Schlagbaumm, vanast moosist käärit vein kõlbab omalegi. Instrumentaarium imelihtne, tööd imevähe.
kuulasin selle "geniaalse" lindistuse nüüd üle, ainuke minu komm oleks "kui koeral midagi teha pole, hakkab ta oma mune lakkuma"
Peene majandusteooriaga pole need seisukohad ehk kooskõlas, küll aga reaalse elukogemusega. No ei ole alates 20. sajandi algusest Eestis olnud sellist asja, et raha ja väärtpabereid oleks olnud võimalik pärandada ühest põlvkonnast teise (inimpõlveks loetakse teatavasti 30 a). Alates tsaariaja lõpust pole olnud sellist 30-aastast perioodi, mil raha- või väärtpaberivarandus poleks muutunud täiesti väärtusetuks. Minu meelest vara üks omadusi peaks olema just väärtuse säilitamine põlvkondadepikkusel ajaskaalal. Rahal ja väärtpaberitel seda omadust selgesti ei ole. Aga näe, nii mõnigi sajandi algul ehitatud maja on alles. Isegi kui vahepeal ära võeti, tulid ikka ringiga omaniku järglaste juurde tagasi. Taludega sama lugu. Raha tõesti kõrvetab, sellest tuleb võimalikult kiiresti vabaneda.
Homemakes lõi teema lahti nüüd:
ega Kalev Jaik majandusest suurt midagi ei kirjutagi, tema kirjutised ja arutelud piirduvad filosoofilist laadi küsimustega.
Homemaker kirjutas:"Minu meelest vara üks omadusi peaks olema just väärtuse säilitamine põlvkondadepikkusel ajaskaalal. Rahal ja väärtpaberitel seda omadust selgesti ei ole."
Ei ole teistel varadel ka, kui taustsüsteemid tagant ära võtta. Mis kasu oli sul nõukogude ajal vanaisalt päritud vabrikust, kui nõukogude võim selle sinult ära võttis? uue vabariigini ei pruukinud sa välja venitadagi. Tšernobõlis olevat omal ajal saanud suitsupaki eest maja osta.
Kalev Jaik aga arvab, et investor on puhta tola ja tema üritus on lootusetu:
Pettus ja libaaktsiad
Peale selle, kui Eesti Vabariigi kolm esimest aktsaseltsi olid minult ära röövinud viimased terve eluaja jooksul kogutud varanduse riismed, jätkasin ma lausa idioodi järjekindlusega uute aktsiaseltside aktsiate ostmist, pannes selleks mängu kaugelt suurema osa oma närusest sissetulekust. Terve oma eluaja olen püüdnud maksku mis maksab järjest rikamaks ja kapitalistiks saada ning selleks rikkust aina kogunud, juba alates nendest aegadest 1960. aastate alguses, kui keegi teine meie ühiskonnas ei näinud mingisugusest kapitalismile üleminekust üldse veel undki. Nõukogude ajal kogutud tohutu suur rikkus ja kapital rööviti küll minult käest ära ja tehti mind puupaljaks nii öelda kerjuseks, kuid mina jätkasin rikkuse ja oma arvates ka kapitali kogumist ka stabiliseerunud Eesti Vabariigis peale 1993. aastat. Kuna ainukene vähegi reaalsem võimalus kapitali soetamiseks ja kogumiseks on ettevõtete aktsiate omandamine või ostmine, siis seda ma ka tegin. Kasvõi nälgisin, kandsin seljas räbalaid ja külmetasin kütmata toas, kuid aktsiaid ostsin ikkagi ja sageli kogu oma raha eest.
Mida ma olen pidanud aktsiateks ja miks ma neid ostan? Minu teoreetilised lähtepositsioonid olid ja on järgmised.
Et elada ja õnnelik olla, sellele on aluseks ja kõige tähtsamaks eeltingimuseks majanduslik rikkus ja selle juurdekasv ehk sissetulek. Ka vaime rikkus, mis on veelgi tähtsam kui otseselt majanduslik rkkus, saab rajaneda ainult majanduslikule rikkusele. Rikkust saab ainult hüvede loomise ehk tootmise teel. Tootmise tulemuslikkus, ehk tootmisel saadava rikkuse hulk, oleneb kõige suuremal määral tööviljakusest, tööviljakus omakorda tootmisprotsessis rakendatud tootmisvahenditest ehk kapitalist. Nimelt on kaptal tootmises rakendatud rikkus. Järelikult, mida rohkem on tootmisprotsessis kapitali, seda vastavalt paremad on tootmisvahendid ja tootmise tehnoloogiad ning kõrgem tööviljakus ja tootmise produktiivsus, ning seda vastavalt suurem ka tootmisel saadava rikkuse hulk. Kapital on seega tööviljakuse ja tootmise produktiivsuse kaudu rikkuse allikas, sealjuures kõige suurem ja tähtsam rikkuse allikas üldse. Mida rohkem kapitali, seda vastavalt suurem on tootmise produktiivsus ning suurem sissetulek ja rikkus üldse. Kapital on seega kogu inimliku eksistentsi aluseks, elu ja õnne eliksiiriks, ning see pole sugugi liialdatud, kui niimoodi järeldada. Kapital on üks kõige tähtsamaid asju maailmas üldse, millele rajaneb kõik muu, mida me kalliks peame.
Tootmisse rakendatud rikkusel ehk kapitalil on aga lisaks veel see omadus, et see kasvab tootmisprotsessis lõputult juurde ehk annab igal juhul kasumeid. Nimelt põhjustab tootmisprotsessis näiteks tootmisvahenditena rakendatud reaalne rikkus(kapital) tööviljakuse tema tõttu suurenemise kaudu palju suuremat rikkuse produktsiooni juurdekasvu, kui suur see rakendatud rikkus ehk kapital ise on. Kapital põhjustab tootmisrotsessis rikkuse juurdekasvu, mis tähendab kasumite saamist kapitalilt. Kapital kasvab tootmisprotsessis kas ise lõputult juurde, kui kapitalikasumid reinvesteerda ehk muuta need taas kapitaliks, või siis säilub igavesti ja põhjustab igavasti kapitalikasumeid, kui need kapitalikasumid tarbimiseks ära kulutada.
Muidugi, vastupidiselt paljudele senistele väärtõlgendustele kapitali kohta, ei ole kapital raha ega mingid väärtpaberid, vaid on alati tootmisprotsessi tootmise abivahenditena rakendatud reaalvarad ehk reaalne rikkus. Samuti pole kapital rikkus üldse, vaid on ainult tootmisse rakendatud rikkus. Samuti pole kapital mingisugune ekspluateerimisvahend ega kellegiltki rikkuse riisumise vahend, vaid on rikkuse loomise vahend tootmisprotsessis tema abil tootmise hõlbustamise teel.
Järelikult, et üldse muuta elu maalmas ja ka oma isiklikku elu paremaks ja püüelda õnne ning progressi poole, selleks tuleb suurendada kapitali. Mingit teist teed selleks ei ole, ning kõik teised teed on vaid kas illusioonid, või siis juhuslikud kõrvalekalded üldisest seaduspärasusest. Kapitali suurendada aga saab ainult sellel teel, et jätta osa juba saavutatud rikkusest ehk reaalvaradest tarbimata ja investeerida need tootmisse tootmisprotsessi hõlbustamiseks, ehk muuta need reaalvarad tootmisvahenditeks ehk kapitaliks. Tuleb piirata tarbimist ja muuta osa rikkusest kapitaliks.
Eraomanduses olevat kapitali(tootmisse investeeritud reaalvarasid) aga on mingis arenenud majandusega ühiskonnas võimalik omada ainult sellel teel, et ollakse osanik või kaasomanik mingis suuremas tootmisettevõttes või firmas, et ollakse tootmisse rakendatud reaalvarade(kaptali) kaasomanik. Selline kapitali(tootmisvahendite, tootmisse rakendatud reaalvarade) kaasomanik ongi aktsionär, sellise kaasomandi ehk kapitali osaku omanikutunnistus on aktsia, ning selline kaasomanduses olev firma on aktsiaselts. Aktsia on seega või peaks olema teatud reaalse rikkuse --- tootmisprotsessi rakendatud reaalvarade ehk kapitali --- omanikutunnistus, kapitali omatakse antud juhul aktsiate omamise vormis, ning aktsia ostmine võrdub teatud hulga produktiivsete reaalvarade ehk kapitali omale ostmisega. Aktsia ise küll ei ole kapital ja on ainult dokument, kuid kapital on need reaalvarad, millede kohta dokumendiks aktsia on. Järelikult selleks, et kapitali soetada ja koguda, tuleb osta firmade aktsiaid.
Sellised olid minu kalkulatsioonid ja selleks ma aktsiaid ostsin. Püüdsin omale niimoodi koguda reaalset rikkust ehk reaalvarasid, mis ei kao kuhugi ehk mida nii öelda koi ega rooste ei söö, vaid mis kasvab tootmisprotsessis lõputult juurde tootmisprotsessi produktiivsemaks muutmise kaudu, mis ühtlasi muudab ka kogu ühiskonda ja inimkonda rikkamaks ja kiirendab inimkonna üldist arenguteed progressi suunas.
Formaalselt võttes on mul nüüd õudselt palju ehk tervelt mitme odavama jalgratta jagu aktsiaid, ma olen mitmekordne aktsionär ehk kapitalist ning korraga tervelt üheksas firmas, ma kuulun meie ühiskonnas kapitalistide klassi ehk nii nimetatud “valitsevasse klassi”, ning ma olen “kurnaja”, “kasusaaja”, “bursui” ehk “ekspluataator”, nagu neid nimetasid näiteks marksismi klassikud. Formaalselt võttes pole ma üldse mingi vaene inimene, sest vaestel ja ka keskklassi kuuluvatel inimestel teatavasti mingeid aktsiaid ega kapitali ei ole. Formaalselt võttes oleks asjad tõepoolest niimoodi, kuigi tegelikkus on hoopis midagi muud ja sellest kardinaalselt erinev.
Tegelikult pole terves maailmas juba ammugi mingeid tõelisi aktsiaseltse ega nende aktsiaid, vaid toimub ainult aktsiaseltside ja üldse erakapitalismi lavastus. Tegelikult on kõik nii minu kui ka kõik teised aktsiaseltsid kogu maailmas vaid butafooria, bluff ja pettus, nende aktsiad samuti, ning aktsionär on ainult tola selles kuritegelikus näitemängus, kellega kurja nalja mängitakse ja kelle varandust sealjuures riisutakse. Aktsiaseltsid ja nende aktsiad on mäng või lavastus, mida valitsevad ja juhivad kardinatagused tumedad jõud oma variisikute ja palgaliste direktorite kaudu, kus kasumid riisutakse salakanaleid kaudu, ning kus direktoritele makstakse kõige selle räpase töö eest lausa muinasjutuliselt suuri palkasid. Aktsionäride kanda aga jäävad kõik kulutused ja kahjumid.
Et see nii on, seda tõendavad nii need asjaolud, et näiteks USA-s ja igal pool mujal saab keskmine aktsionär oma aktsiate pealt aastakümnete jooksul ainult kahjumeid ja tegelikult ei mingeid kasumeid, kui ka minu enese isiklikud väga rikkalikud kogemused sellel alal Eesti Vabariigis. Aktsiaseltsid, pangad ja börs on kuritegelikud organisatsioond läbi ja lõhki ning juba põhimõtteliselt, --- selline on minu järeldus asja kohta.
Aktsionäri kogu rõõm seisneb selles, et ostad aktsiaid, mingeid tegelikke kasumeid ega dividende mitte kunagi ei saa, aktsiate ostmiseks kulutatud rikkust mitte kunagi ega kuidagi kusagilt poolt tagasi ei saa, vaid oled selle rikkuse vähemalt osaliselt nagu maidale ära kinkinud, kuid see-eest saad aktsiaseltsilt tavaliselt igal aastal ühe kirja, milles sind kui auväärset aktsionäri kutsutakse aktsionäride üldkoosolekule. Sellel aktsionäride üldkoosolekul, kus aktsionär on tegelikult ainult bluff ja tola, kes tegelikult mitte midagi ei tea ega otsusta, ega keegi ei kanna talle ette ka mingit õiget infot aktsiaseltsis tegelikult toimuva kohta, teatavad talle firma tõelised omanikud oma palgaliste sulaste kaudu, et mingeid kasumeid ega dividende ta järjekordselt ei saa, vaid saab järjekordselt nii öelda pükse mööda nagu alati. Muidugi ei ütle seda talle keegi otseselt niimoodi välja, sest talle räägitakse aina kasumitest ja tõlgendatakse ta valetajate poolt kasumite saajaks, vaid ta peab sellest ise arvutusi tehes aru saama, juhul kui ta ikka aru saab ja mitte päris loll ei ole. Kuid see-eest saab iga kohaletulnud aktsionär aktsiasetsi kulul keskmiselt umbes poolteist klaasitäit limonaadi ja kolm magusat küpsist puhvetis, mis on aktsionäri tõeline kasum tema tohutu suurte kahjumite ja kogu selle tragikoomilise kuritegeliku mängu juures.
Kuid siinjuures tuleb arvestada seda, et nii soodne on olukord aktsionäri jaoks ainult kõige paremal juhul, kui aktsiaselts tegutseb nii nimetatud “kasumitega” ja on “edukas”, ehk kui teda tema tegelike peremeeste poolt just lõplikult paljaks ei varastata ega pankrotti ei aeta. Vastasel juhul on olukord aktsionäri jaoks palju sandim, ning siis tehakse talle nii nimetatud “ärtust ära” ja “puhta vuugiga”. Siis on aktsionär täiesti legaalselt paljaks röövitud kogu oma varandusest, ehk see varandus oleks justnagu kuhugi jäljetult kadunud kõigi loogikareeglite ning aine ja energia jäävuse seaduste vastaselt.
Muidugi räägitakse ametlikus interpretatsioonis valetajate poolt muinasjutte aktsionäride poolt saadavatest dividendidest ja kasumitest, tulevikus saadavatest kasumitest ja eriti tulevasest aktsiahinna tõusust börsil, kuid see on vaid muinasjutud ja bluff. Aktsiate hinnad keskmiselt hoopis langevad börsil, kui mõõta neid õigete mõõdupuude järgi, mitte aga olemasoleva kollase majandusteaduse võltsingute ehk blufi järgi, kui arvesse võtta veel ka inflatsiooni ja alalõpmatult esinevaid aktsiaseltside pankrotte, kus aktsionärid kogu oma varandusest kogu kupatusega ilma jäävad ehk puupaljaks varastatakse. Aktsiate või mingi ühe aktsia hinna tõus börsil on vaid ajutine, sellele järgneb peaaegu kindlasti ja aktsionäri jaoks täiesti äraarvamatul ajahetkel kohutav hinna langus või koguni aktsiaseltsi laostumine ja panktot, ning mingi hindade tõus ei kompenseeri mitte mingil juhul aktsiate hindade langustest, inflatsioonist ja pankrottidest tulenevaid aktsionäri kahjumeid. Kui aga keegi aktsiate hinna tõusust siiski jätkuvalt ja lõppkokkuvõttes kasu saab, siis selleks on mitte tõelised aktsionärid, vaid hoopis see rahvusvaheline maffia ja selle variisikud, kellede omad need näilised aktsiaseltsid, börs ja pangad kogu maailmas on, kes on kogu selle mängu tõelised peremehed ja korraldajad, ning kes ise neid aktsiate hindasid sellisteks kunstlikult kujundavad. Aktsiate hinna tõusust kasu saab mitte aktsionär, vaid hoopis saadakse kasu tema arvel. See on nii nagu sulide kaardimängupõrgus, kus võitudena keskmiselt ja lõppkokkuvõttes kasu saavad mitte ei paremad ega kehvemad kaardimängijad, vaid hoopis mängu korraldavad sulid kaardimängijate tüssamise arvel.
