… meil kehtib sama reegel… pimedusest koiduni olgu plats puhas…
Igamehe õiguse järgi võid sa vabalt liikuda päikesetõusust päikeseloojanguni Ka riigimetsas.
Telkimine või haagissuvila on lubatud riigimetsas selleks ettenähtud kohas.
1 Like
Uuendatud igaüheõigus teeb looduses liikumise reeglid selgemaks - 01.08.2014
Kui varasema seaduse järgi ei tohtinud võõral maatükil pärast päikeseloojangut viibida, siis uues seaduses seda keeldu pole. Lubatud on ka tähistamata eramaal ööbida ja telkida, kuid kui soovitakse laagrisse jääda kauemaks, kui 24 tundi, siis tuleb maaomanikult luba küsida.
3 Likes
Rikaste ja vaeste tarbijate kindlustunde vahe on suurem kui kunagi varem. Suureks on läinud vahe just kõige kõrgema ja kolme madalama sissetulekugrupi vahel. Kasvanud on nende inimeste arv, kes oma palgast välja ei veagi ja peavad äraelamiseks käiku laskma säästud või võtma laenu. Niisuguseks hindas oma pere seisu aasta tagasi 15 protsenti vastanutest, tänavu juba 20 protsenti ja prognoos näitab, et aasta lõpuks arvab nii juba neljandik Eesti peredest.
Aitab ainult rahatarkuse omandamine, täiendõpe, paindlikus ja kohanemisvõime. Muidu vaesuse nõiaringist välja ei pääse. Kõigile ei ole see aga kahjuks jõukohane.
Siiski leidis majandusekspertide paneeli liikmetest 58 protsenti, et kuue kuu pärast detsembris on oodata Eesti majanduse üldolukorra paranemist.
Rahatarkus on kahtlemata tore ja vajalik asi… aga… KUI majandus ei ole parasjagu paskassaa ja on enam-vähem tõusuteel, siis Normaalne Keskmine Pere ei pea pidama “ekseli tabelit” ja “kulupäevikut” ja vaatama hoolikalt hoolikalt üle, et ega mul pole mõnda mõttetut “subscriptioni” ripakil või kus on parasjagu soodusmüügi-kampaania, kust saab 10-kilose pesupulbri või 5-liitrise loputusvahendi väga hea hinnaga… jadda-jadda-jadda. Sest neil on kama. Sest tuleb välja palgast.
Need, kes on normaalolukorras “rahatargad” on need tegelased, kes kogu mõttetu s…ta eelarvest välja roogivad ja siis püüavad raiskamata jäänud 100-200 eur paaniliselt “investeerida”.
Arukamad saavad aru, et nii pisikeste summadega stockis sikerdada ei ole mitte mingit mõtet ja parem pista see kusagile kogumishoiusele ja sõita kord aastas soojale maale või osta endale midagi tõesti ilusat.
Fine.
Meil on olukord, kus koonerdamine, eelarveäpp, soodusmüügid ja säästumenüü on “survival reality”. See enam ei ole päris OK. Kuigi mine tea, ehk on ka. Terve eesti rahvas on kuidagi väga ruttu väga “rahatargaks” saanud. Rahatarkuse ja Kogumispäevi grupis käib kõvem möll. Kõik need GenY pereemad, kes siiamaani oma (juba närtsima kippuvat, GenY ikkagi) välimust turgutasid on retoorikas “juuksepikendused” ja “geelküüned” vahetanud “mis on parim eelarve-pidamise äpp” vastu.
Samas… eks see “äraraisatud” osa läks ju teistpidi jälle majandusse tagasi. Loodetavasti vähemalt osaliselt eesti majandusse. Paljud, mitte-eluks-hädavajalikud kontorid on hetkel siiski üsna kehvas seisus ja kehvemaks veel läheb. LOLL lugu on see, et “mitte-nii-hädavajalikud” tõmabavad endaga kaasa ka üpris hädavajalikud (aga energiamahukad) kontorid. Ja see ei ole enam üleliia hea.
