Valima tasub kindlasti minna ja teha seda jaoskonnas ning paberil. Ühel hetkel, kui kõik teised valivad paberil ja rehvid internetis, siis neil endil hakkab ka piinlik, kui 100% e-häältest neile tulevad ja lõpetavad see jama ära. Vähemalt tahaks loota.
AI ütleb, et 2020 valimistel anti USA-s 43% häältest posti teel. (arvestada tuleb covidiga)
Eesti peaks ka USA - stiilis kirja teel valimised käivitama, Siis hea kiidelda, et kasutame sama mis teistes tunnustatud demokraatiates. Turvateemad kohe laualt maas.
Saksamaa kohta annab AI posti teel osalejate osakaaluks 2021 valimistel 47,3%
No ei taha inimesed jaoskonnas aega veeta.
AI:
Does the 2017 28.6% postal voting include in-person voting in voting offices?
Yes, it includes in-person postal votes: The 28.6% of voters who used postal voting in 2017 includes both those who mailed their ballots and those who cast their postal ballots in person at municipal or voting offices before election day. In German election reporting, these in-person submissions are not distinguished from mailed ballots; both are categorized as postal votes.
Ehk siis postal voting on ka eelhääletus jaoskonnas.
Ühtlasi saaks Omniva kahjumi probleemi lahendatud. Vähemalt valimiste aastal.
https://www.delfi.ee/artikkel/120385324/osce-raport-eesti-e-valimiste-susteem-vajab-karmimat-kontrolli-ja-labipaistvuse-parandamist
Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) värske hinnang Eesti e-hääletuse regulatsioonile tunnustab Eestit kui ainulaadset riiki maailmas, kus internetihääletus on kättesaadav kõigile valijatele ja on saanud põhiliseks hääletusviisiks. Samas rõhutab 30-leheküljeline raport vajadust kontrolli karmistamise ja turvalisemate meetmete loomise järele.
Soovitused jagunevad 11 valdkonda.
Korruptsioonivastane erikomisjon arutas kolmapäevasel istungil raporti sisu. Komisjoni liige Mario Kadastik(Reformierakond) sõnas Delfile, et tegelikult on suur osa dokumendis välja toodud murekohti juba lahendatud. Näiteks end to end verification ehk hääletusprotsessi kontrollimine protsessi algusest lõpuni viidi tema sõnul lõpule möödunud aastal. „Ma ei tea, miks raport väidab, et see on endiselt probleem,“ lisas Kadastik.
Kadastiku sõnul on keerulisem parandada üldiselt sõnastatud nõuandeid. „Usaldust tõstaks ka see, kui mõned erakonnad lõpetaks e-valimiste pideva maha tegemise,“ märkis ta. Samas tõdes Kadastik, et e-valimiste arutelude protokolle saaks kirja panna olulisemalt selgemalt ja põhjalikumalt. „Näiteks end-to-end verificationi puhul pandi lõpuks dokumenti kirja ainult see, et sai tehtud, tegelikult peaks kõike protokollima,“ nentis ta. „Aga muidu on raporti soovitused töös, suuri sisulisi probleeme ei ole.“
Ma sõbra jaoks küsin, kellel on aastas üksikud vabad päevad ja kes maksab kuus rohkem makse kui nii mõnigi siin kuus sotsiaaltoetusi saab, kuidas tema hääletada saaks, kui oleks ainult paberhääletamine?
Eestis on posti teel valimine hääletusviisina täiesti olemas, selle põhjal ongi e-hääletus modelleeritud.
Ka kodus valimine on olemas (valimiskast tuuakse koju).
Tore. Siis see, kes tahab, valigugi kasti sees(ühtlasi õppige tuld ka tegema, et ürgajast kiviaega jõuda), aga ärge suruge oma ürgaega kõigile peale(ropud vandesõnad)!
Selle jagunemise kohta on AI-l täitsa arvamus olemas:
Approximate share:
According to official sources like the German Federal Returning Officer:
• Only about 5–10% of postal voters submit their postal vote in person at the municipal office.
• The vast majority—over 90%—of postal ballots are mailed back.
Posti teel hääletamine on Eestis minu teada lubatud ainult välismaalt.
Kui Eestis viibid, siis eelhääletuse periood on tavaliselt piisavalt pikk, et jõuaks valimisjaoskonda ja eelhääletuse perioodil on võimalik ka hääletada teise piirkonna valimisjaoskonnas, nii et Eesti piires rahvastikuregistri aadressist eemal viibimine iseenesest ei ole takistus.
