Vanadest aegadest rääkides. Ajal, mil Soome alustas (lisaks tuumaenergiale)esimeste suuremate tuuleparkide rajamist ja meil oli nendega võrdselt tuuleenergiat, otsustasime meie minna teist teed ja toetada edasi põlevkivienergiat. Tulemuseks on see, et Soomes on nüüd kordades rohkem tuuleparke ja elekter täna enamasti odavam.
Soomes purunes kõigi aegade tuuleenergia tootmisrekord.
Alumine on Patnow tulevane jaam, mis ehitatakse L-Korea poolt ja maksab vähem kui hetkel Eestis tuuleenergiale juba lubatud summa.
(Hakkasin poole muutmise pealt 403 saama.)
(Tundub, et siiski salvestas?)
Kas sa kommenteeriksid natuke pikemalt, kuidas 3.75+2.8 = 6,55 GW omab relevantsus Eesti energeetika kontekstis? Kontekstis, kus kogu tarbimine kõigub 0.6 ja 1.5 GW vahel ?
Pakud välja kaabli ehituse Saaremaalt läbi Gotlandi Poola kui kõigi tuleviku probleemide lahenduse või kahe samasuguse jaama Poola asemel Eestisse ehitamise?
![]()
Lihtsalt näide, kuidas poolakad on poole lollimad kui eestlased. Ega seda pole vist mõtet üle korrata jah.
Eilsest Esimese Stuudio debatist jäi minu jaoks kõlama, et “odava” elektri saamiseks on vaja:
- Maksta meretuuleparkidele 2,6 miljardit toetust.
- Ehitada sadade miljonite eest elektrivõrku.
- Maksta 40 milj. aastas põlevkivijaamade reservis hoidmise eest.
Ja, et seda 2,6 miljardit pole tegelikult vaja maksta, kui elekter saab olema kallis.
Mäetöösturid: valitsus on langenud suurejoonelise pettuse ohvriks. Paldiski vesisalvesti on bluff!
Lisaks ütleb energiasalvestite arendaja, et toetuseid pole vaja aga keda see kõik huvitab, kui “sidrunid” on silme ees?
Ekspressis ilmus tuuletallajate kohta hea artikkel. Räägitakse 10a tagusest tuulikute vastasest liikumisest Soomes. Riigis, mis täna toodab inimese kohta meist kordi rohkem tuuleenergijat ja kus ka tarbitakse inimese kohta meist rohkem elektrienergiat, on ometi elektri hind soodsam.
Mõne maa ja mere taga, ühes Kirde-Euroopa väikeriigis on probleem. Ühtäkki hakkavad omavalitsustes seni rahulikel tuuleparkide rajamise aruteludel käima samad näod.
Kõikjal, kus tuulikutest räägitakse, peavad nad kohati tunniajaseid ettekandeid tuulikute kahjulikust mõjust. Eriti tuulikute tekitatud infrahelist. Inimkõrv seda ei kuule, aga see põhjustavat ebamugavust, südamehaigusi, surma.
Üha rohkemate osalejatega miitingutel puhkeb tihtilugu kaos. Omavalitsused hakkavad palkama professionaalseid moderaatoreid. Siis isegi turvamehi.
Liikumise võtmetegelased on kõikjal kohal, sõnumid on koordineeritud. Tundub, nagu liiguks rahvaalgatuse korralduse taga raha. Kust, ei oska keegi pakkuda.
Samal ajal on tulemas valimised, rahvuskonservatiivid on tõusuteel. Tuuleparkidega seonduv segadus ja hirm on nende kampaanias olulisel kohal.
Üks rahvuskonservatiivide parteitöötaja teatab: inimesed on mures, tuulikud panevad nahkhiired plahvatama!
Paar aastat hiljem uhkustab ta, et mõtles selle välja: „Viskasin konksu lehetoimetajate merre ja oi – näkkaski!“
Aga inimesed on üha rohkem mures. Kui nahkhiired plahvatavad, peab terviseoht olema reaalne. Infraheli pakub üha rohkem huvi.
Inimesed lahkuvad kodudest väitega, et heli teeb elu põrguks. Teadlaste mõõtmised probleeme ei tuvasta. Küünikud leiavad, et selle jutuga krutitakse kruntide hindu üles, et need tuulikuarendajatele maha müüa.
Sünnib ettevõte, mis hakkab müüma seadmeid helinivoo ja infraheli mõõtmiseks. Nad ei selgita täpselt, mis on tehnilised parameetrid ja mida mõõdetakse. Seadmed on kalibreerimata. Aga „andmed“ igatahes tekivad ja hullutatud inimestelt korjatakse raha kokku.
Firma ütleb, et nende seadmed suutvat mõõta infraheli kuni 50 kilomeetri kaugusel – mis siis nii kaugel on helinivoo pea olematult madal.
Neid mikrofone ostavad paljud pered, „andmed“ levivad kõikjal sotsiaalmeedias. Mida need näitavad – kui üldse midagi –, pole selge. Aga aruteluks ja hirmuks on ainest kõvasti.
Samal ajal teevad tööd ka teadlased, müra- ja akustikaeksperdid.
