Eesti probleem on ka see, et igasuguseid universaalseit toetusi jagatakse absoluutselt kõigile. Kas taavi rõivaste pered (üldistav nimetus hästi hakkama saava perede kohta) peaks olema need kes saavad üle võlli tõstetud peretoetusi või tuleks sotsabi muuta rohkem vajaduspõhiseks? Kas suurte laenude ja eelarvedefitsiidis ägavas korrast ära lastud riigirahandusega riigis peaks vanemahüvitise max määr peaks ikka olema nii kõrgel ja kas seda peaks maksma ikka nii pikalt?
Vanemahüvitise suurus ongi näide vajaduspõhisest toetusest ja 1,5 aastat on ka piisav. Lisaks need kes saavad selle hüvitise maksimummäära on vähesed. Palju olulisem on mehhanism, et vanemahüvitise suuruse arvutamisel ei saaks riiki petta makstes inimesele enne sünnitust mõned kuud erakorraliselt suurt palka.
Teine vajaduspõhise toetuse näide oleks see, kui riik arendab laste kasvamiseks ja arendamiseks vajalikku infrastruktuuri nagu lasteaiad, huvialaringid, trennid jne.
Teine vajaduspõhise toetuse näide oleks see, kui riik arendab laste kasvamiseks ja arendamiseks vajalikku infrastruktuuri nagu lasteaiad, huvialaringid, trennid jne.
Kus kohas veel toimub selline külluslik vanemahüvitise laadne rahapõletamine? Eestis makstakse nii seda kui ka teisi sotstoetusi sisuliselt laenuraha eest. Sotstoetuse saamine on Eestis muutunud iseenesestmõistetavaks, mitte aga vajaduspõhiseks neile kellele seda päriselt vaja on. Miks peab riik st teised maksumaksjad üleval pidama kellegi pereelu, lapsi toitma, kasima ja riietama? Inimene peab ise suutma oma peret planeerida ja maksma ise vastavad rahalised kulutused, mitte aga ootama et mina seda teeks või maksaks mina kinni need peretoetuste laenuintressid. Aga kahjuks Eesti valija keskmine tase ongi selline, et kes rohkem tasuta raha lubab, selle poolt hääl antakse
Vanemahüvitis on üks väga väheseid mõistlikke sotsiaaltoetusi (ühtlasi ka ainus, mida mina kasutanud olen). Tegelikult ametlik ja tõenduspõhine OECD parim praktika on wage-met 18 kuud, Eestis on capped 18 kuud, aga ka see on siiski väga hea. Rääkimata sellest, et kui minna arutama piirsummasid, siis võiks arvestada sellega, et just kõrgema sissetulekuga naisi peabki julgustama.
Lisaks ei ole need vanemahüvitise kärpijad suutnud mingit praktilist tegevuskava esitada. Eestis põhineb terve lapsehooldussüsteemi loogika eeldusel, et lapsel on võimalik olla koos emaga esimesed poolteist eluaastat. Ütleme, et nüüd seda aega vähendatakse aastale ajale. Okei, mis siis nüüd edasi saab? Kuhu need lapsed lähevad?
Teiseks, vaatame arve. Ütleme, et KÕIK sünnitavad emad saavad maksimummääras vanemahüvitist. Eestis sünnib aastas ca 10,000 last, maksimummäär on ca 4700 (lahutame sellest tulumaksu, saame ca 3700 eur). See tähendab, et absoluutne maksimumkulu on umbes 37 miljonit aastas (ja kui võtta arvesse, et seda makstakse 1,5 aastat, siis põhimõtteliselt võib siia veel ühe poolaasta juurde arvutada ja saada umbkaudseks summaks 50 miljonit).
Ükskõik, kuidas siin nüüd kärpima hakata, ei oma see ikkagi mingit erilist fiskaalset mõju, aga omab väga kõrget ühiskondlikku mõju.
