Mu algne küsimus oli esitatud kujul, et oma energia toodame/salvestame ikka ise, kohapeal. Oma küsimust esitades ka mainisin, et see piiriülene energia hankimine võib, mis iganes põhjustel, ühel ilusal päeval lihtsalt katkeda/lõppeda. Kas me, balti riikidega koostöös, juba ei üritanud midagi koos valmis saada ja see ei lõppenud ju hästi, sest igaüks tahtis oma. Mingil määral on seda kemplemist ka Rail Balticuga näha. Lisaks, kui see tuumajaam asubki Lätis, siis seal tekkivad kindlasti jälle omad küsimsed. Ka pollitiline olukord võib ühel hetkel liikuda sinnani, et sealt poolt lihtsalt ei tule meile midagi. Sellest lähtuvalt uuringi, et te olete siis arvamusel, et kohapealse tootmisele/salvestamisele võib kohe kriipsu peale tõmmata ja ainuke variant ongi piiriülene energia sisseost koos kõikvõimalike sellega kaasneda võivate riskide ja komplikatsioonidega?
Balti riikides on tänaseks rajatud ühtne elektrivõrk ja seda arendatakse veel edasi. Aina raskemaks muutub elektri voolamise takistamine teise Balti riiki. Loodaks et kunagi on Leedu ja Poola vahel samuti mitu kõrgepingeliini ja see kindlustab et elekter võib küll olla kallis, aga see vähemalt ei katke, kui merealused kaablid rivist väljas on.
Saan aru, et jutuks ilus aga kas see oleks ka reaaluses tehtav? Aga kui nad lihtsalt ei taha ja kõik, et nende õuel oleks mingi tuumajaam, mis osaliselt ka meid teenindab? Saatan peitub teatavasti detailides. Siia lisaks ka minu eelmises kirjas välja toodud riskid. Ühel hetkel võib neil majanduslik/ poliitiline olukord jõuda hetke, kui öeldakse, et kõik, meilt te rohkem elektrit ei saa, meil endalgi seda vähe.
Kui keegi väidab oma jutu sees nii muuseas, et “Ehitame salvestusjaamad”, siis mida ta selle all täpsemalt mõtleb? Kas keegi seletaks lähemalt? Millest, mismoodi, millised, mis hinnaga jne?
UK-s plaanitakse enneolematult suurt 3,1 GWh akupanka.
Suudab UK energiavajadust katta peaaegu 5 minutit!
Harilikult pumphüdroelektrijaama alumise ja ülemise tiigi pinnakõrguste vahe on 100+ meetrit. Et asi end ära tasuks.
Väidetavalt miinumumkõrgust tehniliselt pole, küsimus on lisaks ehitatava reservuaari mahu optimaalses kasutuses ja hinnas.
Väike kõrguste vahe vajab erinevaid turbiine ja võimaldab väiksemat maksimaalset võimsust.
Korraks külastada on kõik tuulikud toredad. Huvitav ja põnev on vaadelda hiigelsuuri taevas pöörlevaid objekte, kui häält ka kostab, on mulje veel vägevam. Tundub, et aju läheb nii suure liikuva objekti peale pisut lühisesse, mis loob meeldivalt eriskummalise kõditava tunde.
Aga ainult juhul, kui tead, et võid iga minut ratta selga istuda ja sõita oma koju, kus taevas liiguvad oma teekonnal vaid päike ja pilved, nagu meie aju on aastamiljonite vältel harjunud. Tuulikut mõjusfääris elamist, eriti seni idüllilises maakohas, ei kujuta küll ette. Võibolla suurlinna nad sobiksid, kus niikuinii on kõrghooned, mastid, müra.
to: Homemaker. Kui seal tuulegeneraatorite all viibivate inimeste ajud lähevad lühisesse, siis see ongi õige koht, kus saab pead kokku panna ja ühe suure hiigelaju moodustada. Nii on loota, et Eesti energeetika saab päästetud mustast tulevikust.
Mida suurem on veepindade kõrguste vahe, seda vähem läheb vaja arvuliselt turbiine, seda väiksem on veekogus mis läbi turbiinide alla lastakse või üles pumbatakse. Ehk see kõik on efektiivsem. Ehk siis on ka rajatis odavam ühe MWh elektri saamiseks.
Eesti mõistes on muidugi sellise asja rajamine kallis, sest kui meil oleks vajalikku looduslikku pinnamoodi, oleks ammu räägitud, et sinna sobib pumphüdroelektrijaam. Aga ainus mis on välja pakutud, on sügavale maa alla.
Mingi 40MW võimsusega pumphüdroelektrijaam kusagile mahajäetud põlevkivikaevandusse rajada ei ole asja lahendus ja paistab, et see plaan on tänaseks ära peidetud, ju siis ei tasu ära.