4 Likes
Ma olen natuke ka mõtisklenud selle üle, et kas see on lõpuni halb kui mingid kriisid majandust filtreerivad “eluks vajaliku” ja “ebavajaliku” vahel.
Sellisel eelarve-excelil on hea omadus ikkagi näidata, kuhu raha päriselt läheb. Teatud mööndustega (sest prioriteedid ja tingimused on erinevad) saab kulusid võrrelda ka, mis näitab paremini ära, mis teenuste eest liiga palju maksad.
Seda tanklast kohvi ostmise näidet (ja manitsust mitte 50+€ kuus tanklakohvile raisata) on naeruvääristatud, aga ma kardan, et nii mõnegi leibkonna puhul on see manitsus omal kohal. Seni kuni pole vaja, ei vaadata oma igapäevakuludele tõsisemalt sisse. Koonerdamine pole ju omaette eesmärk, aga raiskamine samuti mitte.
SKP kasv, mis põhineb nendel “äraraisatud” sektoritel, kus müüakse mingit mõttetut tilulilu ebamõistlikult kõrgete hindadega ja kogu ärimudel põhineb eeldusel, et tarbijal on nii palju raha, et ta seda lugema ei pea ning teenusepakkujad konkurentsi tõttu oma hinnakirju kuidagi madalamaks pressima ei pea, ei tundu nagunii jätkusuutlik. Selline majandus ongi kriisidele väga haavatav, sest kohe kui mingi pikne kuskile sisse lööb, jooksevad kliendid laiali.
Võib-olla ei ole kõige suurepärasem näide (aga võib-olla just on ka): Ampler ja teised e-rattad on täpselt selline kaasus, kus vaba 2-3k olemasolul on vahva elektriratast omada, aga elektrijalgratas ei kvalifitseeru kuidagi eluks hädavajaliku tootena ja kindlasti mitte siis kui see peaks maksma 2-3k.
Kokkuhoid kui selline ei pruugi ka elukvaliteeti liiga palju mõjutada. Kui täna teed perega 2-4 reisi aastas ja homme teed 1-2 reisi, siis kas su elu on sellest vaesem? Natuke. Aga 4 puhkusereisi pealt 2 peale kokku tõmbamine mõjutab su elukvaliteeti oluliselt vähem kui selle 1 puhkusereisi ära jätmine ja reisimisest üldse loobumine.
Nii et mida “tahad” tarbida ja mida “on vaja” tarbida on isegi selles tähenduses erinevad mõõdupuud ka siis kui me ei räägi kommunaalarvetest või toidukorvi maksumusest.
5 Likes
müstika on see, et suitsupakk maksab mingi 6-7€ ja suitsetajal läheb päevas pakk ja kuus 30+ pakki ja mis see rahas teeb?
lisaks kuipalju need suitsud su füüsilist võimekust ja võhma vähendavad kokkuvõttes tervist…
2 Likes
Oh jah, ma viskasin korraks eelarve kokku, et nädal Inglismaal: Briti Muuseum, Bovingtoni tankumuuseum ja National Museum Of Computing (koos Colossuse koodimurdmise üritusega). Hakkas pisut õudne. Proosvisin sama asja USA variandis, koos Aeronautikamuuseumi, mõne “lähemal” asuva auto- ja arvutimuuseumiga. Hakkas veel õudsem. Vaatasin siis lähemale, et Ungari võiks olla kena odav maa… pealegi on neil ainus arvutimuuseum maailmas, kus saab näha (näpuga katsuda) töötavaid sovieedi bloki II ja III põlvkonna arvuteid. Tühjagi eriti soodsam tuleb!
Selle raha eest võiks “urrukahädas” käia mitte 1-2 vaid 10-20 korda. Jääb seekord ära. Kriisiaeg. Läksin hoopis tagasi Hercules emulaatori manu ja hakkasin hoopis (virtuaalsed) IBM 2302 disk drivet paaritama (virtuaalse) IBM 360-nega. Hea ja odav. Kahjuks mitte nii “päris” kui “päris asi”. A mis sa teed raskel ajal…
Aga sa paku parem lahendus inimesele, kes alkot ei tarvita ja kelle endorfiini ja dopamiiniretseptorid ei tööta nii, et rabad tervisesporti teha ja saad “mõnupreemia”. Illegaalsed ained? A mis politsei ütleb?
