Kaja on nii konfliktne, et ei kõlba mingiks juhiks üldse mitte kunagi . Konfliktne ja valelik isegi oma erakonna sees.,
Juht peab otsima lahendusi raskele olukorrale, pirtsaka mõisapreili sündroomiga neid lahendusi ei leia.
Olemata üldse mingi Ansipi fänn, siis tema juhiomadused olid hoopis paremad. Ega ta muidu oleks 9 aastat järjest peaministri ametis püsinud. Tal oli kah raskeid olukordi ja ta vähemalt otsis mingeid lahendusi. Võib-olla polnud need lahendused alati parimad. Ning kindlasti oli tal parem võimekus opositsiooniga läbi rääkida, vastasseis opositsiooni tegeliku juhi Savikaga oli raske, kuid kompromisse oskas ta ikkagi teha. Kaasa aitas, et Savikas sai võimutäiuse Tallinna linnas ja Kesk ei seganud liiga palju riigi valitsemist .
Parlamendi töö polnud kunagi täieliku stopi peale pandud nagu praegu., seal ikkagi tehti tööd. Praegu parlamenti samahästi kui polekski. Nad käivad kohal, võtavad palga ja esinduskulud välja, ajavad kõnepuldist mingit mula, kuid vihavaen on nii suureks õhutatud, et tegelikku tööd ei tehtagi. Parlament on valitsuse kummitempel, samahästi võiks selle hoopis laiali saata .
Kuidas känd nõnda käbi- vanamees samamoodi läbi naeratuse annab mõista, mihuke tolgus mõni küsija/rääkija on.
"stagna"
Parlament on valitsuse kummitempel, samahästi võiks selle hoopis laiali saata .
Ära anna süvariigile häid ideid.
Tõenäoliselt seda küll ei juhtu, sest asi peab vähemalt väliselt paistma korrektne.
----
Praegu veel saab siiski rääkida, et kuningas on alasti, aga kui kummitempel vaenukõne seaduse ükskord kinnitab, siis on kogenud juristidel hulga lihtsam sõnavabadust piirata – arvamuse avaldamine on endiselt Põhiseaduses lubatud, aga see läheb praktikas väga kalliks maksma, s.t. seda luksust ei saa keskmine inimene endale enam lubada.
"siretsch"
Mulle on viimasel ajal hakanud kinnistuma mõte, et äkki Kallas (pm) lihtsalt pole väga hea läbirääkija? See oleks küll
ootamatu, arvestades tema advokaadi kutset, aga reaalselt on ju palju näiteid (ja tekib kogu aeg juurde) sellest, kuidas põhimõtteliselt positiivne situatsioon Kallase läbirääkimise tulemustel järsult halveneb. Kõige markantsem näide on vast tema suure valimisvõidu järgne koalitsioon; aga ka eilsed streigiläbirääkimised -- ei pea ju tänitades ütlema, et ega raha pole juurde tulnud, vaid kasutada patiseisundit kasvõi selleks, et avalikku diskursusesse mingeid lahendusi pakkuda, mis saaks idanema hakata (ja siis tekiks vb teisele poolele ka avalikkuse surve?).
Mõistlikud lahendused hõlmaks endast eelkõige nägemust:
1) kuidas haridusvaldkonna raha (6% SKP-st! - rohkem kui paljudel teistel riikidel) jõuaks suuremas osas kui seni õpetajate palkadesse
2) kuidas muuta haridusvaldkonna palgakokkuleppeid selliselt, et ei oleks tänast veidrat kahvlit kus KOV on tööandja ja koolivõrgu otsused on KOVi teha, aga raha leidma peab riik
3) kuidas tekitada selline õpetaja karjäärimudel, kus tõesti head (NB! mitte lihtsalt staažikamad) õpetajad saaksid suuremat palka ja mis motiveeriks algajat õpetajat ennast pidevalt täiendama (karjääritee küsimus)
Probleem on muidugi selles, et kõik need lahendused nõuavad aega. Miks sellega varem tegeletud ei ole, on omaette teema (aga selle eest ei vastuta ainult tänane valitsus ega haridusminister). Kiire lahendus oleks maksuraha palkadeks juurde valamine, mis omakorda kasvataks seda niigi prisket 6% SKP-st osa veel suuremaks ja annaks signaali, et kõigi probleemide lahenduseks on see kui maksumaksja raha lihtsalt rohkem kulutada.
