Mulle ei meeldi see, mida sa kirjutad, aga ma ei näe ka liiga palju muid võimalusi.
Kõige olulisem osa tharguni tulevikuvisioonist on “ja nii edasi”. Maksud riiki raha juurde ei tekita. Täpselt sama palju kui avalik sektor juurde võtab, jääb erasektoris seda vähemaks. Mida vähem jääb erasektorisse kapitali, seda vähem on tarbimist, investeeringuid, ettevõtlust ja eraomandit ning seda kasinamaks jääb edasine maksubaas.ning iga järgmine maksuring peab käe järjest sügavamale erasektori tasku toppima. Tekib iseend sabast sööv tsükkel, mis lõppeb eraomandi ja eraettevõtluse täieliku kadumisega. Seda on varem juba proovitud.
18 Likes
PeaLiK, aga paku mingi oma nägemus välja, kuidas seda probleemi lahendada?
Me ütleme, et avalik sektor on liiga paks, juba lihtsalt töötajate arvu poolest suhtena kogu tööjõuturgu, aga kui sinna sisse vaadata, siis suure massi moodustavad haridus ja meedikud. Nö. laia avaliku sektori suurimad tööandjad on ülikoolid ja suurhaiglad, kolmas suur kiht on õpetajad (üldhariduskoolide võrk).
Me samas ei ole ühiskonnana valmis neist hüvedest (tasuta haridus ja tervishoid) loobuma. Omaosalust ka ei taha suurendada (20€ visiiditasu ajas juba inimesi tagajalgadele), veel vähem, et kõrghariduse eest ise maksma peaks. Makse ka ei taha tõsta.
Mis see lahendus siis päriselt oleks?
Omar tasus sullis ja maksud lased üle samamoodi nagu sul see garaazis toimuv “ettevõtlus” käib?
3 Likes
“Töökohti ei taha” on võib-olla natuke vale väide.
Lihtsalt töökohtade loomine justkui ei tundu oluline, sest meil ei ole ju otseselt suurt tööpuudust. Pigem vastupidi - teatud perioodidel on praktiliselt täistööhõive, juba 15-20% pensionäridest on tööturul. Tundub, et pole vaja eraldi pressida selleks, et lihtsalt töökohti luua. Avalikkuse survet selleks ei ole.
Kes oskab numbrite taha vaadata, see näeb, et meil on liiga palju avaliku sektori töökohti ja liiga vähe erasektori omi, mis maksutulu tekitaks.
Kui jälle avalikku arvamust vaadata, siis inimesed tahavad töökohti küll, aga nad tahavad avaliku sektori töökohti. Inimesed tahavad, et seesama väikekool jääks, et oleks rohkem arste ja õpetajaid ja personali, kes tegeleks kõigi muredega millega nende meelest riik või KOV peab tegelema, nad tahavad, et igas väikeses asulas oleks päästekomando ja politseijaoskond. Nad tahavad, et igas maakonnahaiglas saaks kogu paletti meditsiiniteenuseid ja igas alevikus oleks raamatukogu ja postkontor. Kui sa kõigi nende teenuste taha vaatad, siis ongi see kõik avalik sektor. Tahetakse neid töökohti.
2 Likes
Äpirendis liiguvad ainult kaardimaksed, teisiti ei ole see seal võimalik. Maksukohustus tekib raha rendi(vahendus)ettevõttes olevalt kontolt välja kandes. Tilgutan sealt seda siis lapse arvele taskurahana välja. See tuleb lapse tuludeklaratsioonis kajastada. Tal ei ole maksuvaba tulu piirmäär siiani veel täis ja nendelt laekumistelt makse maksma ei pea. Kui rendiettevõtte arvele rohkem kogunema hakkab, saab sellest nn. ootamatute kulutuste fond. See raha peaks meil kõigil kusagil hoiusel seisma.
minuarust ei ole nendes kirjeldatud tahtmistes miskit viga st. kes meist ei tahaks neid samu asju? Ehk probleem ei ole mitte tahtmises vaid madalas rahvaarvus, mille tõttu tuleb iga tahtmise ühikuhind lihtsalt liiga kõrge … ja selle vastu on ainult nö. 2 kiirteed - kas tahtmiste vähendamine või rahvaarvu(maksumaksjate) suurendamine.