Juba antiikajast on teada, et vähemalt üks legaalne mõnuaine peab olema ühiskonnas saadaval, kasutatav ja üldiselt mõõduka ja reeglipärase tarvitamise korral aktsepteeritud.
Isegi “prohveti” järgijatele on kanep lubatud (alkot neile sõgedatele tõesti anda ei tohi, lähevad puhta pööraseks). Etsiis… paku midagi mõnusat.
1 Like
Transpordivahend nagu iga teine. Proovi sa selle asemel Eesti inimesele öelda, et tema 20-30k (+kütus jm jooksvad kulud) maksev auto ei kvalifitseeru eluks hädavajaliku tootena, saad kaks lehekülge teksti selle kohta, kuidas sa oled nii fašist kui marksist.
1 Like
See 100-200 eurot kuus ei tee kedagi rikkaks aga annab selle finantspuhvri, et iga suhteliselt suvaline paarituhandene ootamatu väljaminek ei löö sind pikali. Nii ratsionaalselt kui ka stressitaseme vähendamiseks igati mõistlik.
5 Likes
Ma elasin ca1,5 aastat ilma isikliku autota. Sain hakkama väga hästi, aga vahel oli vaja ikkagi ekspulateerida mõnda autoga sugulast isegi ratast poleks kasu olnud. Aga suuresti saab ilma autota elada tänu sellele, et elad mingis linnas.Toit/jook ja muu majapidamise kraam tuleb koju kulleriga. Postipaki järgi,kui just polnud väga suur, käisin jalutuskäigu ajal. Arsti ja juuksuri(teises linna otsas) juurde ka reeglina pool teed jalutasin ja kasutasin ühistransporti. Samas abikaasa ja laps oli vaja ikkagi aegajalt sugulase autoga sõidutada. Maale sõitsin rongiga lähimasse asulasse ja sinna pidin ikkagi mõne oma kalli sugulase autoga järgi kutsuma.
Vajadust ratta soetamise vastu, aga ei tekkinud kordagi. Ostsin ikkagi uuesti auto. Kasutan nii vähe kui võimalik ja pigem nendel juhtudel, kui rattast ka abi ei ole
5 Likes
Et auto on vajalik, ma isegi ei vaidlusta. Võib olla küll nii, et ajakulu ja mugavus ühistransporti kasutades õigustab isikliku auto olemasolu ilusti ära.
Kas “esmavajalik” auto peab tingimata maksma 30-40k, on juba selline huvitav küsimus, mille puhul seisukohad võivad päris palju lahknema hakata. 10k maksev auto on ju ka täiesti adekvaatselt sõitev sõiduk. Kui rahakott kallimat ei kannata, siis ka 5k eest on sõiduvahendeid müügis jne.
Sama lugu, kui väidetakse, et “eluase” peab tingimata olema 4 000 € ruutmeetri hinnaga korter uusarenduses samal ajal kui kolmveerand pealinna elab endiselt 50a vanustes mägede paneelikates.
Mu enda jaoks on väljaminekuid tehes üks kriteerium selline, et ma olen valmis rohkem investeerima asjadesse ja tarbeesemetesse (ka auto on tarbeese) mida ma kasutan igapäevaselt ja palju. Selle loogika järgi võiks kallim auto olla majanduslikult põhjendatud siis kui selles iga päev palju viibid. Näiteks kui sõidad iga päev vähemalt 30+30 min töö ja kodu vahet, siis mugavus ja erinevad lisad on sinu jaoks rohkem väärt kui selle inimese jaoks kes võib-olla kord kahe nädala tagant pikema sõidu suvilasse teeb.
