… sellepärast ongi LHV shansid suht körged ja öiguskantsleri seisukoht seadusekohane…
kaitse/ öigustuse argument oligi just loomuöigusele toetuv, st kuidas pooled tehingust/ toimingust aru said st et kuidas seda tölgendasid…
argument vöib olla samas vettpidav, et kas tegu töi kaasa kahju, mis on sissenöutav… väite esitaja peab töendama
Aga pank ju hoidiski pangasaladust nii ütelda oma võimete ja volituste piires. Kujutleme situatsiooni, kus Nagisevate Nahkpinstsakute ja Nikeldatud Nagaanidega seltskond vajub panka ja ütleb: “paluks siia mälupulgale nüüd klientide saldod ja väljavõtted kopeerida” … VÕI MUIDU… ma pakun, et sellises situatsioonis ei saa Panka küll süüdistada “saladuse mittehoidmises”. Samamoodi, kui riik paigutas panka jõuga “tagaukse” … ja seda kasutati. Well…
Või ma saan äkki valesti aru? Ma olen sedasi siiamaani teadnud, et KUI proks või politsei või mingi MTA uurimisosakond andmed pangast välja nõuab, siis pole enam tegu “pangasaladusega” selles mõistes. Võib edaspidigi olla “konfidentsiaalne” või “asutusesiseseks kasutamiseks” ja isikuandmete kaitse seadus rakendub ka. Aga kui saladus juba pangast välja on jalutanud, siis pole see enam miski saladus…
Proks ja politsei ja MTA uurimisosakond tegeleb kriminaalmenetlusega. Nende puhul tegelikult pole küsimust, et kas võis või ei tohtinud andmeid anda.
RAB teeb mida? Mingit ümmargust ‘järelevalvet’? RAB puhul pole ka seda argumenti, et ‘uurimise huvides ei tohi pangale öelda, miks me küsime’.
Disclaimer: kõik PPA ja MTA päringud ei pruugi ka kriminaalmenetlusega seotud olla, sel juhul osalt ‘õiged’ ja osalt küsitava õigusega päringud.
Seadused pangasaladuse hoidmise kohta kehtivad ju ka riigile ja riigiametnikele, mitte ainult pankadele ja pangatöötajatele. Trahvi antud juhul nõutakse ju riigilt, ehk siis pankade ja ka õiguskantsleri väide on, et riik tegi midagi valesti.
Parandagu keegi teadjam mind juhul kui siinkohal eksin, kuid mulle teadaolevalt alustab RAB uurimist pangakliendi suhtes reeglina panga enese poolt RAB-le esitatud SAR (“Suspicious Activity Report” ehk puusalt tõlkides “Kahtlustäratava Tegevuse Teavitus”) alusel, ehk siis kogu see sündmuste ahel mis lõpuks RAB poolse päringuga kontoandmetele päädib saab ikkagi alguse pangatöötaja otsusest ehk mõneski mõttes lihtlabasest pealekaebamisest. Kogu see ahel on ülesehitatud niivõrd geniaalselt, et pank laiutab pärast käsi ja ütleb et “riik käskis andmeid riigile anda, me ei saa midagi parata!” ning pistab seejuures ohvritelt kasseeritud trahviraha kah veel preemiana tasku - briljantne! Riik saab oma totalitaarse võimu, pank saab oma kasumi, lammas saab paljakspügatuna aasal tähtsa näoga määgida - kõik saavad täpselt seda mida tahta oskavad!
Unustad siiski ära, et seda SARi koostama ja esitama kohustab Panka SEADUS.
Ei unustanud, kuid ajalugu on rõvedalt tiine näidetest, kus pealekaebama või tagakiusama õhutas või lausa kohustas mõni “kabinetis sündinud” vaibiga seadus.
Totu_cool - millel see teadmine põhineb, et RAB peamiselt pankadelt saadava sisendi pealt toimetab? PPA? EMTA? KAPO? Muud vägivalla monopoli esindused?
