Miks üldse üritada arvutada väärtustele üle 45 kraadi ehk pi/4 rad? Need teisenduvad ju palju lihtsamalt peegelfunktsioonide kaudu, lihtne liitmine ja lahutamine.
Sellest valdkonnast pärines tollesama professori teine pärl. Taandanud avaldise exp(x)/(1-x*x) kujule 1/(1-x), pöördus ringi, jälgis lõbustatult jahmatusest õhku ahmivaid tudengeid ja seletas siis:
“exp(x) reaksarendust te ju muidugi teate - liikmed avalduvad kujul x astmel järjenumber, jagatuna järjenumbri faktoriaaliga. Noh, x on meil tüüpiliselt väike, kahaneb astendamisel kiiresti veel väiksemaks, samas kui faktoriaal kiiresti kasvab. Seega piisab praktiliste ülesannete jaoks kahest esimesest liikmest 1+x täiesti.
Ja noh, seda,et 1-x*x on lihtsalt (1-x)(1+x), seda te ju teate ka. Nii et… miks te siis nii üllatunud olete?”
Enne Win95 tulekut oli “Windows for Workgroups 3.1” ja “Windows for Workgroups 3.11” ja mäletan, et see töötas võrgus küll, ilma, et mingit võrguprogrammi eraldi peaks sinna installima.
See töötas sul KOHTvõrgus. NetBEUI oli see MS nägemus asjast. Ja see ei olnud marsruuditav protokoll. Eestis oli popp Novell NetWare võrguserveri os. Üsna tüüpiline setup oli Win3.1(1) ja IPS/SPX protokoll ja Novell server. Ka Novelli IPX/SPX ei ole marsruuditav protokoll. Seda küll teatud ilgete häkkida “saab natuke vägistada” aga … TCP/IP (ehk see asi mille seljas kogu Internet töötab) kasutamiseks oli sul vaja midagi Trumpet Winsock või Wacom TCP laadset asja. Võrgupinu oli eraldi ja raha eest.
Alternatiiv oli veel UUCP, tõmmasid moodemiga mailid ja uudised alla ja siis offlines lugesid.
Ja muidugi oli alternatiivne võimalus ka BBS / FidoNet
TCP/IP protokoll oli “karbiga kaasas” alates NT 3.51 ja Windows 95.
Igaks juhuks küsisin copilotilt ka üle ja ta kinnitab:
Windows for Workgroups 3.11 did not include a TCP/IP stack by default. It primarily supported networking through NetBEUI and IPX/SPX protocols, which were common in LAN environments at the time.
However, Microsoft later released an add-on called “Microsoft TCP/IP-32 for Windows for Workgroups”, which provided a 32-bit TCP/IP stack. This add-on allowed WFW 3.11 to connect to TCP/IP networks, including the early Internet.
Meil oli IPX/SPX see kõikse levinum, aga ma tean, et eestis oli ka vähemalt mõni ARCnet LAN ja ilmselt kusagil ülikoolides ka DECNet.
Pole kuulnud, et Eestis keegi reaalselt IBM Token Ringi oleks kasutanud.
Novell Netware odavam “säästu” variant oli veel LANTastic.
Aga lõpuks MS ostis või tuimalt varastas võrgupinu, utiliidid (need näiteks võeti BSD seest) teenused ja hakkas kogu kupatust Windowsi kõhus ühe pakina pakkuma.
Ja Novell läks pankrotti ja pisemad kontorid pidid ka uuemaid marjamaid otsima hakkama. Kui Microsfti teerull juba sinu ökoniši on sihikule võtnud, ega siis üldselt pääsu pole.
Offf, mul on meeles, et TCP/IP protokolli kaudu internetti saada Windows 3.11 all, ei tulnud midagi lisaks installida. Kõik oli flopidel olevates installikates olemas. Võib-olla ma eksin.
BSD-st ei ole võimalik “varastada”, selline kasutus oli täiesti legaalselt lubatud. Apple kirjutas väga suure osa oma MacOSist algselt BSD koodi peale. Nagu ka Sony Playstationi opsüsteem Orbis OS. Erinevalt Linuxist on BSD ka päriselt vaba.
Ehk oli sul siis lihtsalt uuendatud installikas, kus see tcp/ip addon oli kohe kaasa pandud.
