Totalitaarne Eesti

Olen LHV foorumi kümneaastase kasutamise vältel algatanud üldse kokku vast kolm-neli teemat. Selle teema algatamise ajendiks sai rahulolematus, et Eestis on ametnike totaalkontroll kodanike elu kõikvõimalike aspektide (sh. perekond, omand, eraelu) üle üha süvenemas. Tahaksin hakata siia teemasse korjama viiteid kõikvõimalikele isikuvabadusi ohustavatele regulatsioonidele ja sanktsioonidele, lapsehoidjariigi tunnustele ja muudele totalitarismi ilmingutele.

Kui kunagi rohkem mahti saan, tahaksin ka kirjutada, miks pean kodanike allutamist ametnike totaalkontrollile sedavõrd taunitavaks, et selle üle tuleks eraldi kronoloogiat pidada ning mis on selle mõtteviisi fundamentaalsed vead. Endale meeldiks, kui teema jääks apoliitiliseks, niivõrd kui selle püstitus seda võimaldab, ega manduks järjekordseks vasak-parem jageluseks.

Teema motoks sobiks J.Ligi mõttetera: Demokraatia vajab neutraalset ekspertiisi ja kontrolli, elu näitab seda.

Avalöögiks paar viimasel ajal meediast läbi jooksnud lastega seotud uudist:

Riik võib hakata väikelaste sirgumist jälgima
http://www.postimees.ee/633654/riik-voib-hakata-vaikelaste-sirgumist-jalgima/

Riikliku lapseröövi mätsimine
http://pr.pohjarannik.ee/?p=2770

Mupo hakkab trahvima poppi tegevate laste vanemaid
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mupo-hakkab-trahvima-poppi-tegevate-laste-vanemaid.d?id=63285394

noh, esimene meede ei olegi ehk nii vale. emapalga sisse viimine tekitas kaasnähuna ka effekti "laps sissetuleku alikas" ja selliste laste kasvutingimustele tasuks küll silma peal hoida.
mx77,

ehk siis läheneme tasapisi Spartale? Suund sinna, et vaikimisi hakkaks riik lapsi vanematelt ära võtma (juba vastsündinu). Kui oled eriti tubli ja käid riigi nööri mööda, siis erandina saad ise kasvatada?
See, et esimene mõte ei ole iseenesest vale, ei tähenda, et selle implementatsioon mõistlik saab olema või mis veelgi olulisem, et meil ei oleks Pealiku mainitud probleemi. Eestis vohab haldusriiklase mentaliteet, kus viimase 10 aasta jooksul on lugematu hulk suure ambitsiooni ja töökusega, valdavalt keskpärase vaimse võimekusega inimesi "Avaliku halduse" ja analoogsete prestiizhsete ametnikuerialade ühest otsast sisse läinud ja teisest otsast ametniku mõtteviisiga välja tulnud. Kõike on vaja reguleerida, kontrollida, suunata, korrigeerida, arutada, analüüsida. Tulemuseks on see, et riigiaparaat on selliseid inimesi tänaseks täis. Kuna riik on laias laastus "valmis" ehk suurte, eksistentsiaalsete probleemide asemel on terve ports "esimese maailma probleeme", siis on keskkond väga sobiv selliste ametnike talendi esilekerkimiseks. Kõigil on arvamus looduskatastroofidele ja epideemiatele reageerimise, rahareformi läbiviimise, revolutsiooni, suurettevõtete erastamise jm selliste sündmuste suhtes, aga väga vähestel on arvamus külmutatud lihatoodete transporditingimuste või kolme- ja enamalapselise pere elamispinna koguse regulatsiooni osas. Kui puudub arvamus, puudub tähelepanu. Kui puudub tähelepanu, puuduvad staarid, aga ühtlasi vohab ka kabinetivaikuse leidurlus, kuna huvigrupid on väikesed ja nõrgad.

Eestis on ammu juba nii, et "ametnik/poliitik teab paremini, mis sulle hea on". See trend on süvenev. Positiivset on siin niipalju, et see näitab, et me oleme heaolu taseme poolest üpriski läänelik demokraatia juba, kui on nii palju administratiivset ressurssi visata laias laastus pseudoprobleemide või asendustegevuse pihta. Negatiivne on see, et meil erinevalt lääne demokraatiatest puudub agressiivne civil liberties lobby, mis kogu seda orgiat ohjaks.

