Kliima on tõepoolest Eestis kohutav, poole aasta ulatuses.
Kui lumi on unelm, siis üsna õiges kohas elad, ent pead põhja poole kolima hakkama kliima soojenedes. Võta Kasemets ka kaasa.
Artiklist:
Sisserännanutest üle 6200 inimese ehk 45 protsenti olid Ukraina kodakondsusega. 2022. aastal saabus 33 200 ja 2023. aastal 13 100 Ukraina kodanikku.
"Väljarännanutest ligikaudu 5300 ehk 40 protsenti olid Ukraina kodanikud.
Tundub, et ukrainlaste saldo oli peaaegu neutraalne.
2 Likes
Täieliku võhikuna meditsiinisüsteemis tekkis küsimus – kuidas saab nii olla, et on olemas kallite seadmetega operatsiooniruumid, mis seisavad tühjana ja on tööl väljaõpetatud kirurgid, kes ei saa piisavalt operatsioone teha kuid on 90 südameoperatsiooni vajavat patsienti järjekorras, mille pikkus praeguse tempoga on 3 kuud.
Et siis raha ruumidele/seadmetele on, arstide palkamiseks on aga operatsioone teha ei saa – väga tundub nagu oleks mingi viga tervishoiusüsteemis.
Mõju Eesti elanikele on ilmselge.
4 Likes
Nii saab olla, sest Tervisekassa tellib haiglatelt ja teistelt teenuseosutajatelt ravijuhte või protseduure.
Haiglad on tervishoiusüsteemis osalt justkui sõltumatud agendid, kes otsustavad ise, mis teenuseid nad osutavad. See on veidi lihtsustatud kirjeldus, sest Tervishoiuseadusega pannakse haiglatele (sõltuvalt sellest, mis taseme haiglatega on tegemist) kohustus mingit võimekust omada, aga raha maksab Tervisekassa ikkagi ravijuhtude (operatsioonide) põhiselt ja nii palju kui on raha ,saab teha ka operatsioone.
Haiglad on selles mõttes sõltumatud, et nemad valivad kui palju personali (kirurge) nad vajavad nende ülesannete täitmiseks ja kuidas selle personali tööaeg on täidetud. Samuti seadmete arvu ja mudeli jne.
Põhimõtteliselt on haiglal võimalus Tervisekassa tellimusest “üle” jääv ressurss pakkuda vabal turul turuhindade eest. Sellest sünnib ka inimestes arusaamatust tekitav olukord kus tasuta vastuvõtuaegu ei ole, aga sama arsti juurde samas haiglas tasulisele vastuvõtule saab peaaegu kohe, ning paradoks mille nimi on “arste on puudu” (enamasti siiski arste ei ole puudu, puudu on Tervisekassa rahastusest).
Ja ilmselt siis plaaniliste südameprotseduuride puhul nii ongi, et Tervisekassa ette nähtud rahastus saab enne aasta lõppu otsa, kirurgid on olemas, seadmed ka, aga inimesed ootavad uut kalendriaastat või mingit uut kuupäeva millal uus rahastus peaks peale tulema.
3 Likes
Haige kassa on haige.
Muide, kui keegi on nii rikas, et tal on raha see operatsioon ja ka operatsioonijärgne ravi ise kinni maksta ( või kui tal on väga hea era-tervisekindlustus, mis on üliharuldane, kuid mitte täiesti olematu nähtus Eestis ), siis saab ju opi ära teha .
Ma kunagi uurisin tuttava jaoks palju maksaks puusaliigese asendamise operatsioon kui patsient ise selle maksaks ( ja ka kõik kaasuvad ning järgevad raviprotseduurid, analüüsid jms ) ja saaks siis ilma ülipika järjekorrata, mis on vähemalt 2 aastat kui mitte rohkem nüüd
Summa tuli niisugune, et sel inimesel kadus igasugune isu oma oppi kiiremini saada.
Ratastoolis saab ju ka elada kui käia enam ei saa …
1 Like
Operatsioonid on erinevad ja hinnad on erinevad.
Südameop on tõenäoliselt selle skaala kõrgemas otsas, puusaliigese kohta ei tea.
Samas mingid teised ortopeedilised protseduurid on küll sellised, mida on küll suhteliselt kallis, aga ilmselt töötaval inimesel mõistlik ise kinni maksta.
Tuttav tervisesportlane sai põlvetrauma (menisk). Tervisekassa operatsioonile oleks saanud äkki 4-6 kuu pärast. Tasulisele põhimõtteliselt kohe. Hind jäi kuhugi sinna 1500-2000€ vahele vist. Töötaval inimesel on see raha olemas, valiku koht - kas ootad oma valutava põlvega ja trenni teha ei saa või siis maksad ja saad kohe taastuma hakata.