See, mida õpetajad täna nõuavad (pikaajaline kokkulepe 120% keskmisest palgani jõudmine 3 aasta jooksul) põhineb samal argumendil - lihtsalt raha juurde ilma midagi muutmata.
Ma maksumaksjana ütlen, et minu häält selline palgatõus ei saa ja seetõttu olen ka põhimõtteliselt praeguse streigi vastu.
Osalt nõustun küll sellega, et konkreetne õpetaja kusagil koolis ei ole süüdi selles, et haridusvaldkonna juhtidel on oma töö aastaid tegemata, aga kui hetkel küsitaks minu käest, kas oled nõus raha juurde andma, siis - ei ole.
Streiki põhjusena kasutades saaks hulga väga ebapopulaarseid otsuseid ära teha, mis jaotaksidki raha süsteemi sees ümber. Arvestades seda, et valitsusel puudub igasugune huvi streiki takistada, loodetavasti see ongi plaan.
Nagu näiteks - kõik gümnaasiumid ära riigistada ja osad kinni panna, muuta rahastamist veel enam efektiivsust toetavamaks, lõpetada ära venekeelsed koolid ja segada lapsed reaalselt ära, muuta põhimõtteliselt õpetaja tasustamisskeemi (35h koolis töötamise aega ja kõik), rakendada märksa enam tehnilisi lahendusi (sh heade loengute edastamiseks, teadmiste kontrolliks), lühendada oluliselt suvevaheaega.
Nagu näiteks - kõik gümnaasiumid ära riigistada ja osad kinni panna, muuta rahastamist veel enam efektiivsust toetavamaks, lõpetada ära venekeelsed koolid ja segada lapsed reaalselt ära, muuta põhimõtteliselt õpetaja tasustamisskeemi (35h koolis töötamise aega ja kõik), rakendada märksa enam tehnilisi lahendusi (sh heade loengute edastamiseks, teadmiste kontrolliks), lühendada oluliselt suvevaheaega.
Ma jätkuvalt väidaks, et PALK On ainult üks faktor. Jätkuvalt palun esitada endale küsimus -- mis oleks SEE summa, mis motiveeriks teid karja marutõbiseid, kriiskavaid, amokki-jooksvaid ja teid väljaheidetega pilduvaid makaake taltsutama minema. Kas see oleks üldse "summa" või äkki peaks kusagilt mujalt veidi kohendama?
Minul küsimus kas see 6 % SKT-st haridusele pole sellepärast,et peame ülal kahte eraldi koolivõrku?
Eeslaste koolid ja venelaste koolid - ma võtaks venekeelselt koolilt ära igasuguse rahastuse!
Eeslaste koolid ja venelaste koolid - ma võtaks venekeelselt koolilt ära igasuguse rahastuse!
Oma kooliajast ma mäletan õpetajaid
- kes kehtestasid end röökides ja sakutades
- kes ei suutnud end üldse kehtestada ja nutsid laua ääres või lihtsalt andsid alla
- ja ka neid, kes kehtestasid end autoriteediga, röökimata.
Samade õpilastega.
Enesekehtestamist saab treenida ja kooli kodukorra rangem rakendamine on koolijuhi ülesanne.
- kes kehtestasid end röökides ja sakutades
- kes ei suutnud end üldse kehtestada ja nutsid laua ääres või lihtsalt andsid alla
- ja ka neid, kes kehtestasid end autoriteediga, röökimata.
Samade õpilastega.
Enesekehtestamist saab treenida ja kooli kodukorra rangem rakendamine on koolijuhi ülesanne.
"Offf"
Ma jätkuvalt väidaks, et PALK On ainult üks faktor. Jätkuvalt palun esitada endale küsimus -- mis oleks SEE summa, mis motiveeriks teid karja marutõbiseid, kriiskavaid, amokki-jooksvaid ja teid väljaheidetega pilduvaid makaake taltsutama minema. Kas see oleks üldse "summa" või äkki peaks kusagilt mujalt veidi kohendama?
Kui mõelda ainult kantseldamist nõudvale kambale, siis ega vangivalvurid ja hullumaja sanitarid rohkem palka ei saa ..
"Krista"
Oma kooliajast ma mäletan õpetajaid
- kes kehtestasid end röökides ja sakutades
- kes ei suutnud end üldse kehtestada ja nutsid laua ääres või lihtsalt andsid alla
- ja ka neid, kes kehtestasid end autoriteediga, röökimata.
