Valitsus ei ole selline asi, et teeb sõrmenipsu ja majandus on korras, nagu Norras.
Või, et Eesti majanduse seis oleneb valitsuse soovist - millegipärast paljud poliitiliselt aktiivsed kodanikud arvavad, et kui meil Eestis on majanduse olukord halb, siis on tegu valitsuse sihipärase eesmärgiga majandus pekki keerata või siis kui majandusel läheb hästi, on see puhtalt valitsuse teene.
Ma kindlasti ei arva, et valitsus peaks või saaks mõjutada makrotasandit, AGA saab ja peab valima meetmed (ja ka sõnumid), mis sobituvad sellesse konteksti. No näiteks suure ebakindluse ajal pakkuma kindlust, ergutama suurimaid maksuallikaid jne.
Seda muidugi. Küsimus on selles, et What's the plan? ja Eelarvetasakaal ei ole piisav vastus.
No ei olegi jah mingit plaani, selles ongi probleem. Või okei, probleem on sügavam, lühidalt umbes nii, et varem oli poliitika vahend maailmavaate teostamiseks ja maailmavaade mõjutas erakonda; nüüd mõjutab erakond maailmavaadet ja maailmavaade on vahend poliitika teostamiseks.
Selge, et sellise perspektiiviga midagi head ei juhtu.
Selge, et sellise perspektiiviga midagi head ei juhtu.
Riigi suur plaan on makse tõsta, laenu võtta jooksvateks kuludeks ja maksuküüru kaotamine. Natuke eelarvetasakaalu ka sekka aga see läks Eesti Panga tõttu nässu.
"Karum6mm"
Ma ei kiida sellega valitsust, kuid Soome ja Rootsi nõrkus (eriti kinnisvaraturul) on PÄRISELT väga suures osas meie majanduse (eriti töötleva tööstuse) nõrkuses süüdi.
Leedu mööblitööstus, mis moodustab olulise osa nende majandusest, oli kollapsi äärel kuna eksportpartneritel ei läinud hästi. Leedu kaotas samamoodi kaubavahetuse Venemaaga. Mingil põhjusel on aga Leedu ja Läti ettevõtjad tuleviku osas oluliselt positiivsemalt meelestatud (erinevate indikaatorite põhjal, näiteks kasvõi hiljutine SEB balti CFO-de kindlustunde küsitlus), võrreldes Eesti ettevõtjatega.
Meie probleem ei ole ainult selles, et Põhjamaad on kõhuli. Lisaks juurde:
a) IMO peamine probleem on "ükssarvikute maa" majandusmudel. Riigi majandusmudel üritati (ja vist üritatakse jätkuvalt?) üles ehitada null baasmäärale;
b) tulenevalt eelnevast ei ole eksportkaubad ja -partnerid piisavalt diversifitseeritud (mindi all in unicorn länd, reaalmajandus jäeti tahavaatepeeglisse ning puhtalt ettevõtjate pidada);
c) kaubavahetus Venemaaga moodustas liiga olulise osa majandusest (ning 30 aasta vältel ei tehtud ühtegi ponnistust seda riski veidigi hedgeda, isegi peale pronksööd);
d) hüppeliselt kasvanud tööjõukulud;
e) hüppeliselt kasvanud energiasisend, mis on tänaseks üks Euroopa kallimaid;
f) haavatud konkurentsivõime võrreldes riikidega, kelle valitsused ettevõtteid toetavad;
g) kõrgenenud geopoliitiline risk;
h) halb geograafiline asetus (võrreldes Lätiga rääkimata Leedust);
i) ...
