ennustus: kui palju on eestis elanikke?

Vaba teema
182
"Zoom"
Eks olukord muutuma, kui ka arengumaades on need arenguetapid läbitud ning iive kadunud, kui kogu planeedi elanikkond jõuliselt vähenema hakkab. Kahjuks eestlased rahvusena on selleks ajaks ammu välja surnud.

Eestlased rahvusena on päris huvitav moodustis, aegade jooksul on see pisike rahvakild suures koguses naaberrahvaste esindajad endasse neelanud ja ikkagi oma keele säilitanud. Ja neid on praegugi päris palju - nt Sissi või Eesti Energiast Armen Kasparov või Stefan või Alika. Räägivad kenasti eesti keelt ja on rahva poolt omaks võetud.

183
"Draax"
See lükkab nüüd natuke ümber Ekspressi artiklis toodud ettekujutust, et meil on noorem põlvkond kes üldse lapsi ei taha. Jah, mingi häälekas vähemus neist võib-olla otsustab põhimõtteliselt lapsi mitte saada, aga uuringud siiski näitavad, et enamik noori soovib lapsi ja seda numbrit (2,5) võiks isegi tõlgendada selliselt, et soovitakse tavaliselt kahte last ja paljud ka rohkem.

Ekspressis on selleteemalisi artikleid olnud viimasel ajal ridamisi. Sõnades võibolla tahetakse, ent sündimata jäävad ka esimesed lapsed https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120188330/anna-teele-orav-kuhu-meie-esimesed-lapsed-jaavad

Põhjuseks sobib absoluutselt kõik. Alates koroonast, Ukraina sõjast, kehvadest meestest, rahapuudusest ja kliimast ning lõpetades kõige muuga, mis segab "tegelemast sellega, mis sütitab".

Parimas järglaste saamise eas põlvkond ise on seejuures sündinud ajal, mil olime veel märgatavalt vaesemad, keskkond meie ümber oli saastatum ning ebakindlust polnud kindlasti vähem. Enamik maailma lapsi sünnib piirkondades, kus rahaga pole priisata ning millega võrreldes meil on ka kliimakriisi perspektiivis ideaalilähedased elutingimused.

Mina ei mäleta, et oleksin laste saamist omal ajal kuidagi spetsiifiliselt kaalunud. Kui on mees, naine, armastus ja soov jagada ühist tulevikku, kaasnesid lapsed lihtsalt loomulikult ja enesestmõistetavalt. Elus on olnud palju mida meenutada, ent pisike tingimusteta usaldav inimesehakatis, tema väikeste käte kõva kalli su kaela ümber, on parim vaimne teraapia, kangeim energiajook ja tõhusaim võimalik motivaator. Seda ei saa millegagi võrrelda.

Kuidagi on vahepeal juhtunud, et lapsi võetakse kui ratsionaalset otsust. Plusside ja miinuste nimekiri, mille tulemuseks kipub paratamatult olema miinuste ülekaal. Ei saa üle ega ümber, lapse saamine on alati keeruline ja tülikas, vabatahtlik lastetus aga aina lihtsam ja ühiskondlikult aina jõulisemalt normaliseeritud otsus. Tegu on väärtushinnangute ja motivatsiooni kriisiga. Kuidas me selleni jõudnud oleme?

Kuidas olukorda parandada? Mina küll ei tea. Ja keegi ei tea, pole mingit vahet, kes parajasti koalitsioonis ja kes opositsioonis. Rahalised meetmed pole lahendus, need on meil niigi maailma parimad.

Lingitud Ekspressi arikli juures jahmatas aga liid, milles sedastatakse "Perepoliitikat kujundab põlvkond, kes ei näi mõistvat, miks noored ei taha saada esimest last või lükkavad seda aina edasi." Kuidas on võimalik perepoliitikat näha kui mingit põlvkondadevahelist konflikti? Millised kirjeldatud põhjused üldse on kuidagi perepoliitiliselt lahendatavad? Kuidas oleks perepoliitikat võimalik kujundada põlvkonnal, kel omal pole veel laste saamise ja kasvatamega mingeid kogemusi?