Võib-olla see 2 000 € elektriratas võib ka olla teatud tingimustel mõistlik kulutus. Kui keegi karlssoni sugune sellega igapäevaselt tööle-koju sõidab vähemalt märtsist novembrini ja sellega päris palju isikliku auto pealt kokku hoiab, siis miks mitte jalgrattasse rohkem investeerida? Kui sa aga ostad jalgratta ja unustad selle panipaika ämblikuvõrke koguma, siis on ka 300 € liiga kallis.
5 Likes
Ei, eluase peab olema lihsalt tsiviliseeritud inimesele mõeldud. Köök ja söögituba eraldi, salong ja elutuba eraldi, raamatukogu ja kabinet must be.
Ma olen isegi vaadanud, et teoorias täitsa oleks. AGA… see on väga minu spetsiifilisest asukohast ja väga spetsiifilistest sihtkohtadest tingirtud. Elektrirattunirina oleks ma “jalakäija” ja saaks “lõigata” päris mitme kilomeetrise lõigu vahelt ära teatud kohtadest “otse”. Aga see on konkreetselt Nõmme-Vana-Mustamäe spetsiifika. Mujal Tallinnas selliseid “lõikamise kohti” väga ei ole.
Pealagi… 2000 EURi eest saab juba kasutatud A kati sõiduki või AM kati. Sellega küll kõnniteel aeleda ei tohi aga ridade vahel saab ikka päris kenasti lasta (muidugi mitte mopeediga). Aga 125cc ja maunaalkast võib “autodega sammu pidamiseks” juba täiesti piisav olla.
Kõige IDEAALSEM liiklusvahend Tallinna linnas oleks elektrimopeed. Selline, mille võtad AM katina arvele ja osaled liikluses. Kui on vaja, siis vajutad nuppu, numbrimärk läheb peitu, elektroonika piirab tippkiiruse 25 kmh ja sõiduk “digimuutub” AM kategooriast pisimopeediks. Sellega lased siis otse läbi pargi ja piki jalgrattateid jms. Best of both worlds. Ma ei tea, kas seadusesilm sellist asja aktsepteeriks, aga otseselt midagi KEELATUT ma siin ka ei näe.
Isenesest vändad ju ka ei SEGAKS, aga jumala eest mitte see sõnnik, mida PEAB väntama, et mootor abistaks. Kesse kurat seda viitsib. Vändad olgu ikka viimase häda jaoks kui aku on kogemata vales kohas kuivale sõidetud või peab Väga Järsust Mäest üles ronima.
P.S. Inimesed ja kogemused on muidugi erinevad. Eelistused ja arvamused samamoodi, aga Ampleri näitel – kui mõni müügimees peaks tulema mulle rääkima juttu, et ma peaks oma raha (ja mitte väikese summa) eest ostma midagi mille edasi liigutamiseks tuleks m.h. füüsilist pingutust rakendada, siis kohe ei teakski, kas peaks hakkama võika häälega naerma, nagu Joker pärast rahakuhja ära põletamist või teibaga üle kurgi andma.
1 Like
Meie tänase Eesti suurim probleem tundub olevat õhinapõhisuse puudumine, nagu ütles Jüri Raidla Err-i Reedeses intervjuus. Me võime ju naerda Andrus Antsipi öeldud sõnade üle, et Eesti viie rikkaima sekka, kuid vähemalt oli nendes sõnades visioon kogu riigi, rahva ja valitsuse jaoks. Praegu see visioon puudub. Ilma visioonita organisatsioon on aga nagu laevuke merel - läheb sinna, kuhu tuul puhub, keegi seda ei juhi. Teiseks vajab riik oma tipppoliitikute, ministrite ja riigikogusaadikute motivatsioonipakettide ülevaatamist. Nendesse ametitesse peaksid pääsema ainult inimesed, kes on oma ala spetsialistid, haritud ja kogenud. Selleks vajab riigiaparat ka senisest tõhusamaid motivatsioonipakette oma tippjuhtidele. Kui minister osutub rumalamaks temale alluvatest ametnikest, siis läheb riigijuhtimine hoopis ametnike, nn. süvariigi kätte ja ka riigikokku pääsevad toimetama inimesed, kelle suurimaks saavutuseks saab olema korraga bensiini ja diisli tankimine(ma ei väsi seda näidet kordamast).
