Omniva kaubamärki kasutav riigiettevõte Eesti Post ostis eelmisel aastal teda kritiseeriva sotsiaalmeediagrupi vähemalt 10 000 euro eest ning haldab alates mullu detsembrist seda ise, teatas Õhtuleht.
Kriitikutest kubisev Facebooki-grupp “Omniva (Eesti Post) on kohutav ettevõte” läks riigifirmale maksma viiekohalise summa, kirjutas Õhtuleht kolmapäeval.
Sotsiaalmeediagrupi loojal ja selle endisel omanikul Rainer Peterson pandi ostulepinguga suu lukku, lisas leht, märkides, et selliste ostude-müükide puhul ongi konfidentsiaalsuskokkulepped üsna tavalised. Kui Peterson grupi omanikuvahetuse tagamaid avaks, nõuaks riigifirma talt lihtsalt tehinguraha tagasi, selgitas Õhtuleht.
Riigil raha on, sest ega Omniva probleemid nüüd ära kadunud. Selmet panna sotsmeediat keegi haldama ja probleemidega otse tegelema, siis ostetakse grupp lihtsalt ära ja pannakse eestvedaja vaikima. Not so well done, Omniva.
Kui mitu Omnivat kritiseerivat Facebooki gruppi nüüd hõlptulu lootuses tehakse?
Palun öelge mulle, et see on libauudis, Palun öelge, et see on “halb unenägu”. PALUN, PALUN, PALUN!
Nii ometi lihsalt ei tehta. See käib ju vastu kõigele mõeldavale – eetikale, tervele mõistusele ja ilmselt ka riigiettevõtte finantsdistsipliini reeglitele.
Noh, igasuguse grupi väärtus on ikkagi selle auditooriumi suurus. Uuel grupil oleks see null ja erilist orgaanilist kasvu ma grupile tööpealkirajaga “Omniva on parim postiettevõte” ei ennustaks.
Aga meeldivalt easy money grupi algatajale küll. Lähengi nüüd erinevate küsitava väärtusega teenusepakkujate gruppe Facebooki looma. Lõpuks ometi tunnen, et finantsvabadus on käegakatsutavas kauguses.
Püüdsin täna oma pakki Omniva käest kätte saada. Kuigi MinuOmnivas on pandud pakiautomaat, siis millegipärast pidin minema kontorisse. Olles seal oma järjekorra ära oodanud, jõudis aeg minuni ning näitasin tubli kodanikuna värskelt legaalse staatuse saanud isikustamisfunktsiooniga eesti.ee äppi.
Kala näoga teenindaja: vajan füüsilist dokumenti
Ma selgitan et see on eesti ametlik riigiäpp, mida ma näitan.
Teenindaja: vajan füüsilist dokumenti
Selgitan siis, et riigiäppi saab ju ka kasutada isikustamiseks, olen kenasti sisse loginud just ja puha.
Teenindaja: vajan füüsilist dokumenti.
Kõrvalt sekkub teine teenindaja, kui ma olen segaduses ja küsin, et tegemist on ju seadusega. Ta selgitab, et Omniva juristid ei luba riigiäppi kasutada.
Seejärel hakkab ta rääkima, kuidas “mõne inimese jaoks on jah digimaailm juba nii oluliseks muutunud, et teistmoodi ei saagi…”
Kõndisin minema.
Lahtiütlus: postkontoriväliselt on Omniva teenus ja klienditeenindus olnud viimase mitme aasta jooksul suurepärane, riigiasutuse kohta lausa erakordne ja ilma ühegi viperuseta.
Mina loen välja, et vastaspoolel peab olema samasugune äpp kasutusel, et inimest saaks isikutuvastada. Niisama, et keegi näitab seda oma mobiiltelefonis vastaspoolele ja vastaspool vaatab seda tema telefonist, asi ei toimi.
Ehk asi pole nii, et kui ma näitan oma ID-kaarti või reisipassi ja vastaspool lihtsalt vaatab ID-kaarti või passi, siis samavõrdselt ma võin näidata oma mobiiliekraanilt talle ekraanipilti. Ei või. Saan aru minu isiku pilt ilmub vastaspoole mobiiltelefoni, tema riigiäppi.
Nooh, eks siin ole mitmeid filosoofilisi küsimusi.
Näiteks, et kui sügavale dokumentidesse peab kodanik kaevuma?
Ütleme, et antud kodanik natuke protsesse tajub, siis võiks tekkida küsimus, miks on arendusprotsessis arvestatud kasutamise tingimused kasutajapoolsed arendused, äkki saanuks äriprotsessi kuidagi lihtsamalt üles ehitada?
Ja eriti kõrgel abstraktsioonitasemel — kelle/mille jaoks neid rakendusi tehakse? Mina kohtusin täna riigiga, füüsiliselt, ja sain vastu lahendustevaba roboti. Pluss mingi sissevaate organisatsiooni ellu ja juristide pähe.
Aga asi pole muidugi tegelikult Omnivas (ja omale raputan ka tuhka pähe, et niisama minema kõndisin, selle eest vabandan). Aga see oli lihtsalt anekdootlik ja frusteeriv kulminatsioon sketši formaadis sellest, kuidas meie riik täna toimib.
