To: marker.
Huvitav, miks sedasi asja ei käsitleta, et tervishoiu teenuse osutamine lõppes seal kohas täiesti ära kus saadi teada mis “tõbi” kliendil on? Ja, et edaspidi osutati mitte-tervisohoiu alast teenust?
Igatahes prokuratuur on teinud väga kõva ponnistuse, et põhiseadusest kunstlikult tõlgendamise teel välja lugeda seaduserikkumine ja siis muid seadusi kunstlikult tõlgendada nii, et need aitaksid kaasa süüdimõistmisele.
Tavainimene, seda kõike lugedes ja mõistes, ei pruugi ju aru saada et tegu on meditsiiniga või tervishoiuga, üleüldse. Kogu see juhtumi arutelu seisneb selle najal, kuidas prokuratuur seda nüüd hiljem tõlgendab, kui “kuritegu” on juba sooritatud.
Eriti kummaline on see “kasu saamise” aspekti rõhutamine. Et kui on MTÜ, siis nagu pole kasu, kui on aktisaselts, siis nagu on kasu… Käsitlemata on aga see, et miks see kasu saamine antud juhtumis nii oluline üleüldse on?
Konkreetses kaasuses pole minu arusaamist mööda küsimus selles, kas abistatud enesetapp on keelatud või lubatud.
Kuigi Eesti seadused seda otsesõnu ei luba, siis karistusseadustik minu teada otseselt ka ei keela.
Aga see prokuratuuri konstruktsioon mille kohaselt abistatud enesetapust saab korraga “loata tervishoiuteenuse osutamine” on kummaline ja juriidiliselt päris huvitav teada kuidas riigikohus seda lõpuks hindab.
Prokurörid enda vinnadi-vinnadi stiilis lahmimisega meenutavad mingit põhikooli õpilast ühes klassis, kes oli pilke- ja/või naerualune. Kas just kogu aeg, aga enamjaolt.
No ja nagu laulusalmgi ütles et ükskord prahvatab vimm, mis kogunend sa-la-ja… Jaa ! Jaa ! Jaa !
minuarust võis sellisest jälgimissüsteemi olemasolust ridadevahelt juba aastaid tagasi lugeda - siis kui nii lätist kui leedust siia ‘turneele’ tulnud autovaraste püüdmisest ja nende trajektoori tuvastamistest räägiti …
ehk pigem on tarvis välja selgitada nö. tavapärased andmekaitseseaduse/-kohased tegevused - kuidas andmeid hoida turvaliselt ning kellel on ligipääs ja kuidas tagada et igaüks sinna ‘analüüsima’ ei pääseks.
ps. me kõik räägime kui hea ja turvaline meil on ning kuidas üldjuhul politsei teeb head tööd aga miskipärast on viimastel aegadel saanud populaarseks erinevate seniste meetodite ära keelamine ehk osati tegeleme politsei ja/või uurimisasutuste käte sidumisega ja saeme oksa, millel ise istume … varsti on siin ka kõik juriidiliselt korrektne aga pimedas ei taha enam välja minna …
Pimedas välja [mitte] minemise probleem tekib sellest, et kohtud määravad vägivaldsetele kurjategijatele ebaproportsionaalselt väikesi karistusi ja tagatipuks lasevad neid veel ennetähtaegselt vabadusse. Kõigi kaamerast mööda sõitvate autode piltide määramata ajaks salvestademine seda probleemi ei lahenda.
Nagu alati, on tegu inimese kaitsmisega tema enda eest - selle registri abil saab krediidiandja loobuda laenamisest inimesele, kes tema arvates oma kohustusi tulevikus täita ei suuda.
Laenuregister on väga positiivne. Sisuliselt võimaldab see korrektse maksekäitumisega inimestel soodsamatel tingimustel laenu saada, kaitseb lõhkilaenamise eest ja vähendab laenuandja jaoks riske.
Krediidiandja, nagu me teame, laenab vägagi meelsasti.
