Ma ei ole pädev kommenteerima. Kui peaks pakkuma, siis self image on funktsion rollist. Aga ma legit ei ole pädev nõu andma või inimsuhete teemal arvama. Ma isegi praegu napilt saan endaga hakkama.
Esimesed 30 aastat ma täitsin ainult rolli, seejärel 12 aastat veel mostly rolli, nüüd viimased paar aastat olen õppinud minna laskma. Tegelikult on jumala pohui, mida elevant sinust mõtleb. Kindlasti aitab kaasa, et mul on 5 vinget last, 2 neist täiskasvanud ja palju vaimselt tervemad inimesed kui mina, ülejäänud 3 puhul 2 looking pretty frickin good, 1 probably prison, politics or C-level corporate, süsteemid on ehitatud, ei ole mõtet ahastada. Kui homme suren, siis õnneliku mehena. Seega mis üldse oluline on?
See on gross. Jällegi, ma pole mingi autoriteet kommenteerima, kuidas keegi elab, aga ma elasin esimesed 42 aastat ka umbes selles vaimus. Ja oli sitaks raske ja kohutav ikaldus. Mustad mõtted, kuigi kõik oli kuldne on paper. Aga tegelikult on ju pohui! Iga olukord ei ole võistlus, ma ei pea teisi mehi maha tõmbama, et ise parem paista, see on jumala ok, kui ma räägin oma hirmudest, muredest ja nõrkustest esimesel õhtul. Kui ei sobi, on ok. Saan hakkama.
Äri mõttes ei saa kummi lõdvaks lasta, siis sind nikutakse kohe läbi. Aga eraeluliselt - kui sul on päriselt poh, nothing REALLY matters, kui collat dmg pole, siis milleks mingit rolli mängida? Nobody cares! Ole nagu oled ja nõmedal ja kesisel ehedusel on omaette väärtus maailmas, kus kõik on vähemalt spoileriringiga ja tihti kõlaritest tuleva mürinaga.
Jah, olen täitsa nõus. Miks peaks hoolima, mida ELEVANT sinust mõtleb? Ei peagi. Aga hoopis teine tera on see, mida mõtleb Sinust Kõige Tähtsam Inimene SInu Elus (ja ärge hakake mulle jura ajama “Samaaria mehest” – sügaval sisimas on ka nende “budistide” ja “empaatide” ja “emateresade” jaoks kõige tähsam inimene – tema ise) – sina ise. Mida sa ise endast arvad? Kas sa oled endaga rahul?
Mina näiteks ei ole. Mul on umbes 2 magistrikava läbimata, et julgeda ütelda “ITst ma natuke midagi tean”. Electrical engineuriguga on veel kehvemini. Peab pingutama.
Ja ratsionaalsusest ja analüüsist parem ei hakka – ikkagi astun aeg-ajalt sinna ämbrisse, et teen “emotsioonide pealt” mingeid otsuseid.
Vaja endaga veel tööd teha.
Tahaks enne surma ikka jõuda Enda Hinnagul “Ideaalse Inimese” staadiumile… noh, naaaaaaaaaaaatukene lähemale.
Elevandid ei ole kriitikud. Oma kõige karmim kriitik oled alati Sina Ise.
Seda muret vist selle foorumi liikmetel küll ei ole, et teiste arvamusest liiga palju hoolitakse.
Igaüks on ikka ise imperaator.
Isegi need rohelised ja punased ribad, mis postitusele hinnangut andsid, kaotati ära
See oli omamoodi sport, saada enda postile nii palju punast kui vähegi võimalik.
Nüüd nad kustutavad selle posti lihtsalt ära, mida väga palju vihatakse
Selles ongi põhipoint - ma ise arvan endast jätkuvalt üsna sitasti, edukas projekt juba 40+ aastat, aga vähem kui varem ja ma olen õppinud sellega leppima ja seda tunnistama. Ma ei ole kõva mees. Mul on palju ratsionaalseid ja ka irratsionaalseid hirme. Ma muretsen kogu aeg, kas ma olen piisav. Providerina oma lähedastele, mehena oma naisele, isana oma lastele, sõbrana oma sõpradele. Aga see on ok, et ma oma ebakindlust tunnistan, selmet seda katta mingi rollimänguga. See on jumala ok, et meil meestena on tunded, hirmud, ebakindlus. See on inimeseks olemise osa. Pohui - fess up, let go, must-valge läheb värviliseks!
