Ehk siis kui haigutad teeb auto pilti ja see pannakse andmekokku vms.
2 Likes
See peaks enamvähem selline füüsika ja statistika olema, et
+20% kiirust (50 → 60)
→ ~+44% kokkupõrke energia
→ märgatavalt pikem pidurdusteekond
→ mitu korda suurem raskete vigastuste/surma risk
2 Likes
Vana hea koroonamask aitab.
Kuidas see asjasse puutub?
Võtan laenutusest auto, keeran lennujaama juurest Tartu maanteele, et Lõuna-Eestisse sõita, tee on keskmiselt umbes ja liigub alla piirkiiruse, ja enne Jüri ringi, praktiliselt veel Tallinnas hakkab Toyota piiksuma ja vilgutama, et “Oled kaua sõitnud ja väsinud, on aeg kohvipausiks!”
2 Likes
See on 20 a. vana tech ju, MB ja Volvo olid esimesed. Midagi selle infoga peale pole muidugi hakata ja vigu teeb ta kah. Klikid OK ja sõidad edasi.
Pandi kraan kinni, tehti kraan lahti…
Silt värviti natuke ilusamaks üle.
1 Like
Iseasi, et mis nendega peale hakata, aga “uks on irvakil” seda peab küll tõdema:
Kui rahulikult lugeda, siis tundub, et reeglina käivad need päringud ikkagi protsessi järgi, kohtumäärus või inimese nõusolek pannakse kaasa. Miks mingid ebaseaduslikud “erandid” selles protsessis aktsepteeritud on, peab tehik siis selgitama.
Mis “menetluse” tõele vastavuse kontrollimisse puutub, siis mingil sotsiaalministeeriumi IT majal polegi võimalik seda väidet kontrollida. Uurija võib kirjutada e-kirjas, et pärib seoses kriminaalmenetluse nr xxxxx toimingutega, aga IT majal ei olegi võimalik kriminaalmenetluse materjale näha, et veenduda kas jutt vastab tõele. Ta ei saa kontrollida, ega peagi kontrollima.
Andmete väljastamine peabki seetõttu käima vastaval päringule lisatud loale või dokumendile.
Kodanikuna ma väga toetan seda Carri Ginteri ristiretke andmete kuritarvitamise, jälgimisühiskonna loomise katsete ja erinevate riigiasutuste seaduserikkumiste vastu, mille eesmärk on oma töö lihtsustamise huvides kodanike põhiõigustest üle sõita.
2 Likes
Hmmm… aga miks ei võiks X-tee kaudu automaatselt pärida, kas “menetlus numbriga XXXXXX” eksisteerib?
See on pool rehkendust. Andmete väljastamiseks peaks olema võimalik kontrollida, kas inimene kelle andmeid küsitakse, on kuidagi üldse menetlusega seotud. Selleks peaks lisaks numbrile nägema ka menetlusega seotud isikute nimekirja jne.
Üldiselt on poolelioleva kriminaalmenetluse andmed teatud juhtudel riigisaladus, nendele andmete sisule polegi nii lihtne ligipääsu korraldada.
Seda saab kontrollida prokuratuur ja kohus, sellepärast peakski andmete väljastamine käima kohtumääruse alusel.
1 Like
Võib ka nii, et andmete vahetus käib ainult läbi volitatud isikute. Iga ametkond määrab kontaktisiku, kes ametkonna sees omab voli kontrollida päringu tausta. Enne päring välja ei lähe. Vastused tulevad samuti läbi kindla selleks volitatud isikult “partner” (tehik) asutusest
Tegelikult peaks ka saama kontrollida, et see käib selle isiku kohta.
Õiges süsteemis peaks päring käima süsteemisiseselt. Või siis kopeeritav link emailis, kuhu klikkides näeb tehniline isik, et see eksisteerib ja ka see isik on seal olemas (sest see on talle nähtavaks tehtud).
A la menetlusega seotud inimeste nimekiri ja siis menetleja saab vastava isiku taha lisada: nähtavus - IT-maja
Rollide küsimus on ka.
On kirjeldatud, et need päringud ei kajastu andmejälgijas. Tegelikult peaks see sõltuma päringu sisust ja sellest, kelle kohta küsitakse.
Kui näiteks küsitakse kannatanu loal tema terviseandmeid, et hinnata nt tekitatud kahju suurust, siis pole mingit põhjust, miks see päring ei peaks andmejälgijas näha olema.
Kui küsitakse kohtu loal jälgitustoimingu raames mingeid andmeid kahtlustatava kohta, siis jälle ei peaks see päring andmesubjektile nähtav olema.
Nii et tähtis on ka see roll, kuidas inimene menetlusega seotud on.
Ma arvan, et peaks ikka. Tsiviilkontroll peab olema ja kahtlustataval peab olema õigus kaitsele. Aga võimalik, et see päring peaks sinna ilmuma viitega.
Täna on ikka põhjust siia teemasse kirjutada.
Korrakaitseseaduse muudatusettepanekutega seoses laiendatakse politsei õigust küsida lisaks dokumentidele ka meediafaile, pilte ja videosid, näiteks. Iseenesest loogiline muudatus, sest tänane seadus räägib liiga kitsalt dokumentidest.
Ajakirjanik küsib ilusti justiitsministri käest, et kas politseil on õigus siis paluda või nõuda seda meediasisu, mille peale Liisa Pakosta vastab, et on õigus nõuda, aga inimestel on oma õigused ja vajadusel võib inimene võtta advokaadi nõu andma.
Kas sellest tuleb aru saada, et politsei kavatseb eos seadust suvaliselt laiendada ja nõuda ka meediasisu ja salvestusi, jättes inimestele mulje, et nad peavad need andma, ka siis kui õiguslikku kohustust ei ole?
