Pärast okupeerimist moskva kreml enam teist korda seda viga ei tee, et see eestlased Eestisse elama jätab. Need eestlased, kes ellu jäävad, pihustatakse mööda nõukogude liitu laiali.
Kui Ukrainal õnnestub okupeeritud territooriumid tagasi saada, siis tõenäoliselt vaevalt sealt enam ukrainlasi eest leiab. Pea kõik on välja vahetatud venekeelsete nomaadide vastu. Isegi suur osa seal varem elanud etnilistest venelastest on tõenäoliselt kuhugi venemaa avarustesse vahepeal küüditatud.
Aasta kokkuvõte suht karm. Kui Ukraina põgenikke enam juurde ei voola, siis ilmneb, et muu rändesaldo on juba alates COVIDist üsna nullis ja loomulik iive negatiivne. Eelmise aastaga -5400 on suht kainestav number, eriti teades, et selle juures Tallinna/Harjumaa rahvaarv kasvab.
Iseenesest pole sisserände kokku kuivamine üllatav, teades kuidas meie idusektor juba mõnda aega kiratseb ja isegi telekomid ja pangad koondavad, siis tööjõuturg otseselt ei nõua samas mahus (IT)-tööjõu importi kui mõned aastad tagasi. Ja kahaneva majanduse keskkonnas pole siia ka erilist huvi tulla.
NLis oli 100km seadus, mis keelas kriminaalidel suurlinnadele lähemal kui 100km elada, ja kuna Narva asus leningradist just 100km, siis kogu sealne kriminaalne kõnts kogunes Narva. Narva eeliseks oli teine juristiktsioon ja hea rongiühendus suurlinnaga, mis võimaldas platnoidel lihtsalt gastrollidel käia ja siis uuesti urgu peitu pugeda. Eesti riik peaks tegema kõik, et see linn hääbuks.
See on ju normaalne, kui siia tuli korraga kümneid tuhandeid Ukraina elanikke, siis järgmistel aastatel suur osa neist lahkub.
Kasvav tööpuudus pani kindlasti ka Eesti kalevipoegade tagasi tulekule välismaalt piirangu peale.
Narvas, Sillamäel ja mujal sealsetes vene linnades elavad venelased on just sellesse vanusesse jõudnud, et nad hakkavad korraga lähiaastatel ära surema. Ja nende lapsed on kas sealt lahkunud või narkosurma surnud, seega ei tasu üldse traagiliselt vaadata rahvaarvu vähenemise peale neis linnades. Vanuritest ei ole seal niikuinii töötajaid, seega töökohtade arv on seal kandis ammu tagasi tõmbunud, sest noori või töövõimelisi inimesi on seal juba praegu veelgi vähem.
Seal kandis on suuri kaevurite linnaosi mis on täiesti tühjad ja lammutatud või lammutamisele kohe-kohe minevad.
Inimesed lahkuvad Eestist, sest siin on nii väiksed palgad, tohutult kõrged hinnad,aina tõstetakse makse , lisaks õhutatakse suurt sõjahirmu, käib meeletu ja valelik riiklik propgandamölin ja pole mingit lootust, et mingit positiivset arengut üldse hakkab toimuma. Kõik on kinni betoneeritud ja isegi riigivõimu ei saa valimiste järel muuta, sest ka see on kinni betoneeritud. Mis vahe oleks Refi + sotside + Gruz200 valitsusel ja Isamaa + Refi + sotside valitsusel? Ühe võimetu peaministri asemel oleks teine sama võimetu pläralõug, ei mingit muud vahet .
Kui ma oleks nii 30 aastat noorem, oleks oma vara maha müünud, ostnud Portugali mõne odava maja ( 100 ruutmeetrise maja saab seal odavamates piirkondades juba 30 000 euro eest, kuid muidugi mitte suurlinnades ega ookeani kaldal ), mis jätab vähemalt 100 k cashi kätte + pension , ilusti elaks ära . Ainus probleem portugali keel, kuid ehk õpiks ka seda purssima nii palju kui vaja . Kui mingi Inno Tähismaa ja Maire Aunaste saavad seal kenasti hakkama, siis saaks mina kah .
