"bulvar"
Jättes kõrvale muud tegurid, siis eesti riiklik iibepoliitika mõjutab, või vähemalt võiks, noorte soovi lapsi saada. Ja siin on siiski kaheastmeline ülesanne:
1. tagada, et ükski soovitud laps ei jääks sündimata
2. tõsta noorte soovi lapsi saada, näiteks 1,9 pealt 3ni
Ambitsioon võiks olla ikkagi mõlemat suurendada.
Teoreetiliselt võiks ju nii juhtuda, et riigil oma poliitikatega on võimalik ühiskonna hoiakuid kuigivõrd mõjutada ja õnnestub tõsta noorte soovi lapsi saada, et see 1,9 jälle üle 2,1 upitada, aga ma hindan seda väga, VÄGA keeruliseks ülesandeks.
Esimene probleem on see, et hoiakute muutmine võtab kuigivõrd aega ja erinevate meetmete katsetamine annab seetõttu tagasisidet aeglaselt. Mõtlen siin seda, et riik võib küll luua soodustusi ja anda lasteaiakohti vms. teenuseid, aga see tunne, et ülejäänud ühiskonna (nt. tööandjad, naabrid) poolt on lapsevanemlus igati soodustatud ja toetatud
ja positiivselt tagasisidestatud, ei ole lõpuni õigusaktidega jõustatav. Hoiakuid on võimalik tasapisi muuta (nt. liikluskäitumist on ka võimalik sotsiaalkampaaniatega mõjutada), aga see muutub väga tasapisi.
Teine probleem ilmneb siis kui minna uuringutesse sisse ja vaadata, MIKS noored ei soovi enam nii palju lapsi saada.
Üks osa põhjuseid (eelkõige majanduslikud, lasteaiakohta puudutavad vms.) on nö. materiaalsed, kus riigil on võimalik toetada ja pakkuda lahendusi.
Teine osa põhjuseid on sotsiaalset või elulist laadi, nt. kui naine ei leia sobivat partnerit, siis kuidas me aitame, sotsiaalministeerium loob mingi riikliku tinderi, kus proovitakse üksikuid naisi sobivate meestega kokku viia?
Päris paras pähkel kipub olema see, et nagu see soovitud laste uuring välja tõi, siis kaasaja täiskasvanu on saanud aru, et laste kasvatamine nõuab peamiselt kahte asja: raha ja aega. Kui ka rahaga on ka suhteliselt hästi, siis oma ajakasutuse juures ollakse juba kriitilised. Noored näevad laste kasvatamist kui ohverdust oma elu arvelt ja siin tuleb mängu majandusest tuttav piirkasulikkuse mõõde - ühe-kahe lapse ulatuses ollakse valmis seda ohverdust tegema, aga suurema pere (3-5 last) loomine tähendaks juba liiga suurt ohverdust.
Siin on ka üks osa põhjustest, miks on palju ühe lapsega peresid - noored endaga majanduslikult hästi toime tulevad lapsevanemad on ka hingelt sellised perfektsionistid, et panevadki kogu tähelepanu ja energia selle ühe lapse kasvatamisse - eliitkoolid, parimad huviringid jne. Mitmele korraga sellist tähelepanu ei jagu. Helikoptervanem on võimalik olla ühele lapsele, eriti kui seda koormust kahe lapsevanema vahel jagada. Kolmele lapsele on helikoptervanem palju raskem olla :)
See vastab ka küsimusele, miks need lapsevanemad, kelle jaoks raha ei ole probleem - sissetulek on hea, elukoht on eramaja või ridakas, kuhu mahuks rahulikult 2-3 last, piirduvad ainult ühega.
Ma ei kujuta ette, kuidas selliseid hoiakuid ja ambitsioone kuidagi annaks soovitud suunas nihutada. Võib-olla kusagil sotsiaalministeeriumis on minust nutikamaid inimesi, ei tea.
