mul ei ole viimase mõnekümne aasta jooksul sentigi kulunud kontoritarvetele, vedelseebile, akuga koduseadmete laadimisele, wc-pabrile, patareidele/lambipirnidele, puhastusvahenditele, tasulistele numbritele helistamisele, vahel saab kliendikohtumise arvelt kõhu täis, mõne firmakingituse maha müüa, suvilas käigu sõidupäevikusse kirjutada ja mõnikord, kui sobiv tšekk tekib, proovin tööandjaga käibemaks-pooleks diili teha … riided humanast, paneelikas kümme ruutu per kärss, auto rohelise numbriga, söök-jook … ah, las see praegu jääb. kõik toetused ja nihverdamine on saatanast, välja arvatud enda puhul … nii see rikkus tuleb ja elu on ilus - saab kogu säästetud raha investeerida ja tööandja kinnimakstud tööaja arvel lhv-foorumis lolle ja vaeseid vanamehi elama õpetada ))
siinkohal meenus anekdoot siilist, kes järverannas pärast ona panemist visinal värska lahti tegi ja õhkas “elu on ilus - riviera, naised ja šampanja”.
Kui me räägime rikkusest ja arengust inimkonna tasemel, siis sellisel juhul me räägime inimkonna võimest kulutada energiat oma heaolu tarbeks ning seda võimet mõõdetakse Kardashevi skaalal:
Ja siit saabki selgeks roheliste tegelik eesmärk, piirata läbi energiakasutuse inimkonna arengutaset, sest roheenergia peal pole inimkonnal kunagi võimalik ennast vaesusest välja võidelda.
Karlsson võib küll tekki teiste pealt enda peale sikutada ja läbi selle isiklikus plaanis isegi rikkaks saada aga ühiskond tervikuna muutub roheenergia peal ainult vaesemaks.
Oleneb, mis need “elu väikesed mõnud” on. Igaühel on see ju erinev. Mina näiteks ehitasin 4-bit adderi (peaaegu valmis). Diskreetsetest komponentidest, “wired backplane” mitte tellitud PCB abil. Lihtsalt. Et tunnetada, mis Tunne oli Tõelistel Inseneridel 1960ndatel. Ma olen õnnelik, et see tööle hakkas.
Kulud komponentidele on kokku vähem kui üks suur perepizza laupäeva õhtuks.
Järgmiseks on plaanis juba full-fledged self-representing mainframe front paneli mudel. Kulud komponentidele ei ületa 20 EURi. Aega võtab muidugi omajagu.
Kui peenike nokitsemine ära tüütab, siis võib siirduda garaaži ja ehitada veidi suuremaid “peedist pesumasinatrumleid” või täitsa praktilisi asju.
Näiteks teen “päranduseks saadud” hoovivalgustust ringi. Võtan odavalt tehtud hiina toodangu “vanaaegse tänavalaterna” imitatsioonid maha, lisan igale poole, kus neid ei ole (mitte kusagil) kummitihendid, asendan “näpuga keeratud” ühendused korrektsetega, “teip klemmiliistu ümber” asendan “wago” ja IP65 harukarpidega.
MIKS ma seda teen. Jah, tegelikult oleks vist ODAVAM (ajaliselt kindlasti) osta kohe ilusad kvaliteetsed õuevalgustid. Aga tegemise rõõm? Rahulolu, et “ise tegin”, “töötab”?
Õnnelik olemiseks EI PEA meeletult kulutama. Saavutusvajaduse võib “ärarahuldada” 4-eurise BluePill mikrokontrolleriga, mille dev-env töötab tasuta saadud i5 peal, tasuta linux OSil. Progemist ja väljakutseid jätkub mitme kuu õhtuteks.
Ei pea olema tingimata tehnika või midagi elektril töötavat või füüsilist. Minu arvates on suur osa probleemist selles, et inimesed ei suuda mõista teiste inimeste hobisid.
Ok, kui need mõjutavad teist inimest negatiivselt, siis ei peagi mõistma ja ei pea kannatama, kuna kellegile meeldib millegi antisotsiaalsega tegeleda.
Kusjuures Eesti kõrget IQ-d näitab ka see, et inimestel on erinevaid hobisid ja tahtmine midagi nokitseda. Ma ei viitsi süvaanalüüsi hakata tegema, aga siin (UK-s) on pilt põliselanikkonna seas palju kehvem.
