Kalev Jaik võsafilosoofist majandusteadlane

kuulge, aga miks raha väärtus ajas kahaneb?
miks rahal ei ole koguaeg ühesugune väärtus?

1 õun täna või 1 õun 100 aasta pärast on ikka ühesuguse toiteväärtusega.
aga 1 usd täna või 1 usd 100 aastat tagasi ei ole ühesuguse toiteväärtusega.
Vale, 1 usd täna ja 1usd 100 aastat tagasi on täpselt sama toiteväärtusega.
Lühike vastus on inflatsioon. Natuke pikem vastus on võrrand hinnatase = rahamass / kõik kaubad (eeldusel V = const.). Kui raha kogus süsteemis suureneb ilma vastava kaupade väärtuse/koguse suurenemiseta, siis hind nominaalis suureneb.
õunal ei ole ka koguaeg ühesugune väärtus. toiteväärtus ei mängi üldse mingisugust rolli. Mingi vara väärtuse määrab turu subjektiivne hinnang sellele varale. Näljaajal on kartulid hästi kallid, talunikust tuttav Kanadas rääkis kuidas mõned aastad tagasi viskas nende majapidamine sadu tonne kartulit lihtsalt minema, sest transportimisega turule oleksid nad kahju kannatanud. Turg oli nii odavaks hinnanud kartuli. Odav võib kartul olla ka teistes ühikutes väljendatuna, näiteks porgandites, kullas, või apelsinides.
Näitekis tolles ööloengus räägib ta, et laul on reaalne vara, aga võlakirjad seda ei ole. Laul olevat tööga loodud. Tegelikkuses ei oma üldse mingisugust tähtsust, kas see vara on tööga loodud või mitte. Kalev Jaik võib näiteks valmis teha tarkvara, mida mitte keegi osta ei taha, turg hindas selle tarkvara väärtusetuks ja majandusliku varana teda käsitleda ei saa(kuigi ta lõi tööga enda arvates palju väärtust). Seevastu Kalev Jaiki raamat, on majanduslikus mõttes vara, sest turul ju teda ikka on ostetud.

Mul on tunne, et Kalev Jaik ei mõista turumajandust ennast, veel vähem mõistab ta tänapeavast rahasüsteemi.

Minu isiklik arvamus on, et Kalev Jaik tõepoolest uskus, et asjad on nii nagu tema väitis neid olevat, mingil hetkel sai loomulikult aru sellest, et ta on eksinud, aga raamatute müük kujutab tema jaoks olulist sissetulekuallikat ja seetõttu teeb nüüd näo nagu püüaks ikka maailma ümber lükata. Ta ei tundu mulle segase fanaatikuna, veidrik, seda küll.
priitp,
1 usd eest 100 aastat tagasi sai oi-oi kui suure toidukorvi.
1 usd eest täna saad nt. eestis leivapätsi.

impendium,
miks on üldse selline asi nagu inflatsioon?
miks ma ei saa 100 aastat tagasi maha müüdud õuna raha eest praegu samasugust õuna asemele osta?

miks inimene peab koguaeg rabelema, et oma vara/raha väärtust säilitada?
to: priitp

Ei ole. 100 aastat tagasi trükiti raha paberile, praegu on tegu spetsiaalse keemiaga töödeldud semi-riidega, lisaks on kindlasti trükivärvi koostis aja jooksul muutunud, seega ülimalt suure tõenäosusega ei evi nad sama toiteväärtust. Iseasi, et milleks raha süüa, aga igasugu pervareid on olemas, nii et uai not.
kn5,

aga keskmise tunnipalga eest saab keskmine inimene nüüd rohkem toitu. Kus siin see inflatsioon on?
kn5,

