Henrikust pean ma väga lugu, aga see siin on süsteemne probleem, mis väljendub tegelikult juba selles, et AKI õpetab ajakirjanikke ja PR-inimesi ühel õppekaval (mille siinkirjutaja on ka lõpetanud).
See ei ole muidugi mingi Eestile eksklusiivne probleem, aga tekitab sellegipoolest olukorra, kus omavahel diametraalselt oponeerivaid huvisid teenindab sageli üks ja seesama inimene. Tekib arusaam, et pr-inimese ja ajakirjaniku vahel on mingi venni diagramm ja vähegi paremad ja karismaatilisemad populeerivad selle keskmise siilu koheselt.
Endine ajakirjanik on muidugi täiesti võitmatu PR-inimene — tal on lisaks vahedale sulele ka intiimsed teadmised toimetustest, tema sõbrad on ajakirjanikud, ta teab asju, mida PR inimesed ei tea. Aga PR-il on raha väga palju, kordades rohkem, kui ajakirjanikel, ja esimene reaktsioon ongi see et “whoaaa”. See on ka põhjus, miks mõned suured maitsvaid pelmeene ja nuudleid tootvad Aasia riigid väga edukalt suudavad neid ajakirjanike propagandatrippe teha.
Kuna ma olen ka päris palju näinud ja ka teinud seda “riigi suhtlust inimesega” asja, siis ma julgen öelda, et igal ajahetkel peaks riik seda kärpima, noh nii profülaktiliselt. Kogu aeg tulekski mõelda, et kuidas me saaks omada vähem kanaleid ja saata vähem sõnumeid ja lihtsalt rääkida vähem. Ma ei ilgu, see on päriselt nii. Esiteks on riigilt piiramatult vahendeid ja kui see armaada PR inimesi (eriti endiseid ajakirjanikke!) sellest aru saab, siis tekib lihtsalt infolaviin. See pole pahatahtlik, see on lihtsalt faktiline tagajärg. Toodetakse tohutul hulgal kampaaniaid, infomaterjale, tekste, veebe, portaale, onepagereid, valgeid raamatuid jnejnejenejnejne. Siis tehakse hästi palju igasugu strateegiadokumente, arengukavu, sõnumistrateegiaid jne. Aga kodanik tahab kahte asja:
- oma elu segamatult elada 2) teada lihtsalt ja täpselt kui ta peab raha saama või maksma.
Tahab ausat, siirast ja ametlikku infovahetust. Et see oleks inimlik. Kantseliidist ei ole kasu mitte kellelgi, inimesed lihtsalt lõpetavad riigiinfo usaldamise.
Aga riik ajakirjanikke koolitamas? Siis ma juba küsiks, et mis riik ja miks just see ja millised riigid ja valitsused on lubatud koolitajate nimekirjas.