Mõistagi ei avalda keegi neid saladusi, milline oleks noortepärane poliitika, mis sündivuse motivatsioonikriisi lahendaks. Mina annaksin sellesuunalise poliitika kujundamise kõhklemata 20-30aastaste juhtida, kui nad oleksid nõus "salasõna jagama".

184
Selles see asi ongi, et noortel pole enam seda nähtust, milles Zoom kirjutab: "Kui on mees, naine, armastus ja soov jagada ühist tulevikku". Suhted on ebakindlad, vahetatakse partnereid jne.

Lihtsalt varem, 1980-datel, 1990-datel ei olnud selliseid võimalusi, nagu tänapäeval. Tol ajal lõpetati keskkool, kui saadi läbi konkursi ülikooli sisse, mindi kõrgemasse kooli, kus õpiti reeglina 3 või 5 aastat ja siis mindi tööle. Rohkem ei õpitud. Või mindi kutsekasse. Oldi vaesed ja riputi elukaaslase küljes, et hakkama saada. 1980-datel veel kompartei vaatas kiivalt et kõik töötaksid. Tol ajal polnud ka internetti, mis on tänapäeval võimalike "elukaaslaste" valikut tohutult palju avardanud, ülemaailmseks selle teinud. Ja see mentaliteet söödetakse sisse juba enne puberteediea saabumist.

Nüüd on võimalused palju laiemad, juba ainuüksi üliõpilasi on tohutult palju rohkem ja õpinguid jätkatakse palju pikemalt, kui 5 aastat. Lisaks välismaale õppima ja tööle minekud jne. Mis pikaaegseid suhteid noor selles seisundis rajab?
185
Eks üks suur probleem ongi see, et esimese lapse sünd lükatakse niivõrd hiliseks. Lapsepõlve pikendamine, eneseleidmine, mingi vähegi stabiilse elukorralduse sisseseadmine. haridus jm võtavad need parimad aastad ära. Järgmised lapsed peaks siis sündima juba ajaliselt üsna lähestikku, mis on korraga elus suurem ja keerulisem muutus.
186
"Zoom"

Kuidagi on vahepeal juhtunud, et lapsi võetakse kui ratsionaalset otsust. Plusside ja miinuste nimekiri, mille tulemuseks kipub paratamatult olema miinuste ülekaal. Ei saa üle ega ümber, lapse saamine on alati keeruline ja tülikas, vabatahtlik lastetus aga aina lihtsam ja ühiskondlikult aina jõulisemalt normaliseeritud otsus. Tegu on väärtushinnangute ja motivatsiooni kriisiga. Kuidas me selleni jõudnud oleme?


Mulle tundub, et laste saamise ja lapsevanemaks olemise väärtust on lastetutele noortele väga keeruline edasi anda ja eks sellest saabki aru alles siis kui sünnitusmajas seda imet esimest korda näed või seda pisikeste käte kallit tunned.
Kuni seda isiklikku kogemust ja arusaamist ei ole, siis ongi laste planeerimine pigem ratsionaalne otsus ja alati leiab põhjuse, miks ühe aasta veel oodata. Kui piisavalt kaua edasi lükata, siis üle kahe lapse enam plaani ei mahugi (kui sedagi).
Ilma teadmiseta, mida laste saamine emotsionaalselt tähendab, ongi väga lihtne raiuda, et mina ei taha lapsi.

187
Draax, jah, kõik õige ja hästi sõnastatud. Kas selle väärtuse edasiandmise eest enam ei hoolitse emake loodus seljaaju kaudu? Mina mäletan ühte hetke, seda kristalliseerunud mõtet, siiani selgelt, mil äkitselt jõudis kohale, et ma olen selle inimese nimel kõigeks valmis, olen nõus tema nimel surema, ja ma väga tahaksin temaga lapsi saada. Oleks ratsionaliseerimine mängu tulnud, leidunuks põhjuseid laste mittesaamiseks või viimase võimaluseni edasilükkamiseks lehekülgede kaupa.
188
"Zoom"
Eks üks suur probleem ongi see, et esimese lapse sünd lükatakse niivõrd hiliseks. Lapsepõlve pikendamine, eneseleidmine, mingi vähegi stabiilse elukorralduse sisseseadmine. haridus jm võtavad need parimad aastad ära. Järgmised lapsed peaks siis sündima juba ajaliselt üsna lähestikku, mis on korraga elus suurem ja keerulisem muutus.