Kindlasti on e-hääletamine mugavam ja võtab vähem aega (oponendid vastavad kindlasti selle peale, et kui mugavuse pärast jätad jaoskonda minemata, siis sulle ei lähe Eesti tulevik lihtsalt korda ja selles väites võib ka olla oma annus tõtt).
Päriselt on e-hääletamist keeruline asendada nende inimeste jaoks kes valimiste ajal on pikemalt välismaal. Välismaal minu teada saab saatkondades hääletada, aga need on ainult pealinnades, mitte igas riigis ja nende kättesaadavus ei pruugi olla paljude jaoks eriti hea.
Koos eelhääletamisega on valimiste periood oktoobris näiteks 6 päeva. Ei pea üldse kaua Eestist eemal olema, et su hääletamise võimalus kaotsi läheks, kui e-hääletada ei saa. Nädalast ajast täiesti piisab.
Võib ka öelda et mis sa seal välismaal valimiste aegu ikka ringi kondad.
Tsitaadist jääb mulje, et Mario Kadastik ei ole kursis “end-to-end verification” mõiste sisuga ja arvab, et kui keegi on dokumentatsiooni “otsast lõpuni” läbi lapanud või koodibaasi üle lugenud, siis see ongi “end-to-end verification”. Piinlik.
“End-to-end verification” tähendab, et süsteem annab hääletajale krüptograafilise kviitungi, mille abil saab hääletaja pärast tulemuste kokkuarvutamist ja avaldamist kontrollida, et tema hääl kajastub lõpptulemuses. Wikipedia:
End-to-end auditable or end-to-end voter verifiable (E2E) systems are voting systems with stringent integrity properties and strong tamper resistance. E2E systems use cryptographic techniques to provide voters with receipts that allow them to verify their votes were counted as cast, without revealing which candidates a voter supported to an external party. As such, these systems are sometimes called receipt-based systems.
/—/
Support for E2E auditability, based on prior experience using it with in-person elections, is also seen as a requirement for remote voting over the Internet by many experts.
Kui hääletamistoimingu ja selle tulemuse vahel oleks krüptograafiline seos, mida hääletaja saaks ise kontrollida, kaoks tervete kategooriate viisi potentsiaalseid ründevektoreid. Hääletaja ei pea usaldama inimesi ega tehnikat, kui matemaatika tagab, et rikke või sobi tegemise korral numbrid ei klapi. Seetõttu peavad teadlased seda oluliseks omaduseks, mida üks korralik hääletamissüsteem peaks pakkuma. Eesti süsteem seda ei paku. Meil pannakse saadud häälte tabelid lihtsalt valimisteenistuse lehele üles ja öeldakse: usu või ära usu.
Taavi Talvik on siin teemas korduvalt rõhutanud, et kui 101 rahvasaadikut, riigikohtunikud ja veel mõned inimesed kiidavad asja heaks, siis on kõik korras. Formaalselt on väide kahtlemata õige. Probleemiks on aga asjaolu, et arvestatav osa rahvasaadikutest on sedavõrd juhmid, et ei saa aru, millest üldse jutt käib.
Olles nüüdseks raporti läbi lugenud, siis suur osa OSCE soovitusi on mõistlikud ning lähevad kategooriasse, et seaduse tasemel tuleks selgemalt välja tuua kontrollimise ulatus, mehhanisme, reegleid ilusti kirja panna ning tegeleda e-hääletuse populariseerimine ja huvigruppide suurema kaasamisega. A’la lisaks parlamendi enamusele tulevaste valimisseaduste muudatuste arutelul oleks äge ning euroopapärane huvigruppide sh. akadeemikute kaasamine. Igati ok soovitused.
Üks soovitus küll oli, mis mulle isiklikult on üsna vastukarva. Mulle isiklikult ei meeldi see soovitus “J”:
To consider introducing legislation that establishes the right and procedure for lodging complaints regarding internet voting related irregularities identified by observers, including the possibility for such complaints to be filed in the public interest. In this context, the legislator should also address the specific complexities of internet voting when determining appropriate deadlines, evidentiary requirements, and procedures for the submission, examination, and resolution of such complaints and appeals.
See tähendaks, et valimise protseduuride läbiviimise kohta oleks võimalik teha neid niinimetatud “populaarkaebusi” ehk selliseid üldisi kaebusi “mulle ei meeldi e-hääletamine” või et minu meelest Reform sai liiga palju hääli. Senini on kehtinud põhiseadusest johtuv põhimõtte, et selliseid ülduduseid asju saab kohtus vaidlustada seadusandliku/seadusloome protsessi käigus a’la õiguskatsler, riigikohus juba seaduste vastuvõtmise ajal. Mitte siis hiljem, kui juba seadusandja poolt kokku lepitud protsessi ilusti by-the-book läbi viiakse.
Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelpanu, et seadusega ei ole kehtestatud seda book’i. Riigikohtu esimees Villu Kõve oma konkureerivas arvamuses valimiskaebusele:
Nõustun otsuses väljendatud kriitikaga elektroonilist valimist puudutava regulatsiooni kohta ning leian, et olulisuse põhimõttest lähtudes tuleks elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise olulisemad reeglid kehtestada seadusega või peaksid need olema vähemasti selgelt Vabariigi Valitsuse õigusakti tasandil reguleeritud ning olema vähemalt üldjoontes arusaadavad ka sügavamaid eriteadmisi omamata (vt otsuse p 83). Seda on Riigikohus üldiselt väljendanud juba 2019. aastal (RKPJKo 5-19-18, p 17). Paraku ei ole neid reegleid seaduses või Vabariigi Valitsuse õigusaktides senini täpsemalt lahti kirjutatud ning elektrooniliste valimiste reeglid on jätkuvalt põhiosas kehtestanud Vabariigi Valimiskomisjon ja Riigi valimisteenistus. Seega ei ole olukord paranenud.
Ühesõnaga, valimisteenistus kehtestab ise endale reeglid ja vaidlustada neid sisuliselt ei saa, sest vaidlustamisel lähtutakse kitsast käsitlusest, mille fookus on isiklike õiguste rikkumisel, aga see ei võimalda tervikuna hinnata, kas valimisteenistuse reeglid üldse võimaldavad isiklike õiguste rikkumist tuvastada:
Samamoodi ei ole Riigikohus lugenud vaidlusaluseid norme asjassepuutuvaks paraku aga ka teiste valimiskaebuste puhul, kuna enamasti puudutab kaebus vaid mingit konkreetset aspekti, mis ei mõjuta valimistulemusi tervikuna, vaidlustatud on n-ö vale toimingut, kaebusega hilinetud või siis ei ole kaebaja õigusi valimiste korralduse kui tervikuga rikutud. Asjassepuutuvuse kitsa käsitluse järgi ei olegi juriidiliste nüansside tõttu sisuliselt peaaegu võimalik konkreetse normikontrolli raames jõuda elektroonilise hääletuse regulatsiooni põhiseaduspärasuse tervikhindamiseni. Valimised aga mitte üksnes ei pea olema ausad, vaid ka näima ausad ning kaebajate väidete kontrollimiseks peaks olema tagatud tõhus ja mõistlik menetluskord. Näen sellises olukorras tõsist probleemi tõhusa õiguskaitsevahendi tagamisega elektrooniliste valimiste regulatsiooni põhiseaduspärasuse hindamiseks.
Peale selle on menetlustähtajad nii lühikesed, et isegi tahtmise korral ei jõua Riigikohus kaebust süvitsi analüüsida:
Samamoodi ebamõistlikult lühike on ka valimiskaebuse lahendamise üldine tähtaeg seitse tööpäeva (PSJKS § 44 lg 1), eriti kui oleks vaja hinnata tõendeid ja tuvastada asjaolusid ning kaasata eriteadmistega asjatundjaid elektroonilist hääletust puudutavate tehniliste küsimuste hindamiseks. Kaebemenetlus peab olema tõhus ja tagama kaebaja väidete reaalse, mitte vaid ajalisest survest ja menetluseseme piiratusest tingitud paratamatult formaalsema hindamise ja pinnapealse kontrolli. Sellises olukorras pidanuks ma erandlikult õigeks RKVS § 482 lg-te 3 ja 4 ning nende alusel kehtestatud aktide, aga võib olla ka kaebekorra enese põhiseaduspärasuse hindamiseks individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist.
Igati nõus, et üldfilosoofiliselt oleks mõistlik algatada põhiseadusliku järelvalve protsess. See tegeleks siis otseselt seadusandliku kvaliteediga, sellega tegeleks siis tõenäoliselt ka Riigikohtu Üldkogu ja tulemusena saaks vajalikud vaidlused vaieldud. Väljaspool konkreetset valimisprotseduuri algatatuna oleks Riigikohtul ka aega sellega normaalselt tegeleda.
Riigikogul, õiguskantsleril ja presidendil on igati voli seda protsessi alustada.
Aga tundub, et kõikidele parteidele (sh. EKRE-le) meeldib olukord, kus iga aasta-kahe tagant saab e-valimiste teemal vahtu keerutada mitte ei liigutaks seadusandlikule selgusele lähemale.
Ei pea üldse kaua Eestist eemal olema, et su hääletamise võimalus kaotsi läheks, kui e-hääletada ei saa.