Omalt poolt saan edasi anda:
Omalt poolt ütlen lisaks, et menetluse kaudu ametniku kätte sattunud informatsioonile ei kehti pangasaladuse (või sõnumisaladuse vms) sätted. Menetluse käigus kogutava info tarvis on omaette reeglid (nii kogumiseks, hoidmiseks kui kasutamiseks) ja nagu ülal juba mainiti - iga liigutuse kohta peab olema konkreetselt lubav säte.
See esimene punkt on huvitav.
Kui ma õigesti aru saan, siis see tähendab, et registripäringute ja muude andmevahetuse lepingutes olid küll leppetrahvi reguleerivad punktid, aga need on sisuliselt õigustühised, sest tegemist ei ole VÕS lepinguga?
Ma ise olen mõtisklenud, et leppetrahvi nõue juba seetõttu küsitav, et pank ei ole kahju kannataja (kannatajad on kliendid) nii et kahjuhüvitisena seda ka kuidagi käsitleda ei saa. Või siis peaks iga klient kelle kohta on ebaseaduslik päring tehtud, ise kahjunõudega kohtusse pöörduma. Aga sel juhul ei hinda kohus kellegi konto väljavõtte kahju kindlasti 100 000 euro suuruseks.
Kolmas mõte: LHV kiri polnud leppetrahvi nõue. Leppetrahvi rakendamine ka VÕS suhtes võib olla keeruline protsess ka juhul, kui see on lepingus sätestatud ja leppetrahvi nõudmine on sageli viimane samm lepinguliste kohustuste rikkumisel. LHV kiri lihtsalt viitab sissejuhatuseks kavatsusele VÕIB-OLLA leppetrahvi nõuda ja selle maksimaalsele summale. Samal ajal mulle tundub, et pool avalikkust ajab need asjad omavahel segamini ja arvamusartiklites kirjutatakse, nagu LHV oleks juba 247 miljonilise nõude esitanud. Ei - mingit nõuet pole veel keegi esitanud.
Toda minagi teadsin. See tekitaski (?) koha.
Kirjutasingi enne oma arusaamise esitamist, et parandatagu mind juhul kui eksin, st. ma ei väidagi teadvat 100%. Tean vaid niipaljukest, et olen SAR kitumiskoolitusi töötajana läbinud ning - oleme ausad - reeglid, mille alusel vaja SAR esitada on ikka täpselt nii ümmargused ja laialivalguvad, et vähimagi kahtluse korral on targem kituda kui mittekituda, et mitte riskida isikliku vastutusega kitumata jätmise eest. Kitumiskohustus on minuteada kõigil rahapesuohuga ettevõtetel, sh. pankadel ja muudel finantsasutustel ning hasartmängutööstusel.
… kui nöue esitatakse kohtu kaudu, siis nõude suurusest tuleneb hagi riigilöiv… seega ei saa olla nöue nö tulevikunägemus, vaid konkreetne taotlus… kui nõue esitati teisele osapolele hagieelses menetluses, siis on nö läbirääkimiste faas, millega pooled ühisarvamusele jöuavad ja kas asi on lahendatav nö kokkuleppemenetlusena kohtuväliselt… vöi, kuidas
Seda kirja ju ei esitatud kohtu kaudu ja hagina.
Täpselt ei tea kuidas see läbirääkimiste faas peaks välja nägema. Võib-olla see oligi formaalne avang andmaks RABile võimalus omalt poolt päringute põhjused lahti kirjutada, et LHV saaks hinnata, kas või kui suur osa nendest on ebaseaduslikud?
Seni on jäänud mulle mulje, et pangad ise põhjendusi ei tea ja ka numbrite hindamisel toetuvad ainult õiguskantsleri öeldule.
Sel juhul saab ka täpsustuda leppetrahvi nõude suurus (leppetrahvi saab ju küsida ainult selle osa päringute eest mis on ebaseaduslikult tehtud).
