Tuumaenergia vastu võitlemisel on läänes pikk ja punane ajalugu. Võta suvalt valitud aktivistide pundi leht wikis lahti ja üle pooltel juhtudel on asutajad otseselt miskise NSVL/Venemaa fännklubi liikmed. Ega selle kõige taga Euroopas muud pole kui NSVL/Venemaa mõjutuskampaaniad vajadusest gaasi müüa : ) Ja samal ajal sisetarbimiseks kirjutati raamatuid vahvast Aatomikust, kes kõike suudab…
Prantsusmaa toodab 70% elektrist tuumaga, elu on ilus ja jääb isegi naabritele ekspordiks üle. Kui sõda algas, oli välispoliitikas vahet tunda - Prantsusmaa oli ja on Venemaa suhtes tunduvalt ülbem kui tuule-gaasi Saksamaa.
Tööstusinvesteeringute jaoks Eesti asukoht juba omab sõjariski kuvandit, pane otsa veel ennustamatu energia sisendhind ja keegi ei näe mõtet siin rohkemat kui turismitalu arendada. Heldimusega hakatakse veel aegu meenutama, kus Rikas Välismaa Onu siia mõne koostetehase rajas.
Tegelikult piisab kui samas sõltumatus tootmisregioonis on ca kolm ühendust naaberregioonidega, mis summaarselt lasevad läbi ca 1,5x rohkem kui tootmisregioon toodab.
Tuumajaama puhul on tootmisregioon üks jaam. Kõrvalolevate jaamade seisukord ei sõltu konkreetsest jaamast.
Tuule ja päikesejaamade puhul on tootmisregiooniks vähemalt 1/4 Euroopat.
Ehk siis tuumajaamade puhul pole vaja 20 geograafilises regioonis (aka taastuvenergia regioonis) oleva jaama koguvõimsusega ühedusi juhuks kui üks jaam toodab liiga vähe või palju. Tuule- ja päikese puhul aga on need vajalikud.
Alternatiiv on hädaolukorra jaoks mõeldud jaamad, näiteks gaasijaamad. Kui tuuma puhul neid kasutada, siis on vaja max ca 1/5 võimsusest. Tuule/päikese puhul aga kogu tarbitava võimsuse jagu. Samas võib see olla siiski odavam kui ehitada 17x üledimensioneeritud kõrgepingeliine igasse Euroopa otsa.
Puhtalt tuumajaamade puhul ei ole vaja tõesti ehitada üledimensioneeritud võrku. Igas elektrijaotuspiirkonnas iga tootja omab piisavalt oma enda tarbijaid ja kõik on omvahel balansis. Suureneb tarbimine mingis piirkonnas, ehitatakse sinna uus tuumareaktor juurde (nagu soomlased teevad). Siis ei saa ka käsitleda ka neid “20 reaktorit” kui ühtset elektrisüsteemi, vaid iga piirkond on ikka oma elektritootmisega ja -tarbimisega. Nagu näiteks: ei praegused Estlinkid ega ka Leedu-Rootsi kaabel ei taga elektrivarustatust Balti riikidele, seda tuleb meil endil tagada.
Üledimensioneerimist eeldab ikka juhuelekter - päikesepaneelid ja tuulegeneraatorid. Juhuelekter ehk võib-olla tõesti töötab paremini kui toodetud elektrit saaks röögatult kaugele transportida, et sellele tarbija leida. Võib-olla see paistab juba praegu Lääne-Euroopas välja, aga Põhja- ega Ida-Euroopas küll mitte.
Elektrijaotusvõrgu üledimensioneerimise korral võib muidugi tekkida selline fenomen, et ei Balti riikidesse ega põhjamaadesse ei olegi enam mõistlik päikeseelektrijaame rajada, vaid kogu päikeseelekter tuleb Sahara kõrbest või veidi ka Pürenee poolsaarelt.
Päike tasub lähipiirkondadest ära vaid Sahara kõrbes.
Juhuelekter vajab erinevatel hinnangutel 5-17x üledimensioneeritud kõrgepingevõrku, mis ulatuks 3000+ km kaugusele. Lisaks kohalikele kogumisvõrkudele.
Tuumajaamad samas on igaüks omaette “tootmisregioon”, mis ei vaja ei kogumisvõrku ega ka ühendusi kaugemale kui naaberjaamade juurde.
Tuumajaam on mõeldud baaskoormuse katmiseks ja enamasti ei kauple turul vaid otselepingutega nii suurtarbijatega kui ka elektrimüüjatega. Kuna suvine baaskoormus on madalam kui talvel siis suvel on osa reaktoriplokke remondis. Tippusid on kõige odavam katta hüdrojaamadega millede lüüsid on kiirelt reguleeritavad. Kui hüdrot ei jatku siis soojuselektrijaamadega. Kõige kallim on tippusid katta gaasijaamadega, eriti kallid on kolbmootoritega gaasijaamad mida on mõistlik hoida ainult avariireservis kui mõni teine jaam ootamatult välja kukub. Lisan pildi hetke Soome tootmisvõimsustest.