Te arvatavasti ei tahtnud kumbki tegelikult teada, kuidas see hetkel kõrvalt paistab, andke andeks, ega mina ka sotsiaalselt 100% adekvaatne ei ole, aga mulle tundub et te mõlemad eputate veidi.
Vabandust veelkord sellesse virtuaalsesse tedremängu sekkumast, tean et oleks tegelikult pidanud vait olema ja edasi lurkima.
Nõus. Ilmselt ongi nii. Ise tahan mõelda, et kuna ma kogu aeg seletan, et ma olen lambipäss, siis obv ma ju ei kekuta, aga tegelikult ilmselt ikkagi teen seda. Mille kuradi pärast mul on vaja siin suvalistele inimestele midagi tõestada. Aga kui see üldse millestki märk on, siis minu edevusest ja iseloomu nõrkusest ja lisaks sellest kuldimõõtmise instinktist, mis meisse nii sügavalt sisse kodeeritud on, et töötle palju tahad, lõpuks ikka loodus võidab.
Anyways - ma vabandan, sittusin end täis siin sucu, oleks võinud küpsem inimene olla. My bad. Proovin edaspidi parem olla ja rahulikumalt võtta. Jälle midagi õpitud, nt oma ebakindluse ja tõestamisvajaduse kohta. Sad!
jungi ja võibolla ka freudi uurijatel on eelnevast dialoogist kindlasti paar uut kõva psühhoanalüütilist pähklit pureda ja tuletaks meelde, et eestis on olemas ka portaal nimega peaasi punkt ee, aga mulle, kui õrnema soo huvilisele jäi nendest kahest erinevast naistesebimise teooriast siiski veidi ebaselgeks, et kas mõistlikum on siis premium-klassile peale lennata laivis või virtuaalis? see, et ‘mina olen muurek ja ma ei julge naistega suhelda’ niidab nagu vikatiga, on nüüd selge, aga kui tohiks veel ühe ekspertnõuande küsida, siis jamade vältimiseks ja täieliku algajana uuriks, et milliste parameetrite järgi seda veatute kvaliteetnaiste sektorit, kellele tasub ligi ujuda, reaalelus kindlaks teha? )
Kuigi on suur oht ennast tapalavale sättida , siis ma ikkagi avaldaks arvamust. Kvaliteetnaisi on piisavalt (välimus on alati maitse asi) aga enamus neist on a la 27. eluaastaks ilusti püsisuhtes. Seega kui sa oled 40+ siis su ajaaken jookseb kvaliteetnaiste koha pealt väga kiirelt kinni. Need, kellel on potentsiaalsed friendzone sõbrad karjaga ukse taga rivis ei pruugi siiski olla päris kvaliteet naised kuna kui see just ei ole väga lühike eluetapp (imho).Kvaliteetnaisel ei ole daddy issjusid, alaväärsuskomplekse ega teda ei huvita ka palju sa teenid, kuna tal on vaim ja füüsis korras ja saab endaga ise hakkama aga sa pead olema tema tüüp ja õige eluetapis. Ma usun, et nii mõnigi mehepoeg, kes poolkogemata on suutnud kvaliteetnaise maha rabada on hiljem selle koorma all kokku kukkunud, kui saab aru, et jääb päris elus 90% juhtudest talle alla ja kvaliteetnaine proovib seda isegi pehmendada, kuna ta on hooliv aga ilmselget asjaolu lihtsalt ei peida Kindlasti on ka kvaliteetnaisi, kes on teisel ringil, kõike võib siin elus ette tulla, kuid neid on väga vähe ja need on veel suuremad pähklid - ja kui keegi veel aru ei ole saanud siis pähkel mitte inimesena vaid pähkel mehe enesehinnangule, kes on harjunud naistest mingil moel “üle olema”. Kui sa näiteks oled mees, kes on harjunud naiste tähelepanuga, ilma erilise pingutuseta siis kvaliteetnaine tõmbab sul raudselt vaiba alt ära
Kodus oma eidele seda kvaliteetnaise juttu rääkides saaksite esimese asjana märja lapiga vastu vahtimist ja järgmised 2 nädalat oleks kõik kodutööd teie teha.