Samade õpilastega.
Enesekehtestamist saab treenida ja kooli kodukorra rangem rakendamine on koolijuhi ülesanne.
Kas enesekehtestamine konkreetselt ja erialased psühholoogilised oskused üldisemalt polegi siis pedagoogika õppekavade osad?
Samas enda kooliajale tagasi mõeldes vist polnud tõesti. Või olid osad õpetajad neist loengutest poppi teinud.
"Offf"
Ma jätkuvalt väidaks, et PALK On ainult üks faktor. Jätkuvalt palun esitada endale küsimus -- mis oleks SEE summa, mis motiveeriks teid karja marutõbiseid, kriiskavaid, amokki-jooksvaid ja teid väljaheidetega pilduvaid makaake taltsutama minema. Kas see oleks üldse "summa" või äkki peaks kusagilt mujalt veidi kohendama?
Kas see peaks enamust tänaseid õpilasi kirjeldama? Vanemana oleksin sügavalt pettunud ja peaksin vist peeglisse vaatama, kui mul laps koolis nii käitub. Pigem mitte ja sama kehtib ka klassikaaslaste kohta. Valusamad juhtumid leiavad ka reeglina endale sobiva keskkonna, kuigi see võib tõesti vahel liiga pikalt aega võtta.
"Draax"
See, mida õpetajad täna nõuavad (pikaajaline kokkulepe 120% keskmisest palgani jõudmine 3 aasta jooksul) põhineb samal argumendil - lihtsalt raha juurde ilma midagi muutmata.
Siin on ikka otsene küsimus ka ühiskonnale/maksumaksjale.
Õpetajate arv on 2017->2022 tõusnud 2000 õpetaja võrra 24 268 -> 26 256
Minu kogemusel haridussüsteemis kulutame me järjest rohkem ressurssi individuaalõppele ja nõrgemate kaasa aitamisele. Igale õpi- või käitumisraskustega õpilasele eriõpe ja tugiisik. Lisaks väikekoolide ja väikeklasside ülal pidamine. Aga see ongi kallis. Kui me sellise valiku teeme, siis tuleb ta ka finantseerimisega kinni taguda.
Veel 10-20 aastat tagasi oli hariduses oluliselt vähem sellist järele aitamist. Nõuka ajal kupatati bujäänikud lihtsalt erikoolidess. Kui teeme rohkem õpetajaid nõudvad valikud, siis kulub pappi ka paratamatult rohkem.
"marker""Draax"
See, mida õpetajad täna nõuavad (pikaajaline kokkulepe 120% keskmisest palgani jõudmine 3 aasta jooksul) põhineb samal argumendil - lihtsalt raha juurde ilma midagi muutmata.
Siin on ikka otsene küsimus ka ühiskonnale/maksumaksjale.
Õpetajate arv on 2017->2022 tõusnud 2000 õpetaja võrra 24 268 -> 26 256
Minu kogemusel haridussüsteemis kulutame me järjest rohkem ressurssi individuaalõppele ja nõrgemate kaasa aitamisele. Igale õpi- või käitumisraskustega õpilasele eriõpe ja tugiisik. Lisaks väikekoolide ja väikeklasside ülal pidamine. Aga see ongi kallis. Kui me sellise valiku teeme, siis tuleb ta ka finantseerimisega kinni taguda.
Veel 10-20 aastat tagasi oli hariduses oluliselt vähem sellist järele aitamist. Nõuka ajal kupatati bujäänikud lihtsalt erikoolidess. Kui teeme rohkem õpetajaid nõudvad valikud, siis kulub pappi ka paratamatult rohkem.
Jah, aga see toob mind jälle selle mõtte juurde mida ma aeg-ajalt siin foorumis jälle kordan: riigieelarvet ei saa kärpida, sest me (riigi, rahva, ühiskonnana) ei ole nõus midagi kärpima ja millestki loobuma. Ei taha, et 24 õpilasega klassi asemel oleks 30 õpilasega klassid. Ei taha loobuda kõigist eriainetest (vt. erinevaid üleskutseid kuidas koolis peaks õpetama kohustuslikus korras riigikaitseõpetust, usuõpetust, mida kõike veel). Ei taha loobuda sellest sinu kirjeldatud eriõppest. Ei taha loobuda pisikestest külakoolidest või väikese aleviku gümnaasiumitest, kus alla 10 õpilase klassis.