Noor inimene ei ela sellise mõttega: "Ma lükkan lapse edasi!!". Nagu ta ei ela mõttega, et ta elu tipphetk saabub siis kui talle pensionikraanid avanevad. Selle pensioni, mida ta on Oma-Terve-Elu-Jooksul-Korjanud.

Üks noor inimene kas katsetab ühe inimesega "pikka" paarisuhet, siis katsetab teisega ... Mõni teine noor inimene ei katsetagi vaid teadlikult läheb lühiajalistesse paarisuhetesse, kuna tal on siin-seal õpingud, siin-seal karjäär, see kõik kestab mingi järgmised 15 aastat... Miks peaks noor inimene lapse peale mõtlema? Laps tuleb alles siis kui elatakse kellegiga koos nii, et endale on teadvustatudki, et selle inimesega tahetakse kogu elu koos elada.

Inimesed ju loevad netist, kuidas teistel oma elukorraldusega läheb, kui palju puruneb suhteid jne. Ta teadlikult ei loo endale illusioone mingist õndsast kooselust mingi potentsiaalse elukaaslasega. Seda enam, et tänu internetile on tal kaaslasi "jalaga segada", selline mulje talle internetist jääb, mis sest, et tegelikult see ei pruugi tõsi olla ja neid kaaslasi, kes tegelikult talle kõlbavad, ei olegi eriti saadaval.
189
"ttrust"

Noor inimene ei ela sellise mõttega: "Ma lükkan lapse edasi!!". Nagu ta ei ela mõttega, et ta elu tipphetk saabub siis kui talle pensionikraanid avanevad. Selle pensioni, mida ta on Oma-Terve-Elu-Jooksul-Korjanud.

Kusjuures elavad küll selliste mõtetega. Selles on süüdi meie "emapalga" arvestamise süsteem, mis sõltub palga suurusest enne lapse sündi. Kalkuleeritase ikka korralikult, et enne peab saama korraliku palga peale. Vaja on ronida ametiredelil ja oodata üha järgmist palgatõusu.
Tegelikult oleks parem, kui emapalk oleks kõigile võrdselt näiteks keskmine palk, mida ka indekseeritakse kui see juba jookseb.
Pension elu tipphetkena. Vaata või meie oma karlssonit. Kogu elu keerleb erinevate sammaste täitmise ümber. Ees terendamas helge pensionipõlv.
190
ma ei ole kindel, et näiteks 100€ suurem vanemahüvitis nii suur mõjutaja on, aga oma eluaset soovitakse küll soetada enne lapse saamist ja ma seoksin seetõttu kinnisvaraturul toimuvat küll iibega. Seda uuringutest tehtavat järeldust, et "soovitakse ennast enne pere loomist majanduslikult kindlustada" ei tähenda seda, et oodatakse kuni LHV kasvukonto on kuuekohaliseks kasvanud, vaid lihtsalt oma kodu võiks olla, mitte lapsega üürikorteris elada.

Noored peavad ikkagi sissemaksu jaoks raha koguma ja kõigepealt lõi covid sissetulekuid valusalt, samal ajal toimus hoogne kinnisvara hinnaralli, mis nihutas hindu eest ära ja siis tuli euribori tõus, mis sunnib laenumakseid uuesti üle kaaluma.
See keskmine esimese lapse sünnitamise vanus (~29 aastat) indikeerib päris hästi mis vanuses on püsiv partner leitud ja esimene oma kinnisvara soetatud. Neid, kes kahekümnendate esimeses pooles kinnisvara ostavad, on ikka väga vähe (või on seal taga vanemate kapital).

