Vastasin uude teemasse, kuna ei leidnud sobivat teemat. Kaja Kallas on ajutine, aga mure jääb.
Teemaks siis Eesti kaitsevõime tugevdamine ja naaberriigile võimalikult ebameeldivaks suutäieks tegemine.
"Wesse"
"mx77"
Kuule Wesse, hea on niisama sooja õhku võngutaa, aga pane korra kirja ka kui suur peaks meie kaitseeelarve olema, et Venemaa täisjõuga rünnakule edukat vastupanu osutada. Kuna sa seda niikuinii ei suuda ja jätkad sooja õhu võngutamist siis sa võid seda posti ka ignoreerida.
Kaitseeelarve peaks olema kusagil 2.4 - 2.5% SKPst - mis enamikus läheb siis püsikulude ja väiksemate hangete peale.
Võtmelünkade täitmine - tankid, Keskmaa ÕT, MLRSid jne peaks toimuma kaitseeelarve väliselt ja laenuga. Vastasel juhul nende täitmine võtaks aega veel järgnevad 30 aastat …
Tankid kõlavad mõttetult. Umbes nagu kuulsusrikas Poola ratsavägi.
Pange raha parem näiteks väikestesse droonidesse. Eestis on kohalikku teadmist üllatavalt palju, kui nüüd riik rahastaks veidike nende väljatöötamist isegi mõne miljoniga, võib imesid teha.
Mu droon, mis maksab ca 500 EUR, suudab näiteks kanda kanda kuni 1kg 55km/h 15 min. Ilma laadungita lendab >2x kauem. Ehk siis suudaks lennutada üsna korraliku õhk-maa lõhkekeha 20 km kaugusele, selle vaenlasele pähe kukutada ja tagasi lennata. Kui lendab üle 100m kõrgusel, siis pole midagi kuulda, samas võib ka metsas puude vahel varjus lennata. Ilmselt oleks vaja ka miski Faraday puur ümber organiseerida ja raadiot kindlustada segamise vastu.
Militaartehnika arendusega on muidugi mure, et võivad tekkida puukfirmad, kes hakkavad väitma, et odav on kehv ja droon peab maksma miljoni jne. Reaalsuses muidugi mitte.
Tanki raha eest saaks vähemalt terve 1000+ swarmi neid. Vt ka näiteks droonide kujundlendamise demod jne.
Ma olen kindel, et suurematel riikidel on selline relv juba olemas. Mõned on ka demonstreerinud. Hetkel pole see vist reguleeritud ka.
Droonide swarmiga on see häda, et see jääb "teeme suure siili" pärusmaale.
1. Kui nad on odavad, on nad ka väga hästi segatavad 2. Kui nad on odavad, on lennukaugus väike (tuletan meelde, et peab olema 2 poolne side) 3. kandevõime on väike. 4. Kuidas on lahendatud Swarmi juhtimine jne - et need sul omavahel näiteks kokku ei põrkaks. 5. Neil peab olema mingi infrapuna ja passiivne öövaatlusseade. Vastasel juhul on nad veidi kasutud näiteks hetkel enamiku ajast. 6. Kasutatav iga ilmastikuga. Veidi suurema tuulega on enamik droone lennutamatud.
Arvatavasti on neid nõudmisi veel.
DJ phantom - mis on masstoodetud 1.5K euro ringis maksev droon, heal juhul vastaks kandevõime kriteeriumile (500 g). Kui jätta välja isegi segamiskindlus - siis infrapuna ning öövaatlusseadme paigutus viiks hinna vähemalt 3X (eriti kui arvestada, et droon peab suurem olema). Juurde lisada kallim raadio (20 km kaugusele datat edestav asi pole enam kuigi odav) jne. Veidi ka segamiskindluse peale mõelda (et vähemalt suvaline mürageneraatoriga ei saaks maha võtta) väike ilmastikukindluse tõstmine jne. Saame me juba odavama otsa ... näitekas Spike raketi hinna pmt kätte.