Eestist ja eriti Eesti võimudest on nii siiber nagu väga pikka aega pole enam olnud . Viimati olid taolised tunded ehk siis kui Karl Vaino oli siin suur käsutaja ja igast ristlaaned, rüütlid, lebedevid ja lentsmanid tema kannupoisid.
Siis ei saanud ära sõita, kuid nüüd pole see keelatud
Kliimal, vastupidi , pole häda midagi. 4 aastaaega on igal juhul parem kui lõputu suvi nagu Los Angeleses.
Tohutuid orkaane, üleujutusi, maavärinaid , meeletut põuda ja terveid linnaosasid hävitavaid tulekahjusid kah pole
Ilmselt veel tänagi saab Eestis suusatada ja tõenäoselt saab ka veebruaris ja märtsis veel.
Väga paljude inimeste jaoks maailmas on selline kliima lausa unelm, ehkki pimeduse ja pika sügisega tuleb harjuda.
Kliima on tõepoolest Eestis kohutav, poole aasta ulatuses.
Kui lumi on unelm, siis üsna õiges kohas elad, ent pead põhja poole kolima hakkama kliima soojenedes. Võta Kasemets ka kaasa.
Täieliku võhikuna meditsiinisüsteemis tekkis küsimus – kuidas saab nii olla, et on olemas kallite seadmetega operatsiooniruumid, mis seisavad tühjana ja on tööl väljaõpetatud kirurgid, kes ei saa piisavalt operatsioone teha kuid on 90 südameoperatsiooni vajavat patsienti järjekorras, mille pikkus praeguse tempoga on 3 kuud.
Et siis raha ruumidele/seadmetele on, arstide palkamiseks on aga operatsioone teha ei saa – väga tundub nagu oleks mingi viga tervishoiusüsteemis.
Mõju Eesti elanikele on ilmselge.
Nii saab olla, sest Tervisekassa tellib haiglatelt ja teistelt teenuseosutajatelt ravijuhte või protseduure.
Haiglad on tervishoiusüsteemis osalt justkui sõltumatud agendid, kes otsustavad ise, mis teenuseid nad osutavad. See on veidi lihtsustatud kirjeldus, sest Tervishoiuseadusega pannakse haiglatele (sõltuvalt sellest, mis taseme haiglatega on tegemist) kohustus mingit võimekust omada, aga raha maksab Tervisekassa ikkagi ravijuhtude (operatsioonide) põhiselt ja nii palju kui on raha ,saab teha ka operatsioone.
Haiglad on selles mõttes sõltumatud, et nemad valivad kui palju personali (kirurge) nad vajavad nende ülesannete täitmiseks ja kuidas selle personali tööaeg on täidetud. Samuti seadmete arvu ja mudeli jne.
Põhimõtteliselt on haiglal võimalus Tervisekassa tellimusest “üle” jääv ressurss pakkuda vabal turul turuhindade eest. Sellest sünnib ka inimestes arusaamatust tekitav olukord kus tasuta vastuvõtuaegu ei ole, aga sama arsti juurde samas haiglas tasulisele vastuvõtule saab peaaegu kohe, ning paradoks mille nimi on “arste on puudu” (enamasti siiski arste ei ole puudu, puudu on Tervisekassa rahastusest).
Ja ilmselt siis plaaniliste südameprotseduuride puhul nii ongi, et Tervisekassa ette nähtud rahastus saab enne aasta lõppu otsa, kirurgid on olemas, seadmed ka, aga inimesed ootavad uut kalendriaastat või mingit uut kuupäeva millal uus rahastus peaks peale tulema.
Muide, kui keegi on nii rikas, et tal on raha see operatsioon ja ka operatsioonijärgne ravi ise kinni maksta ( või kui tal on väga hea era-tervisekindlustus, mis on üliharuldane, kuid mitte täiesti olematu nähtus Eestis ), siis saab ju opi ära teha .