Aktsiaseltside poolt aktsionäridele makstavad dividendid aga on nii suur bluff, et isegi USA kollased majandusteadlased, kes muidu igal sammul aina valetavad oma peremeeste poolt ettekirjutatud programmi järgi, ei räägi dividendidest juba ammugi üldse tõsiselt, vaid tunnistavad täiesti avalikut, et tegelikult on dividendid keskmiselt igal juhul väiksemad inflatsioonist. Näiteks on asi selline, et kui inflatsioon vähendab aktsiate reaalset müügihinda 5% võrra, siis saab aktsionär 3% dividende. Dividendid on umbes selline asi, nagu petab petis teilt välja 10 krooni, maksab sellest teile 1-e krooni tagasi, kuid nimetab seda oma teguviisi teile dividendide maksmiseks.
Kui armetu on minu kui aktsionäri majanduslik seis tegelikult ja kui suur aktsionäride varanduse riisumine on aktsiate mäng tervikuna, selle tõenduseks toon mõned üldist olukorda illustreerivad näited.
Ostsin viis aastat tagasi 1995. aastal ühe kõva portsu kondiitrivabriku Kalev aktsiaid, makstes nende eest oma 20 tööaasta eest saadud EVP-dega (erastamise väärtpaberid). Nende EVP-de eest oleks saanud osta, ja kõik teised inimesed said osta, kahetoalise korraliku korteri. Niisiis, vahetasin ühe korteri jagu rikkust Kalevi aktsiate vastu. Lisaks sellele ostsin Kalevi aktsiaid sularaha eest veel juurde, makstes nende eest oma viie kuu pensioni suuruse rahasumma. Niisiis, kulutasin Kalevi aktsiate ostmiseks justnagu ühe korteri ja viie kuu pensioni, saades selle eest kokku 68 aktsiat. Ainuüksi minu viie kuu pension on võrdne 1465 kõige odavama silikaattellise väärtuse suurusel hulgal rikkusega, kusjuures kuupension on 293 tellise väärtuse suurune. Vahepeal pole see firma aktsionäridele mingeid dividende maksnud. Kuid kui ma nüüd need 68 Kalevi aktsiat ära müüksin, siis ma saaksin nende eest rahasumma, mis on väiksem minu ühe kuu pensionist, ehk mille eest saaks osta mitte rohkem kui 200 tellist. Niisiis kulutab aktsionär aktsiate ostmiseks korteri ja 1465 tellist, ning kogu sellest kupatusest tagasi saab paremal juhul vaid 200 tellist. Sellised siis on kasumid ja selline kapitalist on aktsionär.
Ehk teine samalaadiline näide. Ostsin 1994. aastal, kohe kui Eestis aktsiad avalikule müügile tulid ja tekkis aktsiate ostmise võimalus ka tavaliste inimeste jaoks, aktsiaselts Estiko(plastmasstoodete tehas) aktsiaid kogu oma rahatagavara eest, andes selleks ära oma viimased sendid ehk peenraha taskust. Üks Estiko aktsia maksis siis umbes 38 silikaattellise väärtuse suurusel hulgal raha. Pärast on Estiko kui erakordselt edukas ja muinasjutuliste kasumitega ettevõte reeglina igal aastal maksnud aktsionäridele dividende, millised dividendid olid suurimad Eestis ja panid teiste aktsiaseltside aktsionäre kadedusest lausa lõhki minema. Mõnel aastal on need dividendid aktsionäridele kohe otseselt sularahas välja makstud, mõnel teisel aastal aga on need potentsiaalsed dividendid reinvesteeritud firma arenguks ehk laiendamiseks ja selle kapitali suurendamiseks. Viimasel juhul on Estiko nende reinvesteeritavate dividendide eest aktsionäridele aktsiaid juurde andnud. Mina aga olen ka saadud sularahadividendide eest Estiko aktsiaid aina juurde ostnud. Kogu selle kas nii või teisiti makstavate dividendide tulemus oli kuue aasta pärast selline, et 1-est Estiko aktsiast oli kokku saanud umbes 3 Estiko aktsiat. 3 Estiko aktsiat aga maksab praegu ehk kuus aastat hiljem umbes 6-e tellise väärtuse suurusel hulgal raha. Niisiis, ostad aktsia ja maksad selle eest 38 tellist, mis kannab tervelt kuus aastat järgemööda õudselt palju igasuguseid kasumeid ja dividende nii et tapab, ning müüd kogu selle sõnniku kõige kupatusega siis lõpuks maha, ning saad selle eest kokku 6 tellist tagasi. Kõvad kasumid!
Sellised ja sellist laadi on need aktsionäride poolt saadavad kasumid: puha bluff ja pettus ning õudne röövimine. Kuid Estiko igasuguste ökonomistide, raamatupidajate, revidentide, ning üldse Eesti ideoloogide ja majandusteadlaste tõlgenduste kohaselt on tegemist mitte mingite aktsionäride kahumitega, vaid hoopis kasumitega ehk kapitalituludega. Muide, need suurte sulide teenistuses olevad lakeid ise saavad sellise valetamise eest muinasjutuliselt kõrgeid palkasid, ehk on kõvasti kinni makstud. Ning kollane majandusteadus kogu maailmas kinnitab väsimatult neid valesid, ning ka need härrad on kõvasti kinni makstud. Tegelikke kasumeid aga saavad neid näilisi aktsiaseltse tegelikult valtsevad kardinatagused röövlid ja viimaste teenistses olevad lakeid, mitte aga aktsionärid.
Siinkohal kerkib üles üks väga kentsakas küsimus. Räägitakse, et Eesti olevat nüüd kapitalistlik maa ja siin olevat olemas kapitalistid, kes saavat kas oma kapitalilt või siis rahvalt riisutud võõralt kaptalilt kapitalitulusid. Teatavasti aga ei ole Eestis mingeid teisi kapitaliste, kui firmade aktsionärid, ning pole mingeid teisi kapitalitulusid peale aktsiate pealt saadavate tulude. Võibolla on veel kusagil olemas mõni teistsugune spekulant, kes pole aktsionär, kuid sellised “kapitalistid” on pigem harva esinevad erandid ega moodusta mingit kapitalistide klassi. Kus siis on need kapitalitulud tegelikult ja millest üldse need need kapitalistid, need firmade suuraktsionärid, kellede omad on kusagil umbes 97% firmade aktsiatest, ära elavad, ehk kust saavad oma sissetuleku? “Kust vallast see ruig(siga) põhku saab ja kuidas tal hing üldse sees seisab?”, nagu seda küsib üks vana talupojatarkus.
Vastus sellele küsimusele saab olla vaid ühene. Need suuraktsionärid pole üldse mingid kapitalistid tegelikult, ega anna kapital selles kuritegelikus majandussüsteemis kellegile mingeid kasumeid. Need on hoopis palgalised variisikud ja lakeid tumedate kardinataguste jõudude teenistuses, keda on pandud kapitaliste mängima. Need on mitte tegelikud, vaid hoopis butafoorilsed kapitalistid. Ning oma sissetuleku saavad need butafoorilsed kapitalistid mitte mingite kapitalituludena, vaid hoops oma tegelikelt peremeestelt saadavate armuandidena olemasolevate pseudo-aktsiaseltside rikkuse riisumise teel. Firmade suuraktsionärid ja direktorid on mõlemad ühte moodi riisujate teenistuses olevad palgasulased tegelikult, kelledele kui privilegeeritud ülemsulastele selle nende töö eest --- põhiliselt oma kardinataguste peremeestee näpunäidete järgi varastamise ja valetamise eest --- makstakse väärikat palka, milline palk ületab mitmekümnekorselt tõeliste rikkust loovate töötajate palkasid. Firmade suuraktsionäride aktsiad on tegelikult bluff ja butafooria, nii nagu need aktsionärid isegi, ning aktsiad ei anna kellegile mingit tulu sellepärast, et tulusid saadakse hoopis teisel teel. Ei ole kapitaliste, vaid on ainult üks liik sellenimelisi palgalisi prostituute ehk suurte kardinataguste riisujate väikeseid palgasulaseid.
Kunagi Nõukogude ajal, nii umbes aastal 1973, olin ma veel nii naiivne, et pidasin Läänes olemasolevaid aktsiaseltse peaaegu et ehtsateks erakapitalistikeks institutsioonideks, millede tegutsemise eesmärgiks on eelkõige aktsionäridele kasumite teenimine. Arvasin, et kapital kasvab tootmises igal juhul juurde ja annab tema omanikele(aktsionäridele) ilmtingimata kasumit, kuivõrd kapital on lõppkokkuvõttes tootmisvahendid, mis muudavad tootmisprotsessi produktiivsemaks tööviljakuse suurendamise teel. See on nii, et mida rohkem kapitali, seda suurem on tööviljakus ja seda vastavalt suurem tootmisel loodava rikkuse hulk, mis tähendabki kaitalikasumeid, mis on täiesti paratamatud igal juhul, igas olukorras ja igas ühiskonnas. Ma küll teadsin, et aktsiaseltse valitsevad ja riisuvad tumedad jõud ja aktsionärid on vaid teisejärgulisteks ripatsiteks selle mängu juures, kuid arvasin siiski, et ka aktsionärid saavad mingeid tegelikke tulusid nende kapitalilt, või et aktsiad toovad ka nende omanikele keskmiselt ikkagi tulu. Hiljem hakasin selles küll üsna tõsiselt kahtlema, kuid arvasin ikka, et erakapitali omamine aktsiate omamise vormis on ikkagi võimalik, et aktsionäri rikkus aktsiaseltsis peab kõigevähemalt ikkagi säiluma, juhul ku mõne erakordse majanduskriisi ajal see rikkus juurde ei kasva ehk kui ajutiselt pole mingeid kasumeid. Nüüd aga olen jõudnud veendumusele, et mingisuguse erakapitali omamine nii aktsiate omamise vormis, kui ka igal muul moel, on tegelikult üldse võimatu, ning seda mitte ainult Eesti Vabariigis, vaid ka Läänes ja kogu maailmas juba alates ülemöödunud sajandist. Sest maailma ja selle majandust tegelikult valitseb tume kardinatagune jõud ehk kuritegelik finantsimperialism, ning erakapitalism on vaid selle jõu poolt korraldatav lavastus ehk butafooria.
Olen ostnud juba üle kümne aasta järgemööda aktsiaid ning selleks kulutanud põhilise osa oma närusest sissetuekust. Ja seda vaatamata kõikidele aktsiaseltside paljaksriisumistele, pankrottidele ja kohutavatele kahjudele,mis ma sellest olen saanud. Olen arvanud, et kui aktsiatest ei saagi mingit tegelikku tulu ning aktsionär on vaid tola selle kuritegeliku mängu juures, siis võibolla aktsiaseltsi reaalvaradena see olemasoev rikkus, mis peaks olema minu kui aktsionäri oma, ikkagi säilub, ning mul õnnestub nimoodi aktsiate omamise kaudu rikkust tuleviku jaoks säilitada. Olen lootnud, et aktsiaseltsis see olemasolev reaalne rikkus ei tohiks hävineda niimoodi, nagu seda nii nimetatud “koi ja rooste söövad” selle rikkuse isiklikus omanduses mingi varuna või aardena säilitamise korral, või nagu seda röövivad inflatsioon ja pank, kui see pangale laenata nii nimetatud “raha hoiustamise” ehk rahatähtede vahendusel pangale reaalvarade laenamise korral. Kuid tuleb välja, et ka see rikkuse säilitamise meetod osutub selles kuritegelikus majandussüsteemis tegelikult ikkagi võimatuks, ning inimese eraomanduses võib tegelikult olla ainult see rikkus, mis tal on olemas isiklike tarbeesemete ja ebaproduktiivsete tagavarade kujul. Võivad olla vaid püksid jalas, vihmavari pea kohal, ajaleht taskus, kuld, mida peidetakse maa sisse salajasse peidukohta, ning briljant, mida hoitakse suus tagapool hambaid, kuid mingit muud rikkust, eriti aga produktiivset rikkust ehk kapitali, ei tohi inimesel olla. Sest kapitali omamine on ainult maailma valitseva finantsimperialismi monopol.
See on küll kohutavalt jube järeldus, kuid nii see paistab selles kuritegelikus maailmas tõepoolest olevat. Vähemalt minu käsutuses pole mingit tõestusmaterjali selle kohta, et see võiks olla kuidagi teisiti, et kusagil kellegi tõelises eraomanduses võiks olla mingit arvestatavat ja püsivat kapitali, mis säilub läbi aegade ja kasvab lõputult juurde, nagu see on ürgomane kapitalile ehk tootmisvahenditesse ja üdse tootmisprotsessi akumuleeritud rikkusele. On olemas küll hulgaliselt illusioone selle kohta, et keegi omab mingit arvestatavat eraomanduses olevat kapitali näiteks kas farmeri või pisiettevõtja tootmisvahendite omamise vormis, panga kaudu tootmisettevõtetele laenude andmise ehk nii nimetatud “pangahoiuste” omamise vormis, või siis mõnes suurettevõttes kaasomanikuks ehk aktsionäriks olemise vormis, kuid need ja taolised erakapitali omamise võimalused osutuvad lähemal vaatlemisel vaid tühjadeks miraazideks.
Mitte miski ei tõesta seda, et muudad näiteks 1000-de tellise väärtuse suurusel hulgal rikkust kapitaliks kas talumees traktori või seemnevilja ostmise ja tootmisse rakendamise teel, panga kaudu ettevõtjale laenu andmise teel, või siis aktsiate ostmise teel, ning see kas nii või teisiti tootmisse rakendatud 1000-nde tellise väärtuse suurune rikkus ehk kapital hakkab säiluma igavesti ja lõputult juurde kasvama, nagu see on ürgomane kapitalile. Vähemalt olemasolevas kuritegelikus majandussüsteemis see nii ei ole. Ja seda sellepärast, et selles kuritegelikus majandussüsteemis talumees aetakse kuritegelike finantsmahhinatsioonide kaudu kogu oma majandustegevusega kahjumitesse ja vähemalt potentsiaalselt pankrotti, ehk kokkuvõttes riisutakse paljaks, pangahoiused lähevad tühistamisele kas nii või teisiti, ning aktsionärile tehakse kas varem või hiljem igal juhul nii öelda “külma” või “ärtust ära”. Illusioon on ka see, et aktsiate hinnad tõusevad. Sest kas ületavad aktsiate hindade langused tõususid, või siis teatud perioodidel aktsiate hinnad tõesti tõusevad, kuid seda mitte aktsionäride kasuks, vaid hoopis kogu mängu korraldava finantsimperialismi kasuks ja aktsionäride kahjuks.
Järelikult, selles kuritegelikus majandussüsteemis, mis on väliselt maskeeritud erakapitalistlikuks majandussüsteemiks, saab tavaline inimene, kes pole seda majandussüsteemi valitseva finantsimperialismi ehk suure maffia variisik ehk erisoosik ja tegelikult lakei selle teenistses, elada vaid proletaarlase kombel, kus tegelikult ei omata ega püütagi omama hakata mingit kapitali, ning kus kogu teenitav rikkus kulutatakse ära kas otseselt tarbimise peale, või siis veidi edasilükatud tarbimise peale.
Näiteks nii, et palgana saadav rikkus kas pillatakse igakord kohe läbi, või seda siis eelnevalt vähekene kogutakse näiteks sõiduauto ostmise jaoks, seejärel aga pillatakse seda koos autoga läbi vastavalt suuremal hulgal kuni lõpuks ikkagi rikkuse 0 seisuni.
Muide, sellisel pillaja ja proletaarlase kombel tavaline väikene inimene elab ja tahabki elada, ning tema ei soovigi ei erakapitali ega kapitali üldse omada. Teda ei huvita üldse tootmine, selle produktiivus ega see, millest see tootmise produktiivsus oleneb ehk kapital, ei huvita ei minevik ega tulevik ega asjade areng, teda ei huvita, kust, kuidamoodi, mille arvel ja millise hinnaga see rikkus tuleb, mida ta tarbib, ega ka see, et mis saab edasi. Teda huvitab vaid võimalikult suurema palga või muu sissetuleku saamine ja siis selle läbipillamine. Ta on nõus ükskõik kust ja kuidas omale tarbimise jaoks rikkust hankima, selleks kasvõi varastama ja võlgu elama, jättes võimaluse korral ka need võlad tagasi maksmata. Sest tema elab vaid iseenese, tänase päeva ja oma isikliku tarbimise jaoks, oma isikliku elunautimise jaoks oma isiklikus väikeses mikromaailmas, mis on nii ruumiliselt kui ka ajalselt väga piiratud. Tema jaoks on rikkus, eriti aga selle produktiivne osa ehk kapital, täiesti ülearune asi, mis kõlbab vaid läbipillamiseks.
