Üle pika aja, kus ma ei nõustu mõningate Vitsuri poolt väljaöelduga :
https://fp.lhv.ee/news/4981119Olen temaga päri, et arvestades senist seadusandlust ja tavapärast lähenemist, on see keeruline.
Kuid keeruline muutub lihtsaks, kui mõelda n.ö. "karbist väljaspool", sest "karbis" mõtlemise järeldusi oleme kuulnud kogu aeg ja selle tulemuseks on mitte midagi tegemine ja mitte midagi otsustamine, millest saabki Vitsuti artikkel iseenesest alguse.
Kuid järelduste põhjendamistega on taas maandutud "kasti".
Esimene ja suurim takistus idee tegudeks pööramisel on kahtlemata tõsiasi, et pensionifondide otseseks kohustuseks, mida kuidagi muuta ei ole võimalik, on oma klientidele võimalikult suure pensioni kindlustamine, mis muu hulgas tähendab ka fondide kätte usaldatud raha võimalikult tootlikku ja riskivaba paigutamist.Selle kohta võib poolt ja vastuargumente kirjutada raamatute viisi, kuid ma arvan, et kõige fundamentaalsem tõsiasi on see, et ei ole olemas ja pole ka kunagi olnud ühendatud paari tootlikkus ja riskivabadus. Sellist asja pole kunagi olemas olnud permanentselt, see on poliitikute välja mõeldud mõiste kaitsta end igas olukorras.
Kõik tootlused on saavutatud riski võttes. Kui võtad riski ja teenid tulu, siis saad ka ebaõnnestunud investeeringuid korvata. See on kogu majanduse põhitõde ja kehtib kindlasti ka pensionifondide juhtimise puhul. Milleni tegelikult jõuab ka Vitsur oma artiklis :
Mõiste soodsus on mitmetähenduslik ja mis veel olulisem, ajas muutuv mõiste. See ei tähenda sugugi ainult tulusust. Kuivõrd tulevikku ei saa kunagi täpselt ette ennustada, jääb investeerimine alati riskantseks.Eriti vajalik on see võimalus neile, kelle tööks on riskida neile usaldatud võõra rahaga. Ja see asjaolu toob investeeringu tulususe kõrvale võrdväärsena likviidsuse nõude. Ning kui nüüd võtta tulususe ja likviidsuse vajadus kokku, tuleb välja, et Eestis on neetult vähe kohti, kuhu pensionifondidel oleks mõtet investeeridaSee on nüüd jõudmine "kasti". Klassikaline "muna-kana"olukord, kus küsimus, et "kas see tühine turuplats nimega Tallinna Börs on tühine sellepärast, et me pole ise sugugi pingutanud ega panustanud ja tõestanud, et me näeme sellel perspektiivi" või " meie pingutame alles siis, kui keegi on enne pingutanud, sest meil puudub eneseusk ja me leiame eneseusu alles siis, kui oleme kellegile teisele 90% tulevasest tulust ära lubanud, mis annab meile kindluse kaasa minna" ?