Meil on “krediidipüramiid”. Püramiidi tipus on pangad apex predator, kes riisuvad koore. Jõukad laenuvõtjad, ettevõtjad, kindla sissetulekuga iskud, kes soetavad nt. viisakat, kergesti realiseeritavat kinnisvara. Intressid on pigem madalad, tingimused paindlikud ja laenuandja on ise väga HOOLIKAS oma HOOLSUSKOHUSTSE täitmisel.
Natuke sogasemas vees ujuvad “hüpoteeklaenajad”. Need, kellele pudeneb haide lõugade vahelt rasvasemaid tükikesi. Tüübid, kellel sissetulekuga on veidi kehvasti, aga on mingi TAGATIS. Intressid on seal juba palju räigemad, tingimused karmimad.
Omaette alamliigi moodustavad need “krediidiandjad” kelle ärimudel ongi üles ehitatud “tagatisest välja tõstmise peale”
Riimvees täidavad havide rolli jällegi pangad - see on liisingud, väike- ja tarbimislaenud. Kiludena ujuvad ringi need “laen auto tagatisel” ja muud “laen vallasvara tagatisel” röövelliku intressiga väiketegijad.
Kusagil põhjamudas tuhinivad veel viimased viimaste seas - SMS jms. kiirlaenukontorid.
Ja seal kus keemiatehase torud jõkke ulatuvad, elavad viimased rüüvlid, need kes annavad raha ausõna peale ja võtavad tagatiseks käe- ja jalauud.
Nagu näeme on kogu substraat pinnast põhjani tiheda pakkumiste võrguga kaetud ja läbi ei tohiks sealt ükski vaba euro libiseda.
See “register” teeb tegelikult niigi hoolikate pankade elu lihtsamaks. Ülejäänutega on nii, et neil jääb vähem võimalusi “hooluskohustusest” ja “laenu teenindamise võime hindamisest” kõrvale hiilida. Sellest vaatenurgast võiks ju tegu olla Hea Asjaga tm.
Pangad suutsid meid kõiki kuidagi veenda, et sellise ülesande riigile panemine on hea ja kasulik. Mitte ükski hing ei piuksu, et riik on meil liiga paksuks minemas. Kõik plaksutavad käsi, et iga laen ja järelmaks läheb riigi valvsa pilgu alla.
Jah, SELLEST aspektist, et “kust said selle raha” on tegemist ehk jälle liigse sekkumisega eraellu. Aga selge on ka see, et varem või hiljem ikkagi ilmub selgelt P2P krüpto-vahetusvahend (sisuliselt nad juba on, aga väga veel ei lenda) mis on de-tsentraliseeritud ja tagatud ja raha emiteerimine ja ringluses hoidmine muutub kodaniku enda asjaks. Kasvatan valmis kartulamugula ja emiteerin “süsteemi” kartulamugula jagu “tugrikuid”
Riikele muidugi selline perspektiiv väga ei meeldi, aga mis ta ikka teha saab.
Mida tuugamaks keeratakse “kruvid” seda rohkem vett anonüümse, universaalse vaehtus- ja kogumisvahendi järgi. On juba olnud. “Vana Tallinn” ja “Lucky Strike”.
Üks populaarne teooria räägib, et eraomanduses pangad on nonsenss nii ehk teisiti.
Maksevahendi emissioon on Valitseja pädevus. Tänapäeval, kui kogu rahaliiklus baseerub kellegi võlakohustusel, on järelikult Valitseja pädevuses ka laenamise korraldamine.
Kui vaadata, mis meetodeid rakendatakse selleks, et pangad ei saaks pankrotti minnes finantssüsteemi kahjustada, alates miljonist regulatsioonist ja lõpetades keskpangajuhtide “whatever it takes” ning valitsuste garantiidega (meenutagem, kuidas aastal 2009 Riksbank ja Rootsi valitsus paanika lõpetamiseks kahepeale kokku triljon sekki lauda lõid!), siis sisuliselt nii ongi.