Ma imetlen Jaapanlaste võimet visata KÕIK töömõtted peast, rüübata tassike teed, jõllitada mingit maaililist risuhunnikut või kirsiõisi ja 30 minutiga taastada täielik töövõime ja sisemine rahu. Mina, eestlasena, seda ei oska. Ma lähen välja suitsetama ja ikka haaran lumelabida (talvel) või tõmban mõne võilille välja või kohendan mõnda peenraääre kivi või … kui muud ei leia, siis leian mõne “mentaalse notikese” mida teha. A la “vihamveerennid puhastada” või kuuri uks tahab üle värvimist vms.
Ma lihsalt ei suuda tegevuseta istuda mitte sekunditki (näed, isegi Pühapäeval diivanil vedeledes vorbin LHVsse politoloogia-alaseid nano-esseesid). Üksikvangistuses lähek ilmselt hulluks või teeks itseka.
Mulle isiklikult on jäänud kirjandusest ja sotsiaalmeediast selline mulje, et jaapanlaste töökultuuris on lõõgastumiseks peamisel kohal Izakaya ja Nomikai. Kuna pole ise seni Jaapanisse sattunud, siis täpsemalt kommenteerida ei oska.
naiste kohta ei oska öelda, kuna nemad enamasti võõramaalastega ei suhtle ja väljas tina ei pane, aga sellise keskmise salarymani ainus meelelahutus on soojenduseks õlle ja lõpetuseks viski joomine koos kolleegidega. Loomulikult hiliste õhtutundideni, misjärel saab rongiga koju loksuda või kui väga hilja peale on jäädud, siis 25 dollarilises kapselhotellis väike uinak ja hommikul jälle kontorisse. Ja kui japside puhul räägime pikast elueast, siis see on tegelikult ikka pigem naiste puhul, mehed surevad suht kähku peale pensionile jäämist ära. Hetkel ongi ühiskonnas probleem, nimelt vanakooli mehed on jube solvunud, et noorus on hukas, ei taha enam 24/7 tööd rügada ja nädalas korra oma lapsi näha, vaid reisida, puhata, kodulooma pidada jne…et nagu pehmeks pidavat muutuma ja ambitsioone pidi vähevõitu olema, aga kõrval Korea ja Hiina kütavad sellise hooga edasi, et raske on konkurentsis püsida…
seal vist pensioniiga oleneb ka ettevõttest, kus töötad, aga valdavalt on nii, et juhtivatelt positsioonidelt võetakse 60-selt maha, aga saad kuni 65-ni töötada a’la juhtkonna nõustajana. Riigiteenistujad on vist 60, aga see peaks kiiresti tõusma hakkama, samas mingid erafirmad lasevad alles 70-seid pensionile… Statistikaga ei vaidle, lihtsalt mulle isiklikult on jäänud mulje, et me arvame, et kõik jaapanlased elavad rõõmsalt 100 aastaseks, toituvad tervislikult ja on igati meile eeskujuks… tegelikult selline kontori valgekraest meesterahvas viskab palju varem lusika nurka, aga samas ega nende tööelu on meie mõistes ikka suht rock’n’roll ka, ma küll ei usu, et mu tervis sellele 50+ vanuses vastu peaks…
No Jaapani töökultuur on meie omast tõesti väga erinev. Esteks need “eluaegsed töölepingud”. Teiseks - “karjäär”. Korrapärane edutamine on seal suht normiks. Jah, “vana kooli” töömehed kurdavad. Aga ma olen kuulnud, et “vana kool” kurdab pigem hoopis selle üle, et “noored ei taha võtta vastutust” ja “noored ei taha juhtivale kohale” ja “noored on nõus madalamal ametkohal edasi olema”. Muidugi, selle “kaasneva vasutusega” kaasnebki aina enam “noliferlust”. Vaatasin just ühes jaapani seriaalis toredat illustreerivat stseeni kus konnajuhaosatajaks tõusnud Vana Kooli Pearaamatupidur haaras “computer outage” ajal arevelaua ja rehkendas niiet suitses. Tõmbas all-niteri, sest Tema ju VAS.TU.TAB ja aruanne PEAB olema hommikuks juhtkonna laual, outage või mitte-outage.
Ja noored ei ole sellisest “aust” eriti huvitatud.
Uhhuud usuvad, et USAID andis supiloopijatele raha, mitte ülirikkad pärijad?
Aileen Getty, whose grandfather created Getty Oil, helped found the Climate Emergency Fund and has given it $1 million so far.
The Equation Campaign started in 2020 with a $30 million pledge, to be distributed over 10 years, from two members of the Rockefeller family, Rebecca Rockefeller Lambert and Peter Gill Case.
The Guardian teab igatahes rääkida, et ainuüksi eelmine aasta pumpas Biden läbi USAIDi rohehulludele $11 miljardit. Ilmselt said ka supiloopijad midagi.