Kõik kes tahavad nüüd öelda, et väike riik ongi kallis pidada või muu taolise klishee, võivad Shitake't süüa. Haldusriiklus kui mõtteviis on Eestis räige probleem, sest haldusriiklased on olendid, kes vajavad iseenda eksistentsi õigustamiseks teiste elu keerulisemaks tegemist. Genereeritakse teemasid, et olla ise asendamatu lahendus.
Põhimõtteliselt nõus. Loomulikult oleme me muutumas olematu kodanikudemokraatiaga (eriti viimase DASA eelnõu valguses), partokraatlikuks superbürokraatiariigiks (mingi hetk võrdlesin mõnede meie ministeeriumide personali arvukust vastava soome omaga - juuksed tõusid püsti).
Kuid esimene meede on siiski vajalik selleks, et tagada lapsele normaalne areng. Palju, mis tehakse valest või jäetakse tegemata lapse arengu varases faasis võib jätta parandamatu jälje tulevikku. Ja see tegemata jätmine on hiljem kindlalt ühiskonna õlul. Räägi sellest kasvõi mõne eluaegse pediaatriga. See ei pea tähendama mingeid automaatseid lapse ära võtmisi ega midagi sellist, kuid esiteks võiks sellest osadele emadele lihtsalt kasu tulla ja idiootide eest tuleks lapsi kaitsta.
Sedalaadi kontrollmehhanismide eesmärk on mitte ainult antud näite korral, vaid alati õilis/kasulik/hea/jne. Totalitaarse mõtteviisi retoorika kohaselt kaitstakse sind sinu enda eest sinust targemate/hoolsamate/õiglasemate/pädevamate inimeste poolt. Ma aga ei pannud mitte päris juhuslikult kohe järgmiseks viiteks juhtumit, kus sotsiaalametnike suvast võib sõltuda perekonna lahutamine. The road to hell is paved with good intentions.
By default saavad ju kõik laste kasvatamisega hakkama. Sünnitusmajas antakse imetamise manual kaasa ja shoot. See, et mõni laps on ülesöönud mauk ja teisel on hambad kolmandaks eluaastaks suhu ära mädanenud on kõik maailmaturu hidade ja Ansipi ning ka teiste maksumaksjate süü. See, et mõni laps külas jala söögilauale asetab või lihtsalt pimedas raevus röögib on aga moodne laspekeskne kasvatusstiil. Ei tohi isiksust maha suruda. Autojuht peab koolis käima, investor peab täitma mingi lollaka ankeedi enda kaitseks konto avamisel jne jne, uue ühiskonnaliikme kasvatamise ja sotsialiseerumise tarvis aga ei tohi keegi vahele segada, liigne privacy rikkumine. Hmm, let me think again. Väga mõistlik oleks lapse tervise huvides, kui perearst saaks kuidagi SUNDIDA lapsevanemat mingis lõigus ennast koolitama. Samas, täiesti võimatu teostada ilma jaburaks minemata. Piirjoon selle teema puhul õige ja vale vahel on üks sigakäänuline joon aga mitte sirge.
mx77, ma saan aru, et sa tunned muret probleemperede pärast, kus vanema hooletuse või pahatahtlikkuse tõttu on lapse areng või koguni elu ohus. Kas aga kõigi hoolsate ja hoolivate lapsevanemate, kelle osakaal ühiskonnas on probleemperedega võrreldes suurusjärke suurem, allutamine sunnimeetmetega last riigile näitama on põhjendatud? Kas ei leidu ühtki muud meetodit probleemperede kaardistamiseks ja tegemist pole äkki mitte hoopis sotsiaalametnike tegematajätmisega, mida nüüd kogu ühiskonna õlule üritatakse nihutada? Kas nii tohutu administratiiv- ja meditsiinipersonali ressursi kulutamine on põhjendatud, arvestades, et enamus neid visiite osutuvad täiesti mõttetuks aja raiskamiseks? Kas ja kui palju see regulatsioon üldse oma eesmärki täidab ja probleemidega peresid avastada aitab?