2 Likes
Mis debiilsus see jälle on? Mida sa tahad “õhinapõhiselt” ära teha?!?
Muide, terve Linuxi maailm on “õhinapõhine”, kõigi sellest tulenevate hädade ja viletsustega.
Olen näinud… korduvalt. Õhinapõhiselt saab ära teha Esimese Sprindi, PoCi, MvP. Uus äge tehnolooga, uued võimalused, kõik-kõik on uus, septembrikuus. Sõidame, pusime, uurime.
Aga siis tuleb “hall argipäev”.
“Keegi peab üle kontrollima” et ega see neetud konteiner liiga palju õigusi ei kraba.
“Keegi” peab üle kontrollima, et kas kuulatakse ainult lubatud portide peal.
“Keegi” peab üle kontrollima, et kõik muu on kasvõi “soft” tulemüüris kinni topitud.
“Keegi” peab auditeerima RBAC mudeli, grupid ja kasutajad.
“Keegi” peab implementeerima OIDC vms. autentimise integratsiooni.
“Keegi” peab PKI integratsiooni tegema ja veenduma, et cerdid korrapäraselt ja korrektselt uueneks.
“Keegi” peab tegema integratsiooni varunduse, logimise ja seirega.
“Keegi” peab tegema taastetestid, DR plaani ja need verifitseerima ja valideerima.
“Keegi” peab koostama paigaldus-, seadistus- ja haldusjuhendid ja need kusagile “wikisse” toppima.
Pluss veel ühte teist “nippet-näppet”.
See kõik on üpris igav, nüri, mitte eriti väljakutset pakkuv, rutiinne jms. töö.
Ja isegi kubernetes, ansible, docker jm. toredad sõbrad meid iga kord ei aita. Deklarid peab ikka kirjutama, tegeme testid, verifitseerimise ja valideerimise. Alles II kord on kergem.
Ja AMMU enne seda, kui see “igav ja nõme” “vastik enterprass nõue” saab ära täidetud saab noortel särasilmsetel äkkeritel “õhin” otsa ja nad tormavad “uusi põnevaid väljakutseid” otsima.
Ammu. Enne.
Mistõttu maailm on paksult täis “üle londi” kuidagiviisi õhinapõhiselt üles klopsitud ja kubilan turvaauke ja nõrkusi ja ammul jäetud “tagauksi” täis süsteeme.
Sest korralik, korrektne “integratsiooni järeltöö” ongi kahjuks igav. Seda ei tehta õhinapõhiselt vaid “raha eest”.
Jah, selle ESIMESE osa teeks hea IT mees tööandjale tasuta. Sest huvitav ja äge on. PALKA saab ta selle teise loendi punktide täitmise eest. (Ja noh, elama peab ka, eks ju).
Nüüd mõtleme palun, kuidas samas mudelis näeb välja “õhinapõhine riigijuhtimine”
P.S. Ülalloetletu oli alles algus. Juurutamise faas. Siis tuleb veel “elukaare haldus” ja “talituspidevuse tagamine” teist sama pikk nimekiri, mida “keegi” peab tegemA.
3 Likes
Minu arvates drives Eesti vabaks saamisest alates õhinapõhisus meid kenasti edasi. Kõigepealt pingutasime, et oma raha saada, siis et võõrväed välja saada, siis et EL saada, siis et NATOsse saada, siis et Euro käibele võtta, IT Tiiger jne. Ja vaba riigi algul olid ajad ikka väga viletsad meil kõigil, aga eesmärgid kandsid. Eesmärkide puudumine tundub olevat kogu riigi suurim probleem. Tervishoiu näitel. https://epl.delfi.ee/artikkel/120389414/eksperdid-eestis-on-juba-euroopa-koige-kehvem-arstiabi-kattesaadavus-asi-laheb-aga-hullemaks-sest-raha-saab-varsti-otsa
Eesti valitsus teeb otsuseid valdavalt tsüklites, mille loogika on lihtne: tegevusi planeeritakse neljaks aastaks, misjärel saab mandaat läbi ja edasine jääb uue koosseisu otsustada. Selle tulemusena oleme end kammitsenud süsteemi, mis ei võimalda tervishoius strateegiliselt ja ettevaatavalt mõelda. Eesti tervishoid vajab pikka ja ministeeriumideülest strateegilist plaani. Tervishoidu rahastatakse juba praegu meie tervise tuleviku ja võimalikes kriisiolukordades tegutsemise arvelt. Seaduse järgi ei saa tervisekassa küll pankrotti minna, aga raha saab samamoodi jätkates lihtsalt otsa 2027. aastaks – see on kahe aasta pärast!