Nad käivad omavalitsusest omavalitsusse – mitte arendajate raha eest, nagu tuulikuvastased spekuleerivad, vaid valdade kutsel. Tutvustavad teaduslikku pilti. Teevad uuringuid, mis näitavad, et tuulikute infrahelil pole ohtlikku tervisemõju. Ikka ja jälle.
Vaikselt hakkab infraheli argument maha käima. Teadlaste aastatepikkune kannatlik töö on veenev.
Üksikud aktiivseks jäänud infraheli vastased grupid hakkavad rääkima teistest muredest, näiteks elektromagnetkiirgusest, mis olevat tuulikutega seotud ning kahjustavat samuti tervist. Need jutud meedias enam laia kõlapinda ei saa.
Kui rahvuskonservatiivne partei sisetülides lõheneb, kaotab liikumine samuti hoo. Infraheli mõõtmise masinaid müüv firma äri kuivab seitse aastat pärast asutamist kokku.
Aegamööda tulevad tagasi „tavalised“ argumendid tuuleparkide vastu, näiteks mure, et kodukant muutub koledaks. Ja kui nad surnud pole, muretsevad nad selle pärast täiesti õigustatult tänaseni.
Kõik see, mida just lugesite, toimus kümme aastat tagasi Soomes. Tuleb tuttav ette?
Tuulevõimsusi tuleb palju juurde, seega saab siit teha vaid ühe loogilise järelduse. Oleme siin Läänemerel ikkagi omavahel suht koht sarnases tuulesesoonsues. Ehk tuulisel ajal toodavad kõik > surub elektri hinna alla > toetus.
Kui võrk aga ütleb, et me kõike vastu ei taha võtta, liigne võimsus, pole kusagile panna > toetus.
Kallis hind tuleb ikkagi siis, kui tuulikud suht midagi ei tooda. Ehk ei hakka ka tootja riigile maksma. Ups …
Teine teema - huvitav, kas siin plaanis on mõeldud üldse tõsisemalt selle peale, mis saab peale 20-25 aastat kui tuulepargid on amortiseerunud? Sinna alla on hetke seisuga vist planeeritud ca 15mldr kulusid? (ok. "investeeringuid) > et siis kõik läheb lammutamisele, kuna nt. raudbetooni eluiga läbi? Ja alustame kogu seda janti otsast peale?
Eino “rohepööre” oma täielikus ilus.
Neile infraheli entusiastidele üks soovitus- avage arvutis oma soovitud otsingumootor, vajadusel võtke kõrvale inglise keelt valdav abiline (Eesti keeles ei pruugi piisavalt allikaid leida), otsige lennukite põhjustatava infraheli kohta.
Garanteerin teile, et kui te juba tuulikuid kardate, siis ei julge te enam kunagi ühegi lennujaamaga linna lähedal elada, veel vähem lennukiga lennata.
/disclaimer, ei võta vastutust ühegi tervisemõju eest, mida neist teadmistest tulenevad nocebo efektid põhjustada võivad/
USAs, riigis kus on palju rohkem neegreid, kui Eestis on “Mars” šokolaadibatoonikese tükihind ~70 USA senti ja kaal 58 grammi. Euroopas on sama “standardbatoonike” 51 grammi ja hind ~90 eurosenti. Järeldus – palju neegreid põhjustab Marsi šokolaadi soodsama hinna. Päeva Kaur79 on sama heal tasemel kui alati.
Saab ka toetusteta: Saaremaa Roheenergia soovib rajada 14 tuugeniga meretuuleparki
Sellest Raudbetooni lühikesest elueast ma hästi aru ei saa.
Millal siis Tallinna teletorni lammutamine plaanis on? Sellel saab juba varsti 50 aastat täis. Esimesed mustamäe paneelikad on juba üle 60-ne. Ei planeerita vist lähema 50 aasta jooksul lammutada, sest investeeritakse renoveerimisse ja soojustamisse.
Viimatises Maalehes oli Allar Jõksiga intervjuu, kus ta siis selgitab, miks meie enda maavarade mittekasutamine kurjasti kätte maksab.
Maal elavat inimest ei koti üldse see kliima soojenemine või mingi ökomökojura. Tema põhimure on see et elekter oleks olemas, mida soodsama hinnaga, seda parem ja et talutööd saaks tehtud. Toit tuleb seni ikka veel põllult, mitte külmkapist.
Kõrvalmärkusena - paljud “samad” või sama kaubamärgiga toiduained on ELis märkimisväärselt erineva koostisega kui USA-s.
Tavaliselt tuuakse põhjuseks “tarbijate erinevad maitseharjumused”, aga sageli on asi ka lihtsalt selles, et ELi seadusandluses päris sellist kräppi ei lubata toiduainetega inimestele sisse sööta.
Oleks siis tuulepargid vaid raudbetoonist.
How long do wind turbines last? The expected service life of wind turbines is approximately 30 years. This does not mean that every individual turbine component is designed to last for 30 years.
Põhjalikum selgitus hetke kõrgetele elektrihindadele.
Hinnad on kõrged moonutuste tõttu, toetused CO2 jne.
Seltsimehed Stenbockis hõõruvad juba õnnest käsi, vasti saab jälle puutini käest odavat gaasi ja elektrit.