Ma hääletasin posti teel kui mu ID-kaart oli uuendamata (ja seda saab teha vaid Eestis või Londoni kesklinnas).
Tegelikult saab Eesti kodanik hääletada ka ilma ID-kaardita kusiganes postiteenistus toimib.
Posti teel hääletades võivad töötajad hääle salaja ära vahetada. Seda on sajandite jooksul küllalt palju tehtud. Teen ettepaneku hakata kasutama tuviposti. Droone mina ei usaldaks, ka neid saab elektrooniliselt alla tuua. Oeh kui väsinud ma olen sellest jurast. Saaks juba valimised läbi, annaksin oma e-hääle jälle ära ja kogu see teema ei huvitaks jälle enam mitte kedagi, kuni järgmiste valimisteni. See vaidlus on valdavalt juba sama, et mis on talvel parem, naast -või lamellrehvid. Teate, valigu igaüks, kuidas tahab, aga teistele enda valikuid peale suruda ei ole ka ilus.
Miks sa siis surud?
Kusjuures mitte ainult siin teemas vaid ka mujal. Tõeline tüütus!
Teil käib siin palli ainult ühte väravasse toksimine, ühekülgsus ja üheülbalisus. Ometi inimestel on õigus ka teisiti arvata, ning õigus jagada erinevaid väärtushinnanguid. See ongi põhjus, mis mind ajendab siia foorumisse ikka ja jälle tagasi tulema ja ka oma arvamust avaldama.
Lapsi ei saa teha ja sünnitada distantsilt, prostata vähki välja opereerida ei saa interneti teel ,kodumaja ei saa ehitada mõne hiireklikiga, surnuid ei saa matta perekonna hauaplatsile interneti teel, aeda õunapuid istutada ei saa arvuti tagant tõusmata.
No see on lähiaastate küsimus. Näiteks vanurite eest hoolitsemise robot on väga ja vägagi aktiivselt arenduses… see on madalapalgaline töö ja sinna on raske personali leida. Robotil on ükstakama, tema võib kasida ka ennast “täis lasknud” dementset, nina ei kirtsuta.
Lisaks füüsilisele hooldusele – vanainimesed tunnevad ennast tihti üksildasena, ka hooldekodus teiste vanuritega. Kaua sa ikka mälestusi heietad, kui keegi ei kuula. Robot võib “kuulata” kasvõi tundide kaupa, tüdinemata. Robot (chatgpt) suudab ka vanadusest lapsikuks või kiuslikuks muutunud vanainimesega ärritumata tundide kaupa suhelda.
See on tegelikult Suur ja Potentsiaalikas äri. Rahvastik vananeb. Raha lõhna tunnevad nii tehnoloogia hiiud kui startupid. “Telepresence” veel takkapihta. Võtad üle interneti androidi-avatari juhtimise üle, teed vanaemale pai ja ongi jälle perekondlik kohustus selleks aastaks täidetud.
Hauaplatsi telehooldus ja hauaplatsil televiibimine – sama teema.
Seda kõike saab automatiseerida ja tele-presenteerida. Tehnoloogia on kohe-kohe sealmaal.
Inimlikust aspektist jääb veidi puudu, aga no kes sellest “inimlikust aspektist” 21. sajandil enam hoolib???
P.S. Pole mägede taga ka esimene juhtum kus vanur teeb testamendi roboti nimele ringi. (või osava petturi nimele, kes on telepresentatsiooni robotisse sisse äkkinud ja “hoolivat” inimest mängib.
Ei ole jah, päris e-valimiste teema, aga suhtluse osaga olen väga nõus. Läänemaailm jääb vanemaks, leibkonnad väiksemaks, üksikuid on rohkem. Seda lubatud “pikemat eluiga” ei jätku ka ühtlaselt kõigile. Eakad võivad elada väga pikalt üksinda. Lapsed on globaliseerunud maailmas laiali ja nendega suhtlemine harv ja ei taha ju tülitada ka…
- linastus “Her” Joaquin Phoenixiga peaosas. Film mehest, kelle kaaslaseks oli tänapäeva mõistes AI ja kes tehismõistusega suheldes sellesse tasapisi ära armus.
Meeldetuletuseks: 2013 oli tehis-assistendi kontseptsioon veel üsna uus - 2011. aastal tuli Siri, 2013. vist Alexa
Nüüd, 2025 on see 2013. aastal veidi ulmelisena tundunud kontseptsioon põhimõtteliselt käega katsuda. Ja nagu praktika näitab, siis paljud inimesed suhtlevad parema meelega AI-ga kui teiste inimestega. Big Business, nagu Off ütles.