Loodusseadus.
Miks inimene peab rabelema, et oma liiki säilitada? Pooldumine oleks parem :-)
Kanada sugulane viskas sadu tonni kartuleid ära, seda lihtsalt piirituseks ajamata!? Ennekuulmatu. Kõiki põllumajandussaadusi saab likviidseks muuta.
Maal külamehed ajavad ka igasuguseid saaduseid pidevalt likviidseks. Klaaskommidest tomatipastani.
Kas siit võib järeldada, et likviidsuskriisis on süüdi peamiselt mitte pankurid, vaid põllumehed, kes kartuleid ära viskavad selmet turule likviidsust juurde paisata?
meenub lugu kultusraamatust "jah hr peaminister", kus väidetakse, et toit on relv, millega arenenud riigid arengumaades omavahel võitlevad.
kn5: "miks inimene peab koguaeg rabelema, et oma vara/raha väärtust säilitada?"
Sellepärast et inimene ise tahab seda. Täpsemalt, iga inimene tahab et kõik teised rabeleksid, et hüvesid toota. Sellepärast ongi vajalik mõõdukas inflatsioon sest muidu tekkiks liiga palju inimesi, kes olles piisavalt palju juba raha kogunud, edaspidi lihtsalt oma rahahunniku otsas istuvad.
Kogu majanduse idee ongi minuarust see et panna inimesed rabelema võimalikult palju ja võimalikult õiges suunas.
Näitena toodud Kanada inimene on loll ja mugav lihtsalt. Ajad kartulid likviidseks, valad mõne oma veoka paaki bensiiniga pooleks. Sääst missugune.

ma siin vaikselt mõtlen, et peaks hakkama vanade pekkiläind mooside abil oma auto kütusepaaki likviidsust lisama. Majanduskriisi süvenedes peaks sellekohane inventaarium jubedalt hinda ka minema.
mida rohkem inimene rabeleb, seda rohkem esineb tal stressi.
stressist tekivad haigused ja muud vaevused.
rabelemisega teenitud raha kulub kõik rabelemise negatiivsete tagajärgede likvideerimisele või leevendamisele.

tulemus? inimene on 40 aastat tühja rabelenud.
olen kn5ga nõus mingis mõttes...
meenub anekdoot puu all magavast neegrist ja vestlus valge mehega, kes soovitas banaanid turule viia....ja hästi palju rabeleda, et lõpuks saaks ise puu all magada ja vaadata kuidas töölised sinu heaks banaane korjavad...
See anekdoot kehtib lõunamaal. Põhjamaal sa külmud surnuks ilma rabelemata ja naabril on varsti ka suurem džiip kui sul! Esimest võib üle elada, teist mitte.
jah Velikij, ega ilmaasjata meil ei räägita kadedusmaksust. Tundub, et naabri kadedaksajamine on omaette väärtus Eestis, ehk finantsvara. Kujuta ette, et naaber oleks kadedusest roheline ilma, et sa peaksid džiibi ostma. Mõne mehe jaoks on küll see väärtus, kui majanduslik, siis saab hinnasildi külge riputada.

Ei külmu siin põhjamaal ka surnuks ilma rabelemata. Enamus enda vajadustest oleme ise välja mõelnud. No näiteks milleks mulle auto? Selleks, et tööl käia ja selle auto eest maksta. Mina saaksin täitsa ilma autota läbi kui ma tööl ei peaks käima, ometi on autole kuluv üsna suur osa minu sissetulekust.(vahest tahaks autoga sõita kuhugile, siis võiksin seda ju rentida) Vene ajal oli neid autosid ikka väga vähe, praegu ei kujuta ette asjaajamist ilma autota, jäädki sõitma bussidega, siis oli aega ka rohkem muidugi.

Mind on alati hämmastanud see fenomen, et majandus kasvab nii ja nii palju igal aastal(per capita) ja ometi leiame me end kitsikuses kui probleemid tekivad. 1950l aastal käisid inimesed tööl nii nagu praegu 40 tundi nädalas ja vahepeal on majandus hullult kasvanud, tähendab me peaksime nagu rikkamad olema, aga ometi ei ole.

Mina oleks täitsa nõus indekseeritud tööajaga, kui majandus kasvas 5% per capita, siis et säilitada eelmise aasta rikkus, peaksime tööaega vähendama ja oleksime ikka sama rikkad, kui eelmisel aastal? Kus on siin loogiline viga?
Ei olegi mingit loogilist viga, 20 aastaga võib täiesti tööaja nulli viia, majandus kappab omaette edasi ja isegi kiiremini, sest tööjõukulud kaovad ära.
Muidugi olid inimesed 50.-ndal rikkamad. Praegu on meil väheke varasid, aga neist tuleb laenud maha arvestada, siis neid aga polnud.
Rabeleda pole mõisatgi külmaga vaja. Kuidas karud-mägrad-siilid-saavad hakkama. Rohkem ühist rütmi ja kooskõla loodusega, asjad lahenevad ise.



lisaks veel et kui majandus langeb 10%, peame ainult kõik vastavalt tööaega suurendama, niisiis igasugused jutud tööpuudusest on puhas mull