Miks need representatiivsed näited ei ole, kui uuringud näitavad, et rohkem kui pooled nende valdkondade töötajatest töötavad lisatöökohal?
Küsimus pole selles, kas 24h vahetus on kurnav või kas magada saab, vaid et kas võimalusel tehtaks vaba päeva asemel lisatööd.
Nendel elualadel on hästi näha, et kui saab teha, siis tehakse. Ka juhul kui palgatase on ära elamiseks piisav.
Senised tööaja optimumi leidmise pilootprojektid ja uuringud pole probleemkohana välja toonud, et inimesed vabanenud aega hakkaks mitmel kohal rügamiseks rakendama, aga ega eestlaste kohta ei pruugi see tõesti midagi öelda. See on meil juba vist DNA-sse kodeeritud, et "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb [võib-olla kunagi kõrges vanaduses] ka armastus,”…
Juba eestlaste eluolust pajatav dokumentaalfilm “Malev” näitas, kuidas vangi võetud ristisõdijatele määrati kõige hirmsam võimalik karistus - julmad eestlased otsustasid, et teevad kõik nende töö nende eest ära, määrates nad jõudeelu elama. Vaadates mitmete eesti oluliste majandussektorite omandistruktuuri, kus väliskapitalile kuulub 70-75%, on seda traditsiooni tänaseni kenasti elus hoitud.
Jäägu siis nii, et arenenud maailmas on optimaalse töönädala pikkus 32-35h; aga Eestis võiks analoogselt Indiaga pigem 50-60h kanti sihtida, et kõigi tööhimu piisavalt täidetud saaks.
Keegi ei taha ju tööd teha.
Kes see nii juhm on ?
Maailm on nagu suurem mudel Orwelli Loomade Farmist
Seal sigadel oli võim käes ja ainult juhm hobune Boxer tegi farmis tööd, kuna oli sigade propaganda ohvriks langenud. Iga kord kui mingi probleem oli, ütles, et tema teeb veel rohkem tööd ja siis on farmis kõigil hea elu. Kuni sai suurest töörabamisest vigastada ja kõnges.
Lihunik nülgis kõval töörügajal naha maha ja sigade pealik sai selle eest pudeli viskit, et end täis juua
Teine klassikaline tekst töörügamisest on Põrgupõhja Uus Vanapagan
Vanapagan oli väga tugev ja kõva töömees, kes asus Põrgupõhjale elama. Rabas tööd nagu hull, tegi uut põldu juurde, soetas lapsedki, sest talle oli Peetrus propagandat teinud, et kes teeb tööd, saab õndsaks. Kõrvaltalus aga jõukas Kaval Ants kasutas Vanapagana tööjõudu armutult ära, ise ei teinud midagi.
Kui Vanapaganale lõpuks selgeks sai kuidas asjad tegelikult on pistis ta Antsu maja põlema, viskas Antsu nagu takutuusti kivihunnikule, kuhu see lõhkise peaga lamama jäi ja põles ka ise sinna majja sisse.
Nii et ärge uskuge propagandat. Ärge tehke tööd. Laske keegi teine, kes poolearuline, las see teeb tööd. Ise vaadake pealt ja õpetage ning käsutage : nüüd tee seda ja nüüd tee teist.
See on hoopis meeldivam tegevus ja pakub suurt rahuldust, sest tunnete, et olete ühiskonnale vajalik ja olete oma panuse andnud meie planeedi ja inimkonna helgesse tulevikku
Keskmine eestlane teebki kordades vähem tööd, kui ise tarbib. Kogu see meie praegune jõukus tuleb valitsuse arutust laenamisest ja hiinlaste odavast tööjõust.
Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi kes keeg teeb mingit lisatööd peale 24h vahetuse lõppemist?
Ma tunnen päris mitut “vahetustega” tööl olevat inimest, mitte ükski ei neist ei lähe peale vahetust “bolti” sõitma või kusagile mujale edasi järgmist “vahetust” tiksuma…
Peale vahetust ei lähe, aga kahe vahetuse vahele jääb kolm ööpäeva.
Cmoon, mis jama see stagna ajab. Iroonia?
OK, ma teen raha eest IT asju. Kui mu tööaega lühendada siis ma teen lihtsalt rohkem neid IT ja elektroonikaprojekte mis mind isiklikult rohkem huvitavad või motiveerivad.