Siin on tõesti asjaolusid mida me muuta ei saa - nagu pikaaegselt kestnud, lühinägeliku majanduspoliitika tõttu kõrgelt kontsentreerunud eksportpartnerite kehv majanduslik seis ning mõningate geopoliitiliste riskide realiseerumine. Samas oleme jätnud selgelt hooletusse reaalmajanduse ning uskunud sinisilmselt, et venelastega saab alati asju ajada. Mida teha? Pole minu töö, aga paar mõtet:
a) ärkame unicorn länd unenäost ning asume kulutama, et turgutada selle asemel reaalmajandust;
b) lõpetame pea liiva alla toppimise, teadvustame endale millisel turul me konkureerime ning laename, et (ajutiselt) toetada ettevõtlust:
i) uute eksportturgude ning -toodete väljatöötamisel;
ii) määrame sisenditele laed (eelkõige energia) või nt maksame kinni tootjate emissioonitasud vms keskvalitsuse poolt kehtestatud heaolumaksud - meie elekter on liiga kallis meie sissetulekute kohta võrdluses muu Euroopaga;
iii) tellime suurprojekte (nt ehitame Ukrainasse 10 uut lasteaeda ja 10 uut kooli, Eesti riik tellija, Eesti ettevõtted tarnijad, Ukraina ülalpidaja).
c) keerame KM tõusu tagasi, vb isegi langetame (siis peaks midagi muud tõstma, vajab süvenemist), et alandada inflatsiooni, tõsta reaalpalku ning sellega vähemalt proovida veidi aeglustada tööjõu edasist kallinemist;
d) toome sisse odavamat tööjõudu;
e) põlevkiviõli- või äärmisel juhul gaasielektrijaam (tuum pikas perspektiivis, aga pigem teeme Lätti ning broneerime seal võimsuse. Võtan lahjemat sorti mürki, et meie praeguse juhtimiskompetentsi all see ei läheks as planned ning väga kulukaks kuna kommunikatsioon vms);
f) väljastame üliõpilastele stippe välismaa mainekatese ülikoolidesse STEM kraadide omandamiseks (siduvate tingimustega, ala pead naasma ning x aastad töötama muidu maksad kinni).
Ettevõtluses kutsutakse seda "strategic drift"-iks, mis toimub kui ühingu poolt valitud ning varasemalt töötanud strateegia enam tegelikkuses juba mõnda aega ei tööta, ilma et ühing sellest ise aru saaks, kuna keskkond ühingu ümber on muutunud. Ma julgeks väita, et see hetkel Eestiga toimub ning kui me seda ei märka, näitavad Läti ja Leedu meile õige pea tagatulesid ja meie eduloost võib saada õpetuslugu teistele.
Oleme prudent - tõmbame reaalmajanduse uuesti käima ning siis vaatame milliseid makse tõsta. Eelarvestame - palju meil on praegu vaja kulutada, millistest allikatest selle tagasi küsime kui majandus soe. Eelarvetasakaal ei tähenda nui neljaks igas asendis ülejääk (mis selgub meie näitel - ei ole ka parima tahtmise juures võimalik) - kasutame tsükleid, võlg ja maksud on tööriistad. Planeerime, juhime vastutusrikkalt ning pika plaaniga, nagu me jätaksime riigi oma enda lastele juhtida. Me ei pea jooksma iga moega pimesi eesrindel, laseme tugevamatel eelnevalt veidi tööd teha. See ei oleks võib-olla mõningate, oma edasist karjääri planeerivate poliitiliste jõudude parimas huvis, küll aga meie riigi.
Kvant, kirjuta mulle. Sa vist tead, kuhu? Mul on sulle üks ettepanek :-)
"Kvant"
Siin on tõesti asjaolusid mida me muuta ei saa - nagu pikaaegselt kestnud, lühinägeliku majanduspoliitika tõttu kõrgelt kontsentreerunud eksportpartnerite kehv majanduslik seis ning mõningate geopoliitiliste riskide realiseerumine. Samas oleme jätnud selgelt hooletusse reaalmajanduse ning uskunud sinisilmselt, et venelastega saab alati asju ajada.
Jõudsin selle lauseni ja mõtlesin, et kellel nüüd selles süü ja vastutus lasub?
