Kas me siis oleme tugevad, et üha väiksemana hakkama saada.
Kui väiksena me enam hakkama ei saa ja eestlased surevad välja.
Ka leiab Rahvusmõtte laureaat, et eesti rahvast ei pea ilmtingimata olema rohkem kui praegu. «Oleme hakkama saanud ja püsinud ka siis, kui meid on vähem,» lisas ta. «Paljud väikesed rahvad, näiteks islandlased, saavad väga hästi hakkama. Seega rahvaarv ei ole määrav, vaid määrav on see, kui tugevad me oleme.»
Kõigi Neivelti seisukohtade ja väljaütlemisega ma kindlasti ei nõustu(teate ise, vaba maa ja igalühel on õigus oma arvamusele), kuid Eesti demograafiline kollaps on puhas matemaatika ja selle vastu vaielda ei saa.
Pigem puhas matemaatiline ekstrapolatsioon olemasolevatest andmepunktidest kaugele väljapoole täiesti lambist võetud eelduste alusel, samahästi võiks üritada ajakirjanduses börsi liikumist ennustada ja öelda, et täpselt nii saabki olema, et puhas matemaatika. On võetud lambist eeldus, et “trend” (kuidasiganes seda siis defineerida) on nüüd kivisse raiutud ja see ei saa kindlasti enam muutuda ja siis arvutatud välja, et a la “ülehomseks” oleme kõik küpsed. Ehk et eksponentfunktsioon küll, aga on unustatud täiesti ära, et see astendaja seal võib ka nullist erinevat imaginaartelje väärtust sisaldada, mis teadupärast tekitab ostsillatsioone. Hullem veelgi, neid erinevate kompleksarvuliste astendajate ja kordajatega eksponentfunktsioone võib seal modelleeritavas nähtuses summaliikmetena olla täiesti piiramatu arv, head lähendamist ja ennustamist seljuhul kõigest ühe reaalarvulise negatiivse eksponendiga 
Milline matemaatiline mudel oleks andnud peale Liiv sõda eestlaste arvuks 1 miljon.
Hea point, aga pakuks et tol kaugel ajal oli Eestis tavaline sünnitada 5 last naise kohta.
Sotsiaalsed olud mängivad palju rolli. Kui satume mingitsorti rahvusliku surutise alla siis võib sündivus jälle tõusma hakata.
Tänane probleem on pigem selles, et me oleme sellest rahvastiku taastootmise tasemest väga palju allpool. Tõusma võib küll hakata, aga sellest, et see sündide arv naise kohta kasvab 1,4 pealt 1,7 peale, tegelikult ikkagi ei piisa.
2,1 pole see olnud väga ammu.
Rahvusliku surutise all oleme me praegu ka - idanaaber ähvardab, majandus on kreenis. Mis surutist sa veel ootad, mis iibe paisu tagant välja päästaks? Ebakindlad ajad tavaliselt vähendavad sündivust, mitte ei suurenda. Sündivuse suurenemiseks peaks mingi väga märkimisväärne boost tekkima meie (majandus)julgeolekule. Näiteks kusagilt Hiiumaa lähedalt leitakse arvestatav kogus naftat.
Ja üldiselt läänemaailm jälgib huviga. Kui mõnel lääneriigil õnnestub mingi meetodiga tänapäeval sündivuskordajat 2-ni kasvatada, oleks see täielik ükssarvik, mida kõik siis kopeerima asuksid.
Tegelikult muidugi ränne võib tasandada need iibeprobleemid suuresti ära. Projektsioonid tulevikku arvestavad enamasti kas 0-rändesaldoga või väga minimaalse sisserändega. Konkreetselt Eesti jaoks pole muidugi üldse palju inimesi vaja - kui meie iive on umbes 5 000-ga miinuses, siis selle 5 000 sisserändajat maailma peale ikka kohale meelitab. See pole miljonitesse ulatuv probleem nagu mõnel suurriigil. Aga ka see 5 000 inimest aastas tähendab, et 10-20 aastaga võib keeleline ja kultuuriline pilt suuremates linnades olla tänasest märgatavalt erinev ja seda ka justkui ei tahaks.