Kuid minule on selline proletaarlaslik ellusuhtumine ja elulaad võõras ja vastuvõetamatu ning mina olen oma hinge poolest parandamatu potentsiaalne kapitalist. Püüan saavutada võimatut: püüan saada kaptalistiks ja omada kasvõi kübetki erakapitali selles kuritegelikus majandussüsteemis, kus see tegelikult ei ole ilmselt võimalik. Võitlen võitmatu koletisega nagu Don Quiote tuuleveskiga, ning aina kaotan ja kaotan rängalt. Sellest ka minu tohutu suured kulutused aktsiate ostmise peale ning tohutu suured ja järjekindlad kaotused.
Minu ema süüdistab mind iga päev selles, et ma olen ostnud ja ostan aktsiaid. Ta on sügavalt veendunud, et aktsiad on petukaup ja aktsiate ostmine oma raha mahaviskamine, ning terve see aktsiaseltside ja aktsiate mäng on üks suur sulide mäng. Ta ütleb, et need nii nimetatud “aktsiamehed” ehk aktsiaseltside igasugused organisaatorid ja korraldajad, need kuradi varganäod, rajakad ja õudsed närakad, tuleks seina ääres maha lasta koos nende kuritegelikku tegevust võimaldavate ja soosivate riigimeestega ühes tükis, mitte aga nendele --- kuradi raibetele --- oma raha ära kinkida, nagu seda mina kui üks lollide loll teen. Ta üteb, et meie praegused “aktsiamehed”, pankurid ja ärimehed, ühes nende kuritegelikku tegevust võimaldavate riigimeestega, on nii suured ja alatud röövlid, et neid tuleks selle eest kõigi karmimalt karistada, muidugi koos kokkuröövitud varanduse nende käest riigile ja rahvale tagasivõtmisega, et ka kõige karmim karistus oleks nende jaoks ikkagi liiga väike. Ning tal on minu rikkalikud kogemused sellel alal, et niimoodi arvata.
Kõik minu tuttavad irvtasid ja irvitavad jätkvalt minu varem raha panka kogumise üle ja nüüd aktsiate ostmise üle. Nende arusaamiste kohaselt on see kõik suurte sulide poolt inimestelt raha väljapetmine, ja ainult. Nende arvates oleks isegi raha mahajoomine kasulikum kui aktsiate ostmine. Sest joomise korral saab joodik oma raha eest ikkagi midagi, aktsiate ostja aga ei saa mitte midagi ja lõpuks kaotab ikkagi kõik. Ning mina mõtlen ja järeldan, et võibolla on nendel niimoodi arvajatel õiguski või vähemalt osaliselt õigus.
Kuid ometi pole ma nõus ümber muunduma proletaarlaseks, ning aina üritan ja üritan omale mingil moel kapitali soetada, kuigi see näib olevat üsna võimatu. Olen ainult kandnud ränki kaotusi selle üritamise juures esiteks 30-ne aasta jooksul Nõukogude ajal, seejärel ja sellele lsaks veel 12-ne aasta jooksul Eesti Vabariigi ajal. Näiteks Nõukogude ajal mul küll õnnestus riigipanga ja riiklike kapitaliinvesteeringute kaudu saada üsna arvestatava kapitali omanikuks, ning see kapital oli mitte ainult reaalselt olemas formaalselt riigi omanduses olevate tehaste ja muude tootmisettevõtete kujul, vaid see kapital andis ka kindlaid kasumeid, millest maksti ka minule kui selle kapitali tõelisele omanikule selle kapitali suurusest dividendidena 3% aastas, kuid ühel ilusal päeval rööviti see kõik jälle käest ära röövlite omandusse. Eesti Vabariigis aga käib kapitali äraröövimine veelgi lihtsamalt, või õigemini --- seda ei õnnestu enam õieti soetadagi, ning röövimine on nii suur, kapital ei anna üldse kasumitki.
Mõtlen selle üle, mis toimub siin vaesel Eestimaal ja terves maailmas tegelikult ning kes on kes ja mis on mis. Imestades vaatan inimesesarnaseid nõmedaid olendeid ümberringi, kelledest kaugelt rõhuv enamik on oma naiivsuse tõttu rõõmsad ja arvavad ennast vabad inimesed vabal maal ja õnnelikud olevat. Imestan nende olendite suure naiivsuse, vastutustundetuse, rumaluse ja kergeusklikkuse üle, ning kogu maailmakorralduse nõmeduse ja äraspidisuse üle. Endale aga ei leia siin närakate näraklikus maailmas kohta ega mingit väljapääsu ummikust.
Kuid kui ma väsin ära loogilistest arutlustest ja mind haaravad emotsioonid, siis paisub minus jõuetu viha ja piirituna tunduv ahastus. Ümberringi on võõras ja vaenulik maailm, milles elavad ja mida valitsevad mingid tühised, irratsionaalsed, nõmedad ja alatud olendid, ning mul pole jõudu, et nende närakate ja nende näruse maailmakorralduse vastu võidelda. Olen üksinda ja mul pole jõudu. Olen umbes sellises olukorras nagu Giordano Bruno, kellel samuti polnud jõudu närakate ja nende näruse maailmakorralduse vastu võitlemiseks. Kahetsen kibedalt, et mul pole jõudu võitlemiseks ja võitmiseks, kuigi võidelda tuleks, ja seda kõige halastamatumalt.
Tartus, 18. jaanuaril 2001. a.
Kalev Jaik
ega Kalev Jaik majandusest suurt midagi ei kirjutagi, tema kirjutised ja arutelud piirduvad filosoofilist laadi küsimustega.
Homemaker kirjutas:"Minu meelest vara üks omadusi peaks olema just väärtuse säilitamine põlvkondadepikkusel ajaskaalal. Rahal ja väärtpaberitel seda omadust selgesti ei ole."
Ei ole teistel varadel ka, kui taustsüsteemid tagant ära võtta. Mis kasu oli sul nõukogude ajal vanaisalt päritud vabrikust, kui nõukogude võim selle sinult ära võttis? uue vabariigini ei pruukinud sa välja venitadagi. Tšernobõlis olevat omal ajal saanud suitsupaki eest maja osta.
Kalev Jaik aga arvab, et investor on puhta tola ja tema üritus on lootusetu:
Pettus ja libaaktsiad
Peale selle, kui Eesti Vabariigi kolm esimest aktsaseltsi olid minult ära röövinud viimased terve eluaja jooksul kogutud varanduse riismed, jätkasin ma lausa idioodi järjekindlusega uute aktsiaseltside aktsiate ostmist, pannes selleks mängu kaugelt suurema osa oma närusest sissetulekust. Terve oma eluaja olen püüdnud maksku mis maksab järjest rikamaks ja kapitalistiks saada ning selleks rikkust aina kogunud, juba alates nendest aegadest 1960. aastate alguses, kui keegi teine meie ühiskonnas ei näinud mingisugusest kapitalismile üleminekust üldse veel undki. Nõukogude ajal kogutud tohutu suur rikkus ja kapital rööviti küll minult käest ära ja tehti mind puupaljaks nii öelda kerjuseks, kuid mina jätkasin rikkuse ja oma arvates ka kapitali kogumist ka stabiliseerunud Eesti Vabariigis peale 1993. aastat. Kuna ainukene vähegi reaalsem võimalus kapitali soetamiseks ja kogumiseks on ettevõtete aktsiate omandamine või ostmine, siis seda ma ka tegin. Kasvõi nälgisin, kandsin seljas räbalaid ja külmetasin kütmata toas, kuid aktsiaid ostsin ikkagi ja sageli kogu oma raha eest.
Mida ma olen pidanud aktsiateks ja miks ma neid ostan? Minu teoreetilised lähtepositsioonid olid ja on järgmised.
Et elada ja õnnelik olla, sellele on aluseks ja kõige tähtsamaks eeltingimuseks majanduslik rikkus ja selle juurdekasv ehk sissetulek. Ka vaime rikkus, mis on veelgi tähtsam kui otseselt majanduslik rkkus, saab rajaneda ainult majanduslikule rikkusele. Rikkust saab ainult hüvede loomise ehk tootmise teel. Tootmise tulemuslikkus, ehk tootmisel saadava rikkuse hulk, oleneb kõige suuremal määral tööviljakusest, tööviljakus omakorda tootmisprotsessis rakendatud tootmisvahenditest ehk kapitalist. Nimelt on kaptal tootmises rakendatud rikkus. Järelikult, mida rohkem on tootmisprotsessis kapitali, seda vastavalt paremad on tootmisvahendid ja tootmise tehnoloogiad ning kõrgem tööviljakus ja tootmise produktiivsus, ning seda vastavalt suurem ka tootmisel saadava rikkuse hulk. Kapital on seega tööviljakuse ja tootmise produktiivsuse kaudu rikkuse allikas, sealjuures kõige suurem ja tähtsam rikkuse allikas üldse. Mida rohkem kapitali, seda vastavalt suurem on tootmise produktiivsus ning suurem sissetulek ja rikkus üldse. Kapital on seega kogu inimliku eksistentsi aluseks, elu ja õnne eliksiiriks, ning see pole sugugi liialdatud, kui niimoodi järeldada. Kapital on üks kõige tähtsamaid asju maailmas üldse, millele rajaneb kõik muu, mida me kalliks peame.
Tootmisse rakendatud rikkusel ehk kapitalil on aga lisaks veel see omadus, et see kasvab tootmisprotsessis lõputult juurde ehk annab igal juhul kasumeid. Nimelt põhjustab tootmisprotsessis näiteks tootmisvahenditena rakendatud reaalne rikkus(kapital) tööviljakuse tema tõttu suurenemise kaudu palju suuremat rikkuse produktsiooni juurdekasvu, kui suur see rakendatud rikkus ehk kapital ise on. Kapital põhjustab tootmisrotsessis rikkuse juurdekasvu, mis tähendab kasumite saamist kapitalilt. Kapital kasvab tootmisprotsessis kas ise lõputult juurde, kui kapitalikasumid reinvesteerda ehk muuta need taas kapitaliks, või siis säilub igavesti ja põhjustab igavasti kapitalikasumeid, kui need kapitalikasumid tarbimiseks ära kulutada.
Muidugi, vastupidiselt paljudele senistele väärtõlgendustele kapitali kohta, ei ole kapital raha ega mingid väärtpaberid, vaid on alati tootmisprotsessi tootmise abivahenditena rakendatud reaalvarad ehk reaalne rikkus. Samuti pole kapital rikkus üldse, vaid on ainult tootmisse rakendatud rikkus. Samuti pole kapital mingisugune ekspluateerimisvahend ega kellegiltki rikkuse riisumise vahend, vaid on rikkuse loomise vahend tootmisprotsessis tema abil tootmise hõlbustamise teel.
Järelikult, et üldse muuta elu maalmas ja ka oma isiklikku elu paremaks ja püüelda õnne ning progressi poole, selleks tuleb suurendada kapitali. Mingit teist teed selleks ei ole, ning kõik teised teed on vaid kas illusioonid, või siis juhuslikud kõrvalekalded üldisest seaduspärasusest. Kapitali suurendada aga saab ainult sellel teel, et jätta osa juba saavutatud rikkusest ehk reaalvaradest tarbimata ja investeerida need tootmisse tootmisprotsessi hõlbustamiseks, ehk muuta need reaalvarad tootmisvahenditeks ehk kapitaliks. Tuleb piirata tarbimist ja muuta osa rikkusest kapitaliks.
Eraomanduses olevat kapitali(tootmisse investeeritud reaalvarasid) aga on mingis arenenud majandusega ühiskonnas võimalik omada ainult sellel teel, et ollakse osanik või kaasomanik mingis suuremas tootmisettevõttes või firmas, et ollakse tootmisse rakendatud reaalvarade(kaptali) kaasomanik. Selline kapitali(tootmisvahendite, tootmisse rakendatud reaalvarade) kaasomanik ongi aktsionär, sellise kaasomandi ehk kapitali osaku omanikutunnistus on aktsia, ning selline kaasomanduses olev firma on aktsiaselts. Aktsia on seega või peaks olema teatud reaalse rikkuse --- tootmisprotsessi rakendatud reaalvarade ehk kapitali --- omanikutunnistus, kapitali omatakse antud juhul aktsiate omamise vormis, ning aktsia ostmine võrdub teatud hulga produktiivsete reaalvarade ehk kapitali omale ostmisega. Aktsia ise küll ei ole kapital ja on ainult dokument, kuid kapital on need reaalvarad, millede kohta dokumendiks aktsia on. Järelikult selleks, et kapitali soetada ja koguda, tuleb osta firmade aktsiaid.
Sellised olid minu kalkulatsioonid ja selleks ma aktsiaid ostsin. Püüdsin omale niimoodi koguda reaalset rikkust ehk reaalvarasid, mis ei kao kuhugi ehk mida nii öelda koi ega rooste ei söö, vaid mis kasvab tootmisprotsessis lõputult juurde tootmisprotsessi produktiivsemaks muutmise kaudu, mis ühtlasi muudab ka kogu ühiskonda ja inimkonda rikkamaks ja kiirendab inimkonna üldist arenguteed progressi suunas.
Formaalselt võttes on mul nüüd õudselt palju ehk tervelt mitme odavama jalgratta jagu aktsiaid, ma olen mitmekordne aktsionär ehk kapitalist ning korraga tervelt üheksas firmas, ma kuulun meie ühiskonnas kapitalistide klassi ehk nii nimetatud “valitsevasse klassi”, ning ma olen “kurnaja”, “kasusaaja”, “bursui” ehk “ekspluataator”, nagu neid nimetasid näiteks marksismi klassikud. Formaalselt võttes pole ma üldse mingi vaene inimene, sest vaestel ja ka keskklassi kuuluvatel inimestel teatavasti mingeid aktsiaid ega kapitali ei ole. Formaalselt võttes oleks asjad tõepoolest niimoodi, kuigi tegelikkus on hoopis midagi muud ja sellest kardinaalselt erinev.
Tegelikult pole terves maailmas juba ammugi mingeid tõelisi aktsiaseltse ega nende aktsiaid, vaid toimub ainult aktsiaseltside ja üldse erakapitalismi lavastus. Tegelikult on kõik nii minu kui ka kõik teised aktsiaseltsid kogu maailmas vaid butafooria, bluff ja pettus, nende aktsiad samuti, ning aktsionär on ainult tola selles kuritegelikus näitemängus, kellega kurja nalja mängitakse ja kelle varandust sealjuures riisutakse. Aktsiaseltsid ja nende aktsiad on mäng või lavastus, mida valitsevad ja juhivad kardinatagused tumedad jõud oma variisikute ja palgaliste direktorite kaudu, kus kasumid riisutakse salakanaleid kaudu, ning kus direktoritele makstakse kõige selle räpase töö eest lausa muinasjutuliselt suuri palkasid. Aktsionäride kanda aga jäävad kõik kulutused ja kahjumid.
Et see nii on, seda tõendavad nii need asjaolud, et näiteks USA-s ja igal pool mujal saab keskmine aktsionär oma aktsiate pealt aastakümnete jooksul ainult kahjumeid ja tegelikult ei mingeid kasumeid, kui ka minu enese isiklikud väga rikkalikud kogemused sellel alal Eesti Vabariigis. Aktsiaseltsid, pangad ja börs on kuritegelikud organisatsioond läbi ja lõhki ning juba põhimõtteliselt, --- selline on minu järeldus asja kohta.