Üldiselt usume vist (või enamik siin foorumis usub) et riik ei peaks mingit plaanimajanduse joont ajama, küll ettevõtjad vaatavad, kust tuul puhub, leiavad sobivad tooted mida toota ja sobivad turud, kuhu müüa.
Kui nüüd ettevõtjad on olukorda kollektiivselt valesti hinnanud, panustanud nullmäära jätkumisele ja startupindusele ning toetunud liigselt idasuunalisele kaubavahetusele (kas või siis odava toorme sealt vedamisele), siis kuhu peaks näpuga näitama, kui see mudel õhku lendab?
Vene kriis oli 1997, järgmised õppetunnid kusagil 2000-ndate keskel kui venelased hakkasid erinevate Eesti eksportijatega kiusu ajama (kalatööstus pakkis ennast suuresti kokku pärast seda kui enam Venemaale müüa ei saanud). Ukraina sõda on nüüd kolmas kriisilaine, mis Venemaaga seotud ettevõtteid räsib aga ikka keegi ei õpi?
Kaja on selles ka süüdi?
Venemaa majanduskriis algas 1998a keskelt ja lõppes 1999-2000 aastate paiku. Eesti börsimulli lõhkemine 1997a keskpaiku ei olnud tingitud venemaa majanduskriisist. Tõepoolest, suur osa venemaale suunduvast toiduainete ekspordist katkes, mille tulemus oli vägagi positiivne - kohaliku Eesti ja Baltimaade toiduainete kvaliteet ja sortiment suurenes hüppeliselt.
"Draax"
...aga ikka keegi ei õpi?
Mitte et see valdav hoiak oleks, aga korduvalt kõrvalt nähtud jutumehi: "Jaa-jaa, kõigil teistel on vene-ärid p*rse läinud ja paras ka, sest ise on lollid. Aga vaat minul ja just ainult minul on need õiged tuttavad ja sõbrad, kes tunnevad õigeid inimesi ja meie big bucks äri saab olema nobrainer!"
Ja läheb vääramatult nagu alati.
"Sekeldaja""Draax"
...aga ikka keegi ei õpi?
Mitte et see valdav hoiak oleks, aga korduvalt kõrvalt nähtud jutumehi: "Jaa-jaa, kõigil teistel on vene-ärid p*rse läinud ja paras ka, sest ise on lollid. Aga vaat minul ja just ainult minul on need õiged tuttavad ja sõbrad, kes tunnevad õigeid inimesi ja meie big bucks äri saab olema nobrainer!"
Ja läheb vääramatult nagu alati.
Aga mida sa ikka ära teed, kui venemaa-äri on tulusam, käib väiksema vaevaga ning ka keeleoskus on olemas. Need mõned pettused ja altkäemaksud, mida venemaal äri tehes ette tuleb, ei ole oluliseks takistuseks. Lääne poole äri tegemiseks peab esiteks keele ära õppima....
"Draax""Kvant"
Siin on tõesti asjaolusid mida me muuta ei saa - nagu pikaaegselt kestnud, lühinägeliku majanduspoliitika tõttu kõrgelt kontsentreerunud eksportpartnerite kehv majanduslik seis ning mõningate geopoliitiliste riskide realiseerumine. Samas oleme jätnud selgelt hooletusse reaalmajanduse ning uskunud sinisilmselt, et venelastega saab alati asju ajada.
Jõudsin selle lauseni ja mõtlesin, et kellel nüüd selles süü ja vastutus lasub?
Üldiselt usume vist (või enamik siin foorumis usub) et riik ei peaks mingit plaanimajanduse joont ajama, küll ettevõtjad vaatavad, kust tuul puhub, leiavad sobivad tooted mida toota ja sobivad turud, kuhu müüa.
Kui nüüd ettevõtjad on olukorda kollektiivselt valesti hinnanud, panustanud nullmäära jätkumisele ja startupindusele ning toetunud liigselt idasuunalisele kaubavahetusele (kas või siis odava toorme sealt vedamisele), siis kuhu peaks näpuga näitama, kui see mudel õhku lendab?