Tänapäeval on sul lisaks vaja serverit “chimera proxyga” mis kõik uuemad tilulilud veebi seest välja roogib ja Netscape 1.x või Opera 2.x jaoks söödavaks tõlgib. Kuigi leidub ka omajagu “retroveebi” mis on teadlikult 1990-modes tehtud. Tegelikult on mingi 2-3 gopheri saiti ka veel elus
Workgroupis vist töötas jah kui õige grupi nime seadistasid aga serveriga ühendamiseks pidi vist ikka rohkem seadistama. Mäletan, et Novelli jaoks pidi eraldi kliendi installima kuna winni oma klient ei toiminud kuigi hästi.
Ta rääkis sinu serveriga NetBEUI või IPX/SPX protokolli. Sa said kasutada faili ja prinditeenuseid ja ilmselt veel mõnda kohtvõrgu teenust. Heal juhul ehk ka oma emaili serveri mailboxi kaudu lugeda. Väga erilisel juhul ehk ka uudisgruppe. Aga mitte netibrowserit või mõnda üldiselt Internetiga seostatud teenust kasutada. Sa olid oma kohalikus kohtvõrgus ja mitte sammugi kaugemale sa sealt ei saanud. Ja kui kohalik adminn oli kohalikku serverisse mõne proksi teenuse püsti ajanud, siis seda said kasutada.
Ma olen ise niimoodi netis “surfanud”, et mingi imeliku kohvõrgu terminaliemulaatoriga läksid kohaliku võrgu kaudu serverisse, mis teise jala otsas juba tcpd oskas, sealt tegid anonymous telneti mõnda ülikooli (jah, ülikoolid olid veel 199ndate keskpaigaini nii lahked ja usaldavad, et “anonymous” kasutajaga, ilma paroolita sai miingit portsu teenuseid ja ressursse vabalt kasutada. Ära usu, kui ei taha ) ja sealt siis gopheri ja ftp ja tin abil “surfasid”. Niiet vahuvagu taga.
Aasta siis oli… ma pakun 1993 või sinna kanti. Muide, see oli napid 32 aastat tagasi. Mõni siin pole nii vanagi
P.S. Sellest veel napimad 6 aastat tagasi umb 1987 oli NLiidus vist umbes 2-3 internetiühendust. Moskva TAs vist ja Leningradis vist ka. Igatahes teadlane või uurija sai minna 7 luku taga olevasse tuppa, Eriti Turvalise Terminali taha ja midagi teha nii, et 2 KGB offitsiiri seisid selja taga ja piilusid üle õla.
Ja see polnudki nii ammu. Eriti kui mõelda, et W124 ja mõned muud selle ajastu “sakslased” vurisevad meil igapäevaselt tänavapildis. Ja ei tundugi nii väga “ürgaegsed”
To: Offf, vabalt sai sellist asja koos kasutada: MS-DOS 6.2 + Win 3.11 + Netscape ja veebilehed tulid kõik ilusasti lahti ning Yahoo! ja AltaVista (viimane tuli veidi hiljem) oli siis Google asemel.
Muidugi, selles on sul õigus, et igalt poolt seda kõike teha ei saanud.
Väike timeline. 1990ndatel ruulis üldiselt kombo MS-DOS + Win 3(11). Ja 386
Väga vähesed olid nii jõukad, et hankida endale võimsam tööjaam 486 (või esimese põlvkonna Pentium) protsessori ja 16 või suisa 32MB mäluga. (Ma sain näiteks P1 66 32MB RAM näpuga katsuda ja see tundus ikka hüper-super).
4MB RAM oli juba “uhke”. Arvutid jagunesidki “It can run DOOM” ja “not enough RAM”
486sx, 4MB RAM kärakad olid midagi suurusjärgus “kasutatud Audi saksamaalt” hinnaklassis.
Ega see iseseisvumine ja krooni kasutuselevõtt oli ka alles äsja olnud, eks.
Väiksemate ettevõtete serverimaailmas ruulis Novell. Internetiühendus oli vähestel. 64kbit/s (bitti, mitte baiti) frame-relay oli vist 20 000 krooni kuus või sinnakanti. (Siin võib mälu alt vedada!!!)
