ok, jõin õlut, mälestused hakkasid piinama, see võib meie kõigiga mingil hetkel juhtuda… samas siin, saab arutada majandusest huvitavais teemasid ja neid erinevate nurkade alt lahata…
1 Like
Jah, pungi scene on muutnud, aga muud kolemuusika kohta meil eriti ei ole. Kurjam ehk käib vahel ka veidi “tsivliseeritumates” kohtades esinemas. Aga neid kõikse rajumaid asju kuuleb-näeb ainult “keldris”.
Ma läehn sinna rohkem kolemuusikat nautima. Seltskond… on nagu on.
Itimaailmas on probleem endiselt mitte optimeerimine, vaid tellija “ma ei tea, ma tahan, et oleks nupp, et kui ma vajutan sinna, siis saan VASTUSE” kujul esitatud soovidest koodi tekitamine.
Optimeerimine… viimaseid postitusi, mis tegelesid kompilaatorist efektiivsema masinkoodi loomisega, lugesin umbes aastal 1999. Sealt edasi sai masin ise piisavalt hästi hakkama.
IT alal on juba ammu nii, et nende tühjas kohas lõõtsuvate tujutuulte baasilt igapäevaste imede tekitajate sissetulek on kordi suurem kui filigraansete masinapikenduste oma, kes suudavad kvaliteetset tööd teha ainult peensusteni täpsete sisend-instruktsioonide maailmas. Võimalik, et natuke venitatud analoogia, aga taksoga aadressile x sõites ei eelda ju keegi, et tellija peaks koostama täpse marsruudikaardi ning lisama juurde nimekirja käikudest ja kiirustest, millega igat konkreetset tänavajuppi läbima peaks.
See asjaolu, et üks matsujagamisvõimeta grafomaan suudab riigipalgal vegeteerides igapäevaselt pool foorumit täis kirjutada, ei muuda objektiivset kapitalistlikku reaalsust, vaid ainult maskeerib seda.
3 Likes
Point on siin täiesti olemas. Aga meil on pisikene vastuolu. Arvuti teeb jätkuvalt seda mida kästakse teha. Paremat pole veel keegi leiutanud. Ja kõige madalamal tasemel on robotile ütelda “ära sõida posti otsa” üpris kummaline algoritm, mis räägib sisenditest, kuhu registrisse pista vahetulemused, mida nendega edasi teha, kuhu mootori juhtimisse pista mis voldid jne. äärmiselt erinev ja üsna kauge juhisest “ära sõida posti otsa”.
Seega, peavad inimesed, kes selle algoritmi robotile suudavad genereerida, “mõtlema nagu masin” – masina arhitektuuri ja võimete järgi. Ja samal ajal ei kipu hästi välja tulema “suhtlemine inimestega”. – ära sõida posti otsa, kurat, ma ütlesin! Seetõttu on seal vahel veel päris mitu “vahekihti” – müügimees, projektijuht, arhitekt, tiimijuht jne. jne. jne. Ja see teeb kogu protsessi mõnevõrra kalliks ja mõnevõrra kohmakaks. Sest igas kommunikatsioonikihis “läheb midagi kaduma” ja paratamatult tekivad vead ja moonutused. Inimene on küll äärmiselt paindlik, aga mitte NII paindlik, et suudaks korraga olla äripool tellijale ja assembleri progeja robotile.
Ega nad väga ei taha ka. Kurnav oleks.
Selleks, et “see asi” töötaks ongi vaja iga Steve Wozniaki ette Steve Jobsi kliendiga suhtlema ja kliendi soove insenerile arusaadavasse keelde tõlkima. Nii on. Kuni keegi leiutab parema abstraktsioonikhi, kus saab lihsalt otse ütelda “ära sõida posti otsa”… ja ISEGI SIIS peab keegi olema suuteline seda abstraktsioonikihti haldama ja paigaldama ja selle vigu ja tõrkeid debuugima 
Senikaua kuni arvuti arvutab kahendsüsteemis ja oskab kolme loogikatehet (AND, OR, NOT) ja “kogu maailma keerukus” tuleb “tõlkida” lõpuks 0, 1, And, Or, Not keelde nii on ja nii jääb. Midagi teha ei ole. Unistused ei muuda reaalsust.
See on sul kahtlemata tore paroodia, aga … 386ga WiFisse ülidselt on
võimalik minna (On muide võimalik ka Amiga, Commodore 64 / 128, Atari ja MSX II mis on veel vanemad ja tunduvalt tunduvalt lahjemad platvormid).
ja teoorias on võimalik isegi moodsa veebilehe pilt ette saada, aga see ei ole ei ODAV ega lihtne.