Kui nüüd spetsiifiliselt vanemahüvitis välja jätta, siis ka üleüldiselt on tendents mingite mõttetute kosmeetiliste paranduste suunas, mis reaalset eelarvetasakaalu kuidagimoodi ei mõjuta. Controllingus ju ka sa ei lähe kõigepealt vaatama, mis juhtuks, kui me kontorilampidesse nõrgemad pirnid keeraks, vaid vaatad tervikpilti selle pilguga, kas meil äkki on hoopis suuri ja ebavajalikke kulukategooriaid, märke ebaefektiivsusest jne.
Lisaks ei ole need vanemahüvitise kärpijad suutnud mingit praktilist tegevuskava esitada. Eestis põhineb terve lapsehooldussüsteemi loogika eeldusel, et lapsel on võimalik olla koos emaga esimesed poolteist eluaastat. Ütleme, et nüüd seda aega vähendatakse aastale ajale. Okei, mis siis nüüd edasi saab? Kuhu need lapsed lähevad?
Teiseks, vaatame arve. Ütleme, et KÕIK sünnitavad emad saavad maksimummääras vanemahüvitist. Eestis sünnib aastas ca 10,000 last, maksimummäär on ca 4700 (lahutame sellest tulumaksu, saame ca 3700 eur). See tähendab, et absoluutne maksimumkulu on umbes 37 miljonit aastas (ja kui võtta arvesse, et seda makstakse 1,5 aastat, siis põhimõtteliselt võib siia veel ühe poolaasta juurde arvutada ja saada umbkaudseks summaks 50 miljonit).
Ükskõik, kuidas siin nüüd kärpima hakata, ei oma see ikkagi mingit erilist fiskaalset mõju, aga omab väga kõrget ühiskondlikku mõju.
Kui nüüd spetsiifiliselt vanemahüvitis välja jätta, siis ka üleüldiselt on tendents mingite mõttetute kosmeetiliste paranduste suunas, mis reaalset eelarvetasakaalu kuidagimoodi ei mõjuta. Controllingus ju ka sa ei lähe kõigepealt vaatama, mis juhtuks, kui me kontorilampidesse nõrgemad pirnid keeraks, vaid vaatad tervikpilti selle pilguga, kas meil äkki on hoopis suuri ja ebavajalikke kulukategooriaid, märke ebaefektiivsusest jne.
Tervist Teile, vanemahüvitis ja peretoetus ei ole sama asi. Peretoetus, eriti see viimane Isamaa käkk, on täielik jaburus ja selle võib küll südamerahus ära kaotada.
Kumbagi ei ole tarvis. Aga selgelt poliitikud ei julge neid lõpetada, selle asemel tehakse Kreekat ning maksutõusudega hävitatakse Eesti riigi majandust ja konkurentsivõimet. Allakäiguspiraal, aga võimul olemine on ju tähtsaim. Ainuke lootus on, et IMF võtab asja üle ja teeb need otsused ise ära.
Viljar Arakas kah suhteliselt õigesti asja kokku võtnud:
https://www.err.ee/1609349454/arakas-ule-valja-karped-ei-ole-kunagi-hea-lahendus
Üle välja kärbe näitab, et sisulist analüüsi ei suudeta teha.
Riigi tegevuskulud ca 10-15% kogu eelarvest - eks igal pool on võimalik natuke efektiivsem olla, aga ainult ametnike arvu kärpides ei suuda seda suurt ülesannet ära lahendada.
Eelarve on miinusesse ajanud eelkõige suur sotsiaaltoetuste osakaal, mis omakorda on indekseeritud THI-ga. Kui THI kasvab lühikese aja jooksul kahekohalise arvu protsente, siis maksulaekumise kasv ei suuda kogu seda tõusu ära katta. Võiks isegi öelda, et nende toetuste indekseerimisel ja disainimisel ei suudetud sellist inflatsiooni ette näha ja nüüd on vaja asju parandada.
Ehk keerulisi otsuseid on vaja sealtpoolt langetada ja ilmselt see pensionide indekseerimisest loobumine oleks suhteliselt mõistlik otsus, mis summasid arvestades aitaks seda vajalikku kokkuhoidu päriselt saavutada.
https://www.err.ee/1609349454/arakas-ule-valja-karped-ei-ole-kunagi-hea-lahendus
Üle välja kärbe näitab, et sisulist analüüsi ei suudeta teha.
