Oh oleks see vaid nii. Hetkel lobistavad tuumajaama kavandajad, et riik võtaks kohustuse käendada kõik nende laenud ja taoks neile hinnavahelepingute kaudu kinni kogu saamatajäänud tulu sellest, kui jaam konkurentsivõimeliseks ei osutu ja selle väljamüügihind ületab turuhinna. Kõik riskid ja operaatorfirmale püsiva kasumi tagamine jääb maksumaksja rõõmuks.
Pange tähele - kui see asi läbi surutakse, saab RB ülalpidamine selle kõrval hiirepiss olema.
Artiklis oli kirjas, et tuumajaamale toetuskeemi ei planeerita, ainult otsitakse varianti, et pangad annaks laenu 30-ks aastaks tavalise 20 aasta asemel. Ma ise arvan, et nad müüvad kogu või võhemalt suurema osa otselepingutega ära nagu Soomes. Suurööstus vajab stabiilset hinda aastaläbi.
Tore kuulda, et tuumaprojekti veab riigi poolt Eesti esi-roheenergiaööbik Andres Sutt. Kindlasti läheb tema kureerimisel kõik plaanipäraselt. …nagu läks ka tema poolt kirglikult toetatud meretuuleparkidega arenduskavaga.
Jah! Ja kas meil on ikka oma põllumajandust vaja? Söögikraam meil juba on lõunapoolt.
Erinevus hetkel tuule- ja päikesetootjatega? Neilegi makstakse kinni kõik riskid. Üks erinevus siiski on: tuumajaama toodang on oluliselt paremini prognoositav, võiks öelda isegi juhitav.
On selge, et nii solgitud turule ei ole võimalik ilma riigi garantiideta konkureerima tulla. Selleks peaks leiduma täiesti uus energiatootmise viis, mis ületaks (kulude väiksuse ja juhitavuse poolest) mäekõrguselt kõike olemasolevat.
Alates eelmise aasta sügisest, kui käiku läks Sopi-Tootsi ja võrku lisandus ka olulises mahus päikesejaamu, ei ole meil elektri hinnaga mingeid probleeme kui puhul tuul või paistab päike. Emma-kumma juurde ehitamine seda pilti kuidagi paremaks ei tee - toetused ja võrgutasud kasvaksid märkimisväärselt, elektri hind ise oleks ikka ülivolatiilne.
Sisuliselt ongi meil valida - kas tuumajaama (vms juhitava) riske maandab riik või katavad need riskid juhutootjad kui peamised süüdlased.
Igati nõus. Ka tuule- ja päikesetootmise subsideerimine maksumaksja poolt peab lõppema. Selle heleroosa unistuse aga, et tuumajaam tuleb midagi turule müüma või teiste energialiikide sesoonseid/ööpäevaseid puudujääke siluma, võid kohe maha matta. Kogu selle capacity müüakse lihtsalt otselepingutega ette maha energiamahuka tootmissisendiga tööstusettevõtetele (mille arvu võib hetkel ühe käe kahe sõrmega kokku lugeda). Vaid suuremate tootmisseisakute ajal võib midagi sealt elektribörsile pudiseda, aga see on täiesti juhuslik ja prognoosimatu.
Ühtegi tänast probleemi ei varustuskindluse, tiputarbimise kõikumiste silumise ega hindade volatiilsuse osas see ei lahenda, ega ole kunagi olnud mõeldudki lahendama. Pigem süvendab sest selle hooldus- ja rikkeseisakute ajal peavad tootmisettevõtted energia mujalt ostma, mis õhukese elektribilansi korral veelgi hindade volatiilsust suurendab. Tuumaenergia nimetamine juhitavaks on nonsens. See on alati olnud baasenergia ja jääb selleks alati.
Kommentaariks siia juurde - vähemalt retoorikas subsideeritakse mitte tootmist, vaid subsideeritakse tootmise varasemat/kiiremat valmisehitamist, et muidu turutingimustes läheks selle tootmisvõimsuse ehitamiseks ebamõistlikult kaua aega.
Kuigi tõenäoline on, et kui skeemid ükskord retoorikast sinna reaalsesse regulatsiooni jõuavad, siis on tulemus muutunud lobi tulemusena kiirema ehituse toetusest sinna tootmistoetuse peale.
Soomes on needsamad suurtarbijad ühtlasi elektriturul oma “ma ei tarbi kui hind on >X” pakkumistega ja sellega aitavad lõigata maha elektrihinna tippe. Miks meil ei võiks sama juhtuda?
Boonusena aitab suur turbiin kaasa sageduse hoidmisele. Oleks küll parem, kui neid suuri turbiine oleks mitu.
Prantsusmaa teeb juhitava tuumaenergiaga (ka päevasisene demand-curve jälgimine) nonsensit juba pool sajandit. Kuidagi on neil seejuures elekter odavam kui nii mõnelgi teisel.
Kui vähegi võimalik, veetakse elektrijaamast suurtarbijasse otse kaablid ja see elekter üleriiklikku elektri ülekande- ja jaotusvõrku üldse ei jõuagi. Pole mingit mõtet maksta Eleringile või muule middle-man-ile pidevalt ülekandetasusid, kui saab selle lisakulu maha lõigata. Ega juhuslikult ei lobistata jaama asukohaks just Viru-Nigula valda, mis jääb kenasti täpselt tänase kahe olemasoleva suurema energiatarbija (Estonian Cell puitmassitehas, VKG õlitehas) vahele.
Küllap mõned väiksemad trafod jaama ja üldise ülekandevõrgu vahele luuakse, aga kindlasti ei dimensioneerita neid nii suureks, et kogu jaama võimsust üle kanda sest seda ei lähe kunagi vaja ja seega on selline investeering mõttetu rahakulu.