Ma ei tea kui kriitiline meie süsteemi suhtes olla võib, sest minu teada on ka ülejäänud universaalse tervishoiusüsteemiga riikides sama häda - kesksest rahastusest ei jätku, see tähendab, et ravijärjekorrad on pikad ja muudkui pikenevad, sest rahvastik vananeb. Ja samal ajal need, kellel raha on, tunnevad, et pole mõtet üldse sotsiaalmaksu maksta, sest kui päris abi on vaja, siis on järjekorrad nii pikad, et mõistlikum on ikka ise maksta.
Eestiski räägitakse “kahetasandilisest tervishoiusüsteemist”, mis tähendab, et vaesed ootavad järjekorras ja jõukad maksavad vajadusel erameditsiinile, et teenust saada.
Aga kõik need viimased postitused on rohkem meditsiinisüsteemi teema, mitte rahvastiku küsimus.
Puusaliigese endoproteesi hind 5-7 tuhat.Olenevalt haiglast. Mul on mitu tuttavat selle ravi ise kinni maksnud, kuna tervisekassa kaudu oleks ooteaeg olnud min. 1,5 aastat. Ise tasudes ~ 1,5 kuud.
2 Likes
Jah, kuid sinna juurde kuulub ka eelnev ja järgnev ravi, analüüsid, testid, ravimid jms
Paljud ei tea, et kui mingi haigusjuhtumiga lähed juba eraviisilise tasumise juurde, siis kõik, mis selle haigusjuhu juurde kuulub on kah täishinnaga . See pole ainult operatsioon ja protees . Tekib mingi infektsioon või muu komplikatsioon : kõik maksad ise , isegi kõige tavalisemad antibiootikumi ei saa haigekassa soodustusega enam selle ravi jaoks, rääkimata röntgenpiltidest, tomograafist, kordusvisiidid , kõik .
Tavaliselt tekib see vajadus liigest asendada niisuguses eas, kus ollakse juba pensionil, mu tuttaval tekkis ca 70-aastaselt . Loomulikult ei olnud tal ressurssi, et seda kõike ise maksta, pidi peaaegu 2 aastat kannatama enne kui sai haigekassa kindlustusega selle tehtud.Kuid pärast hakkas päris reipalt ilma kepita käima, isegi 3ndalt korruselt alla ja tagasi ja elas veel mingi 6 aastat enne kui infarkt ta võttis
Ei ole alati nii, et kui tasulise valid siis maksad kohe kõik kinni. Operatsioonide kohta ma ei tea, aga protseduuride eelarved võivad olla küll täiesti lahus.
Olen ise käinud erakliinikus tasulisel eriarsti vastuvõtul, kust edasi suunatud analüüside eest tasus jälle tervisekassa.
Tasuta vastuvõtuaegu polnud lihtsalt saada, aga see ei tähendanud, et analüüsideks eraldatud raha oleks otsas olnud.
Tänud Draax Tervisekassa tellimismehaanik selgitamise eest.
Nagu artiklis kirjutati enne tegi PERH 10 operatsiooni nädalas hinnga 10000. Nüüd teevad 7 ning hind on tõusnud 18000.
Halloo - avaliku sektori juhid kas ei tundu midagi valesti - effektiivsus, tööviljakus ja muu selline crap?
Avage mõni tootmisökomoomika õpik, kuskil üsna alguses peaks olema aktsioom “kui samade tootmisvahendite ja tööjõuga teha samas ajaühikus vähem tooteid/teenuseid tõuseb omahind ja langeb effektiivsus ja tööviljakus”.
Küsimus - mis on ettevõtte juhtkonna peamine ülesanne mille järgi nende tööd hinnatakse?
Sama trendi jätkudes teeme varsti 1 operatsiooni nädalas aga selle hind on 126000
2 Likes
Minu teada operatsioonide/protseduuride hinnakiri lepitakse Tervisekassa ja haiglate vahel kahepoolselt kokku.
Protseduuride nimekiri on pikk - tõenäoliselt see hinnastus liiga täpne ei ole. On osad mis on haiglatele (väga) kasumlikud, on osad mis on nö. normaalse marginaaliga ja osad mille hind kõigub omahinna lähedal. Ei saa välistada, et üksikute teenuste Tervisekassa rahastus ei kata ka omahinda alati ära. Aga haiglad kogumina tulevad üldiselt hästi toime.
Erasektori meditsiiniasutustel on samuti võimalik Tervisekassaga leping sõlmida, aga nemad tegelevad selgelt cherry-picking-uga ja osutavad ainult selliseid teenuseid kus marginaal on pigem kõrge, aga kapitalikulu ja riskid madalad, operatsioonide valikust kindlat tüüpi suurema nõudlusega, aga meditsiiniliselt lihtsamad protseduurid.