Pole aimugi, kas see piloot lõpuks elujõuliseks osutub, aga elektri salvestamine vedelikkütuseks on vähemalt kontseptsiooni tasandil tehtav. Järgmise 30 sekundi jooksul tahaks keegi nüüd kindlasti küsida: “aga kasutegur?”, kuid kui me räägime sesoonsest elektriülejäägist, mis muidu nkn müümata jääks, on kasuteguri rehkendamine suht pointless. Kui lõõskava päikesega päevadel on konditsioneer põhja keeratud ja tuba jääkapiks külmutatud ning paneelidest ikka veel peale tuleb, siis on ju ikka parem suva mis kasuteguriga lasta sel energiaülejäägil auto kütusepaaki või kanistrisse tilkuda, kui üldse mitte midagi.
Kui usuhullud ära ei keela ja ahnepäitsid surnuks ei maksusta, siis võiks ju tulevikku olla küll - 10 aasta pärast 1eur/liiter kõlab täitsa normaalse hinnana.
Riia HEJ-s on kõrguste vahe 18m ja sel on 6 turbiini, kokku 402 MW. Annab küll ka väikese kõrguste vahega suht võimsaid turbiine kasutada.
Jah, kuhu siis täpsemalt?
Daugava River - Approximately 678 m³/s
ja teisalt
- Narva River - Approximately 399 m³/s
- Emajõgi River - Approximately 70 m³/s
- Pärnu River - Approximately 50 m³/s
- Pedja River - Approximately 45 m³/s
- Põltsamaa River - Approximately 40 m³/s
Narva HEJ on venelaste käes ja 4 ülejäänud suurimat jõge annavad kokku 30% Daugava voolust. Sealjuures väiksema kõrguste vahega.
Peipsi järvest lisajõgi tekitada läbi narva karjääri sillamäele?
Seal tehnika kaevandamiseks ja püromaania olemas. Ka pole seal inimasustust. Looduskaitse alast sõidab küll läbi…
Tegelikult peaks Venemaa jagama oma Narva HEJ jaama meiega. Teatavasti on osa ehitised Eestis ja ka rahvusvaheline õigus ütleb seda… On meie valitusel mune selleks on teine küsimus.
MIdagi nad ei jaga. Hea kui ütlevad paar tundi ette kui veehoidla tammil lüüsiväravad avavad ja tohutu veemass kosena allavoolu läheb ja kipub ka siinpoolseid kaldaid uputama
https://www.postimees.ee/6920615/fotod-narva-joe-koskede-suurejooneline-vetemang
Seni on nad ikka ette teatanud, mine tea kas tulevikus teatavad
To: Raulir. Riia HEJ -s ei ole tegu pumphüdroelektrijaamaga. Lisaks on selle veehoidla liiga pisike, et sinna mingit erilist strateegilist veevaru koguda kalliteks elektripäevadeks.
Muide, Daugava peale on Lätis rajatud 3 “suurt” hüdroelektrijaama.
Lisaks, suur osa kogu aastasest veemahust läbib Daugava jõge ainult mõne nädala jooksul aastas. Võttes keskmise vooluhulga, siis sisuliselt ei saa sellega ülejäänud aasta jooksul arvestada, tegelikult hoopis voolab seal lihtsalt nire.
Kui tervest Narva hüdroelektrijaama võimsusest ei jätku suurt eriti millekski, siis pool sellest on veelgi 2 korda väiksem. Mõistlikum oleks Auvere2 püsti lükata.
Peale selle - kui ma ei eksi, siis räägiti, et veehoidla eesmärk oli ennekõike luua soojuselektrijaamadele stabiilse veetasemega jahutusbassein ja HEJ oli lihtsalt boonus.
Ka see pole lahendus. Põlevkivi peale ei saaks pikaajaliselt loota isegi siis, kui mingeid piiranguid poleks.
30ndatel, kui kaevandamine algas, oli lade otsapidi maapinnal ja 3m paks. Praegu võetakse allameetrist 50m sügavuselt. Kui suure osa Virumaast oleme nõus elamiskõlbmatuks muutma, et 10 või 20 aastat aega juurde osta?
Narva veehoidlast annaks teha veel otsemini mereni. Mere ääres on suurem kukkumine tasapinnases.
Minu teada on Narva jõel võimekust rohkem kui see HEJ näitab ja see on kunagi ka plaanides olnud. Kindlasti annab praeguse tehnoloogiaga võimekust rohkem välja pigistada.
Tuletan meelde, et meie “tuulikute” ajastul oleks meil vaja järsku ja palju juhitavat võimsust. Ehk siis rohkem turbiine ritta.
Kõik põlevkivi ära põletamise või põlevkiviõli valmistamise ettevõtmised on ajutised, maksimaalselt kuni 35-aasta pikkuse perspektiiviga. Keerulisem keemiatööstus, kus tooret kulub suurusjärgu võrra vähem ja pole ehk nii tähtis toorme hind, ehk sinna jätkub põlevkivi mõnesajaks aastaks.
Auvere2 elektrijaama saaks lihtsalt odavamalt ja kiiremini valmis, kui tuumajaama. Olekski ajutine lahendus, nagu selleks on ka Auvere1 ja muud säärased.