Pmt, kui sa tahad "mõjutada" paari km kaugusele vastasest, kelle asukoht on sul teada jne - siis oluliselt hävitavam, odavam ja lihtsam tuleb juba anda 120mm MPga neile tuld. Rääkimata Suurtükkiväe vahenditest. 3 tk K9 ühe minutiline tulejöögil oleks mürsumass umbes 1.2 tonni. Mitte kilo, vaid tonni. Seda saaks ta anda tavamoonaga 30 km kauguselt ning mitte mingite vahenditega seda ei segaks.
Sealjuures nende samade droonidega ei tuleks see odavam (sama massi tassimiseks oleks vaja neid 3.6 miljoni euro eest - rääkimata lõhkekeha enda hinnast). Päris hea oleks ka näha, kuidas 2400 venda puldid käes seda teeks ...
Tankide idee pole hakkata Venemaa mingeid Kurski kaare lahingut pidama. Idee on see, et kui venemaa teab, et meil on tankid - peab ta vägedele tagama TT relvastuse ning peab julgestama oma löögikülgi jne. Ühesõnaga teeb asja planeerimise ja läbiviimise oluliselt keerukamaks.
Samuti tähedab, et see seda, et venelaste ettevalmistustest saab enne aimu.
Meie peamine eesmärk ongo osta aega igas mõttes. Mis iganes paneb venelasi aega ja ressurssi kulutama on võit.
Mida mitmekülgsem on relvastus, seda keerukam on vasturohtu välja mõelda.
Õhuväest rääkides võiks Eestil vaja minna koptereid ja droone. Ründe- ja luuredroonidest räägin siis. Ka kopterite ülesanne peaks olema kolmetine - kanda sensoreid, kanda õhk-maa relvi ja kanda inimesi. Tankid - no ma ei tea... Pisidroonidele võiks mingi taktikaline luure ju jääda, kuid paarituhandeliste mänguasjade kasutegur ei ole tõenäoliselt tänapäeva maailmas kuigi kõrge. Juba ainuüksi sideaparatuur kaalub nende võimetest üle.
Kopterid on kasutatavad ainult õhuülekaalu (kas kohaliku või üldise) tingimustes, igal muul juhul lastakse nad armutult alla. Põhjus, miks Ukrainas neid ei kasutata.
Kui asi oleks minu otsustada, siis panustaksin rohkem partisanisõjale. Asi mis on ennast tõestanud kaasaegse armee vastu. Kõige halvema mõjuga vastase moraalile. Õiguslik pool on muidugi küsitav, aga suuremahulise sõja korral vastasega kelle jaoks see ka rahu ajal midagi ei tähenda läheks ehk läbi.
"Madis89" Kui asi oleks minu otsustada, siis panustaksin rohkem partisanisõjale. Asi mis on ennast tõestanud kaasaegse armee vastu. Kõige halvema mõjuga vastase moraalile. Õiguslik pool on muidugi küsitav, aga suuremahulise sõja korral vastasega kelle jaoks see ka rahu ajal midagi ei tähenda läheks ehk läbi.
Edukaks partisanisõjaks peab olema täidetud kaks tingimust: 1. valmidus kanda vastasest (okupandist) suurusjärgu võrra suuremaid kaotusi; 2. valmidus jätkata võitlust üle ühe inimpõlve.
Mõlemaga on meil pehmelt öeldes kehvasti.
Kolmandaks tingimuseks on turvalise ala (safe haven) olemasolu, (Afganistanis oli selleks Pakistan, Vietnamis Kambodza ja Hiina, Tšetšeenias Gruusia ja Aserbaidžaan). Kui me põhjusel või teisel selleks Läti territooriumi kasutada ei saa, on üritus ette nurjumisele määratud.
Jah, lühiajaliselt, kuni läbirääkimisi peetakse, tuleb ka sellist võitlusviisi kasutada, aga meie oludes ei saa ta kindlasti olla eelistatud meetodiks.
Metsavennad kukkusid ju tegelikult läbi ka 1940. aastatel - midagi peale metsas redutamise nad ette võtta ei suutnud. Mingeid sõjalisi aktsioone Nõukogude vägede vastu ei korraldatud. Ainult mõne külapartorgi lõid mättasse. Ometi olid toona kuni 1949. aastani veel olemas talud, mis metsavendadele toetust pakkusid. Nõukogude võimul polnud tänapäevaseid droone, mida metsa kohale mehi jahtima saata jne.