Mitte ükski osapool, ei haridussüsteemis ega sellest väljaspool (lapsevanemad, valijad) ei ole nõus midagi siit maha tõmbama.
Õpilaste arv on mõneküne aastaga kolmandiku võrra langenud. Pooltes maakondades pea poole võrra. Asi pole erivajadustega õpilastes, vaid haridusvaldkonna puudulikus kohanemises väiksema järeltulijate arvuga. Draaxi kolm punkti on õiged ning esimene neist sisaldab ka pikemaajalise nägemuse teket tuleviku koolivõrgust.
Rahandusministeerium ei saa aru, miks nad KOV-le otse pappi arvele enam ei või kanda kui neil vaja on
Rahandusministeeriumi finantstalituse juhataja Regina Vällik ütles, et kuigi ta mõistab, mida riigikontroll proovib öelda, jääb riigikontrolli kriitika pisut arusaamatuks.
"Praegu on meil ebaselge, kuidas meie senine praktika, mis on aastaid käinud, millises nüansis ta on siis vastuolus seadusega või ei ole korrektne," ütles Vällik.
Nimelt on Välliku sõnul üsna tavapärane, et ministeeriumid eraldavad omavalitsustele erinevatel põhjustel raha ja mudel on üsna levinud. Lisaks haridusministeeriumi eraldistele toob ta ka välja näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja kultuuriministeeriumi, mis toetab omavalitsuste kultuuritegevust.
Kui suures mahus ministeeriumid ja ministrid otsustega omavalitsustele aastas raha annavad, Vällik täpselt öelda ei oska, kuid peab mahtu üsna arvestatavaks.
Riigikontrolör vastab: Riigikontrolör Janar Holm ütles oma 12. jaanuaril saadetud märgukirjas nii rahandusministrile kui ka haridus- ja teadusministrile ja regionaalministrile, et tegu ei ole mingi formaalsusega või tehnilise küsimusega, vaid põhimõttelise, olemusliku küsimusega.
Holmi hinnangul ministeeriumitest riigieelarveüleselt raha eraldamine muudab eelarve enda üha tühisemaks ja üha vähemtähtsaks muutub, mida riigikogu on seaduse kaaluga otsustanud.
Rahandusministeeriumi finantstalituse juhataja Regina Vällik ütles, et kuigi ta mõistab, mida riigikontroll proovib öelda, jääb riigikontrolli kriitika pisut arusaamatuks.
"Praegu on meil ebaselge, kuidas meie senine praktika, mis on aastaid käinud, millises nüansis ta on siis vastuolus seadusega või ei ole korrektne," ütles Vällik.
Nimelt on Välliku sõnul üsna tavapärane, et ministeeriumid eraldavad omavalitsustele erinevatel põhjustel raha ja mudel on üsna levinud. Lisaks haridusministeeriumi eraldistele toob ta ka välja näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja kultuuriministeeriumi, mis toetab omavalitsuste kultuuritegevust.
Kui suures mahus ministeeriumid ja ministrid otsustega omavalitsustele aastas raha annavad, Vällik täpselt öelda ei oska, kuid peab mahtu üsna arvestatavaks.
Riigikontrolör vastab: Riigikontrolör Janar Holm ütles oma 12. jaanuaril saadetud märgukirjas nii rahandusministrile kui ka haridus- ja teadusministrile ja regionaalministrile, et tegu ei ole mingi formaalsusega või tehnilise küsimusega, vaid põhimõttelise, olemusliku küsimusega.
Holmi hinnangul ministeeriumitest riigieelarveüleselt raha eraldamine muudab eelarve enda üha tühisemaks ja üha vähemtähtsaks muutub, mida riigikogu on seaduse kaaluga otsustanud.
Draax, oled ikka kindel? Jah, konkreetse kooli omad ilmselt ei ole nõus, aga 50+% inimestest kindlasti saavad aru, et sellised, alla 10 lapse klassis, gümnaasiumid ei ole jätkusuutlikud. Maakoolidest ma saan veel aru, aga seal tuleb ka siis piirduda kas algkooliga või siis näiteks kuni 6 klassini. Tallinnas ka laps tavaliselt läheb a la 30 mintsa kooli tavaliselt,osa ka kauem, korraliku koolibussivörgu korral ei tohiks ju see ka maal probleemiks olla.
