Harju maakohtu pressiteade väljendab otseselt kohtu arvamust asjast:
“Süüdistuse kohaselt tehti lapse kontolt ülekandeid enda, lähedaste ja kontrollitavate kontodele ning võeti välja sularaha. Sularaha võeti välja kokku 550 324,24 eurot; ülekanded enda kontole tehti kokku 404 340,03 eurot, millest tagastati 6 244,87 eurot; 398 095,16 euro kasutamist lapse huvides ei ole tuvastatud, kirjutati Harju maakohtu pressiteates.”
Kui prokurör ise ka ei tea, kas kontolt võeti välja 404K või 27K, siis mille üle me üldse arutame.
Prokurör sõnas alguses, et Tõnis Sildaru on Kelly Sildaruga seotud kontodelt välja võtnud umbes 550 000 eurot sularaha, millest 404 000 eurot on jõudnud Tõnise kontole. Arve ekraanil kuvades jõuti lõpuks selleni, et välja oli siiski võetud umbes 27 000 eurot,“ sai kirjutatud 2024. aasta 28. oktoobri kohtureportaažis.
“Naisteklassis ta on maailmatasemel juba praegu. Ükskõik mis vanuseklassis. Tal on absoluutne tipp juba suhteliselt lähedal,” tõdes freestyle -suusatamise kohtunik Riho Laast-Laas 2012. aastal.*
2014 on hea aasta arvestuse alustamiseks, sest umbes siis hakkasid sissetulekud tulema. Enne seda maailmatasemele jõutakse muidugi tasuta. Eriti spordialal, mille treeningtingimused Eestis pea puuduvad.
Juba kümneselt võistles Sildaru mitmetel rahvusvahelistel võistlustel, naastes sageli esikohaga. “Eks alati tahan igasugused võistlused võita ja need kõige suuremad tahaks väga kindlasti võita,” märkis noor sporditüdruk toona.
Nendel rahvuvaheliste võistlustel, mis toona võideti anti esikoha võitjale ainult shokolaadist medaleid?
Bljää, kaua võib! Mina arvan, et Kelly ja Tõnis võiks laua taha maha istuda ja arutada, miks suusad risti läksid. Mingi viis Kroonika täit tsirkust ja leiba pööblile ja null mõtet, kuidas sporti arendada.
Ilmselt anti ka mittešokolaadist, aga Kellyl hoolimata andekusest sel ajal tõsisele poodiumile, kus rahad liikusid, veel asja ei olnud.
Äärmiselt naiivne on arvata, et 10-12 aastaste laste võistluste auhinnarahad võimaldavad treeninguid finantseerida ja meeskonda üleval pidada.
Küsides AI-lt kokkuvõtet saavutustest enne ja pärast 2014 aastat:
Enne 2014. aasta suurt rahvusvahelist läbimurret oli Kelly Sildaru juba laste- ja juunioride freestyle-skeenes väga tuntud talent.
Tema suurimad saavutused enne 2014. aastat olid peamiselt:
-osalemine Euroopa ja AFP (Association of Freeskiing Professionals) noortevõistlustel, -väga keeruliste trikkide tegemine erakordselt noores eas, -tähelepanu äratanud videod ja treeningklipid internetis. -aastal osales ta juba treeningutel ja demonstratsioonesinemistel X Games Europe’i ümbruses Tignes’is Prantsusmaal, olles alles 11-aastane.
2014 oli tegelikult esimene aasta, kui ta hakkas võitma rahvusvaheliselt märkimisväärseid täiskasvanute freestyle-võistlusi:
võitis SFR Freestyle Touri etapil Val Thorensis naiste slopestyle’i vaid 12-aastaselt, tehes muu hulgas switch 900 triki. võitis 2014 NZ Freeski Openi; olümpiauuringus toodi välja, et tema run sisaldas juba siis kolme 900-kraadist spinni ning oli tehniliselt tugevam kui sama aasta Sotši olümpiavõidurun.
Seega: enne 2014 oli ta pigem “imeandena tuntud laps” freestyle-ringkondades, 2014 tõi esimesed rahvusvaheliselt tõsiseltvõetavad võidud, 2015–2016 tuli juba globaalne superstaaristaatus Dew Touri ja X Gamesi kaudu.
Ma ei kujuta hästi ette inimest, kes suudaks kohtus tõendada kõik oma lapse spordiharrastusega seotud kulud 7-12 aasta tagusest perioodist. No milline normaalne inimene hoiab kõik lapsega seotud kulutuste arved ja maksekviitungid alles ja ega tegelikult pole neistki tollku. Kasvõi hotelliarvele läheb ju ainutl reserveeringu tegija nimi. No tõenda pärast, et sa ei käinud ise oma lõbuks mägikuurortis tšillimas.
Põhiprobleem näib olevat selles, et Eesti perekonnaseadus ei käsitle tegelikult üldse võimalust, et alaealisel võib olla mingi oma sissetulek. Taoline võimalus pole seaduse koostajate maailmapilti mahtunud. Vaikivaks eelduseks on võetud, et kui lapsel on mingi raha, on see saadud kolmandatelt isikutelt pärandi või kinkena. Sellest ka kõikvõimalikud piirangud, mis eeldavad kohtu eelnevat nõusolekut selle vara käsutamiseks. No ei saa iga suusapaari ostmiseks kohtuuksi kulutada ja vastupunnivale kohtunikule selgitada, miks on vaja osta veel kolmas paar suuski, kui lapsel juba kaks paari on.
Ei, selles ei ole probleem. Seadusandlus on olemas. Kas nüüd parim, aga selle taha küll midagi ei jää. Lapse teenistus kuulub lapsele. Sellest tekib lapsele vara. Perekonnaseadus käsitleb teemat lapse vara eest hoolitsemisena (varahooldus). Peamiselt seaduse 3. jagu (§ 127-133).