Aktsionäri kogu rõõm seisneb selles, et ostad aktsiaid, mingeid tegelikke kasumeid ega dividende mitte kunagi ei saa, aktsiate ostmiseks kulutatud rikkust mitte kunagi ega kuidagi kusagilt poolt tagasi ei saa, vaid oled selle rikkuse vähemalt osaliselt nagu maidale ära kinkinud, kuid see-eest saad aktsiaseltsilt tavaliselt igal aastal ühe kirja, milles sind kui auväärset aktsionäri kutsutakse aktsionäride üldkoosolekule. Sellel aktsionäride üldkoosolekul, kus aktsionär on tegelikult ainult bluff ja tola, kes tegelikult mitte midagi ei tea ega otsusta, ega keegi ei kanna talle ette ka mingit õiget infot aktsiaseltsis tegelikult toimuva kohta, teatavad talle firma tõelised omanikud oma palgaliste sulaste kaudu, et mingeid kasumeid ega dividende ta järjekordselt ei saa, vaid saab järjekordselt nii öelda pükse mööda nagu alati. Muidugi ei ütle seda talle keegi otseselt niimoodi välja, sest talle räägitakse aina kasumitest ja tõlgendatakse ta valetajate poolt kasumite saajaks, vaid ta peab sellest ise arvutusi tehes aru saama, juhul kui ta ikka aru saab ja mitte päris loll ei ole. Kuid see-eest saab iga kohaletulnud aktsionär aktsiasetsi kulul keskmiselt umbes poolteist klaasitäit limonaadi ja kolm magusat küpsist puhvetis, mis on aktsionäri tõeline kasum tema tohutu suurte kahjumite ja kogu selle tragikoomilise kuritegeliku mängu juures.
Kuid siinjuures tuleb arvestada seda, et nii soodne on olukord aktsionäri jaoks ainult kõige paremal juhul, kui aktsiaselts tegutseb nii nimetatud “kasumitega” ja on “edukas”, ehk kui teda tema tegelike peremeeste poolt just lõplikult paljaks ei varastata ega pankrotti ei aeta. Vastasel juhul on olukord aktsionäri jaoks palju sandim, ning siis tehakse talle nii nimetatud “ärtust ära” ja “puhta vuugiga”. Siis on aktsionär täiesti legaalselt paljaks röövitud kogu oma varandusest, ehk see varandus oleks justnagu kuhugi jäljetult kadunud kõigi loogikareeglite ning aine ja energia jäävuse seaduste vastaselt.
Muidugi räägitakse ametlikus interpretatsioonis valetajate poolt muinasjutte aktsionäride poolt saadavatest dividendidest ja kasumitest, tulevikus saadavatest kasumitest ja eriti tulevasest aktsiahinna tõusust börsil, kuid see on vaid muinasjutud ja bluff. Aktsiate hinnad keskmiselt hoopis langevad börsil, kui mõõta neid õigete mõõdupuude järgi, mitte aga olemasoleva kollase majandusteaduse võltsingute ehk blufi järgi, kui arvesse võtta veel ka inflatsiooni ja alalõpmatult esinevaid aktsiaseltside pankrotte, kus aktsionärid kogu oma varandusest kogu kupatusega ilma jäävad ehk puupaljaks varastatakse. Aktsiate või mingi ühe aktsia hinna tõus börsil on vaid ajutine, sellele järgneb peaaegu kindlasti ja aktsionäri jaoks täiesti äraarvamatul ajahetkel kohutav hinna langus või koguni aktsiaseltsi laostumine ja panktot, ning mingi hindade tõus ei kompenseeri mitte mingil juhul aktsiate hindade langustest, inflatsioonist ja pankrottidest tulenevaid aktsionäri kahjumeid. Kui aga keegi aktsiate hinna tõusust siiski jätkuvalt ja lõppkokkuvõttes kasu saab, siis selleks on mitte tõelised aktsionärid, vaid hoopis see rahvusvaheline maffia ja selle variisikud, kellede omad need näilised aktsiaseltsid, börs ja pangad kogu maailmas on, kes on kogu selle mängu tõelised peremehed ja korraldajad, ning kes ise neid aktsiate hindasid sellisteks kunstlikult kujundavad. Aktsiate hinna tõusust kasu saab mitte aktsionär, vaid hoopis saadakse kasu tema arvel. See on nii nagu sulide kaardimängupõrgus, kus võitudena keskmiselt ja lõppkokkuvõttes kasu saavad mitte ei paremad ega kehvemad kaardimängijad, vaid hoopis mängu korraldavad sulid kaardimängijate tüssamise arvel.
Aktsiaseltside poolt aktsionäridele makstavad dividendid aga on nii suur bluff, et isegi USA kollased majandusteadlased, kes muidu igal sammul aina valetavad oma peremeeste poolt ettekirjutatud programmi järgi, ei räägi dividendidest juba ammugi üldse tõsiselt, vaid tunnistavad täiesti avalikut, et tegelikult on dividendid keskmiselt igal juhul väiksemad inflatsioonist. Näiteks on asi selline, et kui inflatsioon vähendab aktsiate reaalset müügihinda 5% võrra, siis saab aktsionär 3% dividende. Dividendid on umbes selline asi, nagu petab petis teilt välja 10 krooni, maksab sellest teile 1-e krooni tagasi, kuid nimetab seda oma teguviisi teile dividendide maksmiseks.
Kui armetu on minu kui aktsionäri majanduslik seis tegelikult ja kui suur aktsionäride varanduse riisumine on aktsiate mäng tervikuna, selle tõenduseks toon mõned üldist olukorda illustreerivad näited.
Ostsin viis aastat tagasi 1995. aastal ühe kõva portsu kondiitrivabriku Kalev aktsiaid, makstes nende eest oma 20 tööaasta eest saadud EVP-dega (erastamise väärtpaberid). Nende EVP-de eest oleks saanud osta, ja kõik teised inimesed said osta, kahetoalise korraliku korteri. Niisiis, vahetasin ühe korteri jagu rikkust Kalevi aktsiate vastu. Lisaks sellele ostsin Kalevi aktsiaid sularaha eest veel juurde, makstes nende eest oma viie kuu pensioni suuruse rahasumma. Niisiis, kulutasin Kalevi aktsiate ostmiseks justnagu ühe korteri ja viie kuu pensioni, saades selle eest kokku 68 aktsiat. Ainuüksi minu viie kuu pension on võrdne 1465 kõige odavama silikaattellise väärtuse suurusel hulgal rikkusega, kusjuures kuupension on 293 tellise väärtuse suurune. Vahepeal pole see firma aktsionäridele mingeid dividende maksnud. Kuid kui ma nüüd need 68 Kalevi aktsiat ära müüksin, siis ma saaksin nende eest rahasumma, mis on väiksem minu ühe kuu pensionist, ehk mille eest saaks osta mitte rohkem kui 200 tellist. Niisiis kulutab aktsionär aktsiate ostmiseks korteri ja 1465 tellist, ning kogu sellest kupatusest tagasi saab paremal juhul vaid 200 tellist. Sellised siis on kasumid ja selline kapitalist on aktsionär.
Ehk teine samalaadiline näide. Ostsin 1994. aastal, kohe kui Eestis aktsiad avalikule müügile tulid ja tekkis aktsiate ostmise võimalus ka tavaliste inimeste jaoks, aktsiaselts Estiko(plastmasstoodete tehas) aktsiaid kogu oma rahatagavara eest, andes selleks ära oma viimased sendid ehk peenraha taskust. Üks Estiko aktsia maksis siis umbes 38 silikaattellise väärtuse suurusel hulgal raha. Pärast on Estiko kui erakordselt edukas ja muinasjutuliste kasumitega ettevõte reeglina igal aastal maksnud aktsionäridele dividende, millised dividendid olid suurimad Eestis ja panid teiste aktsiaseltside aktsionäre kadedusest lausa lõhki minema. Mõnel aastal on need dividendid aktsionäridele kohe otseselt sularahas välja makstud, mõnel teisel aastal aga on need potentsiaalsed dividendid reinvesteeritud firma arenguks ehk laiendamiseks ja selle kapitali suurendamiseks. Viimasel juhul on Estiko nende reinvesteeritavate dividendide eest aktsionäridele aktsiaid juurde andnud. Mina aga olen ka saadud sularahadividendide eest Estiko aktsiaid aina juurde ostnud. Kogu selle kas nii või teisiti makstavate dividendide tulemus oli kuue aasta pärast selline, et 1-est Estiko aktsiast oli kokku saanud umbes 3 Estiko aktsiat. 3 Estiko aktsiat aga maksab praegu ehk kuus aastat hiljem umbes 6-e tellise väärtuse suurusel hulgal raha. Niisiis, ostad aktsia ja maksad selle eest 38 tellist, mis kannab tervelt kuus aastat järgemööda õudselt palju igasuguseid kasumeid ja dividende nii et tapab, ning müüd kogu selle sõnniku kõige kupatusega siis lõpuks maha, ning saad selle eest kokku 6 tellist tagasi. Kõvad kasumid!
Sellised ja sellist laadi on need aktsionäride poolt saadavad kasumid: puha bluff ja pettus ning õudne röövimine. Kuid Estiko igasuguste ökonomistide, raamatupidajate, revidentide, ning üldse Eesti ideoloogide ja majandusteadlaste tõlgenduste kohaselt on tegemist mitte mingite aktsionäride kahumitega, vaid hoopis kasumitega ehk kapitalituludega. Muide, need suurte sulide teenistuses olevad lakeid ise saavad sellise valetamise eest muinasjutuliselt kõrgeid palkasid, ehk on kõvasti kinni makstud. Ning kollane majandusteadus kogu maailmas kinnitab väsimatult neid valesid, ning ka need härrad on kõvasti kinni makstud. Tegelikke kasumeid aga saavad neid näilisi aktsiaseltse tegelikult valtsevad kardinatagused röövlid ja viimaste teenistses olevad lakeid, mitte aga aktsionärid.
Siinkohal kerkib üles üks väga kentsakas küsimus. Räägitakse, et Eesti olevat nüüd kapitalistlik maa ja siin olevat olemas kapitalistid, kes saavat kas oma kapitalilt või siis rahvalt riisutud võõralt kaptalilt kapitalitulusid. Teatavasti aga ei ole Eestis mingeid teisi kapitaliste, kui firmade aktsionärid, ning pole mingeid teisi kapitalitulusid peale aktsiate pealt saadavate tulude. Võibolla on veel kusagil olemas mõni teistsugune spekulant, kes pole aktsionär, kuid sellised “kapitalistid” on pigem harva esinevad erandid ega moodusta mingit kapitalistide klassi. Kus siis on need kapitalitulud tegelikult ja millest üldse need need kapitalistid, need firmade suuraktsionärid, kellede omad on kusagil umbes 97% firmade aktsiatest, ära elavad, ehk kust saavad oma sissetuleku? “Kust vallast see ruig(siga) põhku saab ja kuidas tal hing üldse sees seisab?”, nagu seda küsib üks vana talupojatarkus.
Vastus sellele küsimusele saab olla vaid ühene. Need suuraktsionärid pole üldse mingid kapitalistid tegelikult, ega anna kapital selles kuritegelikus majandussüsteemis kellegile mingeid kasumeid. Need on hoopis palgalised variisikud ja lakeid tumedate kardinataguste jõudude teenistuses, keda on pandud kapitaliste mängima. Need on mitte tegelikud, vaid hoopis butafoorilsed kapitalistid. Ning oma sissetuleku saavad need butafoorilsed kapitalistid mitte mingite kapitalituludena, vaid hoops oma tegelikelt peremeestelt saadavate armuandidena olemasolevate pseudo-aktsiaseltside rikkuse riisumise teel. Firmade suuraktsionärid ja direktorid on mõlemad ühte moodi riisujate teenistuses olevad palgasulased tegelikult, kelledele kui privilegeeritud ülemsulastele selle nende töö eest --- põhiliselt oma kardinataguste peremeestee näpunäidete järgi varastamise ja valetamise eest --- makstakse väärikat palka, milline palk ületab mitmekümnekorselt tõeliste rikkust loovate töötajate palkasid. Firmade suuraktsionäride aktsiad on tegelikult bluff ja butafooria, nii nagu need aktsionärid isegi, ning aktsiad ei anna kellegile mingit tulu sellepärast, et tulusid saadakse hoopis teisel teel. Ei ole kapitaliste, vaid on ainult üks liik sellenimelisi palgalisi prostituute ehk suurte kardinataguste riisujate väikeseid palgasulaseid.
Kunagi Nõukogude ajal, nii umbes aastal 1973, olin ma veel nii naiivne, et pidasin Läänes olemasolevaid aktsiaseltse peaaegu et ehtsateks erakapitalistikeks institutsioonideks, millede tegutsemise eesmärgiks on eelkõige aktsionäridele kasumite teenimine. Arvasin, et kapital kasvab tootmises igal juhul juurde ja annab tema omanikele(aktsionäridele) ilmtingimata kasumit, kuivõrd kapital on lõppkokkuvõttes tootmisvahendid, mis muudavad tootmisprotsessi produktiivsemaks tööviljakuse suurendamise teel. See on nii, et mida rohkem kapitali, seda suurem on tööviljakus ja seda vastavalt suurem tootmisel loodava rikkuse hulk, mis tähendabki kaitalikasumeid, mis on täiesti paratamatud igal juhul, igas olukorras ja igas ühiskonnas. Ma küll teadsin, et aktsiaseltse valitsevad ja riisuvad tumedad jõud ja aktsionärid on vaid teisejärgulisteks ripatsiteks selle mängu juures, kuid arvasin siiski, et ka aktsionärid saavad mingeid tegelikke tulusid nende kapitalilt, või et aktsiad toovad ka nende omanikele keskmiselt ikkagi tulu. Hiljem hakasin selles küll üsna tõsiselt kahtlema, kuid arvasin ikka, et erakapitali omamine aktsiate omamise vormis on ikkagi võimalik, et aktsionäri rikkus aktsiaseltsis peab kõigevähemalt ikkagi säiluma, juhul ku mõne erakordse majanduskriisi ajal see rikkus juurde ei kasva ehk kui ajutiselt pole mingeid kasumeid. Nüüd aga olen jõudnud veendumusele, et mingisuguse erakapitali omamine nii aktsiate omamise vormis, kui ka igal muul moel, on tegelikult üldse võimatu, ning seda mitte ainult Eesti Vabariigis, vaid ka Läänes ja kogu maailmas juba alates ülemöödunud sajandist. Sest maailma ja selle majandust tegelikult valitseb tume kardinatagune jõud ehk kuritegelik finantsimperialism, ning erakapitalism on vaid selle jõu poolt korraldatav lavastus ehk butafooria.
Olen ostnud juba üle kümne aasta järgemööda aktsiaid ning selleks kulutanud põhilise osa oma närusest sissetuekust. Ja seda vaatamata kõikidele aktsiaseltside paljaksriisumistele, pankrottidele ja kohutavatele kahjudele,mis ma sellest olen saanud. Olen arvanud, et kui aktsiatest ei saagi mingit tegelikku tulu ning aktsionär on vaid tola selle kuritegeliku mängu juures, siis võibolla aktsiaseltsi reaalvaradena see olemasoev rikkus, mis peaks olema minu kui aktsionäri oma, ikkagi säilub, ning mul õnnestub nimoodi aktsiate omamise kaudu rikkust tuleviku jaoks säilitada. Olen lootnud, et aktsiaseltsis see olemasolev reaalne rikkus ei tohiks hävineda niimoodi, nagu seda nii nimetatud “koi ja rooste söövad” selle rikkuse isiklikus omanduses mingi varuna või aardena säilitamise korral, või nagu seda röövivad inflatsioon ja pank, kui see pangale laenata nii nimetatud “raha hoiustamise” ehk rahatähtede vahendusel pangale reaalvarade laenamise korral. Kuid tuleb välja, et ka see rikkuse säilitamise meetod osutub selles kuritegelikus majandussüsteemis tegelikult ikkagi võimatuks, ning inimese eraomanduses võib tegelikult olla ainult see rikkus, mis tal on olemas isiklike tarbeesemete ja ebaproduktiivsete tagavarade kujul. Võivad olla vaid püksid jalas, vihmavari pea kohal, ajaleht taskus, kuld, mida peidetakse maa sisse salajasse peidukohta, ning briljant, mida hoitakse suus tagapool hambaid, kuid mingit muud rikkust, eriti aga produktiivset rikkust ehk kapitali, ei tohi inimesel olla. Sest kapitali omamine on ainult maailma valitseva finantsimperialismi monopol.