Ei kujuta küll ette mingit vähegi edukat partisanisõda tänapäeva Eestis, kus maamajapidamisi on vähe, neiski toitu ainult paar kotletti külmkapis ja Venemaal tänapäevane tehnika inimeste maastikult avastamiseks.
Partisanisõda algus tähendab tegelikult sõja kaotamist. Niikaua, kuni ikkagi on võimalik mingit maa-ala sõjaliselt enda käes hoida, niikaua tuleks seda ka teha ehk koondada kõik jõud selle kaitsmiseks, mitte minna metsa ära. Sest enda hallatav territoorium võimaldab liitlastel aidata, võimaldab varustust juurde toimetada, võimaldab riigi olemasolu. Kui see on kõik on läinud, on sõda tegelikult kaotatud. Partinsanisõda teeb võidu okupandile väga kibedaks aga see ei muuda fakti, et ta on ikkagi võitnud. Ega Afganistanis USA ei kaotanud. See, et 20 aastat hiljem USA loobus Afganistanis riiki püsti hoidmast, ei tähenda, et Taliban oleks sõja USA vastu võitnud. Kui tuua see võrdlus Eesti pinnale, siis 20 aastat oma riigi mitte-eksisteerimist on igal juhul nii suur kaotus, et seda tuleb iga hinna eest vältida.
Teil on kõik õige öeldud, aga kõik sõjapidamise viisid arenevad. Metsas kambakesi varjamise asemel võib end varjata ka Mustamäe korteris ühe kaupa, side pidamiseks liitlastega ei ole vaja enam kaablit vedada, varustuse saab peita jne. Partisan ei pea olema täis kohaga töö.
Pole mõtet mingite imevidinate peale loota, kui ka kõige põhilisemast relvastusest tuleb puudu. Konventsionaalse sõjategevuse puhkemisel oleks Venemaal võimalik sõja esimeses faasis Eesti vastu saata ca 15 pataljoni taktikalist gruppi (hiljem, kui vastupanu on maha surutud, saab hakata juurde saatma muidugi ka reserviste, rahvuskaartlasi ja "vabatahtlikke").
Elavjõu seisukohalt polegi pilt kõige koledam, aga probleemiks on see, et Venemaa on meist mäekõrguselt üle motoriseerituselt, soomuselt ja tulejõult. Meid lihtsalt manööverdatakse üle, sõidetakse mööda, püütakse kinni ja lastakse sodiks. Venemaa lahingmäärustiku kohaselt on pataljoni taktikalise grupi pealetungikoridori laius 5km, sügavus 10km ettepoole. Läbimurdekoridoris sõdivad rünnakformatsioonis kõrvuti 6 tanki (T-72/T-80/T-90) 150m vahedega liinides, nende taga 18 soomukit (BMP-2/BTR-80/MT-LB) jalaväega. Normide järgi toetavad neid liini tagant (1-1,5km) toetavad neid miinipilduja patarei ja suurtükipatarei (2-4km). 1 km lõiku on katmas kuni 100 iseliikuvat suurtükki (Msta-S) ja 20-30 kopterit (Mi-28N, Ka-52, Mi-35N). Kel huvi, võib täpsemalt lugeda siit.
Katsed sellise tugevalt soomustatud ja motoriseeritud formatsiooni mõjutada "presentsoomusega" kohale sõidutatud, jalastunud kergjalaväe TT relvade, Carl-Gustavite; tagant toetamas 50-ndate aastate õhutõrjekahur "Sergei" (ZU-23-2), miinipilduja M252 ning mõlemad Eestisse jõudnud K9 "Kõu" liikursuurtükid, pole mitte lihtsalt väheviljakas vaid suisa eluohtlik. Kui kiire manööverdamisvõime puudub, on ründekopteri Ka-52 ees selline seltskond nagu mardikad kirsa all. Pole isegi suurt midagi, millega seda ähvardada, kui just viimases hädas Javelini sajatuhande-euroseid pauke raiskama ei hakka või mingil imekombel õhutõrjepataljon oma Milanitega tööraadiuses pole. (Eesti kaitseväe relvad).