Just selle pärast saabki Prantsusmaa seda nonsensit odavalt teha, et suur osa nende jaamadest pärinevad poole sajandi tagant, on oma elukaare lõpul, rajamiseks võetud laenud tagasi maksnud ja nüüd pole vaja ninast veri väljas intresside tagumiseks raha leida, kui jaam seisab või poole vungiga tiksub.
50a tagasi rajatud jaama tootmiskulude alusel uue jaama tasuvust planeerida on kõige sirgem tee pankrotti. Uus jaam peab mitukümmend aastat 90+% capacityga uhama, et ots-otsaga kokku tulla ja mingit skaleerimisruumi ei jää. Ka Fermi ütles tegelikult üsna sirgelt välja, et esimesed 20a pole kasumit mõtet oodata.
Oskad sa nimetada maailmas kasvõi üht suurt tuumajaama, mis pole ühendatud põhivõrguga? Soomes on jaamad mis sisuliselt kuuluvad suurtarbijatele. Kõik on ühendatud maksimaalse võimsuse andmiseks üldvõrku. Põhjus on loogiline - isegi kui suurtarbija asub otse jaama kõrval, on põhivõrguga ühendus tehtud puhtalt riskide maandamiseks (sageduse hoidmine, hoolduspausid, rikked/tõrked jms). Selle hind ilmselgelt ei ole takistuseks olnud võrreldes võimaliku kasuga.
Mis puudutab aga Prantsusmaa näidet, siis me oleme siin juba olnud. Sinu jaoks tuleb millegipärast tuumajaama elektri hind leida esimese 10a kulude pealt. Tuumajaama eluiga on aga 50+ (renoveerimise abil kaugelt enam). Prantsusmaa elektri hind pole olnud konkurentsivõimeline viimased 5 aastat vaid juba oluliselt kauem. Päris pikalt on seda “tuumajaama elukaare lõppu”.
See, et tarbija loob endale riskide maandmiseks varuühenduse jaotusvõrku on sootuks teine teema, mis ei puutu üldse asjasse. Jaotusvõrk ei ole selline asi, kus saab mõlemat pidi elektrit suvalt samas mahus läbi lasta. Tuulepargi puhul tuuakse alati ühe argumendina välja: “aga siis peab ju ülekandevõrgus tegema meeletuid lisainvesteeringuid”, aga tuumajaama puhul see nüüd äkki nagu ei kehti?!
Kui erainvestorina on sinu jaoks fine matta oma papp 20 a miinust taguvasse eraettevõttesse, lootuses, et selle aja jooksul energeetikas mingeid tehnoloogilisi arenguid ei toimu ja siis ehk hakkab midagi ka joone alla tekkima, siis jumala eest - anna aga tuld. Oma raha, ise tead, mis teed. Aga nagu kasutaja314 postitus, milles see jaur siin algas, nii kenasti sedastas, siis: Riik ei pea siin sekkuma.
Riik ei peaks sekkuma siis ka juhuelektri tootmisse ega soodustama sidrunite veeretamisi.
Täpselt nii ma paar postitust tagasi ütlesingi, et Ka tuule- ja päikesetootmise subsideerimine maksumaksja poolt peab lõppema.
Aga kavatsetakse ju sekkuda ja maksumaksjale ülikalliks minevate meretuuleparkidega edasi minna. Seega ilmselgelt ka tuumajaama arendajatel on teatud ootused garantiide suhtes…
No vot ei oska sind kuidagi selles küsimuses aidata. Mina pole neid yokoalendreid ja andressutte sinna valinud, kelle valitsemisala alla need otsused käinud on.
Ülekandevõrgu investeeringud on tuule-päikese puhul suurusjärk suuremad kui tuumajaama puhul.
Ehk siis suurtarbijal on mõistlik riske maandada läbi alternatiivsete ühenduste aga tootjal (tuumajaamal) riskide maandamine mõistlik ei ole?! Võrreldes tuumajaama enda hinnaga on võrguühendusele kuluv teisejärguline.
Sopi-Tootsi park pandi käima eelmisel aastal. Tuugenite planeeritav eluiga on 25 aastat. Pmst niikaua kestab turu solkimine isegi juhul, kui toetused ise 5-10-15 aastaga ära lõppevad. Meil ei ole tõenäoliselt aega nii kaua oodata. Järelikult tuleb juhitavale tootmisele välja mõelda toetusskeem, mis ajas väheneks ja pöördepunkti järel hakkaks hoopis riigikassasse tulu tooma.
Kui näiteks rajada paar blokki tuumajaama Narva kanti, kas siis oleks vaja ülekandevõrku raha matta? Vist ei.
Su küsimus reedab, et sa pole elektrivõrgu toimimismehhanismiga väga kodus. Üritan seletada: Tarbija ja tootja liitumised on väga erinevad asjad. 110–330 kV põhivõrgu pingejaotlad ja pinget alandavad piirkondlikud 35 kV keskpinge trafoalajaamad on Eesti elektrisüsteemi igas piirkonnas juba olemas. Tööstustarbija jaoks tähendab liitumine üldjuhul lihtsalt liiniehitust lähimasse keskpinge jaotuspunkti. Voolu andva jaama ülesanne on vastupidine. Teisendada oma võimsusgeneraatorite pinge põhivõrgu pingele. Selliseid 110–330 kV pingele tõstvaid trafojaamu ei ole üle Eesti igal pool tootjate tarbeks “igaks juhuks” ette valmis ehitatud ja kõik sellega seotud rajamis- ja halduskulud tuleb kas tootjal endal maksta või leida viis, kuidas need maksumaksja kraesse keeratakse. Need ei ole mingid tühised kulud.