Teine probleem mis sunnib küll rohkem mõtlema ja planeerima võrreldes meie emade-isade aegadega, on see, et paljudel inimestel väga kindlat palgatööd ei ole. Nad on kas iseenda tööandjad või rööprähklevad mitmel rindel käsunduslepingute vms. alusel. Sellisel juhul on päris keeruline asju sättida nii, et oleks võimalik aasta-paar eemal olla. Näiteks väikeettevõtjana pead mõnel juhul arvestama, et sa kaotad kõik oma kliendid kui sa neile terve aasta teenust osutada ei suuda või asenduslahendust ei leia.
Seadusandlus toetab ilusti klassikalist töösuhet - vanemahüvitis arvestatakse palgalt ja tööandja peab su töökoha kuni 3a säilitama - aga kui su tööasjad jooksevad kuidagi teise mudeli järgi, on lihtne lapse saamist edasi lükata, sest nende kahe ülesande ühildamine tundub lihtsalt liiga keeruline.
191
Vahele huvitavat teadustööd vanemahüvitise mõjust sündimusele.
https://novaator.err.ee/1609036220/eesti-vanemahuvitiste-susteem-soodustas-teiste-ja-kolmandate-laste-sundi
192
Siia teemasse üks pilt ka naaberriikidest.



Allikas: Sotsiaalministeeriumi FB
193
https://www.err.ee/1609163830/sundide-arv-latis-langes-100-aasta-madalaimale-tasemele

Tänasest uudisvoost veel kõrvalpilk lõunanaabritele. Täpselt samad mustrid numbrites mis Eestiski, täpselt samad väljakutsed.
194
Kuigi kliimateemas läks korra jälle pereloomise aruteluks, proovin õiges teemas jätkata:

https://www.err.ee/1609184452/professor-vanemahuvitise-reform-peaks-rajanema-uuringutel-mitte-poliitikal

See saab olema küll põnev debatt. Ühelt poolt riigi rahanduse realiteet (raha ei ole, vaja on kokku hoida), teiselt poolt poliitikute maailmavaateline konflikt (vanemahüvitis kui palga kompenseerimine vs. vanemahüvitis kui mingi sotsaalse õigluse ja raha ümber jagamise instrument) ja kolmandaks vanemahüvitise otsene mõju sündivusele.

Siiani on uuringud näidanud, et vanemahüvitisel on positiivne mõju iibele ja laste saamisele, aga sündivuskordajat see meede üksinda üle 2,0 muidugi ei aita. Loomulikult on vanemahüvitis lühiajaline. Last pead kasvatama 18+ aastat (ja tegelikkuses lapsega seotud kulud on titena pigem väikesed, lasteaias-koolis palju suuremad), nii et lapse saamise otsust ja sellega seotud majanduslikke argumente võiks vaadata nagunii veidi pikemas perspektiivis kui see 1,5 aastat kui riik palka edasi maksab.
Samal ajal on lapse tõttu tööturult eemal olnud lapsevanemal nagunii keeruline tööle tagasi naasta ja pärast seda 1,5 aastat sissetulekutes kaotada on üsna tõenäoline. Põhjuseid mitmeid, alates sellest, et 1,5-aastasele sõimekohta sageli ei leia ja tegelikult oodatakse tööle naasmisega kuni laps on 2-2,5 aastat vana. Pärast lasteaias alustamist peab üks vanem sageli haige lapsega hoolduslehel olema jne. Kokkuvõttes peavad lapsevanemad ka hoolimata vanemahüvitisest nagunii ca 6-12 kuu jagu "reservi" varuma, et keerulisem aeg üle elada.

Riigieelarve poolt vaadates peaks tegelikud kulud ju riigile kahanema koos sündide arvu vähenemisega. Jah, palgad kasvavad ja kulud hüvitisele koos sellega, kuid suhtena SKP-sse ja maksutuludesse peaks koormus riigieelarvele vähenema, kuna lapsi lihtsalt sünnib vähem. Seetõttu ei peaks see vanemahüvitise küsimus üldse rahaliselt nii oluline olema (kui seda just ei taheta mingi poliitilise agenda vankri ette rakendada).