See on küll kohutavalt jube järeldus, kuid nii see paistab selles kuritegelikus maailmas tõepoolest olevat. Vähemalt minu käsutuses pole mingit tõestusmaterjali selle kohta, et see võiks olla kuidagi teisiti, et kusagil kellegi tõelises eraomanduses võiks olla mingit arvestatavat ja püsivat kapitali, mis säilub läbi aegade ja kasvab lõputult juurde, nagu see on ürgomane kapitalile ehk tootmisvahenditesse ja üdse tootmisprotsessi akumuleeritud rikkusele. On olemas küll hulgaliselt illusioone selle kohta, et keegi omab mingit arvestatavat eraomanduses olevat kapitali näiteks kas farmeri või pisiettevõtja tootmisvahendite omamise vormis, panga kaudu tootmisettevõtetele laenude andmise ehk nii nimetatud “pangahoiuste” omamise vormis, või siis mõnes suurettevõttes kaasomanikuks ehk aktsionäriks olemise vormis, kuid need ja taolised erakapitali omamise võimalused osutuvad lähemal vaatlemisel vaid tühjadeks miraazideks.
Mitte miski ei tõesta seda, et muudad näiteks 1000-de tellise väärtuse suurusel hulgal rikkust kapitaliks kas talumees traktori või seemnevilja ostmise ja tootmisse rakendamise teel, panga kaudu ettevõtjale laenu andmise teel, või siis aktsiate ostmise teel, ning see kas nii või teisiti tootmisse rakendatud 1000-nde tellise väärtuse suurune rikkus ehk kapital hakkab säiluma igavesti ja lõputult juurde kasvama, nagu see on ürgomane kapitalile. Vähemalt olemasolevas kuritegelikus majandussüsteemis see nii ei ole. Ja seda sellepärast, et selles kuritegelikus majandussüsteemis talumees aetakse kuritegelike finantsmahhinatsioonide kaudu kogu oma majandustegevusega kahjumitesse ja vähemalt potentsiaalselt pankrotti, ehk kokkuvõttes riisutakse paljaks, pangahoiused lähevad tühistamisele kas nii või teisiti, ning aktsionärile tehakse kas varem või hiljem igal juhul nii öelda “külma” või “ärtust ära”. Illusioon on ka see, et aktsiate hinnad tõusevad. Sest kas ületavad aktsiate hindade langused tõususid, või siis teatud perioodidel aktsiate hinnad tõesti tõusevad, kuid seda mitte aktsionäride kasuks, vaid hoopis kogu mängu korraldava finantsimperialismi kasuks ja aktsionäride kahjuks.
Järelikult, selles kuritegelikus majandussüsteemis, mis on väliselt maskeeritud erakapitalistlikuks majandussüsteemiks, saab tavaline inimene, kes pole seda majandussüsteemi valitseva finantsimperialismi ehk suure maffia variisik ehk erisoosik ja tegelikult lakei selle teenistses, elada vaid proletaarlase kombel, kus tegelikult ei omata ega püütagi omama hakata mingit kapitali, ning kus kogu teenitav rikkus kulutatakse ära kas otseselt tarbimise peale, või siis veidi edasilükatud tarbimise peale.
Näiteks nii, et palgana saadav rikkus kas pillatakse igakord kohe läbi, või seda siis eelnevalt vähekene kogutakse näiteks sõiduauto ostmise jaoks, seejärel aga pillatakse seda koos autoga läbi vastavalt suuremal hulgal kuni lõpuks ikkagi rikkuse 0 seisuni.
Muide, sellisel pillaja ja proletaarlase kombel tavaline väikene inimene elab ja tahabki elada, ning tema ei soovigi ei erakapitali ega kapitali üldse omada. Teda ei huvita üldse tootmine, selle produktiivus ega see, millest see tootmise produktiivsus oleneb ehk kapital, ei huvita ei minevik ega tulevik ega asjade areng, teda ei huvita, kust, kuidamoodi, mille arvel ja millise hinnaga see rikkus tuleb, mida ta tarbib, ega ka see, et mis saab edasi. Teda huvitab vaid võimalikult suurema palga või muu sissetuleku saamine ja siis selle läbipillamine. Ta on nõus ükskõik kust ja kuidas omale tarbimise jaoks rikkust hankima, selleks kasvõi varastama ja võlgu elama, jättes võimaluse korral ka need võlad tagasi maksmata. Sest tema elab vaid iseenese, tänase päeva ja oma isikliku tarbimise jaoks, oma isikliku elunautimise jaoks oma isiklikus väikeses mikromaailmas, mis on nii ruumiliselt kui ka ajalselt väga piiratud. Tema jaoks on rikkus, eriti aga selle produktiivne osa ehk kapital, täiesti ülearune asi, mis kõlbab vaid läbipillamiseks.
Kuid minule on selline proletaarlaslik ellusuhtumine ja elulaad võõras ja vastuvõetamatu ning mina olen oma hinge poolest parandamatu potentsiaalne kapitalist. Püüan saavutada võimatut: püüan saada kaptalistiks ja omada kasvõi kübetki erakapitali selles kuritegelikus majandussüsteemis, kus see tegelikult ei ole ilmselt võimalik. Võitlen võitmatu koletisega nagu Don Quiote tuuleveskiga, ning aina kaotan ja kaotan rängalt. Sellest ka minu tohutu suured kulutused aktsiate ostmise peale ning tohutu suured ja järjekindlad kaotused.
Minu ema süüdistab mind iga päev selles, et ma olen ostnud ja ostan aktsiaid. Ta on sügavalt veendunud, et aktsiad on petukaup ja aktsiate ostmine oma raha mahaviskamine, ning terve see aktsiaseltside ja aktsiate mäng on üks suur sulide mäng. Ta ütleb, et need nii nimetatud “aktsiamehed” ehk aktsiaseltside igasugused organisaatorid ja korraldajad, need kuradi varganäod, rajakad ja õudsed närakad, tuleks seina ääres maha lasta koos nende kuritegelikku tegevust võimaldavate ja soosivate riigimeestega ühes tükis, mitte aga nendele --- kuradi raibetele --- oma raha ära kinkida, nagu seda mina kui üks lollide loll teen. Ta üteb, et meie praegused “aktsiamehed”, pankurid ja ärimehed, ühes nende kuritegelikku tegevust võimaldavate riigimeestega, on nii suured ja alatud röövlid, et neid tuleks selle eest kõigi karmimalt karistada, muidugi koos kokkuröövitud varanduse nende käest riigile ja rahvale tagasivõtmisega, et ka kõige karmim karistus oleks nende jaoks ikkagi liiga väike. Ning tal on minu rikkalikud kogemused sellel alal, et niimoodi arvata.
Kõik minu tuttavad irvtasid ja irvitavad jätkvalt minu varem raha panka kogumise üle ja nüüd aktsiate ostmise üle. Nende arusaamiste kohaselt on see kõik suurte sulide poolt inimestelt raha väljapetmine, ja ainult. Nende arvates oleks isegi raha mahajoomine kasulikum kui aktsiate ostmine. Sest joomise korral saab joodik oma raha eest ikkagi midagi, aktsiate ostja aga ei saa mitte midagi ja lõpuks kaotab ikkagi kõik. Ning mina mõtlen ja järeldan, et võibolla on nendel niimoodi arvajatel õiguski või vähemalt osaliselt õigus.
Kuid ometi pole ma nõus ümber muunduma proletaarlaseks, ning aina üritan ja üritan omale mingil moel kapitali soetada, kuigi see näib olevat üsna võimatu. Olen ainult kandnud ränki kaotusi selle üritamise juures esiteks 30-ne aasta jooksul Nõukogude ajal, seejärel ja sellele lsaks veel 12-ne aasta jooksul Eesti Vabariigi ajal. Näiteks Nõukogude ajal mul küll õnnestus riigipanga ja riiklike kapitaliinvesteeringute kaudu saada üsna arvestatava kapitali omanikuks, ning see kapital oli mitte ainult reaalselt olemas formaalselt riigi omanduses olevate tehaste ja muude tootmisettevõtete kujul, vaid see kapital andis ka kindlaid kasumeid, millest maksti ka minule kui selle kapitali tõelisele omanikule selle kapitali suurusest dividendidena 3% aastas, kuid ühel ilusal päeval rööviti see kõik jälle käest ära röövlite omandusse. Eesti Vabariigis aga käib kapitali äraröövimine veelgi lihtsamalt, või õigemini --- seda ei õnnestu enam õieti soetadagi, ning röövimine on nii suur, kapital ei anna üldse kasumitki.
Mõtlen selle üle, mis toimub siin vaesel Eestimaal ja terves maailmas tegelikult ning kes on kes ja mis on mis. Imestades vaatan inimesesarnaseid nõmedaid olendeid ümberringi, kelledest kaugelt rõhuv enamik on oma naiivsuse tõttu rõõmsad ja arvavad ennast vabad inimesed vabal maal ja õnnelikud olevat. Imestan nende olendite suure naiivsuse, vastutustundetuse, rumaluse ja kergeusklikkuse üle, ning kogu maailmakorralduse nõmeduse ja äraspidisuse üle. Endale aga ei leia siin närakate näraklikus maailmas kohta ega mingit väljapääsu ummikust.
Kuid kui ma väsin ära loogilistest arutlustest ja mind haaravad emotsioonid, siis paisub minus jõuetu viha ja piirituna tunduv ahastus. Ümberringi on võõras ja vaenulik maailm, milles elavad ja mida valitsevad mingid tühised, irratsionaalsed, nõmedad ja alatud olendid, ning mul pole jõudu, et nende närakate ja nende näruse maailmakorralduse vastu võidelda. Olen üksinda ja mul pole jõudu. Olen umbes sellises olukorras nagu Giordano Bruno, kellel samuti polnud jõudu närakate ja nende näruse maailmakorralduse vastu võitlemiseks. Kahetsen kibedalt, et mul pole jõudu võitlemiseks ja võitmiseks, kuigi võidelda tuleks, ja seda kõige halastamatumalt.
Tartus, 18. jaanuaril 2001. a.
Kalev Jaik
Mina ütlen, et Kalev Jaik on märkimisväärne mees, mitte majandusteaduses, aga selle foorumi raames kindlasti.
Miks talle kuulub minu sümpaatia?
Sest vastupidiselt igasugu majandusanalüütikutele on ta siiras, ta ei karda eksida nagu respekti omavad arvamusliidrid. Mehel on 7 klassi haridust, aga teeb silmad ette nii mõnelegi minuga koos TÜ lõpetanule. Jah, ta eksib nii mõneski punktis, aga kas me kõik ei tee seda? Ta on tulihingeline kapitalismi uskuja. Ta on perfektne homo economicus.
Miks talle kuulub minu sümpaatia?
Sest vastupidiselt igasugu majandusanalüütikutele on ta siiras, ta ei karda eksida nagu respekti omavad arvamusliidrid. Mehel on 7 klassi haridust, aga teeb silmad ette nii mõnelegi minuga koos TÜ lõpetanule. Jah, ta eksib nii mõneski punktis, aga kas me kõik ei tee seda? Ta on tulihingeline kapitalismi uskuja. Ta on perfektne homo economicus.
buratino .... nii mõnigi meist on hommikul natuke "kassi" tundnud ........
LHV foorumi pikima postituse au kuulub nüüd vist buratinole.
usun et on ka pikemaid olnud. kuid oli väga tore lugemine minu meelest
Tänan CharlieF. Jah kardinalr, oleks pidanud vist lihtsalt lingi jätma. To winston 1984: Kassi mina ei tunne, sest väga väike osa minu rikkusest asub aktsiates(ka vast paari jalgratta eest). Isiklikus kinnisvaras on oluline osa, aga müüa ma pole seda kavatsenud, et minu enda jaoks nagu pole põhjust "kassi" tunda.
Kalev Jaik on kohati väga loogiline, aga siis teeb vea sisse.
Noh näiteks NSVLu majanduse võrdlemine USA majandusega ja väide nagu oleks NSVLu majandus olnud 50+% USA majandusest. Selliné väide on meelevaldne. Meil polnud turumajandust ja meil polnud turgude hinnangut sellisele produktsioonile, mida nõukogude plaanimajandus tootis. Tavaliselt tehakse sellised võrdlused ostujõu pariteedi alusel, ehk võetakse üks tarbijakorv ja võrreldakse seda teisega. Nõukogude plaanimajanduses toodetule puudus turgude hinnang.
Noh näiteks: Tallinas toodeti omal ajal keraamilisi plaate, need olid väga ebakvaliteetsed(mõõdust väljas, glasuur oli inetu jne) ja neid ei saa võrrelda odavate itaalia keraamilste plaatidega, ometi kui teha võrdlused ostujõu pariteedi alusel, siis keraamiline plaat on keraamiline plaat ja neid tuleks arvestada võrdväärsetena. Lääne turud hindasid Tallinna keraamilised plaadid väärtusetuks ja see tehas suleti. Ehk Kalev Jaiki kapital oli tahatud selliste investeeringute poolt, mis ei omanud väärtust turgudel, sellepärast see kaduski, mitte ei olnud mingeid kardinatagusid jõudusid.
Veel näiteks: Soome turul müüdi ju nõukogude autosid ja traktoreid, aga neid müüdi kordi odavamalt kui lääne toodangut. Ostujõu pariteedi arvutused tehakse tavaliselt kvantiteedi, mitte kvaliteedi alusel.
Näide: Tartu õlu oli kuulus kõhulahtisti, ometi arvestasid need majandusteadlased, kes võrdlesid USA ja NSVLu majandust Tartu õlle võrdväärseks lääne analoogidega, see ei ole ju tõsi.
Miks kaotas Kalev Jaik oma hoiused?
Sest need olid tagatud rämpsvarade poolt!!!!!
Kalev Jaik on kohati väga loogiline, aga siis teeb vea sisse.
Noh näiteks NSVLu majanduse võrdlemine USA majandusega ja väide nagu oleks NSVLu majandus olnud 50+% USA majandusest. Selliné väide on meelevaldne. Meil polnud turumajandust ja meil polnud turgude hinnangut sellisele produktsioonile, mida nõukogude plaanimajandus tootis. Tavaliselt tehakse sellised võrdlused ostujõu pariteedi alusel, ehk võetakse üks tarbijakorv ja võrreldakse seda teisega. Nõukogude plaanimajanduses toodetule puudus turgude hinnang.
Noh näiteks: Tallinas toodeti omal ajal keraamilisi plaate, need olid väga ebakvaliteetsed(mõõdust väljas, glasuur oli inetu jne) ja neid ei saa võrrelda odavate itaalia keraamilste plaatidega, ometi kui teha võrdlused ostujõu pariteedi alusel, siis keraamiline plaat on keraamiline plaat ja neid tuleks arvestada võrdväärsetena. Lääne turud hindasid Tallinna keraamilised plaadid väärtusetuks ja see tehas suleti. Ehk Kalev Jaiki kapital oli tahatud selliste investeeringute poolt, mis ei omanud väärtust turgudel, sellepärast see kaduski, mitte ei olnud mingeid kardinatagusid jõudusid.
Veel näiteks: Soome turul müüdi ju nõukogude autosid ja traktoreid, aga neid müüdi kordi odavamalt kui lääne toodangut. Ostujõu pariteedi arvutused tehakse tavaliselt kvantiteedi, mitte kvaliteedi alusel.
Näide: Tartu õlu oli kuulus kõhulahtisti, ometi arvestasid need majandusteadlased, kes võrdlesid USA ja NSVLu majandust Tartu õlle võrdväärseks lääne analoogidega, see ei ole ju tõsi.