Need on need küsimused, mis minul seda artiklit lugedes tekkisid.
no mina ei tea, kallil nõukaajal oli vist kah kuni mingi vanuseni lapese regulaarne näitamine kohustuslik. kaaluti, mõõdeti, kuulati vaadati närvireflekse - ei võtnud kellegi tükki küljest.
Väga tore! Keegi tuletab jälle meelde, et arstide külastamist on soovitav vältida.
Pealik, nagu tihtipeale, vastus peitub küsimuses:
mitme "halva pere" lapse elu oled valmis ohverdama, et "head pered" ei peaks "kannatama"?
Probleemsed on just lapse esimesed kolm aastat, kui "emaga kodus" on tavaline vastus ja samas laps kõige kiiremini areneb. Hiljem saab lapsel silma peal hoida lasteaias/koolis. Et viimast praegu häbematult vähe tehakse, on iseküsimus. Vene ajal oli vähemalt see hästi korraldatud - iga aasta käisid kõik lasteia/kooli arsti käe alt läbi. Kindlasti efektiivsem, kui igal lapsevanemal käia oma last eraldi perearsti juures näitamas.
Riik peaks meid kaitsma ka selle eest, et purjus peaga LHV foorumis mingit suvalist pläma ei ajaks. Vaatab tulevane tööandja, et näe, kodanik ajab nii lolli juttu, et mina teda küll tööle ei võta. Vaatab teine, vaatab kolamski ja ongi mats töötu. Ja nüüd peab riik talle töötu abiraha plekkima!
Nii varasel kellaajal pole mõistlik veel jooma siiski hakata.
2korda2
Pealik, nagu tihtipeale, vastus peitub küsimuses:
mitme "halva pere" lapse elu oled valmis ohverdama, et "head pered" ei peaks "kannatama"?


Populistlikult esitatud küsimus, mille varjatud eelduseks on vigane väide, nagu eksisteeriks osade inimeste heaolu ja "laste elude ohverdamise" vahel mingi tradeoff.

Küsida tuleks hoopis seda, kas rohkem laste elusid aitab säästa see, kui me paneme sotsiaalametnikele ja arstidele kohustuse tegeleda formaalsete ja rõhuvas enamuses tarbetute kontrolltoimingutega korralike perede suhtes, või pigem see, kui me nende ressurssi sihipäraselt probleemperede lokaliseerimiseks ja abistamiseks kasutaksime?

Kas kogu ühiskonda hõlmav totaalkontroll on siis tõesti ainus meetod, tuvastamaks peresid, kus võib olla laste arengule või elule ohte? Kui efektiivne see üldse oleks, kui mingi riiklik delegatsioon kontrollib kümneminutilise visiidi käigus su koju, et külmkapis lapsele sobimatuid toiduaineid poleks, et lapse mänguasjad oleksid ohutud ning küsib lapselt, kui tihti vanemad teda peksavad? Julgeks arvata, et enamus varjatud probleeme läheks ka sellisest sõelast ludinal läbi. No aga kuidas siis kontrollida, et vanemad end ka siis ontlikult üleval peavad, kui ametnik silmapiirilt kadunud on? Kas paneme lapse esimese kolme eluaasta ajaks inimeste magamis- ja eluruumidesse kaamerad, et ametnik saaks suvalisel ajal kontrollida, ega lapsele mingit ohtu pole? Ja kas meil üldse jätkubki ressurssi panna iga inimese kõrvale kõndima sotsiaalametnik ja arst (aga miks ka mitte politseinik, tuletõrjuja ja psühholoog)?
1. Oluline teema.

2. Suffiksi postituse võiks mingi trikiga kõigile kodanikele kohustuslikuks lugemiseks teha.

3. Riigi arengus on olulised ja suured sammud viimase 20-ne aastaga tehtud, riigi peaks siis saama nüüd oluliselt õhemaks teha, kuna nüüd siiski rohkem detailide lihvimine ja mitte suured reformid? Not, riigi kulud SKP-st on kasvanud.

4. Mis mind häirib üsna palju on "Kodanik STFU" programm. Valitsus ja Riigikogu on valitud Toompeale, las nad teevad seal oma asja, igasugune selgituse küsimine on justkui asjatu nõmetsemine, seega STFU. Miks ei võiks riik rohkem selgitada oma otsuste tagamaid? Kasvõi haldusreform ja EFSF osalemine, justkui tangidega tuleb selgitusi tirida. Miks ei võiks kodaniku jaoks tehtud olla avalik ja põhjalik analüüs? Põhjendus kust otsus tuleb.