Ja täiendavat tehnikat ja toetavat taristut kulub selle peale nii oma 200-300 EURi eest. Kust ma tean. Sest ma olen seda teinud. Bcause I can.
Odavam oleks Pääsküla jäätmejaamast kasutatud 3. põlvkonna i5 ära tassida. Sinna vahel mõni ettevõte veab neid euroaluste kaupa
elu täpselt nagu nõuka ajal, kes tollal veel lapsepõlve/noorukiiga ei elanud siis selle ENSV seriaali Paavo on nagu Kaur79
1 Like
ei hakka guruga vaidlema, aga mul oli kunagi, aastat 15-20 tagasi linnakodu köögis, mitte vist küll enam päris 386, aga igaljuhul üks vana ja kuulikindel delli kast, millele käis tahaauku mingi väike usbihiire mooduli sarnane vilkuv huioobin, mille kaudu siis see uunikum kaugemal asuva ruuteriga õhu kaudu ühtis. kõik toimis, torrentid ja mõõduka kvaliteediga striimid liikusid sirinal.
Aastat 15-20 tagasi oli meil 2005-2010. Core2Duo ja co. Windows 7 või 10. Üldiselt, peaaegu kõigele, mis on toodetud pärast 2006 saab istutada selga täitsa moodsa Win7 või Win10 või Linuxi ja kõik on “nagu päris”. Isegi WindowsXP ja 2000 on “nagu päris” (mõningate eranditega).
386 ruulis 1985-1989. See on kardinaalselt teistsugune (ja hulka rohkem käsitsitööd nõudev) setup. Millisega, loodetavasti, on võimalus lähipäevil taas tegeleda
Te olete lihtsalt unustanud, milline MÜRIAAD mugavus- ajaviite ja produktsioonilist kraami teile koos OS-iga tänapäeval “karbiga kaasa pannakse”.
Võrgustäkk. DOS ja Win3.11 ajal tuli see eraldi osta. See oli toode… 30-50 dollalit litsents. Browser. Eraldi programm. Litsents umbes 15 dollarit. Ah multimeedia ka. Muidugi, raha eest. Kusjuures meedia MÄNGIJA ja dekooder-algoritm sinu lemmik formaadi lugemiuseks olid ka eraldi litsenseeritavad tarkvarad. Tahad pilte vaadata. Palun. Osta programm. Jne. jne. Kõik see kraam, mida me oleme harjunud “isensesest mõistetavaks” pidama… USB tugi. Palun, osta Windows 95 uuendus või Windows 98 uuendus. Bluetoothi tahad ka kasutada. BT stäkk, IBMi tehtud. Ainuke TÖÖTAV stäkk kuni Windows 2K ajani välja. 35 daala. Sõidame.
WiFi graafilie haldur, kus saab võrke valida. Palun. Raha eest. Alles XP-ga tuli võrguhaldur.
Alguses oli Riistvara tühi ja paljas. Ja Tõelised Programeerijad kirjutasid masinkoodis rakendusi. Ja jumal ütles – Saagu OS. Ja OS sai. Aga esialgu oskas OS hädapärast tegeleda mälu haldamise, mõne üksiku periffeerimaseadmega (nagu printer) ja ketaste ja falisüsteemiga. Kõik. Vsjo. Bare minimum. Kogu ülejäänud tarkvara tuli eraldi soetada ja paigaldada ja raha maksta.
Kuni umbes WinXP turule tulekuni müüdi sulle mitte “valmis keskkond kus saab tavalised asjad ära teha, kui su nõuded just väga suured pole” vaid sulle müüdi “absoluutselt minimaalne platvorm mis võimaldas sul alles ise töökeskkonda EHITAMA hakata”.
Ajad on muutunud.
Inimesed, kes päriselt teavad, mis I5,P220,D7 tähendab, hakkavad varsti juba käimisraami järele vaatama.
Väiksem käibemaksumäär ei tähenda automaatselt madalamaid toiduhindu.
Muidugi ei tähenda see, et toidu hinda ei saa maksuerisustega alandada, kuid olulisemat rolli mängivad muud riigispetsiifilised asjaolud, nagu turu suurus, tootmiskulude tase, konkurentsi tihedus, importtoodangu osakaal, jaemüügivõrgu ülesehitus, kogu väärtusahela osaliste kasumlikkus jne.