Juhtumi sisu: isa olla lapse vara osaliselt endale võtnud.
Eestis ei tohi laps niimoodi töötada (üle 2h päevas ja füüsiliselt) ja raha teenidagi.
Seadus võib ju olemas olla, aga ei sobi reaalse eluga kokku.
Seadused ei ole midagi muutumatut ja kivisse raiutut. RK krutib mõnda seadust praktiliselt iga päev.
Tulevikus hakkab nii olema:
~ Kelly, me ei saa sind enam trennis hoida, kuna su noorem vend vajab uusi jalanõusid koolis käimiseks.
~ Aga linn andis peale mu esimest võitu 20000 ja sponsor ka 20000?
~ Jah, see on sinu raha, täielikult sinu käsutada ja sa saad selle kätte 6 aasta pärast kui täisealiseks saad
~ Aga mul oleks vaja ka uusi suuski, sest olen vanadest välja kasvanud…
~ Uute suuskade jaoks meil ka raha pole, vanad käivad aastakese veel küll. Kui jõulude ajal vanaema juurde läheme, siis saad seal jõekaldal nendega oma trikke harjutada. Kui lund on.
Praegune seadusandlus ei võimalda alaealisel äri ajada ega tööd teha (aka raha teenida) kui sellega seotud tegevused on rohkem kui 2h päevas või on füüsilise iseloomuga (sport).
Täiesti ilmselt on praegusel seadusandlusel viga, kuna see on viinud selle kohtuasjani.
Mis ei lasknud isal tütrega rahalisi suhteid paberile panna?
Kas kuskil on seadus, mis selleks kohustab? Kas selline paber Eestis üldse kehtib?
Dialoog on illustreerimaks praegust olukorda.
Kas ameeriklased jt riigid on lollid, et nad asjatult vastavaid seadusi on kehtestanud?
Esiteks, selline paber ei kehti. Üks on alaealine ja teine on võimupositsioonil.
Teiseks, kas sa panid oma (näiteks viieaastase?) lapsega rahalised suhted paberile kirja? Ei pannud eks. Mina ka ei pannud. Sest eeldatavalt on isal-lapsel sellises vanuses normaalne isa-lapse suhe ja varasuhetest viieaastasega rääkimine on üleüldse kahtlase tulemusega tegevus… Sest et punkt number 1.
Kohus leidis, et peaks olema leping tehtud lapsega, mis nati veider, sest lapsevanem ju otsustab ja hoolitseb nkn alaealise lapse eest.
Ja siis on veel perek.seaduse § 132, Lapse varalt saadav kasu:
(2) Kui lapse varalt saadavat kasu ei vajata vara korrapärase valitsemise kulude katteks ega lapse ülalpidamiseks, võivad vanemad seda kasutada enda ja lapse alaealiste vallaliste õdede ja vendade ülalpidamiseks, kui puuduvad muud asjakohased vahendid nimetatud isikute ülalpidamiskulude katmiseks.
!! Vanemad võivad kasutada seda raha ENDA ülalpidamiseks…ehk teha põmst mida tahes sellega (eeldusel, et see on pere põhiline sissetulek)?
Lapsevanem on lapse seaduslik esindaja kuni viimase täisealiseks saamiseni. St kui lapsevanem tahab lapsega lepingu teha siis ühel pool lauda istub lapsevanem ja teisel pool sama
Ei, see ei ole õige tõlgendus. Varalt saadavat kasu all peetakse siinkohal silmas sellelt laekuvaid üüri- ja renditulusid, intresse, dividende jms., mitte seda vara ennast ja seda kasu võib näppida ka ainult tingimusel, et mujalt ei tilgu perele midagi peale, mille eest süüa osta ja elektriarvet ära maksta.
Kes selle (siinkohal lapse teenitud-) vara eest vastutab täisealiseks saamiseni, vanemad ju. Kuni nad teevad seda heaperemehelikult siis… Investeerimine eesmärgiga kasvatada ja kv ostmine elutingimuste parandamise põhjendusega vast ok?
§ 130. Raha paigutamine
Vanemad paigutavad nende valitsetava lapsele kuuluva raha vara heaperemeheliku valitsemise põhimõtete kohaselt, kui seda ei tule kulutada lapse ülalpidamiskulude katteks, järgides käesoleva seaduse §-s 186 sätestatut [mis käsitleb eestkostjat kui selleks pole vanemad vaid 3rd party].
Kui sa nüüd hoolikalt vaatad neid seadusepügalaid, millele viitad, ei leia sa sealt sõnagi lapse teenistuse kohta. Sellisel mõistel puudub legaaldefinitsioon. Räägitakse ainult pärimisest, kinkest ja varalt teenitud kasust.
Jah, kehtiv perekonnaõigus sätestab asjad nii, et ühel osalisel on õigus teha kulutusi ja teisele jääb nendelt teenitud kasu (kui see pole lepinguga teisiti reguleeritud), aga kas selline “tasakaal” õiglustunnet ei riiva? Kas ikka saab eksklusiivselt ühe inimese teenistuseks pidada kasu, mis tekkis paljuski teiste tehtud kulutuste, ühistöö ja aja arvelt? Kui suur oleks võinud olla see lapse teenistus, kui ta suusatamisoskus oleks piirdunud kooli kehkatunnis omandatuga ja tal poleks olnud spordialaks sobivaid suuskigi?
Eeskostetava nimel. Aga kui vanematel (mitte eestkostjal) on õigus (heaperemehelikult valitsedes) seda iseseisvalt paigutada, siis kus on kirjas, et nad seda oma nime alt ei või paigutada.