Miks kaotas Kalev Jaik oma hoiused?
Sest need olid tagatud rämpsvarade poolt!!!!!
Kaasaegne majandusteadus ei saa väga hästi hakkama raha defineerimisega. Me oskame kirjeldada kuidas ta tekib ja kaob ning miks meile on kasulik ja vajalik teda kasutada, aga defineerimisega jääme hätta. Minul on majandusalane kõrgharidus ja mina jään hätta. Loogikavead tulevad sisse. Ma ei ole akadeemilises kirjanduses ka leidnud ühtegi aktsepteeritavat vastust sellele.
Raha on palju keerulisem fenomen, kui seda enamasti arvatakse. Praktikas ta toimib ja toimib rahuldavalt, aga neid toimemehhanisme ikkagi ei mõisteta.
Mingisugust vandenõud või pettust selle taga ikagi ei ole nagu Kalev Jaik räägib. Finantsvarad on varad, aga nad on erilised varad.
Selle tõestamiseks ma toon järgneva näite:
Koosnegu majandus kolmest isikust Buratino, Kalev ja Winston ja olgu selle majanduse kogurikkuseks 3 kõrvitsat. Need kolm kõrvitsat on alguses Buratino käes, aga ta laenab need kõrvitsad Kalevile ja Kalev annab Buratinole kolm võlakirja, mille väärtus on mingisugune imaginaarühik, aga Buratino ja kõik teavad, et igaühe nende eest saab ühe kõrvitsa. Kalev laenab kõrvitsad edasi Winstonile ja Winston väljastab kolm võlakirja Kalevile, mis kõik lubavad maksta ühe kõrvitsa selle ettenäitajale. Mitte keegi siin majanduses pole andnud katteta lubadusi. Kui Kalev sai kõrvitsad Buratino käest, siis andis ta välja kolm võlakirja, mis polnud katteta, sest Buratino antud kõrvitsad katsid need võlakirjad. Ütleme nii, et need kolm isikut lepivad nüüd kokku, et kuna võlakirju saab väljastada ainult kõrvitsate tagatisel, siis on nad kasutatavad maksevahendina. Nüüd on majanduses kolm kõrvitsat ja kuus nendele kirjutatud võlakirja, mille eest saab neid kõrvitsaid osta. Hinna määrab teatavasti nõudmine ja pakkumine. Buratino enda äraantud kõrvitsaid enam täies mahus tagasi ei saa.
Kõik raha on krediit hoidjale ja võlg väljaandjale. Kommertspangad vahendavad meie elus neid krediite ja võlgasid.
Kui mõni arvab, et keskpangad ja valitsus kontrollivad kuidagi raha hulka turul, siis ta eksib. Otseselt ei tee seda keegi, keskpank teeb seda läbi rahale hinna kehtestamise, aga see on kaudne koguse kontrollimine. Turumajanduses mõlemat-, kogust ja hinda kontrollida ei saa.
Raha on palju keerulisem fenomen, kui seda enamasti arvatakse. Praktikas ta toimib ja toimib rahuldavalt, aga neid toimemehhanisme ikkagi ei mõisteta.
Mingisugust vandenõud või pettust selle taga ikagi ei ole nagu Kalev Jaik räägib. Finantsvarad on varad, aga nad on erilised varad.
Selle tõestamiseks ma toon järgneva näite:
Koosnegu majandus kolmest isikust Buratino, Kalev ja Winston ja olgu selle majanduse kogurikkuseks 3 kõrvitsat. Need kolm kõrvitsat on alguses Buratino käes, aga ta laenab need kõrvitsad Kalevile ja Kalev annab Buratinole kolm võlakirja, mille väärtus on mingisugune imaginaarühik, aga Buratino ja kõik teavad, et igaühe nende eest saab ühe kõrvitsa. Kalev laenab kõrvitsad edasi Winstonile ja Winston väljastab kolm võlakirja Kalevile, mis kõik lubavad maksta ühe kõrvitsa selle ettenäitajale. Mitte keegi siin majanduses pole andnud katteta lubadusi. Kui Kalev sai kõrvitsad Buratino käest, siis andis ta välja kolm võlakirja, mis polnud katteta, sest Buratino antud kõrvitsad katsid need võlakirjad. Ütleme nii, et need kolm isikut lepivad nüüd kokku, et kuna võlakirju saab väljastada ainult kõrvitsate tagatisel, siis on nad kasutatavad maksevahendina. Nüüd on majanduses kolm kõrvitsat ja kuus nendele kirjutatud võlakirja, mille eest saab neid kõrvitsaid osta. Hinna määrab teatavasti nõudmine ja pakkumine. Buratino enda äraantud kõrvitsaid enam täies mahus tagasi ei saa.
Kõik raha on krediit hoidjale ja võlg väljaandjale. Kommertspangad vahendavad meie elus neid krediite ja võlgasid.
Kui mõni arvab, et keskpangad ja valitsus kontrollivad kuidagi raha hulka turul, siis ta eksib. Otseselt ei tee seda keegi, keskpank teeb seda läbi rahale hinna kehtestamise, aga see on kaudne koguse kontrollimine. Turumajanduses mõlemat-, kogust ja hinda kontrollida ei saa.
Eelmise näite laiendus.
Buratino, Kalev ja Winston otsustavad teha börsi ja seal 3 kõrvitsa ja 6 võlakirjaga kauplema hakata.
Kauplemine läheb hoogsalt ja fundamentaalid ununevad ja osutub, et kõige vägevam börsispekulant on Buratino. Selle tulemusel mingil hetkel on ta nii edukas, et omab 1 kõrvitsat ja 4 võlakirja. Kalev omab 1 kõrvitsat ja 1 võlakirja. Winstoni käes on ainult 1 kõrvits.
Nyyd tuleb tagatud võlakirjade tasumise tähtaeg.
Kysimus: kes, mida ja kui palju saab?
Buratino, Kalev ja Winston otsustavad teha börsi ja seal 3 kõrvitsa ja 6 võlakirjaga kauplema hakata.
Kauplemine läheb hoogsalt ja fundamentaalid ununevad ja osutub, et kõige vägevam börsispekulant on Buratino. Selle tulemusel mingil hetkel on ta nii edukas, et omab 1 kõrvitsat ja 4 võlakirja. Kalev omab 1 kõrvitsat ja 1 võlakirja. Winstoni käes on ainult 1 kõrvits.
Nyyd tuleb tagatud võlakirjade tasumise tähtaeg.
Kysimus: kes, mida ja kui palju saab?
Vastus luuseri küsimusele:
Buratino teeb ettepaneku see kauplemine börsil lõpetada. Ta ostab kahe võlakirja eest Winstonilt ja Kalevilt nonde kõrvitsad ja ütleb, et mehed, aeg on tööle hakata. Tuleb kõrvitsataimi istutada ja loomulikult maksab Buratino Winstonile ning Kalevile nondes võlakirjades, millede ostujõud on langenud, aga Buratino ütleb Winstonile ja Kalevile, et kõrvitsate hind on tõusnud tänu nõudlusele. Winston ja Kalev on paadunud turumajanduse ja kapitalismi patrioodid ning tunnistavad Buratino jumalaks. Winstoni ja Kalevi võlakirjad ostavad nüüd vaid kõrvitsa viile, aga mõlemal mehel püsib hing sees ja nad isegi säästavad. Säästmine toimub nüüd nii, et kuna Buratino on kõige rikkam ja respekteeritum liige ühiskonnas, siis see on usaldatud tema kätesse. Kui Winston ja Kalev tahavad mingit tehingut sõlmida omavahel, siis teineteist nad ei usalda ja nad pöörduvad Buratino poole. Buratino on nõus riske maandama rikka mehena, ehk seda tehingut vahendama, aga tahab oma väikest teenustasu saada selle eest-kui väikest? Hinna määrab turg?
Buratino teeb ettepaneku see kauplemine börsil lõpetada. Ta ostab kahe võlakirja eest Winstonilt ja Kalevilt nonde kõrvitsad ja ütleb, et mehed, aeg on tööle hakata. Tuleb kõrvitsataimi istutada ja loomulikult maksab Buratino Winstonile ning Kalevile nondes võlakirjades, millede ostujõud on langenud, aga Buratino ütleb Winstonile ja Kalevile, et kõrvitsate hind on tõusnud tänu nõudlusele. Winston ja Kalev on paadunud turumajanduse ja kapitalismi patrioodid ning tunnistavad Buratino jumalaks. Winstoni ja Kalevi võlakirjad ostavad nüüd vaid kõrvitsa viile, aga mõlemal mehel püsib hing sees ja nad isegi säästavad. Säästmine toimub nüüd nii, et kuna Buratino on kõige rikkam ja respekteeritum liige ühiskonnas, siis see on usaldatud tema kätesse. Kui Winston ja Kalev tahavad mingit tehingut sõlmida omavahel, siis teineteist nad ei usalda ja nad pöörduvad Buratino poole. Buratino on nõus riske maandama rikka mehena, ehk seda tehingut vahendama, aga tahab oma väikest teenustasu saada selle eest-kui väikest? Hinna määrab turg?
Tere!
Mina olen Kristjan Laes, kes on meie lugupeetud võsafilosoofi Kalev Jaiki suur pooldaja ja ka ise seetõttu samasuunaline võsafilosoof.
Väga tore oli seda jutulõnga internetiavarusest leida...
Ma kirjutan seda juttu veidi aja pärast edasi. Lapsele vaja unejuttu lugeda.
Võin ka mõne omapoolse kommentaari siia juurde panna sel teemal.
Mina olen Kristjan Laes, kes on meie lugupeetud võsafilosoofi Kalev Jaiki suur pooldaja ja ka ise seetõttu samasuunaline võsafilosoof.
Väga tore oli seda jutulõnga internetiavarusest leida...
Ma kirjutan seda juttu veidi aja pärast edasi. Lapsele vaja unejuttu lugeda.
Võin ka mõne omapoolse kommentaari siia juurde panna sel teemal.
The entertainment value of this forum is rising. Good.
Unejutt siis seekord loetud.
Minu esmatutvus Kalev Jaikiga sai teoks 2003. aasta kevadel Tartus üsna juhuslikult. Kummalisel kombel oli selles oma osa Robert Kiyosaki raamatul "Rikas isa, vaene isa", mis mulle väga rängalt mõjus, ja justkui tegutsema pani lootuses ka rikkaks saada.
Ma olin seda raamatut lugedes ikka päris pöördes. Olin täielikus vaesuses virelev keemiaüliõpilane, sealjuures pere oli mul juba ka, ja arvasin, et seda raamatut "Rikas isa, vaene isa" (alguses andis seda välja vist kirjastus Sinisukk) oleks ülimalt heategelik kinkida igasugustele rohkem ja vähem tuttavatele inimestele.
Nii et minus tekitas huvi majandusküsimuste vastu kõigepealt Rober Kiyosaki kuulus raamat "Rikas isa, vaene isa".
Aga et siis ma selle raamatu kohta mingeid arvamusi ei kuulnud, siis proovisin otsida mingeid kõrvalvaateid veel nendele esimes hooga raamatupoes pihkusattunud raamatus olevatele rabavatele avastustele. (Leidsin selle raamatu veel vist Kauba tänava sellest raamatupoest, mis oli tookord samas majas Vene Föderatsiooni esindusega Tartus, multifilmimuuseum oli kah seal majas)
Ühelt poolt oli asi nagu väga selge: osta odavalt ja müü kallilt, lisaks anna kõva hinnaga üürile.
Aga teiselt poolt tekkisid mingid, ma ütleks pioneeri eetikaga vastuollu sattuvad vastuolud, mis lähtusid mingitest umbes sellistest lausetest Kiyosaki raamatus: a la "neid inimesi, kes meile (st osavatele investoritele) laia elu võimaldavad, nimetatakse üürnikeks".
Njaa, mõtlesin mina. Ja veel mõtlesin, et selline laia joonega vend ma olla ei taha, kuigi see entusiasm, mille Kiyosaki minus oli tekitanud, oli tõesti vägev.
Ja siis ma mõtlesin, et mis muud kui et lähen üle jõe Oeconomikumi (või mis sinna maja seinale kirjutatud on) ja küsin mõnelt majandus, eriti hea veel kui rahandusprofessorilt midagi täiendavalt lugemiseks. Midagi sellist, mis oleks kuidagi tasakaalustuseks Kiyosakile.
Koputasin siis sellise rahandusprofessori nagu Mart Sõrg uksele, ja kui ta oli mind sisse kutsunud, siis seletasin talle, et mind huvitab majandusfilosoofia, ja et kas tal ei oleks mulle, keemiamagistrandile, miskit selles osas soovitada.
Ta oli väga imestunud, et keegi tuleb temalt sellist asja küsima, ja ta andis mulle kaks asja nn ideede kogumiseks, nagu ta ise seda väljendas. Üks oli Vladi Kelliku alias Vladimir Koslovi majandusajaloo alane brožüür, mis mulle eriti ei istunud pärastisel lugemisel, ja mille ma isegi suutsin mõneks ajaks ära kaotada, teine oli aga mingi papka pealkirjaga "Teadus ja šarlataanlus majanduses" ja selle autor oli keegi Kalev Jaik.
Mart Sõrgi sõnutsi oli see Jaik keegi isehakanud filosoof. Papka peal oli aadress ka: Jaama 38-3A.
Alguses ma mõtlesin, et sest käigust ei olnud mingit kasu. Kellik kirjutas igavalt ja papka oli väga kahtlase väljanägemisega, trükimasinaga kirjutatud lehed, mõlemalt poolt täis löödud, oli mahakustutusi, ja tundus kuidagi kahtlasevõitu.
Lisaks tundus, et tegemist on mingi eriti raevuka sõimuga!
Aga et sealne jutt oli kuidagi väga ebatavaline, siis ma neelasin selle ebameeldivuse vaikselt alla, ja mõtlesin, et hea küll, ma siis vaatan, et millest siis ikka jutt käib.
Aga jutt käis just sellistest teemadest, millest ma olin võimeline loogiliselt aru saama, ehkki järeldused, mis seal ikka ja jälle tehti, ei olnud just kõige meeldivamad.
Umbes et kardinatagused mustad jõud jne. No ei olnud meeldiv lugeda sellist värki. Eriti kui võrrelda Kiyosakiga. Või et Eesti Vabariik ei ole iseseisev riik, või et isegi N Liit ei olnud seda (no vabandage!).
Aga siis seletati ka, et mis asi on raha, ja see asi oli midagi, mis tasus tõsisemalt ja tähelepanelikumalt jälgimist.
Et raha ei ole kaup. Või et ei ole vahetusväärtus, ja ei ole üldse väärtus, vaid on mingi omandiõigus. Midagi sellises suunas. Ma täpselt enam ei mäleta, sest ma ei ole seda käsikirja enam üle lugenud, sest näiteks "Kaks majandusteadust" võttis selle teema hoopis laiemalt ette ja hiljem "Majandusalased mõisted", mida ma aitasin toimetada raamatutena väljaandmiseks.
Minu esmatutvus Kalev Jaikiga sai teoks 2003. aasta kevadel Tartus üsna juhuslikult. Kummalisel kombel oli selles oma osa Robert Kiyosaki raamatul "Rikas isa, vaene isa", mis mulle väga rängalt mõjus, ja justkui tegutsema pani lootuses ka rikkaks saada.
Ma olin seda raamatut lugedes ikka päris pöördes. Olin täielikus vaesuses virelev keemiaüliõpilane, sealjuures pere oli mul juba ka, ja arvasin, et seda raamatut "Rikas isa, vaene isa" (alguses andis seda välja vist kirjastus Sinisukk) oleks ülimalt heategelik kinkida igasugustele rohkem ja vähem tuttavatele inimestele.
Nii et minus tekitas huvi majandusküsimuste vastu kõigepealt Rober Kiyosaki kuulus raamat "Rikas isa, vaene isa".