Vaieldav. Tarbimise tipud ei esine ainult ainult aastaaega lõikes vaid ka nädalasiseselt (nädalavahetus vs äripäevad) ja ööpäevasiseselt (öö vs aktiivsed äritunnid). Selleks viimaseks näiteks (söe)soojusjaamad küll eriti asjakohased pole. Lõpuks taandub kõik eelistustele - kas me tahame, et hinnad oleks stabiilsed, aga püsivalt üsna kõrged või kõiguvad suures amplituudis, selliselt et tiputundidel on elekter väga kallis, aga ülejäänud ööpäeva suhteliselt madal.
enamus riike on aru saanud, et subsideerimine vaid rikub ja solgib turgu. Nii võetakse kasutusele ka “kahjmulikud, ebaratsionaalsed” lahendused ja piirkonnad. Rahvas hakkab ju seda kõike kinni plekkima
Soomes puudub taastuvenergia tasu?, lisandub võrgutasu. Suve kohta näide, kus tuulise ilmaga on nt. meretuule energia hind 0 ümber. Meie puhul tuleb siis hinnaks ikkagi 65 eur/Mwh (toetus), soomes aga jätkuvalt 0+võrgutasu ümber. Ehk konkurents riikide vahel kannatab tohutult. Sellisel suvisel perioodil me subsideerime suure osa tootmisest, sest meretuule park on võimas ja teisi turule ei lase.
Kuigi kliimaministeeriumile ja peaminister Kristen Michalile meeldib rääkida taastuvenergeetika toodavast odavast elektri hinnast, on see ainult üks osa elektripirukast. Kui ministeerium hindab, et tuuleparkide toetuseks kulub suurusjärgus 2,5 – 3 miljardit eurot, siis jätavad nad sujuvalt rääkimata selle, mille ütles välja Latvenergo juht Mārtiņš Čakste - et teist samapalju tuleb juurde pumbata taristusse, mis omakorda tõstab võrgutasusid oluliselt.
See, et soojuselektrijaamadega ei suudeta tarbimise tippe korralikult katta, sest nad pole piisavalt paindlikud tootmist suurendama-vähendama, tundub küll väga küsitav .
Huvitav kuidas neid näiteks 1995.a. siis kaeti ? Mida muud meil peale soojuselektrijaamade Eestis siis üldse oli ? Ja isegi välisühendused olid ilmselt nõrgavõitu, minu mälu järgi me müüsime küll elektrit välja Lätti sellal, kuid neilgi olid ju tarbimise tipud ja madalseisud samasugused, ega laupäeva öösel vastu pühapäeva tohutud tootmisvõimsused ettevõtetes ei huuganud
Nii tuumajaamad kui soojuselektrijaamad katavad tippe mõlemad ühtemoodi – nende reaktorite/katelde võimsus on reguleeritud tippkoormuse peale, aga vastavalt tarbimisele reguleeritakse seda energiahulka, mida saadetakse turbiinile, ehk siis ülejäänud energia lastakse lihtsalt loodusesse.
Siin toodud pildil oleva graafikul “Finland” tabulatsioonis reguleeritakse hetkel soojuselektrijaamade generaatorite võimsust, tuumajaamade võimsus kasutatakse kõik maksimaalselt ära. Tõenäoliselt on põhjus selles, et tuumajaamadel on generaatorid tunduvalt võimsamad kui soojuselektrijaamadel, seega ka efektiivsemad. Igas võrgus on energiatootmise seadmeid, mis on kohandatudki kiirelt reageerima tarbimisele ja seega muudavad pidevalt oma võimsust. Miks Soomes hüdroenergia oma võimsust ajas silmnähtavalt ei muuda, ei tea öelda.
Generaatorid peaks kõikidel juhtudel sarnased olema, hoolimata kus vesi auruks tehakse. Kasutegur mälujärgi 30-33%, vahet pole. Vahe tuleb sisse sellest, millega vee keema ajad e kütuse hind (ja lisaks moodsad smaksud jms). Tuumajaamas kütuse hind imeväike per MW.
To: Uiboupin-Toomas. Tuumakütuse hind võib väga väike olla, aga kuna kogu tuumajaama rajatis on maksma läinud röögatu summa, siis tuleb sellest jaamast ka võimalikult kõike välja pigistada.
Rosatom says it supplies 17% of the world’s nuclear fuel. The U.S., the largest producer of nuclear energy, relies on Russia for 20% of its enriched uranium, although that is limited by an import cap that pre-dates Russia’s invasion of Ukraine. A pilot programme in Ohio successfully produced HALEU and a request for proposals was launched in January. Today’s nuclear plants typically rely on uranium enriched to 5% purity. Congress is also poised to cut imports of Russian uranium.
Seda kütust ei pea kuskilt sisse tassima. Piisava tahtmise korral on ta kohapeal võtta. Isegi auku ei peaks maasisse kaevama, vaid olemasoleva prügihunniku korra läbi sonkima.
Taaskasutuse, ringlusmajanduse ja muud moodsad võlusõnad saaks ka tegevusele külge pookida.
Ei ole kordagi kuulnud, et uraani müük oleks venemaale eriline sissetulekuallikas. Pigem paistab tulus olevat vene tuumajaamade müük, ehk siis nende rajamine teistesse riikidesse.
