Teadlased hoolitsevad ise Homo Sapiensi jälgede mitte liiga kauge kadumise eest maal? AI ja sünteetiline elu? Ma loodan, et minu silmad seda ei näe…
Pikem lugemine
Teadlased tegid esmakordselt eluta ainest elusa raku
Kuula
Teadlased ehitasid nullist üles raku, mis suudab kasvada ja paljuneda. Foto: Unsplash
teadus.postimees.ee
- juuli 2026, 07:30
-
Minnesota ülikooli teadlased lõid väidetavalt esimese sünteetilise raku, mis suutis paljuneda.
-
See näitab, et elu põhiomadused nagu kasvamine ja paljunemine on keemiliselt jäljendatavad.
-
Rakk elab praegu vaid paar põlvkonda, kuid teadlased jätkavad selle arendamist.
Inimkond on pikalt elu olemuse üle teoretiseerinud. Uus Minnesota ülikooli teadlaste poolt välja töötatud rakk võib meie arusaama sellest küsimusest kardinaalselt muuta.
Minnesota ülikooli teadlased väidavad, et nad on loonud ajaloo esimese täiesti nullist ehitatud sünteetilise raku. Rakk läbis terve elutsükli, sealhulgas paljunemise.
«See on kõige põnevam ja olulisem asi, mida ma oma töös kunagi teinud olen. Arusaam, et see toimubki päriselt, jõudis pigem aeglaselt kohale,» ütles sünteetikabioloog Kate Adamala, kes oli projekti üks kaasjuhte.
«Oleme keemiliselt taasloonud midagi, mis oli varem ainult bioloogiliselt võimalik. See tõestab, et elu kõige fundamentaalsemad funktsioonid nagu kasvamine ja paljunemine ei vaja mingit salapärast maagiat,» ütleb ta.
Projekt kannab nime SpudCell ning raku genoom on vaid 90 000 nukleotiidipaari (bp) pikk. Võrdluseks, inimese genoom on umbes 3 miljardit nukleotiidipaari pikk. Varem eeldasid bioloogid, et rakk vajab korralikult toimimiseks vähemalt 113 000 nukleotiidipaari jagu geneetilisi andmeid.
Adamala ja tema kolleegide sõnul tundub, et SpudCell nihutab neid piire. Uurimistöö pole veel küll ametlikult avaldatud ega eelretsenseeritud.
Artiklit jagati uue mittetulundusliku bioinseneeria institutsiooni Biotic veebilehel, mille asutamisele on Adamala kaasa aidanud.
Kui Adamala tulemust esimest korda nägi, oli ta šokis.
«Olin väga õnnelik ja kergendunud, aga samas ka veidi skeptiline. Kontrollin tulemusi alati mitu korda üle,» ütles Adamala.
«Kui kõik kontrolltestid tehtud said, polnud eksperimendi õnnestumine enam üllatus.»
Vastukaja
Ajakirja Science andmetel ei ole SpudCelli avaldamine päris libedalt kulgenud. Nimelt ütles üks retsensent mainekas teadusajakirjas Cell, et kokku pandud rakk ei olnud päris eluvorm.
See võib osaliselt olla tingitud sellest, et SpudCell ei vasta kõigile elu nõuetele: see ei suuda paljuneda paljude põlvkondade vältel ja seega ei saa see ka areneda.
«Ma arvan, et bioloogid ei pruugi hinnata raku keemiainsenerliku lihtsuse olulisust,» selgitas Adamala ScienceAlertile.
«SpudCell ei pruugi oluline tunduda, kui seda looduslike bioloogiliste süsteemide skaalal hinnata: sellel on väga aeglane kasv ja paljunemistsükkel ning suure nõudlusega metabolism.»
Iga kunstlik SpudCell koosneb liposoomist – rasvasfäärist, mis jäljendab tõelise raku välismembraani – millesse on mähitud seitse plasmiidi ehk väikest DNA-üksust (sarnased leiduvad sageli bakterites), mis erinevad veidi klassikalistest kromosoomidest.
SpudCelli genoom moodustub neist seitsmest plasmiidist.
Rakul on ka sisseehitatud «valguekspressiooni süsteem», mis teeb DNA geneetilised juhised tegudeks. See võimaldab rakul ümbritsevast vedelikust omastatavad toitained kasulikeks materjalideks muuta ja paljuneda.
Teadlaste sõnul on SpudCelli süsteem võimeline genoomi replitseerima, kasvama, ressursse hankima, toituma ja geneetilise koodi baasil jagunema.
Milleks seda vaja on?
Võib tekkida küsimus, miks teadlased üldse tahavad kunstlikke rakke nullist luua?
Põhiküsimus on selles, kus elu piir tegelikult asub. Lisaks sellele võiksid aga tulevased sünteetilised rakutaolised süsteemid väikeste bioloogiliste tehastena toimida. Nad saaksid toota orgaanilisi materjale nagu ravimid, biomaterjalid, kemikaalid ja muu kasulik.
Laborid kasutavad sel viisil juba praegu geneetiliselt muundatud baktereid ja teisi mikroobe. See sarnaneb insuliini tootmise protsessiga.
Täielikult sünteetiline rakk võib võimaldada tõhusust ja spetsiifilisust, mis ületab olemasolevaid biotehnoloogiaid.
Samas võivad need osutuda ka vähem kasulikuks kui looduse enda lahendused.
SpudCellid suudavad praeguse seisuga vaid paar põlvkonda elada. Nad ei suuda ise endale valguekspressioonisüsteemi toota ega ainevahetust reguleerida, mistõttu sõltuvad nad täielikult ümbritsevas vedelas keskkonnas olevatest ainetest ja komponentidest.
Neil puudub ka tsütoskelett ehk sisemine karkass, mis toetab looduslikke rakke. See muudab nende ehitamise lihtsamaks, kuid tähendab ka seda, et nad ei saa enda sees molekule transportida ega jääke eemaldada.
Töö tõestab siiski kontseptsiooni, millele teised teadlased saavad uusi teadmisi ehitada.
«Meie eesmärk on saavutada täielik operatiivne võimekus bioloogia konstrueerimiseks,» ütles Adamala. «Selleks peame teadma, kuhu iga ehitusplokk läheb. SpudCell annab meile selle teadmise. Meil on selle ülesehitusest täielikud skeemid olemas, seega saame selle alusel inseneritööga jätkata.»
“Loodan, et teised arendavad seda šassiid edasi, et lisada tugevam jagunemine (palun, keegi pange tsütoskelett sisse!) ja tugevamad metaboolsed rajad,” lisas ta. “Siis võtan ma aastase puhkuse või teen midagi muud hullumeelset tähistamiseks.”
«Loodan, et ka teised arendavad seda edasi. Palun, lisage keegi tsütoskelett!» ütles ta. «Siis saan ma aastase puhkuse võtta või tähistamiseks midagi muud hullumeelset teha.»
Uurimistöö pole veel eelretsenseeritud, kuid eeltrükk on saadaval Bioticu veebilehel.
Allikas: ScienceAlert
esialgu küll amööbi tasemel elus vorm aga küll hakkakavd ka sellele aju leiutama.
. Aga artiklist ei osanud midagi nagu välja nokkida, et põhiline kaotsi ei läheks ja kuna teema on täitsa omast klassist, siis võinuks tekkida põhjendamatuid vandenõuteooriaid.