Sealjuures oli x86 ikkagi “odav” säästuplatvorm. Mõni üksik õnnelik kujundaja sai Maci. Enamasti kujundati-küljendati meie raamatud, ajakirjad, ajalehed ikka photoshop-quark-Xpress ja mis nad seal veel olid, meetodil. Kõige parem arvuti oligi küljendajal ja pilditöötlejal. Ikka 486, SCSI HDD ja vähemalt 16 MB RAM. Aga ma mäletan, et ühe “trükikojakõvluliku” pildi töötlemine võttis ikka tunde. MIllest enamiku aega oodati kõvaketta (lugemine v. swap) taga.
Siin-seal mõnel üksikul “kunnil” oli 16MB RAM 486 66(dx) mis Windows NT3.51 (hiljem 4) ära suutis vedada. Need olid ka need masinad, kus peal hiljem (pira) Win95 prooviti.
Ülikoolides olid tõsisema GIS,CAD väänamiseks Sun sparcid (Sun tegi ülikoolidele kõva alet. Raha! Raha! Raha!) vähemal määral HP, Cadmus, Apollo, Dec Alpha
(Neid saab Tartu Ülikpooli Arvutimuuseumis imetleda).
Lisaks oli alles hiljuti ENSV tiitlit kandnud vabariik na “kahtlane” ja “päris” arvutusvõimsust ei tahetud meile hästi müüa. (USA ekspordipiirangud). Ülikoolid “smuugeldasid” Sunne “tutvuste kaudu” üle kadeemliste ringikondade ja välisülikoolide.
Minide klassist oli populaarne Digital VAX. Üks neist on säilinud ka Tallinna Arvutimuuseumis (aga pole töökorras ja väidavad, et nad pole ka suutelised seda töökorda seadma ja välisest abist nad kategooriliselt keelduvad).
Mõnel suurel ja jõukal ettevõttel olid ka DEC Alpha või Sun serverid andmebaasi ketramiseks.
Mõne korpi. tütres oli ka vast AS/400 ja või mõni muu “Suure Sinise” kastike.
ETVs tehti arvutigraafikat Amiga kodukasutajale mõeldud laua-arvutiga.
Ehk siis vaesus, rahanappus ja post-sotsialism tegi Eestist valdavalt x86-maa. Kuna see oli “odav” (suhteliselt) ja seda ei loetud tollal “päris” arvutiks. Võimekuselt 486 juba peaaegu oli, aga tarkvara nappis. X86 UNIX on veel täiesti omaette teema. Ütleme nii, et õieti platvorm juba oskas, aga “päris” serveritarkvara koha pealt oli x86 maailm näljapajukil. Ja jäigi sinna, kuni x86 BSD ja Linuxi saabumiseni.
Veel aastal 2000 oleks inimesed hakanud kõva häälega naerma – meil on ikka “päris” serverid, “päris” UNIX-iga, kui keegi oleks hakanud linuxi serveris kõnelema. Ettevaatlikult muidugi prooviti, umbes nagu III järgu teenused liikusid tasapisi linuxi peale. Aga “core enterprise” “corporate everything” “absolutely vital” “cashcow” põhiteenused, mille peal rahavoog seisis jäid veel 5-6-7 aastaks “päris” serverite ja “päris” OS mängumaaks.
Iseenesest see x86 kesksus ei olegi väga halb olnud. Mõtelge kui palju pärandsüsteeme ja taakvara me EI PIDANUD kusagil 2000 esimese kümnendi keskpaiku välja viskama ja välja vahetama Olen isegi Sun sparc solaris → Opteron x86_64 linux migrat tegema. Ei olnud üleliia lihtne ega mugav (kuigi polnud ka tapvalt ajumurdev).
Ma pole kunagi väitnud, et “ei saanud”. Ma väidan, et “otse karbist” ja “poest” tulnud … ei saanud. Vaja oli lisatarkvara a la Trumpet Winsock vms. MS lisas selle TCP/IP stacki sinna alles hiljem. TCPIP addons. Võimalik, et tarniti ka sellist Win311 installikat, kus see addon oli kohe kaasas. Browseri pidid ka juurde installima. Ei olnud “karbitootega” mitte ühtegi kaasas. Browser “istutati” Win98 sisse ja siis käis ka tükk aega lisa kära, kas netobrowser ikka on “os lahutamatu osa”.