Vene kriis oli 1997, järgmised õppetunnid kusagil 2000-ndate keskel kui venelased hakkasid erinevate Eesti eksportijatega kiusu ajama (kalatööstus pakkis ennast suuresti kokku pärast seda kui enam Venemaale müüa ei saanud). Ukraina sõda on nüüd kolmas kriisilaine, mis Venemaaga seotud ettevõtteid räsib aga ikka keegi ei õpi?
Kaja on selles ka süüdi?
EAS kaudu jagatakse iga aasta väga suur summa meie ettevõtluse edendamiseks. Kui meie majandus hetkel niimoodi kukub, siis on see raha valesti paigutatud. See on see koht kus riik saab majandust edendada. Aga EAS töötajate kvaliteedi kohta ma parem ei ütle midagi, see saab väga ropp olema.
"Draax""Kvant"
Siin on tõesti asjaolusid mida me muuta ei saa - nagu pikaaegselt kestnud, lühinägeliku majanduspoliitika tõttu kõrgelt kontsentreerunud eksportpartnerite kehv majanduslik seis ning mõningate geopoliitiliste riskide realiseerumine. Samas oleme jätnud selgelt hooletusse reaalmajanduse ning uskunud sinisilmselt, et venelastega saab alati asju ajada.
Jõudsin selle lauseni ja mõtlesin, et kellel nüüd selles süü ja vastutus lasub?
Üldiselt usume vist (või enamik siin foorumis usub) et riik ei peaks mingit plaanimajanduse joont ajama, küll ettevõtjad vaatavad, kust tuul puhub, leiavad sobivad tooted mida toota ja sobivad turud, kuhu müüa.
Kui nüüd ettevõtjad on olukorda kollektiivselt valesti hinnanud, panustanud nullmäära jätkumisele ja startupindusele ning toetunud liigselt idasuunalisele kaubavahetusele (kas või siis odava toorme sealt vedamisele), siis kuhu peaks näpuga näitama, kui see mudel õhku lendab?
Vene kriis oli 1997, järgmised õppetunnid kusagil 2000-ndate keskel kui venelased hakkasid erinevate Eesti eksportijatega kiusu ajama (kalatööstus pakkis ennast suuresti kokku pärast seda kui enam Venemaale müüa ei saanud). Ukraina sõda on nüüd kolmas kriisilaine, mis Venemaaga seotud ettevõtteid räsib aga ikka keegi ei õpi?
Kaja on selles ka süüdi?
Oleksime näiteks võinud kehtestada vene suunal tariifid. Väga tõhus meede kontrollimaks ühel või teisel põhjusel sensitiivseid kaubandussuhteid. See on takkajärgi targutamine, aga muus maailmas laialdaselt kasutusel. Kuidas meil inimesed kes aastakümneid tüüriääres, selle peale tulnud ei ole?
Mind huvitaks, kas kusagil paralleelreaalsuses, kus meil läheks kõik hästi, inflatsiooni poleks, elektrihind oleks 4 - 5 senti max kõrghetkedel, töötus väheneb, eksport kasvab jne. Kirjutaks Kaja Kallas kõik selle maailmamajanduse arvele, või oleks kõik see ikka tema töö, targa partei juhtimisel?
"Draax"
Ukraina sõda on nüüd kolmas kriisilaine, mis Venemaaga seotud ettevõtteid räsib aga ikka keegi ei õpi?
Kaja on selles ka süüdi?
Paranda mind kui ma eksin, aga kas mitte Kaja Kallase pereliikmed hiljuti mingi Venemaa suunalise äriga ei tegelenud?
Nüüd on asjad ikka päris pahasti.
Valitsus. Aju. Majandus. Tsahkna. Ühes lauses.