Metsavennaromantika on tore asi, aga ma ei kujuta hästi ette, kuidas see tänapäevaste satellitjälgimisvahendite ja igas soomustehnika ühikus ning kopteris olevate termovaatlusseadmete ajastul välja nägema peaks. Talvel on isegi su jalajälg veel 2 tundi piisavalt "soe", et sedamööda sulle tipa-tapa järgi tulla. Kamp mehi hõredalt asustatud asukohas lõkke ümber on suicide squad.
Sõja teises faasis, kui territooriumi olulised tugipunktid ja militaarobjektid on hõivatud, koondub lahingtegevus niikuinii linnadesse. Metsas saad samal ajal igavuse peletamiseks turakat taguda, sest miks peaks venelane sinna üldse ronima hakkama, kui seal tema tehnika tugevus maksvusele ei pääse? Metsas istudes sa linnas positsiooni hõivanud vaenlast mõjutada ka ei saa, sest siis peaksid ka omaenda tsiviilelanikkonda ohvriks tooma. Tänapäeva sõdade kontekstis saab rääkida vast pigem "linnavendadest".
"santa" Partisanisõda algus tähendab tegelikult sõja kaotamist.
Mitte ilmtingimata. Sõjal on mitu erinevat faasi. Esimeses faasis saadetakse peale hea väljaõppega eliit-ründeväeosad. Hiljem läheb fookus pigem territorriumikontrolli peale ja selleks pole eliiti mõtet kasutada. Need siirdatakse mujale uusi vägitegusid korda saatma ja asemele roteeritakse vanema tehnikaga reglaarväosad ajateenijate, reservistide jms. pooletoobistega. Väed hajutatakse üle territooriumi erinevatesse tugipunktidesse.
Kui selleks hetkeks veel midagi torudesse panna on ja on võimalik omavahel ja liitlastega sidet pidada, on võimalik vabastada mingi maa-ala ja selle kaudu luua varustuse ja liilaste dessandi toomiseks sillapea. Kui vaenlane on jõudnud formeerida selle vabastatud maa-ala taashõivamiseks löögüksuse ja käivitada operatsiooni, võib selle maa-ala loovutada, et hiljem sama korrata mujal jne. Lisaks saab vaenlase tegutsemisvõimet halvata nende järeleveo ründamisega jms.
"santa" Partisanisõda algus tähendab tegelikult sõja kaotamist. Niikaua, kuni ikkagi on võimalik mingit maa-ala sõjaliselt enda käes hoida, niikaua tuleks seda ka teha ehk koondada kõik jõud selle kaitsmiseks, mitte minna metsa ära. Sest enda hallatav territoorium võimaldab liitlastel aidata, võimaldab varustust juurde toimetada, võimaldab riigi olemasolu. Kui see on kõik on läinud, on sõda tegelikult kaotatud. Partinsanisõda teeb võidu okupandile väga kibedaks aga see ei muuda fakti, et ta on ikkagi võitnud. Ega Afganistanis USA ei kaotanud. See, et 20 aastat hiljem USA loobus Afganistanis riiki püsti hoidmast, ei tähenda, et Taliban oleks sõja USA vastu võitnud. Kui tuua see võrdlus Eesti pinnale, siis 20 aastat oma riigi mitte-eksisteerimist on igal juhul nii suur kaotus, et seda tuleb iga hinna eest vältida.
Partisanistrateegia peamine eesmärk on sõda vältida, muutes territoorium vaenlase jaoks nii ebaatraktiivseks, et selle okupeerimine ei oleks majanduslikult ja moraalselt mõistlik. Mine ja proovi hoida riiki, kus igas lakas on Stinger ja iga täisealine elanik oskab relva käsitleda.
Sellist partisanisõda võib pidada USA, kus iga täisealine kes vähegi tahab omab relva ja oskabki midagi relvaga peale hakata. Meil ei oska average joe sileraudset jahipüssigi lahti võtta - kokku panna. Mis siin veel sõjapidamisriistadest rääkida.