Jooniselt on näha, et kehtiv käibemaksumäär (valged ruudud) ja toidukaupade hinnatase (sinised tulbad) ei korreleeru. Pole näha seost, et madalam käibemaksumäär tähendaks odavamaid või kõrgem kallimaid hindu.REPLIIK JA JOONISED | Rasmus Kattai: väiksem käibemaksumäär ei tähenda madalamaid toiduhindu - Eesti Päevaleht
Samas Neivelt kirjutab, et meie maksudest moodustavad tarbimismaksud liiga suure osakaalu, varamaksud aga liiga väikese. Tõenäoliselt on tal õigus, samas tasuks meenutada, et ka automaksu loetakse varamaksuks. 
Indrek Neivelt: regressiivne maksusüsteem on kinni jooksnud | Arvamus | ERR Indrek Neivelt: regressiivne maksusüsteem on kinni jooksnud | Arvamus | ERR
1 Like
Ma ei oska kaasa rääkida kõigis valdkondades, kuid noorte (pean silmas praeguste 20 - 30 aastaste) huvi sinikrae tööde vastu on üsna leige. Sealjuures ka üle poole neist unistavad kuidagi passiivse sissetulekuni jõuda - krüpto, üüriga, investeerimise jne. Ühesõnaga teevad seda tööd seni, kuni sinna jõuavad.
Millega jõuamegi selle foorumi ühe suurima paradoksi juurde. Ühes teemas unistatakse passiivse sissetulekust ning II samba pensionist lahedalt äraelamisest, teises teemas tõdetakse, et nii jätkates pole varsti inimesi, kes isegi elementaarseid teenuseid oleks võimelised pakkuma.
4 Likes
Individuaalsest vaatevinklist on ju kõik õige. Unistused on õiged.
Miks peaks keegi tahtma teha halbades tingimustes rasket füüsilist tööd, kus pead kindlasti kellast kellani kohapeal viibima, isegi kui palk on viisakas?
Sellepärast see onlyfans ja influentsimine ka nii populaarsed ongi: noored inimesed otsivad selliseid sissetulekuvõimalusi, mis ei sunni sind kellegi teise kasumi nimel ebameeldivat tööd tegema.
Keskealised võivad ju muiata, et minimaalse pingutusega tahetakse ratsa rikkaks saada, aga teistpidi: kes ei tahaks?
Ühiskonna vaatenurgast võime ju kurta, et näe, meil on vaja neid päris töö tegijaid ka. Ja ongi vaja, aga need erialad kus palgatöö sissetuleku lagi jääb kuhugi sinna keskmise palga lähedale ja mingit paindlikkust töö tegemise aja ja koha suhtes ei ole, ei hakka tõenäoliselt olema kunagi eriti atraktiivsed.
To: Draax.
Onlyfäns ning suunamudimine (ehk influentsimine) on ajutised nähtused ja mingi aja pärast kaovad sealt tagant rahad ära, sest toimub sellest üleküllastumine.
Onlyfänsis teenivad korralikult vaid vähesed. Ka suunamudimisel on vähesed loetletud, kes on selles valdkonnas edukad ja miski ei garanteeri nende edukust ka edaspidigi.
Mingi hobusenägu võis ju mõni kuu Onlyfänsis kuus 20000 dollarit sissetulekut saada, aga nagu ajalugu on näidanud, siis mingi hetk kuivab selline rahavoog kokku ning aina raskem saab olema siduda enda külge uut publikut kes on reaalselt ka nõus maksma selle jama eest, mida sinna sotsiaalmeediasse produtseeritakse.
See kõik loetletu on väga sarnane kunagiste interneti-rahamasinatega, kus loodeti et klikid või reklaambännerid toovad raha sisse, mis ehk kunagi alguses tõidki, aga nüüdseks on sealt rahad tagant ära liikunud, sest on aru saadud, et selline tehnoloogia siiski ei toimi sedasi, kui see alguses välja reklaamiti.
Suunamudimisele analoogne näide nähtuste ja tehnoloogiate kaduvusest: Ka 1990-datel ja 2000-date alguses oli tohutu rahamasin igasugused boybändid (ka mõned girlbändid). Igaüks neist bändidest pidas mõni aasta vastu ja siis tulid peale uued näod ja uued boybändid, kuni kogu see turuosa vajus suuresti unustusse. Publikut hakkas huvitama hoopis miski muu, näiteks EDM ja seda esitavad spetsiaalsed DJ-id.