Sama dilemma eluline reaalsus põhineb ka selle tulemusel, et meil puudub eneseusk, mis tähistatakse üldise mõistega "rahvuslik kapital". Selle all mõtleme, et raskete aegade tekkimisel see ei tõmba siit uttu, nagu tegid Rootsi pankade kontrolli all olevad kapitalivood ja tekitasid meile kriisi, mille järelmid nad noppisid enda bilanssi tagasi varade näol ja see on nurgakiviks ka LHV kuvandile rahvuslikul kapitalil põhineva pangana. Sama dilemma lahenduse näiteks on Jaapan, kus rahvuslik kapital suudab vajadusel aastakümneid hoida majandust toimimas ja töötamas ning ei lase kokku kukkuda iga köhatuse peale, nagu meil see juhtus ja juhtub. Ja kui viimased kümme aastat on teatud kontekstis seda Jaapani fenomeni toodud näiteks kui "nii ei saa teha pikaajaliselt", siis nüüdseks oleme olukorras, kus esiteks meid Euroopas tundub ees ootavat sama niru lugu ja teiseks tundub, et valida rohkem mitte millegi vahel polegi ja saab teha ka pikaajaliselt. Kümme aastat tagasi arvati, et negatiivsed intressid saavad eksisteerida ainult matemaatikas. "Ärme jätame võlgu oma lastele" muinasjutusarjast saab Rootsis kui pika eluasemelaenu võtta? Jne jne
Kui nüüd käsu korras või patriootilistel kaalutlustel sellele turule iga päev paraja koguse miljonitega siseneda, või sealt väljuda püüda, pole raske ette kujutada, mida see endaga kaasa toob. Sisuliselt mitte midagi head, ainult turu solkimise. Alguses varade kallinemise ja siit edasi hindade kõikumise, kuivõrd hinnad on kunstlikult ebaõigele tasemele tõstetudJah, sellega on seda börsi mittesobivuse teemat kogu aeg üleval hoitud, kuid vastus on see, et pensionifondidel pole mingit tarvidust iga päev sisse ja välja joosta. Lihtne. See ongi vastus, et vastupidiselt on see suur eelis ja suur kindluse andja ka teistele turuosalistele mitte väga hullusti edasi tagasi sahmida. Ja kinnitus sellele on ju täiesti Vitsuri enda poolt paar lõiku eespool välja toodud :
Peale selle kasvavad sissemaksed teise sambasse tõhusalt ja on tunduvalt suuremad kui väljamaksed. Möödunud aastal vastavalt 388 ja 5 miljonit eurot. Liiatigi püsib sisse- ja väljamaksete ülisuur vahe ja seega ka pensionifondide käsutuses olevate vahendite kiire kasv veel üsna kaua, kuid mitte lõpmatult kaua: seni, kuni tööjõuturult on väljunud valdav osa enne 1982. aastat sündinuid Seega on võimalik rahulikult siseneda, kasutada ära momente, kui valitsevad soodsad olud kas ostmiseks või müümiseks. Kõik seesama leiab ju aset ka nendel turgudel samasuguses võrreldavas mahus, kus praegu varasid hoitakse ? Millegipärast seal kõiguvad aktsiate hinnad 5% päevas ja 15% kuus, miks me ei muretse likviidsusest põhjustatud varade kõikumisega ehk riskiga ? Tallinna börsil seisab aastane kõikumine 5% juures, utreeritult :)
Pensionifondide rahast võime majanduskasvu kiirenemist oodata alles siis, kui fondid saaks osaleda ettevõtete arenduseks tehtavates täiendavates emissioonides või aktsiakapitali laiendamistes, siis kui tehtava investeeringu abil viiakse ettevõtte tegevus uuele tehnoloogilisele või organisatsioonilisele tasemele jne. Ehk teisiti öeldult: selleks, et fondid saaks senisest tunduvalt enam pensionifondide raha Eesti ettevõtlusesse investeerida, on eelkõige vaja ettevõtjate ambitsioonikaid ja realistlikke arengukavasidSelle viimasega olen ma mõlema käega nõus alla kirjutama, kuid siiski on juba ka praegu pensionifondidel "moraalne kohustus" investeerida oma kodumaale selle ülesehitamiseks ja arendamiseks, sest kuhu maailma tegusasse riiki ka sa ei vaataks, kõik neist tegelevad oma riigi arenguga ja selle soodustamisega. Meie oleme lihtsalt pärand Rootsi kapitali poolt üles upitatud ja siis seejärel lüpstud riigist, kes ei julge seda veel endalegi tunnistada ja tahaks sellest ebamugavast ülestunnistusest mööda vaadata.
Kokkuvõtteks - meie parem tulevik on tegutsemise poolest meie endi kätes - kõik riskid ei ole meie kontrolli all ega saagi kunagi olema, kuid võtame need riskid, mis meile jõukohased, endi kätte. Siis oleme vähemalt paremini juhitavamad meie endi poolt, kui siiani. Kõik senised katsed omale maale investeeringute tegemist kahtluse alla seada, on nonsens.