Mingid Reaper või Bayraktar sarnanevaid droone võiks meil paar tk olla. Venelastel vaja siis ÕT ja muid vahendeid kaasas tassida ning teeks kogu asjanduse tunduvalt keerukamaks nende jaoks.
Kopterid oleks liiga kallid ja ei annaks võrreldes varemnimetatud droonidega juurde ühtegi märkimisväärset eelist.
Sissisõja pidamiseks oleks meil vaja raskesti läbitavat maala, rahvaarvu ning ühiskonda, kes oleks suuteline kaotusi taluma. Meil pole ilmselgelt kahte esimest tingimust täidetud. Kolmandasse pole ka erilist usku.
Ma ei hakka siin mingit seisukohta võtma - kuid koroonakriis näitab ära, et kaotused vs majanduslik kahju ja ühiskondliku elumuutvad korraldused. Ühiskond on ilmselgelt valinud, hoida kaotustest. Sellisel juhul oleks raske ette kujutada, et sama ühiskond vilistaks kordades suurematele ja masendatavatele kaotustele (sealjuures, mitte haigete ja vanade - vaid just noorte ja tervete) seas.
Vähemalt sama oluliseks punktiks on, et "mis karu kõhus, see karu oma" mis tähendab, et mingi Lääne - Venemaa vahelise rahulepingu puhul, võib juhtuda, et kaotaks alad mis okupeeritud. Ühesõnaga sissisõjale ma ei panustaks.
"Wesse" Mingid Reaper või Bayraktar sarnanevaid droone võiks meil paar tk olla. Venelastel vaja siis ÕT ja muid vahendeid kaasas tassida ning teeks kogu asjanduse tunduvalt keerukamaks nende jaoks.
Sissisõja pidamiseks oleks meil vaja raskesti läbitavat maala, rahvaarvu ning ühiskonda, kes oleks suuteline kaotusi taluma. Meil pole ilmselgelt kahte esimest tingimust täidetud. Kolmandasse pole ka erilist usku.
Pihkva oblastiga piirnev ala on tehnikaga vägagi raskelt läbitav maaala. Soine, metsane jne. Ei ole seal piirkonnas ühtegi kohta kus 6 tanki kõrvuti panna. Droonide mõttega igati nõus.
"Madis89" Kui asi oleks minu otsustada, siis panustaksin rohkem partisanisõjale. Asi mis on ennast tõestanud kaasaegse armee vastu. Kõige halvema mõjuga vastase moraalile. Õiguslik pool on muidugi küsitav, aga suuremahulise sõja korral vastasega kelle jaoks see ka rahu ajal midagi ei tähenda läheks ehk läbi.
Seal partisanisõjas oleks droonid abiks. Võtad linna ära, aga rahus olla ei lasta. Kunagi ei tea millise telgi kohale või korteri akna taha lendab lähimast keldrist juhitud droon käsigranaat kõhu all. Ja seda saaks teha kaunis odavalt.
Partisanistrateegia peamine eesmärk on sõda vältida, muutes territoorium vaenlase jaoks nii ebaatraktiivseks, et selle okupeerimine ei oleks majanduslikult ja moraalselt mõistlik. Mine ja proovi hoida riiki, kus igas lakas on Stinger ja iga täisealine elanik oskab relva käsitleda.
Mul on raske ette kujutada lähituleviku situatsiooni, milles Eesti vallutamine oleks üldse majanduslikult ja moraalselt mõttekas. See saab minuarust üldse juhtuda vaid juhul, kui sõda algatanud Venemaa liider ei hooli ei majandulikest tagajärgedest ega moraalsest õigustatusest. Seetõttu ma kardan, et tema jaoks ei ole argument see, mis pärast vallutamist juhtub vaid ainult see, kas vallutamine õnnestub või ei.
Moraaliga pole neil kunagi eriti hästi olnud aga sadamad on meil vist Läänemeres päris head ja enamasti jäävabad. Abiks seegi. + siis saaks kopaga maavarad rahus välja kaevata?