See on päris keeruline pähkel riigijuhtidele pureda, pole nagu ühtki head otsust - laialdane immigratsioon ei tööta, sama rada nagu mõned Euroopa riigid juba läinud on, ei tahaks rumalalt astuda. Ise sündide arvu kasvatada ei suuda, kuigi oleme proovinud ja üldse mitte pahasti (vanemahüvitis on riikide võrdluses üsna nutikas ja helde meede ning aitas ühel hetkel seda häda mõnevõrra leevendada). Aga ilma midagi tegemata töökäte arv majanduses väheneb, tarbimine ja SKP koos sellega. Pensionäre võib suunata kauem tööturule, aga sellel lahendusel on ka omad piirid.
Demograafilise tühiku täitmiseks on meil vaja mitte lihtsalt “5000 inimest”, vaid “5000 vähemalt eestlastega samaväärset töötegijat”.
Euroopa on sisse vedanud miljonites muidusööjaid ja iga-aastane kahjum on kümnetes miljardites. Kui me sama üritame, pole Eesti riigist 10 aastaga mitte midagi järel.
See vanemahüvitiste süsteem paneb laste saamist edasi lükkama. Enne peab ju kõrge palga peale saama, et hüvitis oles suurem. Sellest tekib karjääriredelelil ronimine ja hirm sealt redelilt kukkuda. Aastad aga muudkui lähevad.
Ma ütlen jälle: Tuleb teha fikseeritud vanemahüvitis võrdselt kõigile, sõltumata palgast. Siis on motti lapsed ära saada noorelt ja alles siis karjäär. Need keskeale lähenevad kõrgepalgalised elavad selle üle, et vanemahüvitis on väiksem kui palk oli (kui laste soov on). Vanemahüvitis võiks ka progresseeruda sõltuvalt laste arvust.
Siin on väike, pisikene konksuke. Rääkides Suurte Ettevõtete ja “arenenud lääne” kontekstis. Hiljuti jäi silma üks huvitav võrdlus, et kui 1960ndatel oli CEO ja “lihttööraja” palgaerinevus 20 korda, siis täna on see 200 korda.
Paduvasakpoolsed võtaks selle kondi nüüd ilma edasise süvenemiseta närida. Palun seda siiski mitte teha.
Samas allikas oli ära toodud ka põhjus. Mitte CEO-d ei juhi ettevõtteid 200x efektiivsemalt, vaid KASUMLIKKUS on 200 x suurem.
Kehtib see kõik muidugi tõeliselt Suurte ja Mõjukate kontekstis. Aga “börsiekvilibristika” mh. omaneda stocki tagasi ostmine, aktsiahinna paisutamine, ettevõtte olukorra igatsugu raamatupidrduslike (lubatud)trikkidega tegelikusest paremana näitamine ja eelkõige aktsiaturu ootused… on tekitanud huvitava olukorra, et “ekvilibristika” on kordi kasulikum (rahanumblilises kvartalitulemuse mõõdikus) kui mingi igava “toote” või “teenuse” arendamine. Need viimased on muutunud “kõrvaltegevusteks”. Tüütuks kohustuseks, mis justkui “peab” olema, et “kusagil mujal” "päriselt Suur Raha teha.
Täna on see olukord selline ja riigi tellimused + trükipressist voolav raha maandubki krüpto- ja aktsiaturgudel. Ja “kasvab” seal nagu “rammutatud bambus”.
Private Equiti on veel omaette “can on worms”.
Kui väga robustselt ütelda, siis osava raamatupidamisekvilibristikaga saab kohustusest või parimal juhul väääääääääääga küsitava väärtusega “assetist” teha AAA reitinguga asseti (läbi mitmete haldus- ja vahefirmade, fondide, laenude, tuletis ja tuletis-tuletisinstrumentide).
Issanda päike läheb enne looja, kui selle puntra lahti harutad 
Aga polegi vaja nii keeruliselt. See keerukus ongi sinna selleks sokutatud, et keegi ei saaks aru ja seaduse silmis oleks kõik korrektne.
Kui kogu “udu” lihtsalt ignoreerida, siis näeme sellist naljakat konveirit, mille ühest otsast läehb sisse liability ja teisest otsast tuleb välja asset. Ja selle asseti saab omakorda rahaks teha või selle tagatisel laenu võtta ja siis saab seda mulli veelkorra puhuda… ja nii edasi. (Aga kindlasti mitte lõpmatuseni.