Näiteks mõne tüütu pipline asemel nikerdan mõne päneva ASICu kallal.
Lehmatamine on ju nagu mõrvarlikult igav.
Ei pea ju itti tegema… võib hobiautot või mootorratast ehitada. Või roboteid. Või kasvõi koduautomaatikat ja “targa kodu” lahendusi enda tarbeks. Või veel umbes miljooni asja.
Ma teen näiteks hoopis puutööd kui elektroonikast või digitaalloogikast või koodist kopp täitsa ette tuleb.
Maailm on täis “ärategemata asju, mis tuleks ära teha”… jah, töö ajal tööandja nõutud asjade tegemine on “necessary evil”… mis võimaldab ära teha neid asju, mida sa tahad teha.
Paljud IT mehed ehitavad oma raha eest ja oma vabast ajast droone ukraina rinde jaoks.
Kelle on vaja töölist, kes saab tulla kohale 1x töö nädala sees?
see, mida ise vabal ajal tahad teha on hobi. See on hoopis midagi muud kui töö. Kas vajalik või mittevajalik ja kui vajalik, siis kellele, pole oluline.
Naabrinaine kaevab aprillist hilissügiseni mingeid lillepeenraid, soputab umbrohtu ja rohib ja hooldab neid, korjab jäledaid tigusid ja sajatab neid elukaid nii et terve õu kajab
Lasku käia, ehkki eluks see vajalik küll ei ole, piisaks kui kord-kaks nädalas muru maha niita ja OK. Mida enamus teisi naabreid teebki, ei mingeid lillekasvandusi
Mõne hobi on jälle viina ja õlut juua.
Mõne hobi on õhtul linnas hulkuda ja otsida, kellele saaks pasunasse anda.
Mõne hobi on igal päeval 50 km jalgrattaga maha sõita ehkki Tour de France`ile ei pääse ta iialgi.
Mõne hobi on garaazis ehitada mänguraudtee koos vedurite, rongide , pöörmete ja tõkkepuude jms. Seejuures suur mees, mitte mingi laps ja väga kallid mudelrongid, tuhandeid dollareid maksab kokku
Mõni harrastab rahvatantsu või koorilaulu, ei saa selle eest sentigi ja on väga pattunud kui tema koor laulupeole ei saa.
Ma ei halvusta kedagi tema hobi eest, kuid hobi ja tööd ei maksa segi ajada ning ainult väga harva langevad need kokku.
Kas “töö” on see, mille eest keegi maksab? Kas exceli tabelisse bullshit andmete ladumine või PP-s bullshit pointide presenteerimine on töö, sest keegi maksab selle eest?
Samas näiteks kodutute kiisude eest vabatahtlikuna hoolitsemine või opensource tarkvara kirjutamine ei ole töö, sest keegi ei maksa selle eest… ainult ühiskonnale tuleb väärtust juurde, aga kes sellest hoolib, eks?
See on veidi konksuga teema. Kui ma kodute konnade eest vabatahtlikult hoolitsen, kas ühiskonnale tuleb ka väärtust juurde? Iga pingutus ei tähenda automaatselt, et ühiskond sellest võidab. Isegi palga saamine pingutuse eest ei tähenda alati, et ühiskonnal sellest midagi kasu on.
No nii mõnelgi on see kodutute kiisude eest vabatahtlik hoolitsemine tegelikult korralik (elukunsti)biznjakk … umbes nii nagu enamus need kaastundele rajatud annetustekorjamisvabrikud tegelikult on.
Ford’i analoogia on ahvatlev, kuid tasub meeles pidada, et ta liikus selgelt ebaoptimaalsest punktist (60-70h konveierliinil, 370% aastane kaadrivoolavus) optimaalsemasse. Mehaaniline kurnatus 12-tunnise tööpäeva juures on reaalne ja mõõdetav. Tänapäeval on enamiku ametite voolavus 10-20% ja töötunnid 8 – marginaal, kust kärpida, on palju väiksem. Kas 40→32 on sama loogiline samm? See pole tõestatud.
UK katse osas tasub vaadata numbrite taha. 61 ettevõtet 2900 töötajaga – Suurbritannias on üle 5 miljoni ettevõtte. Need, kes vabatahtlikult kandideerisid, olid valdavalt väikesed teadmustöö-, turundus- ja IT-firmad, kus juhtkond uskus juba enne, et see töötab. See on klassikaline selection bias.