Viska ajaviiteks mõni Win98 või Win95 kusagile virtukasse ja vaata kui “tühi ja paljas” see asi on. Ei midagi… ei browserit, ei mailiklienti, ei mingit mõistlikku pildivaatajat - minimaalset fototöötlejat. Isegi lihtlabase USB või BT tööle ajamiseks pead midagi installima.
Ja mis peamine… ei ühtegi mõistlikku “draiverit”. TÕmmaks netist, aga… kuidas saab netist tõmmata võrgukaardi draiverit, kui OSis ei ole võrgukaardi draiverit… eks ole.
Liin 3.11, Win95, 98, Me olid ikka vägaväga “lagedad”. WinNT, 2000 olid natuke vähem “lagedad” aga ka üsna lagedad.
See “otse karbist” võimekuste komplekt, millega me TÄNA harujunud oleme, tuli alles WinXP ajastul. Kuigi vist DirectX tuli ikkagi eraldi paigaldada. Vist!!! Ma pole nii “uute” OSidega viitsinud mängida. Pigem on retrotamine seal DOS, Win9x maailmas. Või linuxi. Ja tänapäeval on ka FreeDOS. DOS nagu DOS ikka, aga võrgu, usb ja muu sellise “tänapäeva luksuse” käima ajamine on tükk maad vähem tülikas ja nikerdamist-nihutamist nõudev.
Härrased, te olete lihsalt unustanud, KUI VÄHE teile OS litsentsitasu eest featüüre anti.
ja 1970ndatel anti VEEL VÄHEM. Näiteks “karbist” oli toetatud mõni (sama tootja!) printer ja ehk magnetlindi ja perfolindiriider ja perfokaardiriider. Aitab teile küll. Natuke mäluhaldust näpuotsaga peale.
Virtuaalmälu – aga palun, osta kallim riistvara, mis seda toetab ja vastava toega OS versioon.
Kõvaketas… noh, jah… aga see “kõvaketas” on “nagu mälu”… sinna saab kirje kaupa kirjutada ja lugeda. Otse. nii öelda “raw” modes (ja vaata, et sa “naabrimehe aadressile” ei kirjuta!!!).
Ah tahate FAILISÜSTEEMI ka… nooo, see luksus on meil ainult premium tier mudelitel ja siis tuleb soetada veel ka vastav OS versiooni litsents.
Jah, selleks, et kõvakettal oleks ka FAILISÜSTEEM (as we know it) (C:\tere.txt) tuli välja köhida eraldi rahapaberit. Kusagile sinna 1970ndate alguse kanti oli umbes nõnda.
IBMil oli üldse oma “süsteem”. Kasutajale oli “teenusekiht” mis nägi hoopis teist moodi välja. Kusagil süsteemi “kõhus” olid lindiseadmed, kõvakettad, mälud, mingid kummalised esuteerilised salvestussüsteemid, mis on tänapäeval juba unustusse vajunud… kasutaja teenusekihist tellis “tahan tekstifaili” või “tahan andmebaasi” ja siis see talle tehti. Kuhu ja kuidas, see polnud lõppjasutaja asi. Selline “pilveteenus” 0.1
Sa ei tea, kus su asjad on. Kusagil. Süsteemis.
Ehk siis… “teatud võimekused” mis jõudsid lõppkasutaja töölauale talutava hinnaga kusagil alates 2010 olid olemas juba 1955 … ROPU ja VÄGA ROPU raha eest.
Mõned teised võimekused, mis jõudsid lõppkasutaja töölauale juba 1995 … neid ei olnud 1955 üldsegi mitte olemas ja PUUDUS mistahes tehniline võimekus neid isegi realiseerida. Lihsalt. Puudus. See ajalugu pole ühtlane lineaarne ja “ainult paremaks läheb”. On mitu “paralleelset ajalugu” erinevate võimekuste hinna ja kvaliteedi suhtega.