Mina, lihtsa mehena, vaatan sellele otsa ja … ükskõik kui keerulisi sõnu te vahepeal ka ei kasuta… kui ühest otsast läehb sisse “1% vara ja 90%“udu”” ja toru teisest otsast tuleb sama “toode” välja sildiga “sisaldab 99% vara” … siis ma… teate, häst ei osta seda juttu
Kui “mittemillestki “millegi” tegemine” ehk juurde “trükitud” või siis lihtsalt hõpoteetilise “ootuspõhise” “raha” pumpamine ettevõtte kontole on 200x kasumlikum, kui mingi igava “tehnika, tootearenduse, klienditeeninduse või tootmisega” tegelemine… siis ongi nende härrade palk 200x kõrgem ja midagi kobiseda siin ei ole.
Seniks… kuniks.
Tõsi küll… üks konksuke on siin veel. Isegi kui sellest “õhupallist” lastakse 9/10ndikku välja ja asjad pöörduvad tagasi normaalsuse laadse oleku juurde. Isegi siis jääb härradele 1/10 ja ülejäänutele jääb “mittemidagi” ja kogu tsükkel hakkab ennast veidi teises kuues kordama.
Sihuke see elukene on.
Vanaemahüvitis ei pane laste saamist edasi lükkama. Pigem kinnisvarahinnad. Oma kodu (sellise, kuhu mõni laps ka sisse mahub) sissemaksu raha ei olegi koos enne kui 30 ette keerab.
Ja elu elatakse (või vähemalt planeeritakse) järjekorras:
Sest pank ka miskipärast arvab, et laste olemasolu enne laenuvõtmist on suur probleem, mis võib mõjutada nii laenusummat kui intressi.
See, kas see konkreetne hüvitis on 1,5 aasta jooksul 200 eur suurem või väiksem, on palju pisema mõjuga kui oma kodu kättesaadavus.
Majanduslikult on suurema mõjuga mitte see esimesed 1,5 aastat hakkama saamine, vaid usk tulevikku. Kas läheb paremaks või ei.
Nt. perele on rahaliselt suurema mõjuga lasteaia kohatasu + sissetuleku kaotus lasteaialapse hoolduslehe korral, kui väike erinevus beebiea vanemahüvitises.
Teine põhjus rohkem kultuuriline (pere ei loogi enne 28-30 aastat, seni elan endale) ja seda rahaga muuta üliraske
Siit loogiline jätkuküsimus oleks see, et kuhu paganat kaob Eestis nii tohutu kiirusega elamukinnisvara, et iga järgnev (ja üha kahanev) põlvkond peab selle endale nullist soetama?
Elukondlik kinnisvara kaob sinna, et leibkonnad on väiksemad.
Kauem elatakse üksi. Minnakse kergemini lahku. Vanaduses jäädakse jälle üksi.
Eluea tõus tähendab seda, et kinnisvara liigub aeglasemalt vanemalt põlvkonnalt nooremale.
Vastukaaluks üksi elajatele elab mõni “noor” tänapäeval veel ka kolmekümbiselt vanemate juures.
Eluea kasv on kindlasti faktor, aga sündivuskordaja 1,4 juures peaks lõpuks ikkagi jääma noorele perele 2,86 ühikut üle-eelmise põlvkonna elamukinnisvara ja 5,72 ühikut üle-üle-eelmise põlvkonna elamukinnisvara. Kui vahetud vanemad välja jätta, peaks eelmiste põlvkondade 12-st (4 vanavanemate leibkonda ja 8 vanavanavanemate leibkonda) leibkonnast mõni ikka midagi pärandama.
Kuivõrd varem oli sündivuskordaja kõrgem, siis ilmselt on need arvud reaalsuses mõnevõrra väiksemad ja osa kinnisvara kaob ilmselt ka amortisatsiooniga, aga ikkagi oleks midagi nagu võrrandist puudu.
See on huvitav teema, kui suremus ületab sündimust, siis kuhu kaob pärandina üle antav kinnisvara? Depresiivsed Eesti väikelinnad? Noored kolivad Tallinnasse ja selle lähiümbrusesse, Tartusse?
