Lugedes seda Kristeni intervjuud tundub mulle ikkagi, nagu juba pikemat aega, et probleem on peamiselt selles, et Reformi tänane juhatus saab fundamentaalselt valesti aru vaba ühiskonna toimimisest. See “lastaks vaid valitseda” on muidugi juba ammune kraam, aga kokkuvõtlikult on umbes nii: valimised on tõkkejooks, rada tuleb läbida iga natukese aja tagant, kuigi see on tüütu, ning raja läbimiseks parimad tehnikad on: tõkete eemaldamine, tõkete madaldamine, vedruga susside salaja soetamine, teiste võistlejate naeruvääristamine, teistele võistlejatele kivikeste sussi sisse toppimine. Mingi tüütu kekslemine, mis tuleb hambad ristis ära kannatada ja siis saab edasi tegutseda.
Tegelikult, Kristen, ei ole nii: valimised ja demokraatlik protsess pole tõke teel võimule, mida läbides saab hakata kõvasti “valitsema”, noh “kui lubatakse”. Valimised annavad mandaadi. Valimistel valitakse rahva esindajad ehk et sinu otsesed juhid, kelle valitud maailmavaadet ja programmi hakkab EV Valitsus täidesaatva võimu esindajana ellu viima. Avaliku teenistujana, teenides oma juhte: mind. Minul ei ole täna, elupõlise reformierakonna valijana, küll tunnet, et see nii toimib. Seega Kristen, kui nii küsid — et kas lubataks — siis ma vastaks et ei, ei luba.
Elupõlised reformierakonna valijad ongi süüdi selles, mis praegu toimub. Alates Rõivasest on reformierakonnast saanud täielik saast aga ikka valitakse neid.
Ma ei ole sellega päris nõus - see väljapakutud tõlgendus oleks samahea, kui et vägivallas on süüdi vägivallale mitte vastuhakkaja, mitte vägivallatseja. A’la sama suhtumine on täna Ukraina sõjas, kus nii mõnedki riigid ei mõista hukka veremaad, vaid mõistetakse hukka a’la läänt (euroopa/USA), et see ei aita ukrainat piisavalt!
Tegelikult ei ole ju probleem selles, et ei aidata piisavalt, vaid probleem on veremaa ja selles et venemaal lastakse lägastada ja anastada ning lõpuks peab selle mõttetu sõja kinni maksma jälle tavaline maksumaksja.
Sama on ka eesti valitsuse / reformierakonna tänase juhtgrupiga, kui kogu su tööelu on olnud parteikontorist kureeritud tasustamiste ja ‘juhtmeks’ olemistega, mitte erasektoris konkureerimine, siis sul jääbki mulje, et vahet pole mida teed - palga saad ikkagi kätte ning sageli ka 13-nda või isegi 14-nda veel lisakski. Ja seda olukorras, kus iga-aastane palgakasv on seadusega paika pandud!
Vägagi nõus siretsch seisukohtadega siin. Sügavamal kaevudes tundub, et poliitikud üldiselt ja peaminister üksikuna ei halda enam Valitsust kui suurt organisatsiooni/aparaati ja võim on liikunud suuresti ametnike kätte.
Seda näitab nii võimetus teha arusaadavaks eelarve ja juhtida selle täitmist. Need armetud katsed kärpida riigiasutuste kulusid, mis tagantjärele annavad hoopis vastupidise tulemuse. Minister õnnetu näoga seletamas, et nad ikka ei tahtnud kõiki eestimaalasi videokaameratega tuvastada, lihtsalt juhtus niimoodi jne.
Poliitikud selle asemel, et organisatsiooni juhtida kipuvad olema rohkem nagu PR osakond, kes peab viltuläinud otsuseid avalikkusele selgitama ja siluma.
PS: Vaadates peaministri nädalakava Nädalainfo (15.12.2025 - 21.12.2025) | Eesti Vabariigi Valitsus ei tundu see olevat organisatsiooni tippjuhi tasemel, kus iga minut on arvel ja täidetud kohtumiste, nõupidamiste ja muude juhtimistoimingutega. Muidugi juhul kui see avalikustatud kava on ikka ammendav.
Mäletamist mööda kuulus Sõerd kunagi Rahvaliitu ning oli ka Andrus Ansipi esimese valitsuse ajal rahandusminister. Tagantjärele võib öelda, et ta sai oma tööga väga hästi hakkama.
Vaatamata soliidsele karjäärile erasektoris ja varasemale ministrikogemusele ei ole Reformierakond teda paraku rahandusministriks usaldanud, vaid on eelistanud pigem Mart Võrklaeva, Keit Pentus-Rosimannust, Annely Akkermanni jt.
Selles valguses olen mõelnud, kui kaua tal kannatust ja närvi jagub ning millal ta võiks liituda näiteks Isamaaga. Uues valitsuses oleks ta rahandusministriks väga hea kandidaat ning Isamaal pink selles osas üsna lühike ka.
Mitte VAATAMATA vaid JUST SEETÕTTU. Kurjad keeled räägivad, et Sõerd ei ole väga “jah”-mees (nagu nõrklaev ja co.). On esinenud “tagatoale” mitteallumist, isemõtlemist ja koguni väljaütlemist. Sedasi küll 21. sajandil rah. ministriks ei saa.
Suht lihtne … “riik on vägivallaaparaat”. Sama võib ka paljude ettevõtete kohta öelda. Pigistavad su tühjaks kui sidruni ja viskavad siis üle parda.
“Kuid siin ma olen raudselt seda meelt, et rikkaid inimesi tuleb rohkem maksustada.”
“Mina ütleks niimoodi, et jutt rohkem maksude maksmisest mulle üldse ei meeldi.”
“Aga eraettevõtte töötajad töötavad jõulude ajal, töötavad jaanipäeval, panevad öises vahetustes – näiteks toiduainetööstuses. Töö käib, aga nemad ei väsi ära.”
Ma ka ei tea, miks nad nii palju peavad tööl käima. Omanikul on vist kasumm väike. Ma arvan ka, et liiga vähe teevad veel. Rohkem tuleb tööd teha. Tubli.
“Kui me räägime, et Aasia on vilets… see, mis Aasias on, tekitab mul praegu külmavärinaid – kui võimas seal kõik on.”
Seal on ka ühel ruutkilomeetril võimsalt rohkem inimesi. (Kümnete) Miljonite kaupa suisa.
“Mu isa oli majandijuht – sovhoosi direktor Abjas.”
Kumab läbi.
Aga muidu võimas. Edu talle tema tegemistes. Tervist ja pikka iga.
Siinkohal jooksis mul juhe kokku tõesti. Võib-olla need ongi need insuldi mõjud, millest ta seal muu vahele mainis. Mälu ei kesta enam ühest lausest teiseni, seda oli mõnest muust väitest ka natuke märgata.