Onlyfansimine konkreetselt on ajutine, aga muutuvad ajad toovad selle asemele ka alati midagi muud. Kunagi olid ‘juutuuberid’ tegijad, mõned suutsid oma videosid täitsa okeilt monetiseerida ja neid videosid sai teha peaaegu kõigest. Isegi sellest, et inimesed vaatavad videost kuidas teine inimene arvutimängu mängib.
Aga põhimõte, et noored otsivad lihtsamat sissetulekut, mida saab koguda ilma, et peaks kellast kellani tööl käima ja kellelegi aru andma, jääb. Ja ma ei oska seda ka neile kuidagi ette heita.
To: Draax.
Seda lihtsamat sisetulekut on noored aastakümneid otsinud. Ega narkoärigi midagi muud pole, kui see sama lihtsa ja kerge sissetuleku saamise üritamine.
Omal ajal müüdi raha eest Soomest saadud hilpe ja salvestati muusikat ümber ja müüdi piraat-kassette, hiljem müüdi kirjutatud CD plaate jne.
1 Like
Tsitaat Neivelti artiklist:
Ma tuletan neid vanu maksumäärasid meelde selleks, et näidata, kuidas meie maksusüsteem oli veel 20 aastat tagasi tänasest oluliselt solidaarsem. 18 protsenti käibemaksu ja 26 protsenti tulumaksu on võrreldes tänaste määradega kasulikum inimestele, kellel on väiksemad sissetulekud.
Lubab näidata, aga tegelikult paneb villast. TMvaba määra muutuse on miskipärast pildist välja jätnud. Kui kogemata, siis tekitab pisikese kahtluse tema kompetentsis, kui meelega, siis tema agendas.
Tol ajal oli TMvaba määr ca 20% keskmisest palgast. Praegu on ca 38%. Seda arvestades saab näiteks pool keskmist palka teeniv inimene praegu rohkem käibeta summas kaupa osta kui tol ajal.
3 Likes
Huvitav küsimus on, kui palju peaks ühiskond selliseid “otsinguid” kinni taguma? Kas otsija peaks saama sel ajal sotsiaaltoetusi, tasuta arstiabi? Maksab riik kinni, kui inimene 15 a ülikoolis käib?
Jõuab pensioniikka, palju peab olema “elamisväärne” pension, kui otsingud eriti ei õnnestunud?
2 Likes
Ülikooliga on väga lihtne - tuleb taastada kunagine 1980-1990-datel valitsenud süsteem - ülikooli sisseastumiskonkursid, riiklikud õppekohtade kindlad tellimused erialade lõikes. Kes saab sisse, neil on soodustused, kes ei saa sisse, saab kas järgmine või ülejärgmine aasta või läheb kutsekookooli või tööle. Vahet pole palju kordi sa konkursiga sisse saad, täidad õppeplaani, oled sees, ei täida õppeplaani, saad eksmati. Vabaks jäänud õppekohad täidetakse nendega, kes on tasulisel õppel.
Ja sisseastumiseksamite raskusaste ning küsimused olid just seotud selle erialaga kuhu sisse astusid ja olid seotud konkursi tihedusega. Mida suurem oli antud erialale konkurss, seda raskemad olid sisseastumiseksamid.
Sellest kõigest on siin foorumis ammu kirjutatud…
Ainult, et poliitikud ei taha sellest aru saada ning ajavad mingit mulli välja mingitest noorte “võrdsest” ja sünnipärasest “õigusest” kõrgharidust saada. Kogu see kõrghariduse-jama sai alguse sellest, kui otsustati, et gümnaasiumite riiklikud lõpueksamid hakkavad olema ülikooli sissesaamise aluseks.
6 Likes
kas just nõukogude aega on vaja tagasi minna aga süsteem enne aaviksoo “tasuta kõrgharidust” tuleks taastada.
süsteem oli toimiv. need, kes laisaks muutusid asendati tasulistega.
meil on küll tasuta kõrgharidus aga väga vähe tahetakse rääkida väljalangevusest.
lisaks poliitikutele mulle tundub, et siin on ka ülikoolide poolne mingi kala kusagil. ilmselt on tänaseks ülikoolid väga rahul sellega, et riik tellib stabiilselt mingi arvu kohtasid ja nad ei pea väga pingutama nende tasulistega. stabiilne rahavoog.
ja endast lugupidav ülikool teeb täna ka sisseastumiskatsed. sisult on tegemist IQ testiga. aga seda ei saa nii nimetada, kuna see oleks muidu väga rassssistlik. kas ja mis kujul need gümna eksamid peaks olema, kellel neid vaja läheb. on lõputu arutelu. aga hea ressurss läheb sinnagi magama igal aastal.