Margus Tsahkna: teeme valitsuses ajurünnaku, kuidas Eesti majandus käima tõmmata
Valitsus. Aju. Majandus. Tsahkna. Ühes lauses.
Margus Tsahkna: teeme valitsuses ajurünnaku, kuidas Eesti majandus käima tõmmata
"Kvant"
c) kaubavahetus Venemaaga moodustas liiga olulise osa majandusest
Kaubavahetus Venemaaga oli ka enne 2022. aastat vaid mõni protsent kogumahust...
"peeter82""Kvant"
c) kaubavahetus Venemaaga moodustas liiga olulise osa majandusest
Kaubavahetus Venemaaga oli ka enne 2022. aastat vaid mõni protsent kogumahust...
Võrdluseks: kaitsekulude tõstmine 1% võrra SKP-st on eelarvele tõsine probleem.
2,4 % nimetada "liiga oluliseks" tundub jah kerge liialdus.
"Nii oli Venemaa osakaal Eesti päritolu kaupade ekspordis septembris 0,8, ekspordis koos reekspordiga 2,7 ning impordis 0,6 protsenti. Võrdluseks – need osakaalud olid ekspordil 2015.–2021. aastal keskmiselt vastavalt 2,4 ja 6,1 protsenti ning impordil 7,6 protsenti."
"Nii oli Venemaa osakaal Eesti päritolu kaupade ekspordis septembris 0,8, ekspordis koos reekspordiga 2,7 ning impordis 0,6 protsenti. Võrdluseks – need osakaalud olid ekspordil 2015.–2021. aastal keskmiselt vastavalt 2,4 ja 6,1 protsenti ning impordil 7,6 protsenti."
Eesti majanduse peamine probleem on kallis elektrihind, mis on teinud meie töötleva tööstuse konkurentsivõimetuks, inflatsiooni kõvasti suurendanud ning vähendanud ka ostujõudu. Kõik see mõju hakkab alles nüüd jõudma ülejäänud majandusse.
Peamine jama on see, et seda probleemi pole võimalik enam kiiresti lahendada, sealjuures praegune Reformierakonna jokutamine ning püüd omasid jopesid hakkata nuumama seoses tuuleenergia pooliku lahendusega ainult süvendab olukorda.
Elektrihinnas aga on otseselt süüdi Reformierakond, kes on olnud alates 2000+ enamiku ajast peaministripartei ning oleks saanud, ning ka pidanud tegema investeeringuid tuumajaama juba siis, kui võeti eesmärgiks loobuda põlevkivist.
Sellest ei saa üle ega ümber vaadata. Sealjuures polnud selles mitte midagi ootamatut, sisuliselt otsustati vana kaev kinni ajada, ilma uut ehitamata lootuses, et ehk naaberkülast saab vett.
Selles pole süüdi ega puutu asjasse, EKRE, sõda, Trump, samasooliste abielu või ükskõik mis muu. Tegemist oli Reformierakonna lausdebiilsusega ja kõik.
Peamine jama on see, et seda probleemi pole võimalik enam kiiresti lahendada, sealjuures praegune Reformierakonna jokutamine ning püüd omasid jopesid hakkata nuumama seoses tuuleenergia pooliku lahendusega ainult süvendab olukorda.
Elektrihinnas aga on otseselt süüdi Reformierakond, kes on olnud alates 2000+ enamiku ajast peaministripartei ning oleks saanud, ning ka pidanud tegema investeeringuid tuumajaama juba siis, kui võeti eesmärgiks loobuda põlevkivist.
Sellest ei saa üle ega ümber vaadata. Sealjuures polnud selles mitte midagi ootamatut, sisuliselt otsustati vana kaev kinni ajada, ilma uut ehitamata lootuses, et ehk naaberkülast saab vett.
Selles pole süüdi ega puutu asjasse, EKRE, sõda, Trump, samasooliste abielu või ükskõik mis muu. Tegemist oli Reformierakonna lausdebiilsusega ja kõik.