Sinna on veel nii 10 aastat aega, kui ei peaks vahepeal mingit suuremat pauku majanduses juhtuma globaalselt.
Riik võib kehtestada uusi makse või makse tõsta, kuid peale majanduslike tagasilöökide sealt midagi suuremat ei tule (nagu automaksuga on läinud). Reaalsuses on meil mediaanpalk siiski 1.4K kätte ning sealt midagi eriti rohkem välja ei pigista, kui praegu kooritakse.
Igasugused uued maksutõusud viiks suuremas pildis lihtsalt inimeste elatustaseme languseni, ilma riigile tulusid toomata. Kujundlikult, kui vorst hakkab maksma 10 asemel 15 eurot kilo, siis suur osa rahvast hakkab ostma lihtsalt vorsti sarnast toodet 10 eurot kilo. Riik rikkamaks ei saa, kuid rahvas sööks jahu.
Peamine probleem on siiski selles, et võlakoormuse kasvu pole võimalik maksutõusudega isegi teoreetiliselt katta. Eelmine aasta võeti laene juurde 1.7 miljardit (+ vanade laenude intressikuludeks läks ligi 300 miljonit).
See summa on pea kaks korda suurem kui kõik aktsiisid kokku või veidi alla pool tervest käibemaksu laekumisest. Teistesõnadega, seda oleks lootusetu kokku koguda ükskõik millise maksutõusuga. Sealjuures nii laenusumma, kui intressikulud ajas kasvavad oluliselt kiiremini, kui meie majandus. Samuti ei maksa unustada, et laenude peamiseks eesmärgiks on kujunenud vanade laenude tasumine.
Siin mõnikord imestatakse, kuidas Tõnu Raplamaal vaevleb ülepea kasvanud SMS laenude käes, pmt näeme me selle spiraali algust ka Eesti riigis, maailma parima rahandusministri juhtimisel.
Ei pea olema eriline selgeltnägija, et aru saada, et sellest kõigest kasvab meile välja suur jama ning nii 10 aasta pärast saab lugeda hunniku heietusi, et kuidas asjad küll nii käest ära lasti ning kes seda kõike ette oleks võinud näha.
Jah, erinevalt riigist ei oska lollakad kapitalistid soodsaid ja kvaliteetseid kortereid arendada. Riik oskab.
Viimati läks nii:
Eestil on varasemast ajast olemas riigi toel üürimajade ehitamise kogemus, mis ei olnud eriti edukas, küll aga kulukas riigieelarvele.
“Mitte sittagi ei ole muutunud” https://arileht.delfi.ee/artikkel/70094027/palo-riigikorterid-100-korterit-maksaks-5-miljonit-aga-vaja-on-tuhandeid-eluasemeid Samuti ei meeldi see sotsiaaldemokraatide koalitsioonipartnerile Reformierakonnale, mille riigikogulasest liige Arto Aas ütleb, et korterite ehitamine on ülirikaste riikide luksus, mis on kulukas ja ebaefektiivne sotsiaalabi vorm. Pealegi jõuaks selline abi väheste väljavalituteni. „Tallinna munitsipaalmajade näitel teame, et see on ettevõtjate jaoks tõeline kullaauk. Tõenäoliselt oleks neid probleeme saanud lahendada palju odavamalt. Teisisõnu – samade rahaliste vahenditega saaks lahendada suurema hulga üürnike muresid.” Aas rõhutas, et ta ei taha süüdistada ettevõtjaid, kelle eesmärk ongi kasumit teenida, vaid pigem viitas sellele, et maksumaksja raha peab targemalt kasutama.
Mind paneb imestama, et kogu aeg räägitakse riigilaenude intressidest, aga tagasimaksetest ei sõnagi. 300 miljonit kulus aastas intressideks. Aga nende laenude tagasimaksed? Palju nendeks kulus, või ei makstagi tagasi?
Riik üldjuhul rullib oma laenud üle. Jamaks läheb siis, kui intressimaksete ja maksutulu vahele liiga suured käärid tekivad, sest siis läheb ka ülerullimine raskemaks.
Eesti riigieelarve kasv on muidugi praeguses tempos jätkusuutmatu, kuid kuna meil on seniajani olnud veel üsna väikese laenukoormusega on seda riigiaparaadi nimelist hullust võimalik mingi aeg ehk edasi sõidutada. Muidugi kui laenuturul midagi ei juhtu.
Kuid selle sõidu juures on see jama, et see saab lõppeda ainult totaalselt rööbastelt mahalendamisega.
Mingiks 203X aasta keskeks on jõutud olukorda, kus :
Maksud on laes (kasvõi paberil tuleb näidata katteallikaid)
Riiklikud kulud on laes (selle eest hakkab hoolitsema peale avaliku sektori ka meie vananev elanikkond)
Võlad hakkavad üle võlli minema ning peaminister ei võta telefoni, kui võlausaldajad helistavad (selle eest hoolitseb ka korralikult see, et koroona aja üsna null % intressiga võlgasid refinantseeritakse oluliselt suuremate numbritega).
Ainuke asi mis päästaks oleks juba täna riigieelarve mahu täielik külmutamine ja korralik majanduskasv. Esimest ei juhtu ning teine on võimatu praeguse majanduspoliitika juures.
Pmt võivad kõik panna oma järgneva kümnendi plaanidesse, Eesti riigi võlakriisi. Realistlikult pole küsimus selles enam, kas see juhtub, küsimus on puhtalt selles, millal.
2025.a. SKP kasv tuleb max 1%, et kas isegi 40 miljardit täis tuleb.
Eesti Panga hinnangul on 2026.a. SKP 44,3 miljardit, see tähendab, et see aasta ootab meid ees mingi 10% majanduskasv, see on küll hea rõõmusõnum, sellise uudise peale võtame kohe punni maha
Kallid reformierakonna seitsmes surmapatus süüdistajad… Teil tuleb veel umbes aastake veel kannatada, mil see õudne seltskond võimult kaob. Siis saabub õnnemaa, mille valitsejad nimega IKE (või KEI) on lubanud järgmisi asju.
Kaotame automaksu. See kindlasti suurendab riigieelarvet.
Maksane kokkuhoidlike arvelt kinni rikaste ja muidu mittekokkuhoidlike suured elektriarved (kui vastupidi börsielekter on odavam kui fix, siis vahet kinni ei maksta).
Kaotame 2.samba riigipoolsed sissemaksed ja selle paneme riigieelarvesse. Ühesõnaga teeme kõik ühtmoodi vaeseks pensinipõlves. Mis siis et varsti on meil 1 maksumaksja kohta 1 pensionär. Raha leiab ikka kuskilt. Näiteks bigbankist.
Mida nad veel lubanud on?
