Inimvõimete piirid - juba pikemat aega, ammu enne arvutite ja interneti tulekut on koostatud klaveripalu mida on inimesel võimatu mängida. Ometigi neid mängitakse ja seda automaatklaveritel.
Tegu on lausa omaette žanriga, mis sest, et see on vähelevinud ja huvitab ainult friike.
Siinkohal meenus kunagine intekas ühe omaaegse ja ülla-ülla, ka hetkel tegutseva diskoansambli muusikapoolega, kus küsimusele, miks teie plaadid ja kontserdid nii kallid on, tuli vastuseks - vaadake, et tipus püsida, ostame omale pidevalt värsket kraami(põhjad, vahevidinad jne) otse kõige kuumematelt ameerikamaa sämplimeistritelt ja see pole ometi odav lõbu. Jutt oli vist kümnetest, kui mitte sadadest tuhandetest kroonidest ühe vastavasisulise cd plaadi eest, mis hiljem omaloominguga ristatult raadioeetris kõrvakuulmist proovis kahjustada.
No ei valitse see AI kantri veel neid tabeleid, mis päriselt olulised on. Kui pidasid silmas seda Breaking Rust lugu, siis #1 koha saavutamine digital sales kantrilugude kategoorias - olgem ausad, see oli lihtsalt haip, mille meedia puhus kordi suuremaks kui see väärt oli.
Aga ei väida, et AI siin tabeleid tulevikus üldse vallutama ei hakka, sest suured record companyd ise liiguvad AI genereeritud muusika suunas, kasutades ära neid IP-sid, mille nad oma artistidelt omandanud on. Ning mingi hetk kaotavad need tabelid üldse oma väärtuse, kui tarbija ise näiteks oma lemmikartisti lauluhäälega muusikat genereerima hakkab.
Üldiselt, suures plaanis ei muuda see samas palju midagi - suur osa muusikuid ei ela oma autoritasudest nii või teisiti ära - striimimine tappis need sissetulekud juba aastaid tagasi ära - ja nad saavad suurema osa oma tuludest kontsert-tegevusest. Muidugi, nö tavalistel muusikutel (kes pole maailmakuulsad staarid) on veel omakorda kõrvalsissetulekuid nagu reklaamide loomine, filmide/seriaalide muusika, sound design jne. - selle muidugi sööb samamoodi arvuti suures osas ära. Aga kontserti, kus mängiks a´la 100% koosseisust mingisugune Figure.AI stiilis robot pilli ja “laulaks” - ma hästi ei usu et selline asi siin üleöö kedagi"pille kotti" pakkima sunnib. See masin võib sul esineda täiesti veatult ja ideaalselt - aga see pole ka enam inimlik. Ei ole välistatud muidugi, et pika peale inimesed võtavad selle omaks. Aga hetkeseisuga - parimal juhul oleks ehk võibolla edukas mingi kooslus AI-st ja inimestest laval.
Seda tuleb vaadata perspektiivitundega, praegu on see kui 5-aastase lapse esimesed katsetused ja mõelda sellele mis saab 5 aasta pärast.
Aga muusikute soig on sama siiras kui progejate oma, kes väidavad, et AI ei saa kunagi “ilusat” koodi kirjutama, sest me kõik teame, et päeva lõpuks kirjutab koodi ikkagi ainult AI. Muusikaga on ilmselt küll natuke teisiti, osa inimesi jääb alati inimloomingut eelistama, aga AI napsab kindlasti lõviosa loomingust endale.
Muuseas, AGI definitsioonis on isegi olemas punkt, et AI kirjutab sünfooniaid inimesega samal tasemel ja AGI on ilmselt paari aasta kaugusel.
Jah, aga see kõik on oletuslik. Eks me siis näe. Ma ei hakkaks koodikirjutamist heliloominuga väga võrdlema. Nendel protsessidel on tulemustele täiesti erinevad eesmärgid ja kriteeriumid. Samas üldiselt arvan, et muusikat on pigem lihtne lasta masinal genereerida. Suno teeb seda päris veenvalt ja kui satubki kerge halluka-aps sisse, siis see ei mängi mingit olulist rolli, kuna looming ei peagi perfektne olema.
See AGI sümfooniate kirjutamise kriteerium on muidugi naljakas. Miks seda vaja on ? Kuidas seda üldse mõõta ? Ja mis kujul see välja näeb ? See on omamoodi filosoofiline küsimus - kust lõppeb jäljendamine ja kust algab looming. No mul on mulje, et täna olemasolevate tehnoloogiatega pigem üritatakse sulle jäljendamist loomingu pähe maha müüa ja hetkest kui inimene enam vahet ei tee, siis suured tech corpod on valmis iga hetk väitma, et “see ongi AGI.”
Seega minu arvates see “hetk” ei ole enam kaugel. Pakun et sümfoonia erinevad partiid saab ka tänapäevasel multimodaalsel kratil lasta kokku genereerida ja tulemus võib olla ka selline “piisavalt hea”. Barokkajastu ja klassitsism, selle ajastu sümfooniad on piisavalt kindlas reeglistikus kirjutatud - õpetame masina välja juba olemasolevate tehnoloogiatega, miks peaks see olema probleem ? Jõuame siin 19 saj. lõppu - no põletame piisavalt metsa ahjus maha, et andmekeskusele voolu anda ja tuleb ka sealt 2 tunnine suurteos välja, mis kõlab nagu Gustav Mahler. Siit edasi 20 sajand ja modernism - väga lihtne - ainult nimeta mis on sümfoonia. AI võib sulle mida iganes kokku kirjutada, piisab kui see seda tehes omadega kokku ei jookse - ja selle peale OpenAI või Google tech-brod väidavadki, et antud AGI kriteerium on täidetud.
No ma ei tea. Tehniliselt ju muidugi tore milestone, tegelikult siis enam vahet pole, kas on looming või jäljendamine - suures pildis on saavutuseks see, et automatiseerisime sümfooniakirjutamise ära. Sotsmeedia täitub kommentaaridega, et heliloojad on “so cooked.” Nendele kes elavad väljaspool AI mulli, tekib aga selle peale pigem küsimus, et mis väärtuse me siis ikkagi lõime ja kellele on seda vaja ?
Kas keegi on leidnud sellise AI poolt genereeritud heavy metal’i muusikaloo, mis poleks mingi keskpärane plära? Sellise loo, kus on sees midagi sellist mis paneks kõrvu kikitama ja paneks selle loo nüansse uuesti ja uuesti üle kuulama?