Näiteks silmaarstid ja nahaarstid, kelle vastuvõtuks pole saatekirja vaja, on kõige lihtsam erameditsiini teenus - anna lihtsalt kabinet, mingi registratuur jne.
Või siis silmade nägemisteravuse korrigeerimine, mida KSA ja teised teevad. Üsna ühte tüüpi protseduur piiratud arvu seadmetega ja suhteliselt suure klientuuri/nõudlusega. Kui mingitel tingimustel Tervisekassa selle protseduuri hüvitab, saab KSA raha Tervisekassalt, aga ise maksvate klientide osa on alati päris suur.
Suurel haiglal on võimalik mingit teenust päris pikalt kahjumlikult osutada. Meedias on olnud pikalt juttu sünnitusmajadest - nt. Põlva sünnitusmaja hoiti pikalt kahjumlikult lahti. Tervisekassa maksab haiglale ainult protseduuride arvu pealt, aga kui sünde on ainult ca 200 aastas, siis ei tule ots-otsaga kokku, arvestades mis personali ja võimekust on vaja sünnitusmajas hoida. Seega haigla maksis teiste valdkondade kasumist sünnitusmaja teenusele mõnda aega peale, enne kui see lõpuks kinni pandi.
Haiglad tegelikult kurdavadki, et nende keerukate protseduuride (nagu nt. südameop) hinnad kallinevad seetõttu, et kõik lihtsamad ja kasumlikumad asjad proovib erasektor üle võtta. Suurtelt haiglatelt aga nõutakse teatud võimekuste hoidmist ja sel juhul pole nende lihtsamate protseduuride kasumiga enam võimalik kallimate kahjumit kinni maksta. Ühel hetkel minnakse uuenenud kalkulatsioonidega Tervisekassa juurde ja nõutakse hindade korrigeerimist. Siin võib ka olla juurpõhjus, miks selle südameoperatsiooni hind nii palju on tõusnud.
Sinna on küll juba pea 15aastat kui ma meditsiiniga rohkem seotud olin aga tollal oli suhteliselt avalik saladus, et teatud protseduurid olid kasumlikumad kui teised. Vaatamata HK väidetele hinnakirja kulupõhisusest. Üks võrdlemisi ebameeldiv näide olid neerukivid. Nende lõikamine oli kasumlikum kui väheminvasiivsed ravimeetodid. See ei olnud teps mitte hea.
Minu point oli pigem laia pilti vaadata. Tuleb hoida teenuse osutamiseks vajalikud seadmed ja tööjõud maksimaalselt koormatud, selleläbi paraneb efektiivsus.
Antud juhtumi absurdsus on, et teenuse järgi nõudlust on, vahendid on, tööjõud on aga teenust osutatakse vähem mille läbi omahind tõuseb.
Praegust olukorda ma ka ei tea, aga vähemalt minevikus olid ka arstidel sellised lepingud, kus põhipalk + operatsioonid eraldi tasustatud. See tõi kaasa olukorra, kus mõni kirurgi juurde sattudes soovitati ka kohe opereerida (enam-vähem, et “täpselt ei oska öelda, aga lõikame ja vaatame”). Minevikus olid ka operatsioonid alati tõsisemad protseduurid - ei olnud mingit väikest sondi või artroskoopiat. Ikka skalpelliga sisse.
See mida sa siin lõigus sõnastad, on tegelikult haiglareformi ülesanne.
Meditsiinis on ressursside efektiivsus äärmiselt oluline, aga samas ka mitte ainus eesmärk. Patsiendi teekond ja võimekus teenuseni jõuda on teiselt poolt sama tähtis.
Kui vaatame numbreid, siis osad maakonnahaiglad peaks üldse kinni panema. Näiteks Paide ja Haapsalu inimesed peaksid käima PERHis tegemas mingeid protseduure, mida nad praegu saavad teha kodulinnas. Vananeva ühiskonnaga riigis on need patsiendid enamasti eakad, kellel puudub oma transport. Neil on ühistranspordiga liikuda keeruline ja kallis. Kui puuduvad lapsed või lähedased, kes viivad-toovad-pealinnas majutavad, siis üliefektiivne meditsiinisüsteem põhimõtteliselt välistab nende ravile jõudmise.