On ainult üks samm edasi, et tunnistada - pankade kasum on tegelikult hoopis ebaõiglaselt riigieelarvesse laekumata jäänud emissioonitulu.
Aga tulles võlaregistri juurde tagasi - kuna tegemist on seaduse jõul loodud ja pankadele igapäevaseks kasutamiseks kohustusliku institutsiooniga, siis selle asja nimi on loomulik monopol. Monopol, mis peab olema võimeline töötama katkestusteta 16h x 5pv (või isegi 24x7), ei tohi minna pankrotti, ja sealjuures mitte nõudma nii suuri teenustasusid, mis laenamist oluliselt kallimaks muudaksid. Kas sellise organisatsiooni andmine erakätesse oleks teab kui palju parem lahendus?
(jah, kõike eelöeldut arvestades peaks tolle registri ehk üldse loomata jätma, aga see on teine teema kui omandiküsimus).
See väike erinevus ainult, et pangal ei ole kohustust tehingute tegemisel SKga suhelda. Samas, seadusprojekti järgi ei ole ilma võlaregistrit kontrollimata lubatud enam ühtki laenu välja anda.
Minu arvates see ei ole töövahend selleks, et sõeluda välja laenukõlbmatu kontingent. Ilmselt on olemas väga suur osa inimesi, kes laenu ei olegi kunagi võtnud. Pigem saab sellest riigiraha eest tehtud tööriist pankadele suunamaks täpsemalt oma laenutooteid neile, kes selles nimekirjas ei figureeri.
Kas laenuvõtjal on võimalus seda registrit kasutada enda kasuks ja kunagi maksejõutuna öelda, et ma olin ju selles registris? Miks te mulle laenu juurde andsite?
Kahjuks on nii, et eestlased on (minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt) ära rikutud. Lootusetult ja põhjalikult. Aastasadu erinevaid võõrvõime on meist teinud “huiarid”. Mulle kuidagi tundub, et eestlane lihsalt ei saa ega suuda elada ilma “rehepappimata”.
Võeti vastu seadus, parimate kavatsustega, üürnike kaitseks, omanike omavoli vastu. Mis oli tulemus. PUUKÜÜRNIKUD ja nendega risti ja püsti hädas omanikud. Tahtsime parimat ja saime tulemuseks kõrvetada saanud omanikud, väga ranged tingimused, üürihindade tõusu (riskikaitse). Lisaks veel rendin.ee laadsed “middlemanid”, kes mõlema käega meelsasti võtavad “riskide maandamise teenuse” eest.
Võeti vastu seadus, parimate kavatsustega, kinnisvaraostjate kaitseks. Needsamad kurikuulsad “varjatud vead”. Mis me tulemuseks saime? Puuk ostjad, kes enne 3 aasta kukkumist sihivad “tasuta kapremonti”.
Võeti vastu seadus, parimate kavatsustega muidugi, öise alkoholimüügi keelustamisest. Mis me saime. Üdini paranoilised suurkauplused, kliendi kottimise ja kena väikese lisasissetuleku kaubanduskeskuse turvameestele ja taksistidele. Lisaks massilise narko tarbimise tõusu noorsoo seas.
Ükskõik, mida seaduseandja ei tee, eestlane kohe PEAB minema otsima seda “halli ala” kus saaks “natuke rehepappi panna”.
Ma-sen-dav.
P.S. Kas keegi on näinud kokkuvõtlikku statistikat, mitu elu see öine keeld siis päästis? Palju kuritegevus kõigest jõust langes? MIllise kase otsa ilmusid banaanid?
Miks mitte. Tuled kontorisse, võtad blanketi ja pastaka ja …
Mugavam on muidugi SK abiga. Aga alternatiive pole seadusega ära keelatud, erinevalt laenuregistri-seaduse-kavast.
P.S. Notari juures tehakse enamasti asjad siiani paberi ja tindiga.