Mul on samuti tunne, et pangal ei pruugi antud küsimuses olla üldse kaebeõigustki. Kui kahju kannatajad esitaksid ühishagi koos hüvitisnõudega, oleks lugu teine. Samas pole ma juriidiliselt ka piisavalt pädev seda hindama.
Selle järele otsustades lausa stalinliku geniaalsusega välja mõeldud. Nii totalitaaria töötabki. FORMAALSELT on kõik seadusekohane. Pangale pannakse peale “kitumiskohustus”. Nii udune ja laialivalguv, et pangatöötaja “igaks juhuks” kõik mis imelikuna tundub SAR-ib. Mis nüüd saab, tekkis AMETLIK dokument, mis annab Amentkonnale juba SEADUSLIKU aluse “kahtlane isik” igatepidi ja kõikvõimalikul viisil “luubi alla” võtta. (Muide, mäletate ikka, kui palju meil on ka “pealtkuulamise” peale olnud nurinat, et ehk ei sobi “igaks juhuks” ja “kõike”. Isegi siis ei sobi, kui tegemist on Keskerakonda Toetava Ärimehega. (vähemalt õigusriigis võiks asjad sedasi käia). Nüüd on Ametil Seaduslik Alus pärida, sest toimub Menetlus. AGA… Menetlustoimingu käigus kogutud andmed lähevad juba hoopis teise “kaitsemeetme” alla ja neid võb (mitte küll valimatult, aga üpris lahkelt siiski) jagada teiste sarnaste Ametitega. Koostöö käigus nt.
Õpilane EV, Makjavellismi eksam on sooritatud hindele suurepärane, õnnitlen!
Täpsustaks siiski, et vähemalt üks lisalüli eksisteerib praktikas reatöötaja ning SAR riigiametile saatmise või mittesaatmise otsuse vahel: nimelt reatöötaja kitub a la Chief Compliance Officerile (või kuidasiganes konkreetne ettevõte vastavat osakonda ja selle osakonna juhti nimetab, see puhtalt sisekorralduse küsimus) ning too omakorda siis vaatab asjaolud üle ja langetab lõpliku otsuse, et kas on ikka piisavalt kahtlane klient või mitte.
Siinkohal nüüd puhtalt puusalt plärtsudes oletan, et Eesrindlik Õpilane EV on äkitse saanud “kohustuse” Makjavellismi kehtestamiseks kas EL-ist või OSCE-st või mõnest muust nö. rahvusvahelisele õigusele - mis teadupärast alati ja igalpool kohalikust põhiseadusest, rääkimata muudest kohalikest seadustest, ülimuslikum on, because magic fairy dust - tuginevast välislepingust. Miks muidu need reeglid kõigis lääneriikides niivõrd ühesugused on, identse terminoloogiani välja, eksju? Vbla keegi teab täpsemalt kommenteerida, kuskohast EV sellise kohustuse on võtnud / kaela saanud?
… pangal vöib olla nö kliendi nöude edasikaebeöigus… sestap on nö kohtuväline eelmenetlus pangale väga kasulik asjaolude selgitamiseks, mis ja kuidas…
Advokaadid haistavad head teenimisvõimalust!
Good luck teadasaamisel, et kas üldse, millal ja millisest pangast sinu kohta midagi päriti või ei päritud - nimelt pangatöötajad EI TOHI kahtluse alla sattunud klienti ise teavitada ei kahtluse tekkimisest ega SAR-i riigiametile saatmisest, sest selline tegevus langeks termini Tipping Off alla ning selle eest on ette nähtud kriminaalkaristus pangatöötajale. Ainus variant teadasaamiseks on see, kui riik ise suvatseb sind teavitada - näiteks juhul kui Õiguskantsler nüüdsest niipalju survet edasi avaldaks et riigil ei jää muud üle “näo päästmiseks”; või halvemal juhul siis kui kutsutaksegi sind menetluse käigus kuhugi jõuametisse “vaibale” sest nendearvates olid ikka piisavalt kahtlane. Kafkalikult põnevad ajad.