Lisaks – kasum kasvas 1,4% on tegelikult üsna nõrk tulemus. Kui sa annad 20% vähem tunde sama palga eest ja saad kuue kuuga 1,4% kasumikasvu, on see ettevõtte vaatest praktiliselt nullis. Ja 92% jätkamise number on petlik – need olid juba veendunud ettevõtted, ning kui oled töötajatele lubanud 4-päevase nädala, oleks selle ärakaotamine PR-katastroof. Inertsi tõttu jätkamine ei tõenda majanduslikku optimaalsust.
Veel üks oluline metodoloogiline probleem: 6 kuud on lihtsalt liiga lühike aeg, et näha pikaajalisi mõjusid. Katse alguses on töötajad ekstra motiveeritud – varem võis 40-tunnine nädal tähendada, et pärastlõunal mindi vaikselt varem ära või tehti vähem intensiivselt, nüüd aga surutakse 32 tundi täis. See annab esialgu suure produktiivsuse hüppe. Aga inimloomus on selline, et mõne kuu või aasta pärast hakatakse ka 32-tunnist nädalat samamoodi kärpima – tekib uus normaalsus, kus reaalne efektiivne tööaeg on jällegi 26-28 tundi. Pikaajaline võit, mida katsetulemused näitavad, võib lihtsalt nulliks minna, aga seaduslik norm ja palgakohustus jäävad alles. See on Hawthorne’i efekti pikem versioon, mida 6-kuuline pilootprogramm ei suuda tabada.
Kui see päriselt töötaks, siis hakkaksid ettevõtjad seda ise rakendama aga ei tee seda mitmel reaalsel põhjusel:
Kõige fundamentaalsem probleem on tööjõupuudus. 20% tööaja vähendamine tähendab, et sama katvuse hoidmiseks oleks vaja 25% rohkem inimesi. Aga kust nad tulevad? Eestis on juba praegu krooniline tööjõupuudus – meil pole õdesid, õpetajaid, politseinikke, päästjaid, ehitajaid, bussijuhte. Algatus ise tunnistab seda, aga pakub lahenduseks täiendava tööjõu kaasamise. See on aritmeetiliselt võimatu olukorras, kus inimesi pole. Demograafia ei muutu seadusemuudatusega – tööturule sisenevate noorte arv väheneb sõltumata sellest, mis on töönädala pikkus.
Konkurents tunnipõhistes sektorites. Kui logistikafirma töötab 32h sama palgaga, aga konkurent 40h, on tunnihind 25% kõrgem. Klient läheb konkurendi juurde. Lihtne matemaatika.
Kapitaliinvesteeringute amortisatsioon. Tehas, mis on ehitatud töötama 40h x 5 päeva, toodab nüüd 20% vähem. Masinate kulu töötunni kohta tõuseb 25%.
Riski asümmeetria. Ettevõtja kannab kogu allapoole riski, kui produktiivsus ei tõuse oodatult. Seadus ütleb, et palka ei tohi langetada – seega ainus valik on mitte palgata või koondada.
Kui 32-tunnine nädal tooks automaatselt suurema kasumi ilma kompromissideta, oleks see juba laialt levinud nendes sektorites, kus see töötab – ja ongi mõnedes IT- ja loomeettevõtetes. Tõsiasi, et see ei ole spontaanselt levinud, on tugev signaal, et see töötab mõnedes sektorites mõnedel tingimustel, aga mitte universaalselt.
Loogika on pisut ümberpööratud: kui asi on kõigile kasulik, miks peab seda seadusega sundima? Sundimise vajadus ise viitab sellele, et turg ei näe seda kasulikuna.
Ei ole vaja kaupa lattu ja letidele seisma toota.
Üks päev masinal vähem töötamist= üks päev vähem energia kulu nädalas. Masinatele vähem hooldust ja pikem eluiga
Need on kõik väga asjalikud ja õiged punktid, aga ikkagi tasub (ja lausa peab) küsida, kas 100 aastat tagasi tehase liinitöölise põhjal paika pandud standard ka tänapäevases ettevõtluskeskkonnas mõistlik on? Vahepeal on ühtkomateist muutunud. Juba kasvõi arvutite ja neti tuleku tõttu on paljud tööd selliseks muutunud, mida Ford uneski ei osanud näha.