Aga et siis ma selle raamatu kohta mingeid arvamusi ei kuulnud, siis proovisin otsida mingeid kõrvalvaateid veel nendele esimes hooga raamatupoes pihkusattunud raamatus olevatele rabavatele avastustele. (Leidsin selle raamatu veel vist Kauba tänava sellest raamatupoest, mis oli tookord samas majas Vene Föderatsiooni esindusega Tartus, multifilmimuuseum oli kah seal majas)
Ühelt poolt oli asi nagu väga selge: osta odavalt ja müü kallilt, lisaks anna kõva hinnaga üürile.
Aga teiselt poolt tekkisid mingid, ma ütleks pioneeri eetikaga vastuollu sattuvad vastuolud, mis lähtusid mingitest umbes sellistest lausetest Kiyosaki raamatus: a la "neid inimesi, kes meile (st osavatele investoritele) laia elu võimaldavad, nimetatakse üürnikeks".
Njaa, mõtlesin mina. Ja veel mõtlesin, et selline laia joonega vend ma olla ei taha, kuigi see entusiasm, mille Kiyosaki minus oli tekitanud, oli tõesti vägev.
Ja siis ma mõtlesin, et mis muud kui et lähen üle jõe Oeconomikumi (või mis sinna maja seinale kirjutatud on) ja küsin mõnelt majandus, eriti hea veel kui rahandusprofessorilt midagi täiendavalt lugemiseks. Midagi sellist, mis oleks kuidagi tasakaalustuseks Kiyosakile.
Koputasin siis sellise rahandusprofessori nagu Mart Sõrg uksele, ja kui ta oli mind sisse kutsunud, siis seletasin talle, et mind huvitab majandusfilosoofia, ja et kas tal ei oleks mulle, keemiamagistrandile, miskit selles osas soovitada.
Ta oli väga imestunud, et keegi tuleb temalt sellist asja küsima, ja ta andis mulle kaks asja nn ideede kogumiseks, nagu ta ise seda väljendas. Üks oli Vladi Kelliku alias Vladimir Koslovi majandusajaloo alane brožüür, mis mulle eriti ei istunud pärastisel lugemisel, ja mille ma isegi suutsin mõneks ajaks ära kaotada, teine oli aga mingi papka pealkirjaga "Teadus ja šarlataanlus majanduses" ja selle autor oli keegi Kalev Jaik.
Mart Sõrgi sõnutsi oli see Jaik keegi isehakanud filosoof. Papka peal oli aadress ka: Jaama 38-3A.
Alguses ma mõtlesin, et sest käigust ei olnud mingit kasu. Kellik kirjutas igavalt ja papka oli väga kahtlase väljanägemisega, trükimasinaga kirjutatud lehed, mõlemalt poolt täis löödud, oli mahakustutusi, ja tundus kuidagi kahtlasevõitu.
Lisaks tundus, et tegemist on mingi eriti raevuka sõimuga!
Aga et sealne jutt oli kuidagi väga ebatavaline, siis ma neelasin selle ebameeldivuse vaikselt alla, ja mõtlesin, et hea küll, ma siis vaatan, et millest siis ikka jutt käib.
Aga jutt käis just sellistest teemadest, millest ma olin võimeline loogiliselt aru saama, ehkki järeldused, mis seal ikka ja jälle tehti, ei olnud just kõige meeldivamad.
Umbes et kardinatagused mustad jõud jne. No ei olnud meeldiv lugeda sellist värki. Eriti kui võrrelda Kiyosakiga. Või et Eesti Vabariik ei ole iseseisev riik, või et isegi N Liit ei olnud seda (no vabandage!).
Aga siis seletati ka, et mis asi on raha, ja see asi oli midagi, mis tasus tõsisemalt ja tähelepanelikumalt jälgimist.
Et raha ei ole kaup. Või et ei ole vahetusväärtus, ja ei ole üldse väärtus, vaid on mingi omandiõigus. Midagi sellises suunas. Ma täpselt enam ei mäleta, sest ma ei ole seda käsikirja enam üle lugenud, sest näiteks "Kaks majandusteadust" võttis selle teema hoopis laiemalt ette ja hiljem "Majandusalased mõisted", mida ma aitasin toimetada raamatutena väljaandmiseks.
Tutvustaks ka "veidi teistsugust" mõttekäiku:
Raha ajaloolisest arengust lähtudes on alust arvata, et tal pidi algselt olema omaette eksisteeriv
väärtus; sest niikaua, kui riiklik sekkumine ei taganud veel üksikindiviidile mingi kauba eest
saadud tasu edasist väärtustamist, poleks keegi nii rumal olnud, et oleks oma kauba ära andnud,
saamata selle eest vastu arvestatavat väärtust; mida ebakindlam on vahetusvahendi kui sellise
funktsioon, seda vähem saab see olla tühipaljas vahetusvahend, seda enam nõutakse talt konkreetset
väärtust; vahetusvahendi enda väärtus võib langeda võrdeliselt tema vahetusjõu tõusuga.
Seega kui viimati mainitu saavutab riigivõimu poolt legitimeerituna oma maksimumi, võib
esimene muutuda minimaalseks. Vastuväitena sellele on toonitatud, et raha olevat ju siiski väärtuste
mõõdupuu ja ainuüksi sellisena võib ta olla väärtustele vahetusvahendiks; kvantitatiivselt
määratletavaid objekte võib aga mõõta ainult samalaadsete objektide abil: ruumilisi suurusi vaid
ruumisuurustega, raskusi vaid kaaluga jne.
Seepärast peaks raha, et selles väärtusi mõõta, olema ilmtingimata ise väärtus ega saaks seetõttu
iial taanduda vaid fiktiivseks mõõdupuuks, tühipaljaks „trükitud rahaks”, mis oleks ilmajäetud
seotusest tegeliku varaga.
Mulle tundub, et kogu vaidlus selle üle, kas raha on ise väärtus või ainult väärtuse sümbol,
ja kui on nii, et raha ongi praegu pelgalt kaupade liikumise vahepunkt, olemata seejuures ise
kaup, siis kas ta jääb ka edaspidi selleks, annab tunnistust — niipea kui viia see põhimõttelisele
ja dogmaatilisele tasandile — oluliste psühholoogiliste tegurite hämmastavalt vähesest väärtustamisest.
Raha psühholoogiast - Georg Simmel
Raha ajaloolisest arengust lähtudes on alust arvata, et tal pidi algselt olema omaette eksisteeriv
väärtus; sest niikaua, kui riiklik sekkumine ei taganud veel üksikindiviidile mingi kauba eest
saadud tasu edasist väärtustamist, poleks keegi nii rumal olnud, et oleks oma kauba ära andnud,
saamata selle eest vastu arvestatavat väärtust; mida ebakindlam on vahetusvahendi kui sellise
funktsioon, seda vähem saab see olla tühipaljas vahetusvahend, seda enam nõutakse talt konkreetset
väärtust; vahetusvahendi enda väärtus võib langeda võrdeliselt tema vahetusjõu tõusuga.
Seega kui viimati mainitu saavutab riigivõimu poolt legitimeerituna oma maksimumi, võib
esimene muutuda minimaalseks. Vastuväitena sellele on toonitatud, et raha olevat ju siiski väärtuste
mõõdupuu ja ainuüksi sellisena võib ta olla väärtustele vahetusvahendiks; kvantitatiivselt
määratletavaid objekte võib aga mõõta ainult samalaadsete objektide abil: ruumilisi suurusi vaid
ruumisuurustega, raskusi vaid kaaluga jne.
Seepärast peaks raha, et selles väärtusi mõõta, olema ilmtingimata ise väärtus ega saaks seetõttu
iial taanduda vaid fiktiivseks mõõdupuuks, tühipaljaks „trükitud rahaks”, mis oleks ilmajäetud
seotusest tegeliku varaga.
Mulle tundub, et kogu vaidlus selle üle, kas raha on ise väärtus või ainult väärtuse sümbol,
ja kui on nii, et raha ongi praegu pelgalt kaupade liikumise vahepunkt, olemata seejuures ise
kaup, siis kas ta jääb ka edaspidi selleks, annab tunnistust — niipea kui viia see põhimõttelisele
ja dogmaatilisele tasandile — oluliste psühholoogiliste tegurite hämmastavalt vähesest väärtustamisest.
Raha psühholoogiast - Georg Simmel
On küll vahetusväärtus. Raha on omandiõigus, aga see ei tähenda, et ta vara ei saa olla. Saastekvoot on näiteks õigus reostada, ometi müakse ja ostetakse saastekvoote.
Mina defineeriksin varad nii, et kõigel, millel on majanduslik väärtus, see võib olla vara. Ja see kas tal on majanduslik väärtus või tal pole seda, selle määrab turu subjektiivne hinnang.
Kõik füüsiline ei ole sugugi vara, no näiteks tolm minu toas. Kui aga avastatakse, et minu toas kasvavad erilised seened ning selles tolmus on selle seene eoseid, millest saab valmistada vähjavastast ravimit ja mulle ollakse nõus turul maksma $1000 grammi selle tolmu eest, siis see on vara. Miks sellest tolmust vara sai? Sest turu subjektiivne hinnang selle tolmu suhtes muutus.
Kalev Jaik on küll kapitalismi pooldaja, aga ta on tulihingeline turumajanduse vastane. Ta ei mõista turumajandust. Seetõttu kirjutab ta näiteks enda autobigraafias USA ja NSVLu majandusest ja et tema hoiused olid kaetud tehaste ja NSVLu tootmisettevõtete varadega, seetõttu ei oleks pidanud nad kaduma. Aga neil varadel polnud turgude subjektiivset hinnangut NSVLu ajal. Poest võisid osta kommunaari kingi ja kommunaari kingi. Keegi ei võrrelnud neid näiteks Stacy Adamsi kingadega, kui seda mustal turul tehti siis olid viimased mitukümend korda kallimad. Täpselt sama on ühe tehase väärtusega. Tehas on ehitatud midagi tootma, Kalev Jaiki arvates püsib tema varandus sealsetes tellistes ja betoonis, aga kui selle tehase toodang on rämps, siis võib nii juhtuda, et ehitusmaterjalidena hindab turg kõrgemalt seda tehast. Turgude subjektiivne hinnang on keskne kontseptsioon turumajanduses ja just seda ei tundu Kalev Jaik mõistvat. Just sellepärast oli ka NSVLus defitsiit. Majandus ei ole reaalteadus just sellepärast, et siin on tegu inimfaktoriga, võimatu on ette ennustada mida üks inimene homme mõtleb või teeb.
Raha juurde tagasi tulles: Krediiditeooria järgi toimub ost müük mingi asja vahetamisena krediidi vastu. Raha on krediit hoidjale ja võlg väljaandjale. Pangad vahendavad neid võlgu krediite meie eest ja teevad seda väga efektiivselt. Valitsuse või keskpanga poolt väljaantav raha pole sugugi ainuke raha nagu ekslikult arvatakse(see on lihtsalt kõige levinum neist ja kõige laialtkasutatavam, seetõttu assotseeritakse sõna raha alati selle paberrahaga, tegelikult me kasutame seda paberraha ainult väikeste ostude eest tasumisel). Ja see ei ole sellepärast veel valeraha, et ta pole valitsuse poolt välja antud. Raha on oma olemuselt tegelikult niisugune ja on aegade algusest saati selline olnud(väljaarvatud kaupraha, mida ei tasu segamini ajada kuldrahaga).
Mina defineeriksin varad nii, et kõigel, millel on majanduslik väärtus, see võib olla vara. Ja see kas tal on majanduslik väärtus või tal pole seda, selle määrab turu subjektiivne hinnang.
Kõik füüsiline ei ole sugugi vara, no näiteks tolm minu toas. Kui aga avastatakse, et minu toas kasvavad erilised seened ning selles tolmus on selle seene eoseid, millest saab valmistada vähjavastast ravimit ja mulle ollakse nõus turul maksma $1000 grammi selle tolmu eest, siis see on vara. Miks sellest tolmust vara sai? Sest turu subjektiivne hinnang selle tolmu suhtes muutus.
Kalev Jaik on küll kapitalismi pooldaja, aga ta on tulihingeline turumajanduse vastane. Ta ei mõista turumajandust. Seetõttu kirjutab ta näiteks enda autobigraafias USA ja NSVLu majandusest ja et tema hoiused olid kaetud tehaste ja NSVLu tootmisettevõtete varadega, seetõttu ei oleks pidanud nad kaduma. Aga neil varadel polnud turgude subjektiivset hinnangut NSVLu ajal. Poest võisid osta kommunaari kingi ja kommunaari kingi. Keegi ei võrrelnud neid näiteks Stacy Adamsi kingadega, kui seda mustal turul tehti siis olid viimased mitukümend korda kallimad. Täpselt sama on ühe tehase väärtusega. Tehas on ehitatud midagi tootma, Kalev Jaiki arvates püsib tema varandus sealsetes tellistes ja betoonis, aga kui selle tehase toodang on rämps, siis võib nii juhtuda, et ehitusmaterjalidena hindab turg kõrgemalt seda tehast. Turgude subjektiivne hinnang on keskne kontseptsioon turumajanduses ja just seda ei tundu Kalev Jaik mõistvat. Just sellepärast oli ka NSVLus defitsiit. Majandus ei ole reaalteadus just sellepärast, et siin on tegu inimfaktoriga, võimatu on ette ennustada mida üks inimene homme mõtleb või teeb.
Raha juurde tagasi tulles: Krediiditeooria järgi toimub ost müük mingi asja vahetamisena krediidi vastu. Raha on krediit hoidjale ja võlg väljaandjale. Pangad vahendavad neid võlgu krediite meie eest ja teevad seda väga efektiivselt. Valitsuse või keskpanga poolt väljaantav raha pole sugugi ainuke raha nagu ekslikult arvatakse(see on lihtsalt kõige levinum neist ja kõige laialtkasutatavam, seetõttu assotseeritakse sõna raha alati selle paberrahaga, tegelikult me kasutame seda paberraha ainult väikeste ostude eest tasumisel). Ja see ei ole sellepärast veel valeraha, et ta pole valitsuse poolt välja antud. Raha on oma olemuselt tegelikult niisugune ja on aegade algusest saati selline olnud(väljaarvatud kaupraha, mida ei tasu segamini ajada kuldrahaga).
Ma kirjutaksin siin veidi üksikasjalikumalt sellest, mida Jaik mõtleb et raha on.
Niisiis selline tema jaoks ainumõeldav seisukoht, et "raha on laenatud varade omandiõigus".
Miks ta seda arvab ja järeldab, siis see on tal põhjalikult välja kirjutatud Majandusalastest mõistetes, aga üldjoontes vaatleb ta laenulepingut või võlakirja, ja järeldab, et see asi ei saa olla midagi muud, kui omandiõigus. Vastavad dokumendid vaid sümboliseerivad võlakirju ja laenulepinguid, mille sisuks on omandiõigus, väide, mille kohaselt teatud vara X kuulub isikule A.
Ehk siis omandiõigus on teatud mõtteline asi, mõte, sedastus, väide, mille sisu on kujuga "Isik A on vara X omanik".
See on kokkulepe, leping, ühiskondlik kokkulepe jne.
Et raha emiteerimisel toimub samuti varade loovutamine nn raha vastu, siis ta järeldab, et see raha ise on samuti üks laenuleping või võlakiri. Seega on tegemist samuti omandiõigusega.
Täpsemalt siis, et raha on laenatud varade omandiõigus. (ta kirjutab, et raha on teatud erilisel moel tõlgendatud omandiõigus, või et raha on teatud eriliste varade omandiõigus).
Siit edasi on tema seisukohad veidi täpsustunud pärast seda kõva vaidlust skeptikute juures, millest siin foorumis oli eespool ka juttu kommentaarides.
Võtaksin need arengud siin kokku, sest need on asja paremini selgitavad, aga neid ei ole Majandusalastes mõistetes sees.
Et raha on omandiõigus, siis saab rääkida "raha objektist" samas tähenduses kui siis kui räägitakse "omandiõiguse objektist".
Omandiõiguse objekt on teatud vara, mis kuulub teatud isikule (vara X, mille omanik on isik A: siin on omandiõiguse objekt see vara X). Et raha on laenatud varade omandiõigus, siis on raha objektiks laenatud varad.