Eesti häda (konflikt) seisneb aga selles et me ei ole kummagiga nõus - ei tahtmiste kärpimise ega rahvaarvu suurendamisega (ise kasvatame/teeme vähem lapsi ning immigrante sööme igal võimalusel nii söögi alla kui ka peale).
disclaimerite - olen ise samasugune - lapsi on (mulle teadaolevalt) alla taastoomislävendi (<2,1) ja immigrante söön silmadega nii lõunaks kui ka õhtuooteks ning arsti juurde tahaks saada, siis kui vajadus tekib, mitte siis kui järjekorda ei ole.
ps. Tervisekassat nöögivad ka paljud perearstid ise, kes on mõningate tuttavamate persoonide osas vägagi altid erinevaid soodustusi ja haiguslehti väljastama.
2 Likes
Ma ei väida, et nii ei ole, aga ma väidan, et see ei ole põhiprobleem.
Tervisekassa eelarve on küllaltki läbipaistev. 2025. aasta eelarves on tervishoiukulud 2,5 mld. Sellest kõige suurem tükk on eriarstiabi (1,3 mld), mis on natuke üle poole kogu tervishoiukulude eelarvest. Näiteks haiguspäevade hüvitamise kulud kokku on kõigest 170 mln € aastas (ca 7% kogu eelarvest).
Tervisekassa eelarvet vaadates tekib teatav paradoks.
Matemaatilise mõtlemisvõimega inimene näeb kiiresti, et kõigi nö madalama taseme tervishoiukulude eelarve (ennetustöö, kampaaniad, perearstisüsteem) kulud on peenraha kui võrrelda seda eriarstiabi kuludega. Tundub no-brainer investeerida rohkem sellesse, et inimesed oleks terviseteadlikumad, käiksid sagedamini perearsti juures kontrollis või sõeluuringutel.
Paradoks tekib sellest, et kui inimene kõike seda teeb, elab ta kõrge vanuseni ja vajab ikkagi ühel või teisel hetkel seda kallist eriarstiabi.
Nii et täpselt nagu thargun eespool ütles - rahvastik vananeb ja seda probleemi on keeruline tervishoiusüsteemi eelarvest muude meetoditega välja saada.
1 Like
Alustuseks on mingi lahendus siin sõnastatud: Kärpekava - Parempoolsed
Vandenõuteooria. Ehk leitakse, et olukord, kus inimesel jääb palgast midagi üle, ta soetab maamajakese või (võimendusega) pisikese üürikonnisvara on ebanormaalne. Miks peaks eraisikul olema võimalus vara koguda? Ehk on selle kõige taga Kaval Plaan likvideerida omanikud kui klass. Kõik, kuni nn. “keskklassini” (endise) elavad palgast-palgani, ei oma midagi, rendivad kõike, transpordist eluasemeni, suurte transnatsionaalsete fondide käest (mingite vahe- ja tütarettevõtete kaudu. Sa ei oma midagi ja oled õnnelik.
Riigile, tõsi küll, see mudel mitte kopkatki juurde ei too, sest kasum viiakse (kasvõi kontsernilaenuna) Eestist välja. Aga see eest on omanikud kui klass likvideeritud, kõigist kodanikest v.a. 1% “mõjukaid” on saanud varatu ja sõnakuulelik “kaltsakproletariaat”. Kohalikud satraabid aga saavad isandate ees kannuseid teenida.
Võmatu?
3 Likes
Kas mitte hiljuti ei olnud see artikkel erakondade maailmavaadetest, kus isegi parempoolsete ettepanekud ei suutnud midagi kärpida ega kokku hoida, lihtsalt kulusid veidi vähem kasvatada kui teiste erakondade soovid?
Alustuseks võib-olla hea seegi, aga probleemi ikkagi ei lahenda.
Ja maksad sellelt sotsiaalmaksu ja muud tööandja kohustused? EI? Sellisel juhul tuleb tasuda “erisoodustusmaks”. Ja üldse, mingi suvalise kolmanda isku kontole “tilgutad”???
Uh-oh!
1 Like
No üks võimalus oleks näiteks nõndaöelda tervisemaks, ming 2-3% palgast, oleks abiks ikka, sest kuskilt tuleb see puuduolev raha ju välja peksta
Teiste sõnadega - sotsiaalmaksu suurendada.
Need kõlavad tiitlid nagu “tervisemaks” või “julgeolekumaks” ei oma sisulist tähendust. Loeb ikkagi see, mida maksustatakse.
1 Like
Kas see on aksioom, et kõik riigil puuduolev ikka tuleb kuskilt välja peksta?