Sest… tehniliselt on üheainsa 4k kvaliteediga videokaadri (1/24 sekundit) renderdamine meelelahutuse eesmärgil vähemalt sama keerukas (ja tõenäoliselt keerukamgi) matemaatikaülesanne kui kogu fortune 500 ettevõtte päevase tellimuste-arvete-ladu-sisse-ladu-välja + kõigi töötajate töötundide arvestus.
Äriprotsessi saab jagada hästi väikesteks transaktsioonideks ja neid jadamisi töödelda. Samas audio-videotöötlus NÕUAB, et terve kaader mahuks sul ühekorraga mällu ära. Ja sellised ülesandeid, mis nõuavad väga suure andmebloki korraga töötlemist, on veelgi. Ja näiteks 1965nda aasta tehnoloogiaga polnud teatud asjad lihtsalt võimalikud. EI olnud. Ükskõik kui suure raha eest. EI saa! Tehnoloogia ei ole veel “sealmaal”
Mõned hinnad ka juurde:
Maailma Esimene 3D “graafikakaart” (Evans&Sutherland) – 680 000 dollarit. Suutis renderdada must-valget wireframe vektorgraafikat massiivse 5 FPSiga. Vajas sama kallist arvutit sinna juurde andmete ette kühveldamiseks.
1980ndatel olid “monofunktsinaalsed” süsteemid popid.
Näiteks Aussid tegid muusiku tööjaama (süntesaator, arvuti, mngid auditöötlusprogrammid) – seesama mida teeb saja-daalane-helikaart koos softi bundlega. 125 000.
Videtöötluse süsteem, stuudiokvaliteediga video, supparite lisamine, PiP, mitme videovoo miximine, paar lihtsamat efekti. 380 000
jne.
Kodukasutajale tegi Wang “Wöödi”. Arvuti, printer, flopiseade, ühes korpuses koos – laeb ainult tekstitöötlusprogrammi. Hind umbes 10 000 daala. Analoogiline asi, koos tabelarvutusega 15 000.
Muide, inimesed ostsid ja kasutasid sellised vahel aastakümeid.
Selle juures oli Apple II koos VisiCalc ja mis pagana tekstitöötlus seal oli, komplekt koos printeri ja flopidraiviga, kokku 2600 daala eest… Täiesti Ahvatlev Pakkumine.
USAs on siiamaani “small businesse” kes ehitasid oma esimese digtaalse ISi Apple II peale ja sõidavad sellega siiamaani. Vahepeal oli “juppidega kitsas” aga täna on võimalik soetada tutikaid 100% alla ühilduvaid masinaid kõigi 8 bitiste poppide platvormide toega. Tahad C64, Tahad ZX spectrumi, tahad Apple II… palun. Mingine 100-200 daala ja sõidad. Tutikas, igasugu uute lisadega (võrk) wifi bt, aga 100% alla ühilduvad. Amiga eest tuleb, paraku, natuke krõbedam rahapaber välja köhida, aga täiesti saadaval on.
Ka PdP 11 saab. Ka PdP10 saab. IBM5150 pole mõtet rääkidagi, eks.
Kuni skeemid ja dokumentatsioon on säilinud, siis tänapäeva “individuaalse suurtootmise” maailmas ei ole vastavate trükkplaatide ja isegi sobivate mikroprotsessorite tegemine mingi probleem.
Tahad endale isiklikku 6502 protsessorit. Aga palun… vastav FPGA tuleb sulle kätte 40-60 daala eest. Implementatsioone leiab githubist mitu tükki. Vali sobiv FPGA alla, kui ei taha koodi portida ja sõidad.
Inimesed ehitavad ka igasugu põnevaid lisasid, näiteks Atari 800 3D kiirendi. Kõhus on kas Pi või mõni sobiv mikrokontroller (ESP32) ja tee mis laiendusi tahad. Paar rida koodi pead oskama ja ehk mõne juhtmejupi joota. Võib olla natuke testri või osssikasutamisoskust ka abiks.
(Ja see “lisakaart” on tavaliselt umbes 1000 korda võimsam, 100 suurema mälumahuga ja 100 korda kiirem, kui süsteem, millele ta mingit lisafeatüüri pakub).
Isegi graafline akendega ja multitaskiv OS on Commodore 64 platvormile pakkuda (tõsi küll, see NÕUAB mingti mälulaiendusmoodulit ja võrgukaarti, muidiu ei tööta).