Operatsioonijärgne taastusravi on üldiselt kõige lihtsam näide protseduuridest, mis peaks olema inimese jaoks lihtsalt ligi pääsetav. Haiglas hoitakse tänapäeval väga lühikest aega - kaks päeva ja kui tundub, et operatsioonist tüsistusi ei ole, siis saadetakse koju ja öeldakse, et järgmisest nädalast palun hakake käima kusagil taastusravis, 4x nädalas. Noh, kuidas ma teen kui elan kusagil karumustikas ja maakonnakeskus on 40km?
Nõus, et teenuse kättesaadavuse aspekt mõjutab selle osutamise effektiivsust ja tervishoiu teenuse eripära tõttu tuleb sellele mõnes kaugemas kohas peale maksta.
Aga antud näide oli PERH kohta, mis asub pealinnas ja osutab teenust pea poolele Eestile aga ikka…
Siin on veel üks nüanss.
Meditsiinilises mõttes ongi Eesti väga tilluke. Teatud keerukamaid protseduure nagu siirdamised või mingid neurokirurgilised operatsioonid, on meil nii harva vajalikud, et on keeruline koolitada piisavalt kirurge ja nende kompetentsi hoida.
PERH ja TÜK on kaks suurimat ja parimat haiglat. Tervisekassa vaates oleks hinnakirja kujundamisel hea hoida neid teatud mõttes omavahel konkureerimas (kes suudab teenust efektiivsemalt osutada). Sellises konkurentsis on lihsam jõuda ka läbirääkimistes selleni, et mis see teenuse õiglane hind ikkagi on. Aga Eesti tervishoius on jõutud ka arusaamiseni, et kõiki selliseid keerukamaid operatsioone pole mõtet isegi kahes haiglas teha ja PERH/TÜK võiks omavahel mingid valdkonnad ära jaotada - kes mida teeb.
Üks osa sellest probleemist ongi väga kalliste seadmete maksumus - pole mõtet osta miljonieurost masinat nii Tartusse kui Tallinnasse, kui see mõlemas kohas 80% ajast jõude seisab.
No aga siis ju aktsionärid-omanikud hõiskavad rõõmust. Sinnapoole püüab iga “kapital” areneda. “Toota” null kuluga võimalikult vähe ja müüa välja võimalikult kõrge hinnaga – KAZUMMM!!!
Pöörastel 80ndatel lukratiivsele äriturule 25 000 tükist “tööjaamu” müütanud haapeed ja digitaalid ja co. olid tunduvalt kasumlikumad kui näiteks maailma enimmüüdud personaalarvuti Commmodore65 tootja Commodore. Volüümi pealt kõlguti ikka pideva likviidsuskriisi äärel. Sest kui tuleb “flop” ja sul on laos miljon ühikut kaupa kattega 1 EUR või sul on laos 1 ühik kaupa hinnaga milku ja kattega pool milkut.
Seal on vahe 
Mitte, et ma Haigekassa ja Haiglate sellist poliitikat õigeks peaks. Aga evolutsiooni ja füüsikaseadused (energia) ütleb, et ettevõte püüdleb “ideaalse energeetilise seisundi” poole, kus “null omahinnaga toode” millel on “null tootmis, tarne, marketingikulu” müüakse turul $$$$$$$$$$$$$$$$$$$$$$$$$ eest.
Klassikaline mikro… müüa vähe aga väga hea marginaaliga vs. müüa palju ja madala marginaaliga, aga teenida “volüümi” pealt.
Arvutit “Commmodore65” toodeti Wikipedia andmetel 50 ja 2000 eksemplari vahel.
No said tähe ära närida Muidugi oli silmas peetud Commodore64. Eks näpp libastus.
Viimast toodeti (erinevatel andmetel) 12.5 – 17 miljonit ühikut, mis teeb selle maailma kõigi aegade enimmüüdud personaalarvutimudeliks. Äriõnne see, pikas perspektiivis, Commodore õuele ei toonud (eks seal oli muid jamasid ka muidugi).
Acorn läks “veega alla” “kõigest” 100 000 suure hurraga lattu ette toodetud Elecroniga. Ja kõik need “suur volüüm, madal marginaal” ettevõtted balansseerisid 80ndatel pidevalt pankroti äärel.
Stigmast: “Ma ei hakka maksma 25 000 dollarit arvuti eest ettevõttele, kes toodab mingeid “laste mänguasju”” oli jube raske vabaneda.
Näe, Mercedeski teatas, et “ei mingeid vaesteautosid enam” – ainult Premium+ klass.
Eesti elanikkonna ja selle hääbumise või kestmisega on ülaltoodul muidugi vähe pistmist. Väidan vaid seda, et 21. sajandi tehniliste vahenditega saab genotsiidi läbi viia nii sujuvalt, märkamatult ja tasapisi, et keegi ei köhagi. “Nad ISE tahtsid” ja nad “ise” vabatahtlikult valisid…
2 Likes