Ma tegelikult arvan, et siin pole one-size-fits-all optimumipunkti. Päev otsa barankat keerav bussijuht ja loomeinimene ongi väga erinevad keissid. Intuitiivselt tundub, et need tööd, kus nupp väga nokkima ei pea ja määravaks on füüsise taluvus, võiks olla pigem pikema töönädala kestusega ja kui põhiaur läheb mõttetööle, siis pigem lühem. Võrreldes sajanditaguse seisuga on seda teist esimese arvelt üksjagu juurde tulnud. Ühsikondlik norm võiks olla siis kas mingi nende kõigi keisside keskmistatud väärtus või võikski olla eraldi tööajastandardid erinevatele profiilidele. Natuke “kastiühiskonnaks” läheb, aga no mis teha.
Katse tulemustes ju väideti, et vähema ajaga tehti sama töö ära. Muidu poleks ka võimalik kasumi säilimine või väike kasv. Inimesi juurde pole seega vaja.
Ma ütlen otse ära, et “täie auruga” üldselt üle 6h “äkkida” ei saa. Erandjuht on “zoning” aga see on pigem erand. Inimesed hakkavad lolle vigu tegema ja mingeid “meeleheitlikke” “puusalt tulistamisi” korraldama. Täiesti mõttetu ressursi raiskamine … tihti tuleb kõik ringi teha. Ja tihti “sleep over it” ajal töötab aju öösel lahenduse välja ja hommikul lahendatakse “neli tundi vägistamist” 10 mintsaga… korduvalt nähtud, testitud, kontrollitud.
Kui brainstormig läheb üle brainclusterf…inguks, siis peab keegi ütlema “mehed, aitab, läheme tänaseks laiali”. Muidu saab täpsuskütist pime kuulipildur ja see pole IT süsteemide arendamise või haldamise või planeerimise kontekstis üldse mitte hea.
See on selline kontoriinimeste vaatenurk, et äkki saame nelja päevaga ka hakkama.
Tootmises või teeninduses on tööpanus ja tulemus rohkem (tagumiku)tundidega seotud, sest keegi peab füüsiliselt kohal olema, et asjad juhtuksid ja töö tehtud saaks.
Keeruliseks lähebki siis, kui neid kontoriinimestele soovitud hüvesid hakata kõigile laiendama, ehk näiteks bussijuhi või meditsiiniõe normtunnid kukuvad ka kohe 128h peale kuus. Aga kust sa +20% med personali leiad?
Ja mis koolidega teeme, õppenädal ka nelja päevaseks? Õpetaja on ju ka inimene.
Vanasti oli õppenädal 6 päeva. Sai küll 5 päevaseks. Väga norm oleks kui oleks ainult 3 päeva koolimajas ja 1-2 koduõpe päeva. Vähe võimekamad saaksid selle 5nda päeva vabalt päris vabaks.
Mul üks sugulane paneb koolis pidevalt õppekavast mööda. Vaba aeg nagu maast leitud…
Ma ise olin mingi periood ametikohal, kus eelmine tyyp ja kolleegid majandasid sisuliselt kalkulaatoriga. Kõik tööd olid ajahädas ja midagi õigeks ajaks valmis ei saanud. Laupäeval ka kuni lõunani pidi tööd tegema.
Ma tõstsin kogu selle krempli lihtsalt excelisse ja võisin juba reedel kell 5 baarileti ees õlut nõuda . Siis oli vaja ülemal kolleegide tööd ka minule tegemiseks pressida õhtul tegemiseks ja laupäevaks ka, kuna ma oma asjadega sain kiirelt ühele poole.
Ma siis jätkasin vähe madalamas tempos enda asjadega edasi ja hoidsin kausta hunnikuid omal laua peal pikemalt
Ma olen alati oma asjadega kiirelt ühele poole saanud. Mingite uimas idikate pärast ongi kontorites töönädal 5 päevane. Pooled on nii saamatud ja ülejäänud persetavad niisama
Ma olen kogu aeg deklareerinud, et kui mul töö juures mitte midagi teha ei ole siis ma teeks seda mittemidagit parema meelega kusagil mujal…
Kui ei meeldi siis palgake mingi teine uimard seda tööd tegema. Tulingi hiljem tööle ja ja läksin varem minema.