Eriti absurdne on, et meil räägitakse õpetajate puudusest, samal ajal on õpetajate arv kasvanud nagu eespool numbrid toodi, samal ajal lapsi on ju üha vähem.
Ilmselt siis tuleks jah kõik gümnaasiumid riigigümnaasiumideks teha ja koolivõrk karmilt korrastada, ega muidu jäämegi halama.
Eriti absurdne on, et meil räägitakse õpetajate puudusest, samal ajal on õpetajate arv kasvanud nagu eespool numbrid toodi, samal ajal lapsi on ju üha vähem.
Ilmselt siis tuleks jah kõik gümnaasiumid riigigümnaasiumideks teha ja koolivõrk karmilt korrastada, ega muidu jäämegi halama.
Ma ei tea, kus kõik need ülearused õpetajad asuvad, aga minu lapse koolis pole mõnel klassil juba aastaid matemaatikaõpetajat! Ühiskondlikus korras käivad meie ettevõttest tavalised insenerid abiks matemaatikatunde andmas!
Kõrvaltvaatajal on jäänud mulje, et ehitatakse juurde riigigümnaasiume samal ajal vanu gümnaasiume kinni ei panda ja lapsi jääb vähemaks.
Pean tunnistama, et ei ole teemasse eriti süvenenud aga selline mulje on ringi liikudes tekkinud. Kui selle teema kohta on kuskil mingi lihtsalt aru saadav strateegiapaber siis oleks tore kui keegi viitaks ja vaataksin hea meelega.
Pean tunnistama, et ei ole teemasse eriti süvenenud aga selline mulje on ringi liikudes tekkinud. Kui selle teema kohta on kuskil mingi lihtsalt aru saadav strateegiapaber siis oleks tore kui keegi viitaks ja vaataksin hea meelega.
"pahurik"
Draax, oled ikka kindel? Jah, konkreetse kooli omad ilmselt ei ole nõus, aga 50+% inimestest kindlasti saavad aru, et sellised, alla 10 lapse klassis, gümnaasiumid ei ole jätkusuutlikud.
Ma enam artiklit ja autorit ei mäleta, aga see oli kirjutatud Metsküla kooli näitel ja autori mõtisklus jõudiski sinnani, et mingil hetkel võtavad emotsionaalsed/omakasupüüdlikud argumendid võimust. Natuke on siin ka NIMBY efekti.
Lihtne on öelda, et väikesed külakoolid peaks kinni panema seni kuni see ei ole sinu küla kool, kus sinu lapsed käivad või kui sinu gümnasisti koolitee seetõttu bussisõidu võrra pikeneb.
Lihtne on anda hinnanguid, mis sind endid lähedalt ei puuduta - näiteks rääkida sellest, et milleks väikesed klassid või tugispetsialistid, kui sul endal on juba lapsed suured ja sa ei näe seda vajadust kuidagi lähedalt.
Samamoodi nagu inimene, kellel autojuhiluba ei ole, võib väga enesekindlalt öelda, et Tallinn-Pärnu suunale pole mingit neljarealist teed tarvis - juhid kes ei jõua 80 km/h poolteist tundi rekade vahel loksuda, on lihtsalt kehvad juhid jne.
Ja siis me jõuame selliste mõnusate mõistete juurde nagu demokraatlik otsustusprotsess ja kaasamine. Miks me praegu sellest Metsküla koolist üldse räägime, kui kõigi objektiivsete kriteeriumite järgi oli sulgemine õige otsus ja seda oleks tulnud teha juba mõned aastad tagasi? Ei tohiks olla ju küsimustki, miks me seda juba arutame varsti aasta aega. Ja ei aruta ju ainult need inimesed kelle lapsed Metsküla koolis käivad. Arutavad ka need, kellel selle otsusega mingit isiklikku kokkupuudet ei ole, aga arvavad ikkagi empaatiliselt, et külakoole tuleks hoida ja usuvad, et Toompeal või HTMis elavad mingid eluvõõrad poliitikud, et selliseid sulgemise otsuseid tehakse.
Kuidas siis sellises keskkonnas nende lahendusteni jõuda ja need vajalikud optimeerimisülesanded või koolivõrgu korrastamised ikkagi ära teha?