Riigi tegevuskulud ca 10-15% kogu eelarvest - eks igal pool on võimalik natuke efektiivsem olla, aga ainult ametnike arvu kärpides ei suuda seda suurt ülesannet ära lahendada.
Eelarve on miinusesse ajanud eelkõige suur sotsiaaltoetuste osakaal, mis omakorda on indekseeritud THI-ga. Kui THI kasvab lühikese aja jooksul kahekohalise arvu protsente, siis maksulaekumise kasv ei suuda kogu seda tõusu ära katta. Võiks isegi öelda, et nende toetuste indekseerimisel ja disainimisel ei suudetud sellist inflatsiooni ette näha ja nüüd on vaja asju parandada.
Ehk keerulisi otsuseid on vaja sealtpoolt langetada ja ilmselt see pensionide indekseerimisest loobumine oleks suhteliselt mõistlik otsus, mis summasid arvestades aitaks seda vajalikku kokkuhoidu päriselt saavutada.
Palun see arvutus üle kontrollida, eeldusel et aastas on mitte 1 vaid 12 kuud ;-)
"siretsch"
Teiseks, vaatame arve. Ütleme, et KÕIK sünnitavad emad saavad maksimummääras vanemahüvitist. Eestis sünnib aastas ca 10,000 last, maksimummäär on ca 4700 (lahutame sellest tulumaksu, saame ca 3700 eur). See tähendab, et absoluutne maksimumkulu on umbes 37 miljonit aastas (ja kui võtta arvesse, et seda makstakse 1,5 aastat, siis põhimõtteliselt võib siia veel ühe poolaasta juurde arvutada ja saada umbkaudseks summaks 50 miljonit).
Riigi eelarve kulud on üle 17 miljardi
Kõik peretoetused neist on 950 miljonit ja pensionid 3.5 miljardit. Sealjuures pole tegemist veel otseselt toetuste summadega, vaid toetused + admin kulu.
Küsimus pole niiväga sots toetuste suuruses, vaid ülemõistuse paisunud avalikus sektoris. Mingi pool tutvusringkonda töötab seal, kellest omakorda pool ei suuda täpselt ära seletada, mida nad seal teevad.
Sealjuures, 3K palka saav nõunik maksab maksumaksjale umbes 120K aastas (üldine avaliku sektori reegel on, et töökoha kulu minimaalselt on sama suur kui palgakulu) ... sealjuures see samune isik on erasektorist, kus ta midagi toodaks ära tõmmatud, et reaalne miinus on veelgi suurem.
Üks tuttav riigi audiitor tunnistas mingi aeg tagasi, et isegi neil pole sisulist arusaama, kuhu raha läheb.
Kõik peretoetused neist on 950 miljonit ja pensionid 3.5 miljardit. Sealjuures pole tegemist veel otseselt toetuste summadega, vaid toetused + admin kulu.
Küsimus pole niiväga sots toetuste suuruses, vaid ülemõistuse paisunud avalikus sektoris. Mingi pool tutvusringkonda töötab seal, kellest omakorda pool ei suuda täpselt ära seletada, mida nad seal teevad.
Sealjuures, 3K palka saav nõunik maksab maksumaksjale umbes 120K aastas (üldine avaliku sektori reegel on, et töökoha kulu minimaalselt on sama suur kui palgakulu) ... sealjuures see samune isik on erasektorist, kus ta midagi toodaks ära tõmmatud, et reaalne miinus on veelgi suurem.
Üks tuttav riigi audiitor tunnistas mingi aeg tagasi, et isegi neil pole sisulist arusaama, kuhu raha läheb.
siretsch küll arvutustes veidi eksis ja vanemahüvitis on siiski üpris arvestatav kulunumber (küll selle osa eelarves väheneb, kui lapsi vähem sünnib), aga kuna sündide vähenemine on viimased kaks aastat olnud päris järsk ja murettekitav, siis rahvastikuprobleemi lahendamise võtmest on võib-olla see tõesti koht, kust kärpida ei maksa.
