Kliima on tõepoolest Eestis kohutav, poole aasta ulatuses.
Kui lumi on unelm, siis üsna õiges kohas elad, ent pead põhja poole kolima hakkama kliima soojenedes. Võta Kasemets ka kaasa.
Artiklist:
Sisserännanutest üle 6200 inimese ehk 45 protsenti olid Ukraina kodakondsusega. 2022. aastal saabus 33 200 ja 2023. aastal 13 100 Ukraina kodanikku.
"Väljarännanutest ligikaudu 5300 ehk 40 protsenti olid Ukraina kodanikud.
Tundub, et ukrainlaste saldo oli peaaegu neutraalne.
Täieliku võhikuna meditsiinisüsteemis tekkis küsimus – kuidas saab nii olla, et on olemas kallite seadmetega operatsiooniruumid, mis seisavad tühjana ja on tööl väljaõpetatud kirurgid, kes ei saa piisavalt operatsioone teha kuid on 90 südameoperatsiooni vajavat patsienti järjekorras, mille pikkus praeguse tempoga on 3 kuud.
Et siis raha ruumidele/seadmetele on, arstide palkamiseks on aga operatsioone teha ei saa – väga tundub nagu oleks mingi viga tervishoiusüsteemis.
Mõju Eesti elanikele on ilmselge.
Nii saab olla, sest Tervisekassa tellib haiglatelt ja teistelt teenuseosutajatelt ravijuhte või protseduure.
Haiglad on tervishoiusüsteemis osalt justkui sõltumatud agendid, kes otsustavad ise, mis teenuseid nad osutavad. See on veidi lihtsustatud kirjeldus, sest Tervishoiuseadusega pannakse haiglatele (sõltuvalt sellest, mis taseme haiglatega on tegemist) kohustus mingit võimekust omada, aga raha maksab Tervisekassa ikkagi ravijuhtude (operatsioonide) põhiselt ja nii palju kui on raha ,saab teha ka operatsioone.
Haiglad on selles mõttes sõltumatud, et nemad valivad kui palju personali (kirurge) nad vajavad nende ülesannete täitmiseks ja kuidas selle personali tööaeg on täidetud. Samuti seadmete arvu ja mudeli jne.
Põhimõtteliselt on haiglal võimalus Tervisekassa tellimusest “üle” jääv ressurss pakkuda vabal turul turuhindade eest. Sellest sünnib ka inimestes arusaamatust tekitav olukord kus tasuta vastuvõtuaegu ei ole, aga sama arsti juurde samas haiglas tasulisele vastuvõtule saab peaaegu kohe, ning paradoks mille nimi on “arste on puudu” (enamasti siiski arste ei ole puudu, puudu on Tervisekassa rahastusest).
Ja ilmselt siis plaaniliste südameprotseduuride puhul nii ongi, et Tervisekassa ette nähtud rahastus saab enne aasta lõppu otsa, kirurgid on olemas, seadmed ka, aga inimesed ootavad uut kalendriaastat või mingit uut kuupäeva millal uus rahastus peaks peale tulema.
Haige kassa on haige.
Muide, kui keegi on nii rikas, et tal on raha see operatsioon ja ka operatsioonijärgne ravi ise kinni maksta ( või kui tal on väga hea era-tervisekindlustus, mis on üliharuldane, kuid mitte täiesti olematu nähtus Eestis ), siis saab ju opi ära teha .
Ma kunagi uurisin tuttava jaoks palju maksaks puusaliigese asendamise operatsioon kui patsient ise selle maksaks ( ja ka kõik kaasuvad ning järgevad raviprotseduurid, analüüsid jms ) ja saaks siis ilma ülipika järjekorrata, mis on vähemalt 2 aastat kui mitte rohkem nüüd
Summa tuli niisugune, et sel inimesel kadus igasugune isu oma oppi kiiremini saada.
Ratastoolis saab ju ka elada kui käia enam ei saa …
Operatsioonid on erinevad ja hinnad on erinevad.
Südameop on tõenäoliselt selle skaala kõrgemas otsas, puusaliigese kohta ei tea.
Samas mingid teised ortopeedilised protseduurid on küll sellised, mida on küll suhteliselt kallis, aga ilmselt töötaval inimesel mõistlik ise kinni maksta.
Tuttav tervisesportlane sai põlvetrauma (menisk). Tervisekassa operatsioonile oleks saanud äkki 4-6 kuu pärast. Tasulisele põhimõtteliselt kohe. Hind jäi kuhugi sinna 1500-2000€ vahele vist. Töötaval inimesel on see raha olemas, valiku koht - kas ootad oma valutava põlvega ja trenni teha ei saa või siis maksad ja saad kohe taastuma hakata.
Ma ei tea kui kriitiline meie süsteemi suhtes olla võib, sest minu teada on ka ülejäänud universaalse tervishoiusüsteemiga riikides sama häda - kesksest rahastusest ei jätku, see tähendab, et ravijärjekorrad on pikad ja muudkui pikenevad, sest rahvastik vananeb. Ja samal ajal need, kellel raha on, tunnevad, et pole mõtet üldse sotsiaalmaksu maksta, sest kui päris abi on vaja, siis on järjekorrad nii pikad, et mõistlikum on ikka ise maksta.
Eestiski räägitakse “kahetasandilisest tervishoiusüsteemist”, mis tähendab, et vaesed ootavad järjekorras ja jõukad maksavad vajadusel erameditsiinile, et teenust saada.
Aga kõik need viimased postitused on rohkem meditsiinisüsteemi teema, mitte rahvastiku küsimus.
Puusaliigese endoproteesi hind 5-7 tuhat.Olenevalt haiglast. Mul on mitu tuttavat selle ravi ise kinni maksnud, kuna tervisekassa kaudu oleks ooteaeg olnud min. 1,5 aastat. Ise tasudes ~ 1,5 kuud.
Jah, kuid sinna juurde kuulub ka eelnev ja järgnev ravi, analüüsid, testid, ravimid jms
Paljud ei tea, et kui mingi haigusjuhtumiga lähed juba eraviisilise tasumise juurde, siis kõik, mis selle haigusjuhu juurde kuulub on kah täishinnaga . See pole ainult operatsioon ja protees . Tekib mingi infektsioon või muu komplikatsioon : kõik maksad ise , isegi kõige tavalisemad antibiootikumi ei saa haigekassa soodustusega enam selle ravi jaoks, rääkimata röntgenpiltidest, tomograafist, kordusvisiidid , kõik .
Tavaliselt tekib see vajadus liigest asendada niisuguses eas, kus ollakse juba pensionil, mu tuttaval tekkis ca 70-aastaselt . Loomulikult ei olnud tal ressurssi, et seda kõike ise maksta, pidi peaaegu 2 aastat kannatama enne kui sai haigekassa kindlustusega selle tehtud.Kuid pärast hakkas päris reipalt ilma kepita käima, isegi 3ndalt korruselt alla ja tagasi ja elas veel mingi 6 aastat enne kui infarkt ta võttis
Ei ole alati nii, et kui tasulise valid siis maksad kohe kõik kinni. Operatsioonide kohta ma ei tea, aga protseduuride eelarved võivad olla küll täiesti lahus.
Olen ise käinud erakliinikus tasulisel eriarsti vastuvõtul, kust edasi suunatud analüüside eest tasus jälle tervisekassa.
Tasuta vastuvõtuaegu polnud lihtsalt saada, aga see ei tähendanud, et analüüsideks eraldatud raha oleks otsas olnud.