Kinnisvara ei kao kuhugi . vaadake enda ümber ja hinnake palju te näete lammutatavaid eramaju, paneelikaid … võib olla kuskil Viivikonnas vms sellises Kirde-Eesti pommiaugus, kindlasti mitte neis paikades, kus elada on veel võimalik.
Mina tean oma elukoha lähistel kahte eramaja, mis lammutati ja kohe ehitati suuremad ja uued asemele, inimesed sees juba ja puha. Ühtegi lammutud paneelmaja ma ei tea siinkandis
Ja ka elanikud ei kao kuhugi siit maalt .Liiga hea paik elamiseks, ruumi on palju, ilusat loodust on palju, väga hea on siin karja kasvatada või muud toitu, looduskatastroofe ei ole, ikka hoopis parem kui kuskil kõrbes.
Lihtsalt nad ei räägi 100 aasta pärast enam eesti keeles. Tõenäoselt lokkab siis siin kõikjal vene keel nagu praegu Narvas ,Maardus või juba ka Tallinnas, olgu siis riigikord missugune tahes. Osalt mingi inglise pidžin nende värviliste ja värvikate seas, kes on saabunud ja aina rohkem saabuvad kuskilt Aafrikast või Aasiast.
See on looduse seadus, et nõrk liik sureb välja. Eestlased on see nõrk liik nagu Euroopa naarits. Mink võtab naaritsa asualad kõikjal üle
Kinnisvara ei kao jah kuskile - paraku asub see tänase töö- ja elukoha eelistuste mõttes suuresti vales kohas. Harjumaal ja Tartumaal on vaja juurde ehitada, mujal piisab renoveerimisest. Kindlasti pärsib rahvastiku ümberpaiknemine mingis ulatuses sünde.
IMO on tänaseks sotsiaalsesse ootusesse tugevalt sissekirjutatud arusaam, et laste kasvatamiseks peab oma (uuepoolne) eluase olema, sellest ka Draaxi väljatoodud laen-lapsed järjekord. Selle ootuse saab piisava tahtmise ja ressursi olemasolu puhul ka eesmärgi (misiganes see siis täpsemalt on) kasuks tööle panna.
IMO oleks sündide absoluutarvu suunas päris mõjusad sellised meetmed:
Ärge küsige, mis need maksaks. Arvatavasti väga palju.
Lihtsalt endale tundub, et meie suhteliselt helde hüvitiste süsteem ei ole veel kaugeltki maxed out.
Arvestades seda, et 90ndate põlvkond on väga väike, ei ole võimatu, et ühiskondlikult olekski mõistlik nad üle kullata. Pensionäridele orienteeritud riik seda teha ei pruugi.
Ütleks pigem, et tänapäevane elumudel näeb paljude noorte meelest ette, et enne laste saamist peaks elu olema kuidagi endale viisaka standardi järgi paika sätitud.
See tähendab siis üldjoontes jah - kraadid käes, natuke karjääri tehtud ja üle keskmine palk, oma kodu (mis siis, et laenuga), natuke reisitud ka. Seda kõike ei tundu realistlik olevat 25-selt teha. 30-selt, ehk jah.
Saab küll teises järjekorras ka. Teha magistrit, kui lapsed teismelised. Saab väikeste laste kõrvalt vanemat maja renoveerida jne. aga kui 20-aastane oma elu valgele paberile joonistab, siis see pole plaan. Mõnikord kukub lihtsalt asjaolude tõttu välja nii, et lapsed tulevad varem, aga vähe on neid, kes ütlevad, et tahaks järgmise 5 aasta jooksul pere luua.
Paljud inimesed hoiavad teist korterit lihtsalt pensionisambaks või Plaan B jaoks tühjana ja maksavad rahulikult kommunaale pluss maamaksu, sest ettearvamatute üürnikega ei viitsita ega riskita jaurata ning renoveerimisse investeerida kah ei taheta kuni otseselt vaja pole. Seni kuni turuväärtus tõuseb, on nad hoolimata kommude ja maamaksu tagumisest omadega raamatupidamuslikus mõistes plussis. Muidugi saab selline pull toimida ainult tänu globaalsele kinnisvaralaenurallile, mis kestnud nüüdseks juba 30+ aastat. Igatahes on selge see, et palkade ja koduhindade vahel on selle aja jooksul käärid üha laienenud. Millega ja millal see trend lõpeb, pole ise pädev ennustama.
