus elueesmärgi kadumisest, mis ulatus kaugemale pelgast eksisteerimisest — puudus soov paarituda, järglasi kasvatada või ühiskonnas rolli täita. Aja möödudes jõudis noorloomade suremus 100%-ni ja paljunemine langes nulli. Ohustatud hiirte seas täheldati homoseksuaalset käitumist ja samal ajal suurenes kannibalism, hoolimata sellest, et toitu oli külluses. Kaks aastat pärast katse algust sündis koloonia viimane poeg. 1973. aastaks oli surnud viimane hiir Universumis 25. John Calhoun kordas sama katset veel 25 korda ning iga kord oli tulemus sama.
Calhouni teadustööd on kasutatud mudelina sotsiaalse lagunemise tõlgendamisel ja tema uurimistöö on keskne punkt linnasotsioloogia uuringutes.
Me näeme praegusel ajal otseseid paralleele tänapäeva ühiskonnas… nõrgad, feminiseeritud mehed, kellel on vähe oskusi ja puudub kaitseinstinkt, ning liigselt ärritunud ja agressiivsed naised, kellel puuduvad emainstinktid.
10 Likes
See katse, millel pole mingit pistmist teaduse ega teadusliku meetodiga, paljastab kõigest kõneleja kalduvused, ei enamat. Kehvastivarjatud soov naasta 50 aasta tagusesse aega on ilmsem ja kõnekam kui kõneleja loodab.
Su vastulause rinxile näitab samuti arvaja seisukohta!
Olen juba aastaid tagasi selle hiirekatsega neti vahendusel tutvunud ja minu arust on see tõesti kohutav ning üsnagi reaalne väljavaade. Katset on korratud samades ideaalseis tingimusis ja taasjõudmine samadele tulemustele ei näita kuidagi kellegi kalduvusi.
Ükskord see Homo Sapiens ennast hävitab, lihtsalt, mõistus lahkub ennem füüsilist kehandit…
4 Likes
Calhouni katse näitab ülerahvastuse probleeme. Järjekindlalt üritavad seda kuidagi teistmoodi tõlgendada igasugused äärmuslased nii vasakult kui paremalt. Evolutsiooni plaanis on ülerahvastus väga suur probleem, sest see võib viia liigi väljasuremiseni. Üldiselt ei meeldi “emakesel loodusel” kõiki mune ühes korvis hoida.
Igatahes oli see kindlasti huvitav lugemine. Kriitika teadusliku puuduse kohta vajaks siis veidi põhjalikumat lahti selgitamist. Olid tingimused valed, kunstlikud? Tulemi tõlgendamine ekslik, põhjused mujal?
Võib ju nii mõelda, et see programm, mis on looduse poolt kaasa antud (pmts. nagu gravitatsioon), ei luba teatud liigil piiramatuseni laieneda-paljuneda. Populatsiooni parabooli järgsel hakkab tasapisi domineerima isehävitus mehhanism. Mis õiguse võtab üks loom, et temale kuulub terve maailm ja laieneb kõikjale. Looduses pole selliseid variante. Alati tekib mingi uus tasakaal, liiga palju kiskjaid = vähem saakloomi (sõrailisi). Vähem saakloomi > vähem kiskjaid.
Meie pärineme samuti loomariigist ja kui sealsed printsiibid kehtivad, siis hakkavad need kehtima ka meie hulgas. Me ei saa end mõtetes loodusest isoleerida, see nn. “programm” on universaalne. Universum ei püsiks vastasel juhul koos, kui eksisteerivad ebaloogikad, liigne juhuslikkus/määramatus. Siis süsteem hävitaks end ise kiiresti ära. Mingi sund on arengu, tasakaalu, täiustumise ja laienemise suunas. Eriti grandioosne on mõte, et inimene on miski looduse kroon. Ja sellest lähtuvalt kasvab välja ülbus panna loodus enda tahte järgi toimima või omada looduse üle võimu. Kasvõi see kliima hüsteeria. Paras tolmukübe, tihti suht amööbne, eriti vaimselt. Alles õpib tundma maailma, nagu beebi.
3 Likes
See on põnev kontseptsioon.
Ülerahvastatus koos piiramatute ressurssidega on osalt see, mis tänases inimühiskonnas toimub. Objektiivselt vaadates pole kunagi elatud nii hästi - toitu on piisavalt (isegi liiga palju), füsioloogilised baasvajadused rahuldatud, samas eluga rahulolematuse (stressi) tase väga kõrge, linnastumine, anonüümsemad suhted, mis muudavad inimesed üksteise suhtes vaenulikumaks (nt. ühiskonna polariseerumine teatud küsimustes).
Ressursside (toidu) poolest ei ole probleemi, et inimkond võiks veel suuremaks kasvada, aga tänane ühiskonnakorraldus selles heaolus viib sinnani, et järeltulijate saamise soov ja vajadus langeb alla kriitilise piiri.
3 Likes
Paluks põhjendada, miks sel pole mingit pistmist teaduse ega teadusliku meetodiga?
3 Likes
Võib-olla see heaolu ikkagi ei ole nii väga heaolu. Liigina on see tehislik keskkond, kuhu me oleme end ise asetanud, selline millega me ei ole jõudnud tegelikult kohaneda. Mitmed loomaliigid samuti ei kipu väga edukalt paljunema loomaaia tingimustes, kuigi nad on seal 100% ohutus keskkonnas, ravitud, hoolitsetud ja ei pea toidu pärast muretsema.