5. Aru tuleks saada, et ametnik on siiski kodaniku teenistuses. Mitte siis partei, ega ka mitte ministri. Tema ülesanne peaks olema riigi ja kodaniku jaoks alati parim otsus leida. Mitmed suured ettevõtjat avaldanud muret, et oleme ametnike riigiks muutumas.
Kristjan Lepik kirjutas (19:36):
5. Aru tuleks saada, et ametnik on siiski kodaniku teenistuses. Mitte siis partei, ega ka mitte ministri. Tema ülesanne peaks olema riigi ja kodaniku jaoks alati parim otsus leida. Mitmed suured ettevõtjat avaldanud muret, et oleme ametnike riigiks muutumas.

No kui me niimoodi aru saame, oleme küll valesti aru saanud. Minu kogemus ministeeriumidega on üpris piiratud, aga ma sain siiski selgeks, et selline ametnik, kes oleks kodaniku teenistuses ja otsiks riigi ja kodaniku jaoks parimat lahendust, oleks täiesti kõlbmatu ametnik ja lastaks ministeeriumist kähku lahti. Ministeerium on asutus, milles kehtib täielik hierarhia, kõik käsujooned on selged ja kõik ministeeriumi ametnikud on ministeeriumi kantsleri teenistuses. Kantsler võib olla suli (selliseid on Eestis olnud), aga ametnik tema vastu üles ei tõuse, kui ta ei soovi saada vallandamisteadet.

Muide, sellise olukorra vastu protestimine oleks niisama veider kui minna pahandama, et talvel sajab lund. See on lihtsalt asjade loomulik kord ja selle peale tuleks alati mõelda, kui me tahame mingi ülesande RIIGILE usaldada.
WTF???
"selline ametnik, kes oleks kodaniku teenistuses ja otsiks riigi ja kodaniku jaoks parimat lahendust"
" ametnik tema vastu üles ei tõuse, kui ta ei soovi saada vallandamisteadet. "
WTF???
Ehk iga kantsler on igas ministeeriumis kehtestanud korra, et ükski ametnik ei tohi teha midagi riigi ja kodaniku hüvanguks. Kelle hüvanguks siis?
WTF??
Viimased kaks kommentaari on täielik huumorikool.

mpaberit: loodetavasti on see iroonia, sest kui ei ole, siis on tänapäeva kodanikuõpetus või mis iganes haridussüsteem täiesti kõlbmatud.

priitp: kas ehmatasid?
See kahjuks ei ole iroonia! Ma püüan lihtsalt seletada, kuidas asi tegelikult on Eesti Vabariigis – või vähemalt oli 13 aastat tagasi, kui ma oma kogemused sain, aga sellised asjad ei muutu mõne aastakümne või aastasaja jooksul ja ei ole ka midagi Eestile ainuomast.

Ühtlasi kutsun ma üles loobuma soovmõtlemisest ja loosungite hõikamisest; mõelge ikkagi järele, kuidas asi on põhimõtteliselt üles ehitatud. Väga ilus oleks, kui asi oleks nii, nagu Kristjan õpetab, aga see ei ole nii.

priitp’le veidi selgemini: ametnik teeb nii, nagu kantsler käsib. Kui tehtav on riigile kasulik, siis hõissa – on juhtunud hea kantsler! Iial ei ütle ükski kantsler, et tema ministeeriumis ei tohi keegi midagi teha kodaniku, rahva ega riigi hüvanguks, kus sa sellega! Aga – tehakse nii, nagu „on vaja”. Kui asi on riigile ikka väga kahjulik (aga kantslerile isiklikult ja mingile piiratud seltskonnale väga kasulik), siis öeldakse, et aluseks olid „poliitilised põhjused”.

Kodanikuõpetust tuleb koolis ilusti õppida, aga oma silmad tuleb ka lahti hoida.

Ma ei räägiks seda nii kindlalt (vaatamata oma isiklikele kogemustele – ma võisin ju eksida), aga see sobib väga hästi kokku sellega, mida vist Ludwig von Mises kirjutas kusagil bürokraatia olemusest: me võime küll väga tahta, et kassid hauguksid, aga kassid ei hakka iialgi haukuma, kuna nende hääleaparaat lihtsalt ei võimalda haukumist. (Jutustan siin ümber mälu järgi, kuna mul ei ole Misese raamatut käepärast.)
Need ametnikud kes on ka erasektoris konkurentsivõimelised teevad üldjuhul õiget asja, need kes erasektoris konkurentsivõimelised ei ole peavad tegema asju õieti.