2 Likes
Ei, sisulist tähendust hakkavad asjad omama siis, kui me teame kuhu raha läheb (näiteks kütuseaktsiis – teedesse, ja ainult). Mitte nii, et suvalisi auke lapitakse suvaliselt nii nagu tuju tuleb ja “raha läheb igale poole”.
Jah, aga antud juhul võiks see töövõtja õlule jääda. Pensioni teist sammast maksab ju igaüks ise
Põhimõtteliselt omaosalus.
Omar maksab 30 eurot päev äpiomanikule, palju sellest lõpuks sulle pihku jääb? 15?
Mis selle “ettevõtmise” point on?
2 Likes
Ei ole ju vahet, kumma “õlule” kui arvestatakse palgalt. Sisuliselt on tegemist tööjõumaksuga.
Sama hästi võib ju ka näiteks veelkord tulumaksu tõsta 26%-ni (tulumaks rakendub muidugi teistele tuludele ka, mitte ainult palgale). Sel juhul on tegemist tulumaksumäära muutmisega.
Need “julgeolekumaks” ja “tervisemaks” on lihtsalt turunduslikud pealkirjad nendele muudatustele.
Ja nõus Offfiga ka, et praegu on sotsiaalmaks veel ainus sihtotstarbeline maks, mille puhul on üsna hästi teada, kuhu see läheb. Kui tõsta tervisekassa osa sellest 13% pealt 15% peale, siis vähemalt on lootus, et ei virutata mingite muude valimislubaduste katteks.
Probleemi juurpõhjuse - rahvastiku kollapsi vältimise, ajaaken on ilmselt nüüdseks juba sulgunud ja siin pole enam midagi teha. Isegi kui iibeolukord mingi ime läbi kohe täna päevapealt kardinaalselt muutuks, hakkaks selle viljad alles kümnendite pärast avalduma.
Tegemist on mastaapse struktuurse probleemiga, mis ei seisne mitte raha puudumises, vaid hoopis selles, et teenuse pakkujate ja tarbijate omavaheline proportsioon on kiirelt muutumas. Tänase riikliku tervishoiu- ja pensionisüsteemi kokku varisemine on lõppkokkuvõttes vältimatu ja juba alanud.
Mida siis teha annaks?
a) Loota naiivselt, et olukorast annab välja rabeleda raha tõstmisega ühest taskust teise, mis tegelikkuses annab sellele allakäiguspiraalile lihtsalt veel omakorda hoogu juurde. Üha suurenev surve teenuste pakkujatele e. tööealisele elanikkonnale vähendab omakorda veelgi sündivust ja tõstab ka nende väljarännet, kohtadesse, kus neid veel nii hullusti ei ruunata. Ühel hetkel saab raha selles esimeses taskus lihtsalt otsa. Lõplikult. Kui kõik su tegevuse viljad järjepidevalt ära võetakse, siis sa paned lõpuks lihtsalt poe ju kinni ja lased selles töötanud inimesed lahti. Olemasolevatele hädadele lisandub veel massiline töötus ja kodutus.
b) Üritada sarnaselt Rootsi rahvastikuvahetuse eksperimendile, mis on muutnud nende linnad igapäevaste pommikärgatuste ja automaadivalangute saatel toimivaks Mogadišuks ja kohaliku elanikkonna massvägistamiste Mekaks, tekitada ka siia kohalikud Taškendid ja Ašabadid. Tagajärg sotsiaalhoolekandesüsteemile kokkuvõttes pigem neto-negatiivne ja vanglasüsteemi ületäitumise tõttu peame hoopis ise hakkama otsima veel lollimat riiki, kes oleks nõus sõlmima lepingut meie retsidivistide majutamiseks ja valvamiseks.
c) Paneme kõik üle jõu käivad riiklikud sotsiaalteenused lihtsalt kinni, jättes alles vaid absoluutselt hädavajaliku miinimumi. Arvestades poliitilist reaalsust on selle tahtliku ja teadliku toimumise võimalus suht olematu. Suure tõenäosusega proovitakse enne läbi variandid a) ja b) hävitades riigi majandus ja põlisrahvus ning alles seejärel juhtub see ise-eneslikult vältimatu paratamatusena.
PS. Kirjeldatud probleemistik pole kehtiv ainult Eestile, vaid laieneb pea kogu Euroopale. Jõukamates riikides, kus kapitalil on olnud rohkem aega akumuleeruda, on puhvrid lihtsalt suuremad ja sümptomid avalduvad viitajaga.
11 Likes