Mitte sellepärast, et nüüd kus neil on “heaoluühiskond” laseks loom lõdvaks ja muutuks isekaks ja mugavaks, või mida siin inimestele ette heidetaksegi. Nad on lihtsalt endale sobimatus keskkonnas ja mittesigimine on reaktsioon sellele.
3 Likes
Loomulikult hakkas hiirtel igav ja nad keerasid lõpuks täitsa peast ära, sest neil polnud ju Netflixi, Tinderit, Uberit, Facebooki, espressomasinat, lõbusakstegevaid jooke, soojamaareise, politseid, kasiinosid, stripiklubisid, ahvatlevaid eluaseme- ja muid laenupakkumisi ega isegi mitte LHV Foorumit 
2 Likes
Sigivad ju küll ja nii et vähe pole, kuid mitte seal, kus on hea jõudeelu ja palju sisuloojaid, kes üldse mingit sisu ei loo .
Sigimise rekordid on Tšaadi, Somaalia ja Kongo päralt . 5,9 sündi iga naise kohta
1 Like
Tegelikult on Calhouni eksperiment huvitav ja teaduslik. Aga asi, mida tuleb arvesse võtta on erinevatele loomaliikidele “sisseehitatud” erinevad sotsiaalsed mudelid. Utoopia katset on tehtud erinevate loomaliikidega ja tulemused on olnud väga erinevad.
Hiired ja rotid on laialt sotsiaalsed. St nad aktsepteerivad kõiki teisi liigikaaslasi ja suudavad nendega vabalt suhelda. Seetõttu nad paljunevad piiramatult ja satuvad lõpuks stressi, mis keerab nii nende sotsiaalse käitumise kui ka hormoonid sassi.
Hamstrid samas on äärmuslikud individualistid ja ründavad igatüht, kes nende territooriumile satub. Isegi sama pesakonna õed-vennad ajavad üksteist laiali. Kui neid pidada utoopias, siis nende arvukus stabiliseerub kuskil 4-6 peale sellises 3x3 m puuris või siis laiemal alal üks ca 10 m2 kohta.
Teistmoodi äärmuslikud on liigid, kes on kohanenud elama tihedalt, nagu näiteks surikaadid ja tuhnurid (karvadeta mutt-rotid) - neil on koloonias juhtpaar, kes sigib ja siis kuni kümneid alluvaid abistavaid pereliikmeid, kes ei sigi. Juhtpaar reguleerib oma sigimist vastavalt vajadusele. Kõike juhivad erinevad hormoonid. Kolooniatel on oma konkreetsed valdused ja neid kaitstakse. Utoopia puhul nad lihtsalt moodustavad stabiilsed kolooniad vastavalt kättesaadavale maa alale.
Siis on veel vahepealsed loomad, nagu liivahiired (gerbilid) ja küülikud. Nood moodustavad perekonnad, kuhu kuuluvad ca 10 looma, kes jagavad eluaset. Sigib vaid juhtpaar, aga reguleerimine ei käi ainult hormonaalselt, vaid ülearused pojad lihtsalt murtakse maha. Osad täiskasvanud lähevad üksinda elama. Aga üldiselt mingit suurt väljasuremist ei toimu, vaid olukord stabiliseerub, kuigi kohati üsna julmade vahenditega vastsündinute suhtes. Gerbilitele ja jänestele on väga oluline, et neil oleks võimalus perekondadele püsivaid elupaiku ehitada - kui panna nad paljasse puuri, siis nende koloonia areng läheb hiirtel ja rottidel.
Inimene on aga eriline, kuna inimesel on suurem osakaal õpitud sotsiaalsel käitumisel. Erinevate loomaliikide uurimine on kasulik, et näha, kuidas erinevad sotsiaalsed strateegiad töötavad. Selles suhtes saab seda erinevatele inimühiskondadele üle kanda.
Inimesed keskmiselt on kõige sarnasemad gerbilitele - seepärast ongi inimeste populatsiooni stabiilsuse huvides pakkuda inimestele võimalust juba noorelt omandada endale kuuluv püsiv eluase ja sellega tekitada kindlus tuleviku ees ning kindel ankur elu ülesehitamiseks. Vastupidisel juhul (üürikorterid ning mitmekesi sama eluaseme jagamine, eluaseme sõltuvus igakuisest sissetulekust jne) me saamegi “ilusad” pervertindiviidid, mittetahtmise paljuneda, füüsilise võimetuse paljuneda, veidra agressiivsuse jne.
Samas on inimesed mõjutatavad sotsiaalsete normide, religiooni jmsga, mis muudab käitumise ületoomise loomadelt veidike problemaatiliseks.
Katses oli ainsaks piiravaks ressursiks ruum ja toit oli külluslik- mistõttu on raske täpselt eristada, milline tegur põhjustas hiirte käitumist.
Väide, et inimeste ja hiirte tegutsemismotiivid on sarnased, tähendaks inimese aastatuhandete pikkuse ühiskondliku arengu eiramist. Juba ainuüksi meie stressireaktsioonid ja nende avaldumine sootsiumis on piisavalt erinevad, et välistada tulemuste ülekantavus.
Rääkimata sellest, et Calhouni tõlgendused (“kaunid isased”) peegeldavad pigem inimlikke metafoore kui objektiivset bioloogilist mehhanismi.
Seetõttu ei saagi ma toda eksperimenti pidada piisavaks tõendiks inimühiskonna paratamatust kokkuvarisemisest- selle järeldusi tuleb tõlgendada ettevaatlikult ja kontekstis.
Mis muidugi ei tähenda, et ma alahindaks selle väärtust arutelukohana. Kaminavalgel võib ühiskonna arengusuundi arutada ka selle katse najal.