Mida võib-olla kaalutakse, on vanemahüvitise perioodi vähendamine (nt. kolme kuu võrra), aga see seab teised mudilastega seotud teenused surve alla. Mu kodune KOV näiteks ei soovi lasteaias sõimerühmasid 2-3 aastastele avada. See tähendab, et 1,5a vanemahüvitise lõppemisel järgneb peredele nagunii üks 6-18 kuuline rahaliselt keeruline periood, kus kombineeritakse erahoiu, osalise tööaja ja vanavanemate toel (kellel seda luksust on). Kui vanemahüvitise perioodi lühendada, eeldaks see vastukaaluks, et 2a põnn saab kindlasti mingi mõistliku hinnaga lasteaiakoha.
Mida võib-olla kaalutakse, on vanemahüvitise perioodi vähendamine (nt. kolme kuu võrra), aga see seab teised mudilastega seotud teenused surve alla. Mu kodune KOV näiteks ei soovi lasteaias sõimerühmasid 2-3 aastastele avada. See tähendab, et 1,5a vanemahüvitise lõppemisel järgneb peredele nagunii üks 6-18 kuuline rahaliselt keeruline periood, kus kombineeritakse erahoiu, osalise tööaja ja vanavanemate toel (kellel seda luksust on). Kui vanemahüvitise perioodi lühendada, eeldaks see vastukaaluks, et 2a põnn saab kindlasti mingi mõistliku hinnaga lasteaiakoha.
113366 — haha, hea viga :D pooleteist aasta peale siis ca 66 miljonit. Aitäh!
Draax, see ongi jah põhiline point, et sõltumata sellest, kas õnnestub paar münti kokku hoida, on siis vaja ühiskonnal kompenseerida see aeg muud moodi.
Mul on päikesepiste, õige maksimaalne kulu oleks ikka ca 450 miljonit…
"siretsch"
Mul on päikesepiste, õige maksimaalne kulu oleks ikka ca 450 miljonit…
Siit saab lugeda:
2023. aasta riigieelarvest kulus vanemahüvitise maksmiseks 375,9 miljonit eurot.
Ma olen nõus, et perioodi lühendamine pole õige. Küll aga oleks vägagi õige ja õiglane maksimaalse hüvitise langetamine. Miks peaks see olema oluliselt suurem kui näiteks 120% keskmist palka? Kõrgema palga korral on oluliselt lihtsam tekitada endale ka see varu mida väikselapse kõrvalt tarvitusele võtta kui tööle minna veel ei saa/taha.
"2korda2""siretsch"
Mul on päikesepiste, õige maksimaalne kulu oleks ikka ca 450 miljonit…
Siit saab lugeda:2023. aasta riigieelarvest kulus vanemahüvitise maksmiseks 375,9 miljonit eurot.
Ma olen nõus, et perioodi lühendamine pole õige. Küll aga oleks vägagi õige ja õiglane maksimaalse hüvitise langetamine. Miks peaks see olema oluliselt suurem kui näiteks 120% keskmist palka? Kõrgema palga korral on oluliselt lihtsam tekitada endale ka see varu mida väikselapse kõrvalt tarvitusele võtta kui tööle minna veel ei saa/taha.
Eks võib vaadata nii- või naapidi. Vanemahüvitise eesmärk ongi säilitada sissetulekut. See on ühelt poolt mõeldud ka just selleks, et motiveerida kõrgemapalgalisi rohkem lapsi saama (sest nende sissetulekute langemine oleks vastasel korral lapse saamisel liiga suur).
Siin on ühelt poolt filosoofiline küsimus sellest, kas kõrgepalgalised peaks rohkem lapsi saama kui madalapalgalised Teooria ütleb, et justkui võiks, sest just neil peredel on vahendid ja võimalused nagu raha, haridus, suurem eluruum jne. et rohkem lapsi üles kasvatada, aga seda mööndes tunnistaksime, et rikkamad lapsevanemad on paremad lapsevanemad, mida nad tingimata ju ei pruugi olla.