Ma kunagi uurisin tuttava jaoks palju maksaks puusaliigese asendamise operatsioon kui patsient ise selle maksaks ( ja ka kõik kaasuvad ning järgevad raviprotseduurid, analüüsid jms ) ja saaks siis ilma ülipika järjekorrata, mis on vähemalt 2 aastat kui mitte rohkem nüüd
Summa tuli niisugune, et sel inimesel kadus igasugune isu oma oppi kiiremini saada.
Ratastoolis saab ju ka elada kui käia enam ei saa …
Operatsioonid on erinevad ja hinnad on erinevad.
Südameop on tõenäoliselt selle skaala kõrgemas otsas, puusaliigese kohta ei tea.
Samas mingid teised ortopeedilised protseduurid on küll sellised, mida on küll suhteliselt kallis, aga ilmselt töötaval inimesel mõistlik ise kinni maksta.
Tuttav tervisesportlane sai põlvetrauma (menisk). Tervisekassa operatsioonile oleks saanud äkki 4-6 kuu pärast. Tasulisele põhimõtteliselt kohe. Hind jäi kuhugi sinna 1500-2000€ vahele vist. Töötaval inimesel on see raha olemas, valiku koht - kas ootad oma valutava põlvega ja trenni teha ei saa või siis maksad ja saad kohe taastuma hakata.
Ma ei tea kui kriitiline meie süsteemi suhtes olla võib, sest minu teada on ka ülejäänud universaalse tervishoiusüsteemiga riikides sama häda - kesksest rahastusest ei jätku, see tähendab, et ravijärjekorrad on pikad ja muudkui pikenevad, sest rahvastik vananeb. Ja samal ajal need, kellel raha on, tunnevad, et pole mõtet üldse sotsiaalmaksu maksta, sest kui päris abi on vaja, siis on järjekorrad nii pikad, et mõistlikum on ikka ise maksta.
Eestiski räägitakse “kahetasandilisest tervishoiusüsteemist”, mis tähendab, et vaesed ootavad järjekorras ja jõukad maksavad vajadusel erameditsiinile, et teenust saada.
Aga kõik need viimased postitused on rohkem meditsiinisüsteemi teema, mitte rahvastiku küsimus.
Puusaliigese endoproteesi hind 5-7 tuhat.Olenevalt haiglast. Mul on mitu tuttavat selle ravi ise kinni maksnud, kuna tervisekassa kaudu oleks ooteaeg olnud min. 1,5 aastat. Ise tasudes ~ 1,5 kuud.
Jah, kuid sinna juurde kuulub ka eelnev ja järgnev ravi, analüüsid, testid, ravimid jms
Paljud ei tea, et kui mingi haigusjuhtumiga lähed juba eraviisilise tasumise juurde, siis kõik, mis selle haigusjuhu juurde kuulub on kah täishinnaga . See pole ainult operatsioon ja protees . Tekib mingi infektsioon või muu komplikatsioon : kõik maksad ise , isegi kõige tavalisemad antibiootikumi ei saa haigekassa soodustusega enam selle ravi jaoks, rääkimata röntgenpiltidest, tomograafist, kordusvisiidid , kõik .
Tavaliselt tekib see vajadus liigest asendada niisuguses eas, kus ollakse juba pensionil, mu tuttaval tekkis ca 70-aastaselt . Loomulikult ei olnud tal ressurssi, et seda kõike ise maksta, pidi peaaegu 2 aastat kannatama enne kui sai haigekassa kindlustusega selle tehtud.Kuid pärast hakkas päris reipalt ilma kepita käima, isegi 3ndalt korruselt alla ja tagasi ja elas veel mingi 6 aastat enne kui infarkt ta võttis
Ei ole alati nii, et kui tasulise valid siis maksad kohe kõik kinni. Operatsioonide kohta ma ei tea, aga protseduuride eelarved võivad olla küll täiesti lahus.
Olen ise käinud erakliinikus tasulisel eriarsti vastuvõtul, kust edasi suunatud analüüside eest tasus jälle tervisekassa.