Palju suurema huviga kuulaks, mis need poliitikute nägemused siis sündide arvu tõstmiseks on. Vanemahüvitise ülempiiri vähendamine on üks meede, mille puhul võib argumenteerida, et jah, hoiame raha kokku ja jõukamad pered seda tuge võib-olla nii palju ei vaja, aga mida selle kokkuhoitud rahaga siis päriselt teha selleks, et eestlasi rohkem sünniks, võiks ka mõni enda meelest nutikam broiler välja pakkuda. Nagu ülalpool viidatud artiklis ka Allan Puur välja toob, siis uuringuid on tegelikult tehtud piisavalt ja meetmete mõju kohta samuti ülevaade olemas.
195
Mirko Ojakivi küsis Reformierakonna peaministrilt, kas madal sündimus on probleem, millega peaks Euroopa Liit tegelema. Peaminister hakkas selle peale rääkima, et kliimakriis põhjustab rahvas ärevust ja see on üks põhjus, miks sündimus on madal. Kui kliimakriis lahendada, hakkab sündimus kindlasti tõusma.
Artikkel ise paywall`i taga
https://arvamus.postimees.ee/7911950/kristjan-jarvan-kuigi-valjas-on-kulmakraadid-siis-uks-poliitiline-jaa-hakkab-sulama
196
Huvitav arvamus sellest miks arenenud riikides lapsi vähe sünnib, eriti olukorras kus superrikaste ja supervaeste hulgas sellist probleemi ei ole. Et graafik kus x=perekonna sissetulek, y=laste arv on U-kujuline.



Asi võib olla selles, et tänapäeva vanemad pühendavad oma lastele liiga palju aega ja ressurssi.

Lapsevanemad elavad uut elu läbi oma laste, neist üritatakse luua parimad võimalused, saada nad parimatesse koolidesse, maksta parimate huviringide eest, teha igast lapsest kullatükk. Oma jagu ka naabritest-parem võistlusmomendil keskklassi kuuluvate seas. Rääkimata sellest millise konkurentsi ülikoolikohtadele jm peavad lapsed läbima Ida-Aasia riikides nagu Lõuna-Korea või Jaapan, mis kokkusattumuse tõttu on just väikseima sündivusega riigid. Näib et sedavõrd palju aega ja ressurssi kui seisus nõuab, üks töötav abielupaar lihtsalt ei jaksa mitme lapse peale kulutada, isegi jõukas kõrgemas keskklassis. Miljardäridel on raha laste koolitamise, emapuhkuse ja kõige jaoks rohkem kui vaja, kõige vaesematel on pohlad sest lastele niikuinii midagi pakkuda pole, nii et kujunebki välja et nood klassid ongi sellised kus kõige rohkem lapsi sünnib.

Lahendus võibki olla selles et lasta lastel elada rohkem omapäi ja väiksema tähelepanuga, samuti muuta kultuuri selliselt, et oleks lubatud ja tunnustatud tõsta kvantiteeti nii-öelda kvaliteedi arvelt. Paljulasteliste perede lastele eelised koolidesse sisseastumisel, jne jne.
197
Väga võimalik jah, et laste arv kasvab ka siis kui ongi rahaliselt võimalik, et üks lapsevanem ei käi palgatööl + samuti läheb ajakulu mõttes palju lihtsmaks kui on võimalik kõiksugu teenused "sisse osta" - koristaja, lapsehoidja, sohver jne.

Eluliselt on päris palju näiteid kus jõukatel peredel on 3-4 last samal ajal kui keskklassi pere, kus mõlemad kõrgharitud lapsevanemad proovivad palgatööl karjääri teha ja/või oma ettevõttega rabeleda, ei mahuta üle ühe lapse sinna rabelemise vahele kuidagi ära.
198
Lapsed ongi jõukus, see tähendab rahval on tulevik.
199
sigakoer,
ole palun nii kena ja lisa alati ka viide oma väidete/graafikute allikale.
200
https://www.err.ee/1609220274/sundimuse-langus-eestis-mullu-jatkus

Aasta numbrites kokku võetud.
Ikkagi üle 10 000 sünni tuli kokku. Aasta alguses tundus, et võib jääda ka alla 10 000. Nii süngeks lõpuks pilt ei kujunenud, aga loomulik iive ikkagi rohkem kui 5 000 miinuses.
201
"Draax"
https://www.err.ee/1609220274/sundimuse-langus-eestis-mullu-jatkus

Aasta numbrites kokku võetud.
Ikkagi üle 10 000 sünni tuli kokku. Aasta alguses tundus, et võib jääda ka alla 10 000. Nii süngeks lõpuks pilt ei kujunenud, aga loomulik iive ikkagi rohkem kui 5 000 miinuses.


Arvestades rahvastiku struktuuri, siis sündis ca 6500 eestlast ja ülejäänud olid immigrantide järeltulijad...