Mina kulutan aega, kütust, energiat. Kaks teenindajat kulutavad inimtunde. Kogu logistika paki jõudmiseks postkontorisse + ruum selle hoidmiseks kulutab veel terve hulga ressursse. Siis on kuskil protsesside meistrid — mõlemal poolel — ja lisaks veel uue äpi arenduse sees olevad analüütikud, arendajad, arhitektid… Ametnikud, kes on kirjutanud kokku ilgema hunniku regulatsioone ja dokumente. Disainerid ja sekretärid, kes on need kõik ära vormistanud ja ilusaks teinud. Projektijuhid, haldurid. Koosolekutel on kulunud küpsiseid, markeritinti. Sajad eestlased on panustanud inimtunde äpi testimiseks. Riigikogu on seda menetlenud, president seadusena vastu võtnud.
Ja ma ikka kurat ei saa oma pakki kätte!
PS — minema sõites mõistsin, et kavalam isend oleks autosse tühjade kätega tagasi pöördudes kritseldanud salvrätile “volituse” ja saatnud kaassõitja juhiloaga pakki kätte saama. Niimoodi tohtinuks.
Umbes 20 aastat tagasi küsiti ka, et kellele riik seda e-maksuameti ehitab. Et palju neid inimesi ikka on, kellel päris oma arvuti kodus, et internetis tuludeklaratsiooni esitada.
Veidi lähemast ajaloost näide kuidas väljaspool tavapoode pidi igal pool sularahas arveldama. Nüüd on igal puuviljamüüjal, kalakioskil maantee ääres või laada/turumüüjal kaarditerminal olemas.
Läheb mööda. Harjutakse ära. Tekitatakse teisele poolele ka võimekus tuvastada.
Ühes spordipoes toimub soodustuse kasutamine täna enam mitte id kaardi põhiselt, vaid nii, et login nende e-keskkonda sisse ja töötaja skaneerib siis minu telefoni ekraanilt qr koodi. Eri kauplejad tegelikult tegelevad küll sellise nutivõimekuse arendamisega.
Suurepärane näide.
E-maksuameti lansseerimisel oli selge, et kuidagipidi on vajalik inimeste tuvastamine. Parim saadaolev võimalus oli pangalink, seega tuludeklari autentimiseks saigi kasutada panga sisselogimist (mäletatavasti oli see veel suht hiljutise ajani riigi rakendustes võimalik).
Nüüd aga saab kulutada veel rõõmsalt ressurssi, et tekitada mingi võimekus selle uhiuue funktsionaalsuse kasutamiseks, mis sealjuures on ka sügavalt vabatahtlik. See lihtsalt pole… eriti elegantne, muud midagi.
Pangalink oli tegelikult suhteliselt ebaturvaline autentimismeetod, sest pangad lubasid omakorda kasutajat internetipangas ka lihtsalt parooliga tuvastada.
Keegi ehk mäletab, millal see lihtne parool ära kadus, äkki 2010 paiku? Jäid id kaart ja mingi parooligeneraator vms jubin. Hiljem tuli smart id.
Alguses oli pangalink seetõttu, et riiklikku autentimist ei eksisteerinudki, pankadel oli toona paroolikaart. E-maksuamet tuli 2000, id-kaart alles 2002.
Hmm… Kui sinul ei ole aega kirjeldada, miks sa eeldad et teistel peaks olema aega mingit protseduuri sinu jaoks kirjeldada ?
Aga olgu.
Kõige lihtsam on nii, et helistad kullerfirma numbril, näiteks DHLi omal (või Omniva või FedExi või …) ning palud neil ennast aidata. Ütlevad, palju maksab ja puha. Ja kuidas toimetada.
Enamasti, kui teed seda enne kella 2 päeval on järgmise päeva lõunaks kiri või pakk kus iganes Euroopas kohal. Vähemalt DHL toimib nii
Juhtum siis selline. Kuna elan maal ja lähim postkontor on kaugel, siis täitsin tellimisvormi Omniva kodulehel, et kuller koju tellida (tasuta teenus maapiirkonnas). Juba samal päeval helistati mulle.
Teatasin, et tähitud kiri on margistatud ja küsisin, et kuidas see asi siis toimib. Vastati: kuller tuleb homme kohale ja võtab kirja kaasa.
Küsisin: kuidas ma saan jälgimisnumbri teada.
Vastus: hiljem.
Mina: kiri võib ka teel postiasutusse kaotsi minna ja mul ei ole mingit tõestust, et ma midagi saatsin. Tegin ettepaneku, et kuller võtab kaasa kleepsu jälgimisnumbriga, kleebin selle ümbrikule ja teen saadetisest foto ja kviitungit sel juhul pole üldse vaja.
Vastati: sobib.
Kõik toimuski nii, kuid 24 tundi hiljem avastasin, et Omniva jälgimissüsteemis sellist saadetist ei leidu.
Pöördusin FB kaudu Omniva poole. Ja ca 20 minutit hiljem oli saadetis süsteemis nähtav.
Kokkuvõtteks: janti, kui palju sellise lihtsa asjaga, ehk oleks ikkagi pidanud minema kaugel asuvasse postikontorisse …