Teiseks siis sotsiaalse õigluse küsimus, et kui palju tuleb seda sissetulekute säilitamist kõrgemapalgalistele hüvitada. Praegu ei ole ka vanemahüvitis piirmäärata, aga kas ta peaks olema 2 keskmist palka, 120% keskmisest palgast või mingi muu number, on kokkuleppe küsimus.
PÄRIS sotsialistid ütlevad nagunii, et erinevas summas vanemahüvitis tähendab justkui, et riik väärtustab rikka pere last vaese pere lapsest rohkem. Objektiivne vastuargument aga oleks, et rikkad vanemad ka panustavad riigieelarvesse oma maksudest absoluutsummas rohkem ja kui vanemahüvitise näol on üks teenus, kust lapse saamisel riigieelarvest see 1,5 aastane withdrawal teha, siis selles midagi nii ebaõiglast ka ei ole.
Kõik on õige, aga ärgem unustage, et meil on hetkel 3 viimast reformierakonna valitsust käitunud riigi rahandusega väga vastutustundetult, riigieelarve defiitsiit koos riigi laenukoormusega üha kasvab, ja seda suuresti nende samade vanemahüvitiste ja valimiseelsete peretoetuste tõstmise pärast. Reformierakonna plaan paistab hetkel olema vaeseid rohkem maksustada (käibemaksu tõstmine), samas ei julge nad jõukatele suunatud sotstoetusi kärpida. Aga eks see olegi maailmavaate küsimus, ja sellist toetust nagu rumalaimal erakonnal on, ei saa ainult jõukate arvelt, vaid seal on suur ports ka ühiskonna nõrgimate toetust. Kui vaesed ise valivad rumalaimat erakonda, siis ei pea ka minusugused nende eest seisma
Draax, ühinen sinu viimase argumendiga. Lisaks praegune cap seal 4700 juures pole küll mingi hirmkõrge palk, kustmaalt “rikkureid karistada”. Või, sõnastan ringi, mulle jääb selgusetuks, mida selle capi langetamisega täpselt saavutada üritatakse.
Nagu näha, kui on jutuks, et võiks langetada 4700 euro suurust sotsiaaltoetust!!! Siis hakkab ving, et tegu on "rikkurite karistamisega". Ehk siis, taaskord näide kuidas Eestis peetakse sotsiaalabi saamist elementaarseks inimõiguseks. Sotsiaalabi peaks saama ühiskonna nõrgimad, mitte 4700 sissetulekut saavd inimesed. Nagu eelpool mainitud, kulu riigieelarvele pool miljardit. Võrdluseks Reformierakonna automaks toob sisse 230 miljonit. Aga rumalaimal erakonnal on ju kõigele lahendus olemas - tõstame käibemaksu, teeem automaksu, tõstame maamaksu, räägime kinnisvaramaksust, kehtestame sõjamaksu nine all mõne uue maksutõusu jne jne
Jama. 4700 saavate lapsevanemate kulu ei ole pool miljardit. Paku välja oma piir ja tee arvutus, kui palju sellisel juhul kokkuhoid oleks. Poole miljardiga vehkimine pole igatahes konstruktiivne.
Veelgi vahvam oleks, kui arvestada ka ära jäävate sündidega ja selle mõjuga riigieelarvele 20 aasta pärast.
Veelgi vahvam oleks, kui arvestada ka ära jäävate sündidega ja selle mõjuga riigieelarvele 20 aasta pärast.
Ehk siis rumalaima erakonna valija arvates on 4700 eurone sotsiaalabi maksmine okey? Eriti praeguses riigi rahanduse seisus, kus vastutustundetu rahanduspoliitika tõttu on riigieelarve defitsiidis ja rumalaim erakond suurendab meie laste tuleviku arvelt riigi laenukoormust? Seni ei ole ju 4700 eurose sotsiaalabi maksmine sündivust suurendanud. Aga eks igalühel on oma rahakott kõige tähtsam ja 4700 niisama tööd tegemata saada on ju päris tore.