Kas on palju paluda, et politsei menetluse käigus õigused ja kohustused teabe valdajale ausalt lahti seletaks, mitte nii, et hirmutamis- või hämamistaktikaga küsitakse telefoni sisu, mida ei tahaks ega peaks ilma õigusliku aluseta riigiga jagada?
Aga paned äkki lingi või viite ka. Ma hakkasin otsima ja komistasin hoopis SELLISE asja otsa:
„Politsei on väga sageli esimene, kes jõuab sündmuskohale – olgu tegu liiklusõnnetuse, vägivallajuhtumi või äkilise terviserikkega. Kui minutid loevad, peab politseil olema selge õiguslik kindlus tegutseda ja anda elupäästvat abi oma pädevuse piires kuni kiirabi saabumiseni,“ ütles siseminister Igor Taro.
Huvitav-huvitav. Ma võin nimetada päris mitu isikut, kelle elu ja tervist on politsei päästnud VASTU NENDE TAHTMIST ja poolvägisi. Ja mu nina aimas juba siis, et see ei ole õige asi … ja nüüd siis kinnitus. Tegelikult regulatsiooni ei olnud ja tegemist oli Politsei omavoli ja võimupiiride ületamisega. Aga noh, mida siit ikka oodata…
Põhimõtteline erinevus on selles, et politsei võib sult küsida mingeid dokumente või kirjavahetust. Sa saadad need, või ei saada. Politsei ei tea, kas sul need on. Põhjendatud kahtluse korral küsitakse jälgitustoimingu jaoks kohtu luba või otsitakse näiteks eluruum läbi, aga selle jaoks loa saamine on eraldi protsess.
Tulevikus on nii, et politsei arvab, et sul äkki on telefonis video, mis neid huvitab, sest seal äkki on mingi tõend. Politsei NÕUAB, et sa näitaks videot või tõendaks, et sellist videot ei ole. Ehk teisisõnu tahavad ligipääsu sinu telefoni sisule, otsimaks materjali oletuse pealt. See pole täpselt seesama.
Telefon on kogu aeg kaasas. Ei saa öelda, et telefoni pole.
Keeldumine oleks justkui ebaseaduslik, aga ei ole ka. Sõltub asjaoludest. Et aru saada, millal pead andmed andma ja millal mitte, peaks olema advokaat.
Kõlab nagu hea plaan?
Puhtteoreetililiselt peaks hajus e-riik töötama sedasi, et kui on mingi vajalik isikuanne, tehakse vastavasse registrisse selle pihta päring ja päringu tulemust menetletakse siis edasi, (digiallkirjastatud ja ajatembeldatud) päringust jääb maha jälg.
Reaalses elus see töötab muidugi… mitte niimoodi. Juba 10+a tagasi oli teemaks, et RR päringud andsid vaikimisi kogu kande või et haiglad eelistasid sisemisi infosüsteeme digiloole. Lisaks veel ka see, et riigi it-s on keskustamise mõte mitmes kohas sügavaid juuri ajama hakanud, mis sest et absoluutselt terve ülejäänud maailm liigub nimelt hajussüsteemide suunas.
Isiklik maailmavaade on selline, et kõik kanded peaksid olema võimalikult spetsiifilised elik päringud väga targeted ning kajastuma andmejälgijas koos päringu teinud asutuse ja -isikuga- (isik võib olla märgitud ka asutusesisese UIDga). Aga täna on pilt sellest ikka väga kaugel.
1 Like
ITs on küsimus pigem selles, et rakendusi ja andmebaase ei ehitata selliselt, et mõeldaks liiga täpselt läbi, kuidas neid andmeid seal päritakse.
Alati ei olegi see liiga lihtne. Näiteks andmebaas on valmis, aga millalgi hiljem tekib teisele asutusele õigus sealt mingit osa andmeid saada ja siis peaks filtreerima, mida nende andmete jagamine välja annab - kas osa, või terviku.
Andmehalduse kvaliteet on paranenud, riik vist tegeleb ka mingi taksonoomia standardiseerimisega, et andmetest rääkides oleks infosüsteemid nö. “ühel lehel” selles osas, mis andmeid mingi pealkirjaga lahter tegelikult sisaldab, aga arvestama peab, et e-riiki on ehitatud juba üle 20 aasta ja paljud andmebaasid ja infosüsteemid on vanemad kui 10 aastat. Nende uuendamine ja ümber kirjutamine ei ole liiga lihtne ja kiire ülesanne.
Taustal on õigusloome surve ka. Võtame 1. juuni seaduse vastu, et üks asutus peaks 1. jaanuarist andmetele ligi pääsema, et oma ülesandeid täita. Kuus kuud võib olla piisav, et arendada mingi andmete tõmbamise x-tee lahendus, aga mitte piisav, et kogu alusandmebaasi andmearhitektuur ümber kujundada.
Edit: ja kui esmapilgul tundub, et see on mingi avaliku sektori traagika, siis tegelikult puudutab erasektorit ka. Vaadake kas või seda viimast skandaali pangasaladusega. Pank üldiselt ei disaini oma infosüsteemi selliste nõuetega, et ÄKKI mõnel riigiasutusel on sealt mingit infot vaja ja me peaks disainima oma infosüsteemi selliselt, et päringud oleks võimalik teha isikustatult, vastu täpseid andmeid ja eraldi logiga, mis läheb andmejälgijasse.
Ikka kukub välja nii, et need päringud tehakse kas:
- käsitsi, mispuhul on see digiajastul jube käsitöö ja emaili teel krüpteeritud väljavõtete edastamine või
- antakse kogu konto väljavõte, sest andmebaasist pole võimalik täpselt eristada, missuguse kande vastu on riigiasutusel õigustatud huvi