Kas kvaliteetnaine olemine ei peaks pigem väljenduma selles, et 1+1=3 (ma ei mõelnud siinkohal järeltulijaid vaid sünergiat), mitte selles, et temast saab koorem mille all nõrgem mees kokku kukub?
see müütilise kvaliteetnaise jutt, algselt heki, nüüd stallone esituses, on oma ekstreemses subjektiivsuses nii eluvõõras ja koomiline, et igal meesterahval, kes on vähegi elu, ilma ja naisi on näinud, jooksevad silmad sellist iba lugedes eri nurkadesse kokku … iga inimene, olgu mees või naine, on erinev indiviid ja määrangud, kas keegi on kvaliteet, kelle jaoks kvaliteet, milliste omaduste põhjal kvaliteet või mis iganes moel kvaliteet, saavad tulla ainult mõlema osapoole isikuomaduste, tolerantsi ja elukogemuste pinnalt … tunnistan, et mul on üsna palju erinevaid kogemusi ja üks minu enda väljamõeldud teooriatest on see, et iga paarisuhe on teatudmõttes oma algehituselt vägivaldne - saavad suvalisel eluhetkel kokku kaks täiesti erinevat inimest, erineva kasvatuse, harjumuste, sõprade, perekonna, iseloomuomaduste, huvidega … algne kiindumus tekib alati hormoonide pinnalt ja edasi sõltub kõik sellest, kui palju üks või teine pool kaaslase suhtes paindub, välja kannatab ja ohverdab, rutiin, mugavus, kohusetunne ja sugutung ka muidugi … nagu toonik mainis, lahutatakse eestis 50+% abieludest, mida rohkem tagumik krimpsu tõmbab, seda enam leitakse, et ollakse ebapiisavas suhtes, kirg kaob, omatakse kõrvalehüppeid, kasvatakse lahku, ei olda kaaslasega enam samal lainel, käidakse närvidele jne … seega teeks veelkord siinsetele väikestele ja naiivsetele poistele meelehärmi, nentides et kõiki muutujaid suhtevalemis arvestades mingit absoluutnähtust nimega kvaliteetnaine (ega -mees) päriselus ei eksisteeri
See, et sa pidevalt otsid võimalust oma bodycount jutu vahele ära mainida, viitab ka mingitele beta-kompleksidele. Alfadel pole vajalik sellega kekata.
Ma olen ikka ja jälle imestanud, kes krt küll nende kristinaherodeste, dagmarlampide ja heidiruulide PM “Naistejuttude” jura kuulajaskonnaks on?? Ühe vastuse nüüd sain.
Kui mind silmas pead, siis sorri, ma ei viitsi igasugust “pehmet plära” kuulata. Antud artikkel on tellijale loetav jooksvalt spordi ja teaduse osade vahel “suure loona”. Nagu mainitud - pisut teise külje alt.
Aga need naistejutud igas kastmes on ka minu jaoks liig. Eks iga asja jaoks on oma sihtgrupp.
Kvaliteetnaised ja mitte- kvaliteet ehk labaselt öeldes rämpsnaised
Tekib hulk küsimusi : kas nad mõnikord tülli kah lähevad omavahel ?
Ja rahvastikuteemat silmast pidades : kummad rohkem järglasi saavad ?
Kui mitte-kvaliteet saab rohkem lapsi ( näiteks 3 naise kohta) kui kvaliteet,( kes saab ainult ühe ) kas see on rahvastikule hea või halb ?
Sest tõenäoselt on, et mitte-kvaliteedi lapsed saavad olema kah mitte-kvaliteet ?
Siis on varsti nii et kogu rahvas läheb sujuvalt üle mitte-kvaliteediks Ja seda me ometi ei taha , mh, ah ?
