Töö on see, mida sa ei teeks kui selle eest tasu ei saaks.
Vähemalt enamiku inimeste jaoks.
Sibiauto fekalist.
Kas ta teeks seda kui selle eest hästi ei makstaks ?
Ja seega enamiku inimeste jaoks on töö ebameeldiv paratamatus, sest sellega saab teenida elatist.
OK, loomeinimestega on eraldi keiss. Van Goghist juba oli juttu, muudkui maalis, kuid eluajal osteti vaid üks maal temalt. Ja see oli ikkagi töö tema jaoks. Eestiski on rida loomeinimesi, kes väidavad, et nad peaks saama maksumaksjalt kirjaniku- või kunstnikupalka, sest palang luua on nii suur, kuid nende toodangu tarbijatel pole paraku palangut seda osta.
Ma kahtlen, kas see ostjate palang osta tekib ka siis kui loomisepalang regulaarselt saadava loomepalgaga juba kinni maksti. Ja kui seda ostjate ostupalangut ikka pole ja pole, kas siis nende loomingut kellelegi üldse vaja on ?
Kõik ei ole ju van Goghid ega isegi mitte Johann Kölerid, kes pidi elatist teenima ka Venemaa keisri perekonnaliikme kunstiõpetajana.
Vabakutselise leib on ikka olnud kibe ja ebakindel.
Ja vaadates tagasi ajalukku, siis Eestis ikkagi on olnud nii kirjandus ja kunst ka ammu enne neid kirjaniku ja kunstnikupalkasid nii et kuidagimoodi nad said selle loomingu tehtud.
Eduard Vilde töötas pikalt näiteks ajakirjanikuna erinevates ajalehtedes ja isegi Eesti saadikuna aastakese Saksamaal .
ENSV ajal elasid kirjanikud hästi ära hiigeltiraaziga raamatute honoraridest. 30 k oli tavaline tiraaz, oli ka suuremaid . Kirjanikud olid jõukad Hans Leberehtil oli hiigelsuur Buick, Juhan Smuulil Volga,. mille ta purjuspäi sõites Väikse väina tammilt merre ajas. Miilitsa küsimusele, et miks teie auto meres on, vastas Smuul ülbelt, et mis see teie asi on kus ma oma autot pesen Kuid igaühte ei avaldatud isegi siis kui ta oli Kirjanike Liidu liige.
Avaldamiskõlblikkust otsustas ikkagi kompartei
Ja seepärast näiteks Jaan Kross kirjutas pikki aastaid ajaloolisi romaane.
Balthasar Russow, Timotheus von Bock, Eugen Jannsen, professor Martens - raske oli tsensuuril sealt midagi nõukavastast leida ja see oli ohutum. Ehkki taiplik lugeja alati leidis paralleele.
Pöördtoolitunnis ütleb Eugen Jannsen otse välja :
Võim ei oleks võim kui ta ei tahaks vaimu kontrollida. Olgu see võim siis Keiserliku Trükiasjade Peavalitsus või Liivimaa rüütelkond või härra Tõnissoni Eesti Wabariik . Nojaah, öeldakse, et siin tsensuur puuduvat… .Teate, ma olen sellele branche`ile liiga ligidal seisnud, et minule maksaks seda rääkida …
Otsekohe pidi ju lugejal tekkima mõte,et oota, kuidas siis ENSV-s selle asjaga on ? ( Aasta oli siis 1971 )
Aga tsensor lasi selle ikkagi läbi või magas maha, see ilmus niiviisi ja hiljem ka telelavastusena ETV-s Heino Mandri suurepärases esituses.