Tasuta vastuvõtuaegu polnud lihtsalt saada, aga see ei tähendanud, et analüüsideks eraldatud raha oleks otsas olnud.
Tänud Draax Tervisekassa tellimismehaanik selgitamise eest.
Nagu artiklis kirjutati enne tegi PERH 10 operatsiooni nädalas hinnga 10000. Nüüd teevad 7 ning hind on tõusnud 18000.
Halloo - avaliku sektori juhid kas ei tundu midagi valesti - effektiivsus, tööviljakus ja muu selline crap?
Avage mõni tootmisökomoomika õpik, kuskil üsna alguses peaks olema aktsioom “kui samade tootmisvahendite ja tööjõuga teha samas ajaühikus vähem tooteid/teenuseid tõuseb omahind ja langeb effektiivsus ja tööviljakus”.
Küsimus - mis on ettevõtte juhtkonna peamine ülesanne mille järgi nende tööd hinnatakse?
Sama trendi jätkudes teeme varsti 1 operatsiooni nädalas aga selle hind on 126000
Minu teada operatsioonide/protseduuride hinnakiri lepitakse Tervisekassa ja haiglate vahel kahepoolselt kokku.
Protseduuride nimekiri on pikk - tõenäoliselt see hinnastus liiga täpne ei ole. On osad mis on haiglatele (väga) kasumlikud, on osad mis on nö. normaalse marginaaliga ja osad mille hind kõigub omahinna lähedal. Ei saa välistada, et üksikute teenuste Tervisekassa rahastus ei kata ka omahinda alati ära. Aga haiglad kogumina tulevad üldiselt hästi toime.
Erasektori meditsiiniasutustel on samuti võimalik Tervisekassaga leping sõlmida, aga nemad tegelevad selgelt cherry-picking-uga ja osutavad ainult selliseid teenuseid kus marginaal on pigem kõrge, aga kapitalikulu ja riskid madalad, operatsioonide valikust kindlat tüüpi suurema nõudlusega, aga meditsiiniliselt lihtsamad protseduurid.
Näiteks silmaarstid ja nahaarstid, kelle vastuvõtuks pole saatekirja vaja, on kõige lihtsam erameditsiini teenus - anna lihtsalt kabinet, mingi registratuur jne.
Või siis silmade nägemisteravuse korrigeerimine, mida KSA ja teised teevad. Üsna ühte tüüpi protseduur piiratud arvu seadmetega ja suhteliselt suure klientuuri/nõudlusega. Kui mingitel tingimustel Tervisekassa selle protseduuri hüvitab, saab KSA raha Tervisekassalt, aga ise maksvate klientide osa on alati päris suur.
Suurel haiglal on võimalik mingit teenust päris pikalt kahjumlikult osutada. Meedias on olnud pikalt juttu sünnitusmajadest - nt. Põlva sünnitusmaja hoiti pikalt kahjumlikult lahti. Tervisekassa maksab haiglale ainult protseduuride arvu pealt, aga kui sünde on ainult ca 200 aastas, siis ei tule ots-otsaga kokku, arvestades mis personali ja võimekust on vaja sünnitusmajas hoida. Seega haigla maksis teiste valdkondade kasumist sünnitusmaja teenusele mõnda aega peale, enne kui see lõpuks kinni pandi.
Haiglad tegelikult kurdavadki, et nende keerukate protseduuride (nagu nt. südameop) hinnad kallinevad seetõttu, et kõik lihtsamad ja kasumlikumad asjad proovib erasektor üle võtta. Suurtelt haiglatelt aga nõutakse teatud võimekuste hoidmist ja sel juhul pole nende lihtsamate protseduuride kasumiga enam võimalik kallimate kahjumit kinni maksta. Ühel hetkel minnakse uuenenud kalkulatsioonidega Tervisekassa juurde ja nõutakse hindade korrigeerimist. Siin võib ka olla juurpõhjus, miks selle südameoperatsiooni hind nii palju on tõusnud.