Kui raha emiteeritakse, siis on võimalik, et see raha objekt määratakse kindlaks vastava laenulepinguga. Ehk siis raha ise ongi see laenuleping. Raha emiteerija saab ühiskonnalt laenuks teatud vara, ning emiteerib selle kinnituseks sellise erilise laenulepingu ehk raha.
Raha ise on sealjuures mõtteline asi, ehk teatud teadmine laenatud varade kohta, ja seda sümboliseerib mingi materiaalne ese, mille kohta öeldakse näiteks "rahatäht". See on raha sümbol. Ise see asi raha ei ole Jaiki tähenduses.
Seda rahasümbolit on võimalik siis omada ja näiteks hoida rahakotis. Kuid seejuures ei ole sümbol vara vaid vara on see, mida see ese sümboliseerib (sümboliseerib laenatud varasid), ehk siis rahatähel on märgiline tähendus (võibolla saab öelda ka, et tal on märgiline väärtus, Jaik ütleb, et see märgiline väärtus on kujuteldav väärtus või illusoorne väärtus, ja mis ei ole tegelik väärtus).
Ehk siis raha on just see mõtteline asi, raha sümboliseeriv ese (rahatäht) Jaiki tähenduses raha ei ole.
Nüüd jõuan ma selle küsimuse juurde, et kas rahal on väärtus.
Jaikil on kindel seisukoht, et rahal ei ole väärtust. St omandiõigusel ei ole väärtust. Selle asemel on väärtus hoopis nendel varadel, mille omandiõigus raha on.
Ehk siis,e t kui meil on omandiõigus, mille sisuks on väide "vara X on isiku A omand", siis sellisel väitel enesel väärtus puudub, või sellisel väitel on illusoorne või kujuteldav väärtus kui sellisel mõttel, väärtus on aga varal X, kui selline vara reaalselt eksisteerib.
Saab näidata, et omandiõigus on selline mõtteline asi, mida ei saa omada. Ehk saab näidata, et ei saa rääkida omandiõiguse omandiõigusest, või seda, et omandiõigust ei saa omada.
Kuigi rahal enesel väärtus puudub, saab rääkida millestki, mille kohta võiks öelda: rahaga seonduv väärtus.
See võiks olla kokkuvõtlikult midagi sellist:
Rahaga seonduv väärtus = Raha tegeliku objekti väärtus (nende väljalaenatud reaalvarade väärtus, mille omandiõigus on raha) + Raha eksliku objekti väärtus (nende reaalvarade väärtus, mille omandiõigus võinuks raha olla, kuid milline omandiõigus on jäänud seadmata, ehk raha emiteerimisel ei ole toimunud nende reaalvarade laenamist, vaid need reaalvarad on kas emiteeritava raha vastu ära kingitud või on need lastud ära riisuda) + raha sümboliseeriva eseme väärtus (näiteks kullast rahadokumendi või kullast rahatähe korral selle kulla väärtus, paberist rahatähe korral sellise makulatuuri või paberi väärtus)
Seega Jaiki arvates, on olemas selline rahaga seonduv väärtus, mis koosneb kolmest komponendist.
Kui nüüd raha sellisena vaadelda, siis näiteks saab täpsemalt lahti mõtestada sellised mõisted nagu ost ja müük.
Ehk siis ost ja müük on sellised tehingud, mille korral toimub justkui rahadokumendi võrdväärne vahetamine reaalse vara vastu.
Tegelikult aga peaks siis asi olema nii, et toimub vahetus milles ühel pool on antud reaalse eseme väärtus ja teisel pool on rahaga seonduv väärtus.
Nüüd nagu ma kirjutasin on põhjust vaadelda selle rahaga seonduva väärtuse kolme komponenti: raha tegeliku objekti väärtust, raha eksliku objekti väärtust ja raha sümboliseeriva eseme väärtust.
Seega peab järeldama, et ost ja müük raha vahendusel on teatud liittehing, mille iseloom sõltub antud rahaga seonduvast väärtusest.
Vaatlen siin erijuhte, mis võivad esineda, ja esinevadki samaaegselt.
Esiteks erijuht:
Rahaga seonduv väärtus = Raha objekti väärtus.
Kui toimub vahetus sellise rahadokumendi vastu, siis on tegemist liittehinguga, mis koosneb vahetusest ja laenamisest.
Reaalselt omatav ese vahetatakse teatud väljalaenatud eseme vastu, ehk vastu saadakse ese, mis on välja laenatud: toimuvad vahetus ja laenamine üheaegselt.
Teine erijuht:
Rahaga seonduv väärtus = Raha eksliku objekti väärtus
Kui toimub vahetus sellise rahadokumendi vastu, siis on tegemist liittehinguga, mis koosneb vahetusest ja kinkimisest (või riisumisest).
Reaalselt omatav ese vahetatakse teatud ärakingitud (või ärariisutud) eseme vastu, ehk vastu saadakse ese, mis on ära kingitud või riisutud: toimuvad kinkimine (või riisumine) ja vahetus üheaegselt.
Et see on tegelikult ainult tinglik vahetus, siis on see tegelikult ainult kinkimine/riisumine.
Ehk siis toimub selline omalaadne "mädamunamäng", kus kaotajaks (antud juhul riisutavaks isikuks) on see, kes viimasena palli puutub, enne teatud kokkuleppelist hetke.
Kolmas erijuht:
Rahaga seonduv väärtus = rahadokumendi väärtus
Sellisel juhul on ostu ja müügi korral tegemist lihtsa vahetusega kaup kauba vastu.
Tegelikkus võib siis olla kõigi nende erijuhtude kombinatsioon ehk liittehing, milles on tehingutena vahetus, laenamine ja kinkimine/riisumine.
Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga minu arvates on see raha definitsioon, mis võtab aluseks väite,e t raha on laenatud varade omandiõigus, ikkagi adekvaatne.
Ma arvan et ei juhtu suurt midagi, kui minu isiklik arvamus on, et selline ongi raha tegelik definitsioon.
Niisiis selline tema jaoks ainumõeldav seisukoht, et "raha on laenatud varade omandiõigus".
Miks ta seda arvab ja järeldab, siis see on tal põhjalikult välja kirjutatud Majandusalastest mõistetes, aga üldjoontes vaatleb ta laenulepingut või võlakirja, ja järeldab, et see asi ei saa olla midagi muud, kui omandiõigus. Vastavad dokumendid vaid sümboliseerivad võlakirju ja laenulepinguid, mille sisuks on omandiõigus, väide, mille kohaselt teatud vara X kuulub isikule A.
Ehk siis omandiõigus on teatud mõtteline asi, mõte, sedastus, väide, mille sisu on kujuga "Isik A on vara X omanik".
See on kokkulepe, leping, ühiskondlik kokkulepe jne.
Et raha emiteerimisel toimub samuti varade loovutamine nn raha vastu, siis ta järeldab, et see raha ise on samuti üks laenuleping või võlakiri. Seega on tegemist samuti omandiõigusega.
Täpsemalt siis, et raha on laenatud varade omandiõigus. (ta kirjutab, et raha on teatud erilisel moel tõlgendatud omandiõigus, või et raha on teatud eriliste varade omandiõigus).
Siit edasi on tema seisukohad veidi täpsustunud pärast seda kõva vaidlust skeptikute juures, millest siin foorumis oli eespool ka juttu kommentaarides.
Võtaksin need arengud siin kokku, sest need on asja paremini selgitavad, aga neid ei ole Majandusalastes mõistetes sees.
Et raha on omandiõigus, siis saab rääkida "raha objektist" samas tähenduses kui siis kui räägitakse "omandiõiguse objektist".
Omandiõiguse objekt on teatud vara, mis kuulub teatud isikule (vara X, mille omanik on isik A: siin on omandiõiguse objekt see vara X). Et raha on laenatud varade omandiõigus, siis on raha objektiks laenatud varad.
Kui raha emiteeritakse, siis on võimalik, et see raha objekt määratakse kindlaks vastava laenulepinguga. Ehk siis raha ise ongi see laenuleping. Raha emiteerija saab ühiskonnalt laenuks teatud vara, ning emiteerib selle kinnituseks sellise erilise laenulepingu ehk raha.
Raha ise on sealjuures mõtteline asi, ehk teatud teadmine laenatud varade kohta, ja seda sümboliseerib mingi materiaalne ese, mille kohta öeldakse näiteks "rahatäht". See on raha sümbol. Ise see asi raha ei ole Jaiki tähenduses.
Seda rahasümbolit on võimalik siis omada ja näiteks hoida rahakotis. Kuid seejuures ei ole sümbol vara vaid vara on see, mida see ese sümboliseerib (sümboliseerib laenatud varasid), ehk siis rahatähel on märgiline tähendus (võibolla saab öelda ka, et tal on märgiline väärtus, Jaik ütleb, et see märgiline väärtus on kujuteldav väärtus või illusoorne väärtus, ja mis ei ole tegelik väärtus).
Ehk siis raha on just see mõtteline asi, raha sümboliseeriv ese (rahatäht) Jaiki tähenduses raha ei ole.
Nüüd jõuan ma selle küsimuse juurde, et kas rahal on väärtus.
Jaikil on kindel seisukoht, et rahal ei ole väärtust. St omandiõigusel ei ole väärtust. Selle asemel on väärtus hoopis nendel varadel, mille omandiõigus raha on.
Ehk siis,e t kui meil on omandiõigus, mille sisuks on väide "vara X on isiku A omand", siis sellisel väitel enesel väärtus puudub, või sellisel väitel on illusoorne või kujuteldav väärtus kui sellisel mõttel, väärtus on aga varal X, kui selline vara reaalselt eksisteerib.
Saab näidata, et omandiõigus on selline mõtteline asi, mida ei saa omada. Ehk saab näidata, et ei saa rääkida omandiõiguse omandiõigusest, või seda, et omandiõigust ei saa omada.
Kuigi rahal enesel väärtus puudub, saab rääkida millestki, mille kohta võiks öelda: rahaga seonduv väärtus.
See võiks olla kokkuvõtlikult midagi sellist:
Rahaga seonduv väärtus = Raha tegeliku objekti väärtus (nende väljalaenatud reaalvarade väärtus, mille omandiõigus on raha) + Raha eksliku objekti väärtus (nende reaalvarade väärtus, mille omandiõigus võinuks raha olla, kuid milline omandiõigus on jäänud seadmata, ehk raha emiteerimisel ei ole toimunud nende reaalvarade laenamist, vaid need reaalvarad on kas emiteeritava raha vastu ära kingitud või on need lastud ära riisuda) + raha sümboliseeriva eseme väärtus (näiteks kullast rahadokumendi või kullast rahatähe korral selle kulla väärtus, paberist rahatähe korral sellise makulatuuri või paberi väärtus)
Seega Jaiki arvates, on olemas selline rahaga seonduv väärtus, mis koosneb kolmest komponendist.
Kui nüüd raha sellisena vaadelda, siis näiteks saab täpsemalt lahti mõtestada sellised mõisted nagu ost ja müük.
Ehk siis ost ja müük on sellised tehingud, mille korral toimub justkui rahadokumendi võrdväärne vahetamine reaalse vara vastu.
Tegelikult aga peaks siis asi olema nii, et toimub vahetus milles ühel pool on antud reaalse eseme väärtus ja teisel pool on rahaga seonduv väärtus.
Nüüd nagu ma kirjutasin on põhjust vaadelda selle rahaga seonduva väärtuse kolme komponenti: raha tegeliku objekti väärtust, raha eksliku objekti väärtust ja raha sümboliseeriva eseme väärtust.
Seega peab järeldama, et ost ja müük raha vahendusel on teatud liittehing, mille iseloom sõltub antud rahaga seonduvast väärtusest.
Vaatlen siin erijuhte, mis võivad esineda, ja esinevadki samaaegselt.
Esiteks erijuht:
Rahaga seonduv väärtus = Raha objekti väärtus.
Kui toimub vahetus sellise rahadokumendi vastu, siis on tegemist liittehinguga, mis koosneb vahetusest ja laenamisest.
Reaalselt omatav ese vahetatakse teatud väljalaenatud eseme vastu, ehk vastu saadakse ese, mis on välja laenatud: toimuvad vahetus ja laenamine üheaegselt.
Teine erijuht:
Rahaga seonduv väärtus = Raha eksliku objekti väärtus
Kui toimub vahetus sellise rahadokumendi vastu, siis on tegemist liittehinguga, mis koosneb vahetusest ja kinkimisest (või riisumisest).
Reaalselt omatav ese vahetatakse teatud ärakingitud (või ärariisutud) eseme vastu, ehk vastu saadakse ese, mis on ära kingitud või riisutud: toimuvad kinkimine (või riisumine) ja vahetus üheaegselt.
Et see on tegelikult ainult tinglik vahetus, siis on see tegelikult ainult kinkimine/riisumine.
Ehk siis toimub selline omalaadne "mädamunamäng", kus kaotajaks (antud juhul riisutavaks isikuks) on see, kes viimasena palli puutub, enne teatud kokkuleppelist hetke.
Kolmas erijuht:
Rahaga seonduv väärtus = rahadokumendi väärtus
Sellisel juhul on ostu ja müügi korral tegemist lihtsa vahetusega kaup kauba vastu.
Tegelikkus võib siis olla kõigi nende erijuhtude kombinatsioon ehk liittehing, milles on tehingutena vahetus, laenamine ja kinkimine/riisumine.
Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga minu arvates on see raha definitsioon, mis võtab aluseks väite,e t raha on laenatud varade omandiõigus, ikkagi adekvaatne.
Ma arvan et ei juhtu suurt midagi, kui minu isiklik arvamus on, et selline ongi raha tegelik definitsioon.
Jaiki e-post on kalevjaik@hotmail.com
Kui pakub huvi selline vaidlus, siis ta on võimeline "vaidluseks, mis lõpeb ühe oponendi surmaga", nagu omal ajal piltikult väljendas ennast vist Ivar Piir, kes on pensioneerunud termodünaamik-füüsik Tartu ülikoolist.
Aga võib proovida ka siia foorumisse teda saada.
Kui pakub huvi selline vaidlus, siis ta on võimeline "vaidluseks, mis lõpeb ühe oponendi surmaga", nagu omal ajal piltikult väljendas ennast vist Ivar Piir, kes on pensioneerunud termodünaamik-füüsik Tartu ülikoolist.
Aga võib proovida ka siia foorumisse teda saada.
Minu meelest see teooria on ysna sarnane - aga oluliselt kitsam, sellega, millele yhes teises foorumis viitas Kristjan1 ja mille sisu oli umbes selline, et raha valjendab volakohust, mille toote voi teenuse ostja selle pakkujale valjastab ja mille omanik saab seda midagi ostes omakorda kas valja lunastada voi edasi "laenata." Jaik ytleb, et raha on paber, mis naitab omandioigust. Omandioigus voi volakohustus, pohimottelist vahet pole, v.a. et Jaik tyypilise vana kooli mehena eeldab, et kogu raha peab olema mingi "tegeliku raha objektiga" kaetud (s.t. ringleva raha koguvaartus vordub muude varade koguvaartusega). Ei pea tegelikult, suurem osa rahast emiteeritakse "volgu." Kogu Jaigi sensatsiooniline vaide, et rahal tegelikult pole vaartust taandub kysimusele, et jah toesti, selle paberilehe omahind on toesti olematu vorreldes tema nominaaliga. Mitte keegi siin ei vaidle ju selle vastu, et raha on kokkuleppeline yhik, millel vaartus ei peitu temas endas, vaid selles, mis ta eest osta saab. Selle pogusa sissejuhatuse alusel ytleks, et Jaigi teoorias pole mitte midagi originaalset. Tyypiline Eesti keskparasus, kus voetakse mingi teooria, vaanatakse seda natuke kohalikele oludele vastavaks ja siis tituleeritakse ennast kolavate tiitlitega nagu majandusfilosoof vm. Meenub Arvo Sirendi, kes ennast maafilosoofiks armastab tituleerida.