Vähe sellest, et tervisekassa ressursid saavad ühel hetkel otsa - veelgi nõutumaks teeb aga see, et tervisekassal ei ole tänaseni valitsuselt suuniseid, kuidas edasi minna.
Isegi avalik tunnistamine, et ongi jama majas, on parem, kui mitte millegi tegemine.
1 Like
Tegelikult täpselt see sama mida ma kirjeldasin. Protsessi juhtimine on tegelikult igal pool ühesugune. Sitaviskamine, riigijuhtimine, ititegemine…
OK, oletame, et tuleb optimistlik valitsus ja teeb suure õhinaga realistliku aga julge plaani. Pikas strateegilises perspektiivis. MIS välistab, et see plaan ei lasta järgmise “koosseisu” poolt mulinaga põhja.
Ja see “must töö” mida ma ülalpool kirjeldasin. See on see töö, mille peavad kantlserid, rea-ametnikud, riigi sisearendajad ja IT partnerid, KOVi asjapulgad jne. ära tegema.
Ja kui see “must töö” tegemata jätta, siis on tulemuseks “quick and dirty” kobarhäkk, nagu me neid liigagi palju näinud oleme.
Ei vaja, need on niigi kenad. Pigem võiks mõtelda “töömesilaste” peale. Pealegi, mõistlik ja munadega kantsler suudab ka kõige lollima ministri lollused “ära siluda” või “kalevi alla” panna või “matta idiootlik algatus bürokraatiasohu kuhu see lämbub”.
Ja siis??? Asjalikud inimesed teevad päris töö ära. Mis selles halba on. ÄRA UNUSTA, et Riigikokku saamiseks pole MINGEID kvalifikatsiooninõudeid. Samas, riigiametisse saamiseks on. Teatud tasemest erialane magistrikraad miinimum.
Seega, meil on spetsialistid nii kui nii olemas. Laskem neil tööd teha. Esindajad käigu koos, joogu šampanjat, patsutagu üksteisele õlale ja ärgu segagu riigil toimimast.
ASJALIKKE inimesi, kes ka erasektoris murraks nii, et “vall ees ja vagu taga” sa sinna ei saa.
Sest… ära unusta. Kord juba “poliitku” (eriti “elukutselise poliitku”) sildi külge saanuna, on sul nkn. eluksajaks “plekk küljes”. Stigma. Igaüks võib sind mõnitada. Riigikogu koht võib 4 aastaga kaduda, häbi jääb eluksajaks.
Siitsamast foorumistki on korduvalt lugeda saanud kommentaare: “Ma VÕIKSIN ju, ma SUUDAKSIN isegi midagi paremaks teha, aga ma ei taha saada konstantse p…arahe sihtmärgiks.”
Surnud ring! Surnud. Selleks, et kaasata “asjalikke ja tõhusaid” EI PIISA rahalisest motivatsioonipaketist. ENNE tuleks korda teha MAINE. Et “poliitik” ei oleks samal pulgal mis “sibi”. (Kusjuures, sibi on v. vajalik amet. Küll näed, kui toru umbe läheb). Ja SIIS võiks loota, et saaks kaasata ka neid “asjalikke”. Aga palun seleta meile, KES hakkab omaenda sooja koha alla auku kaevama?
Autodest, isiklik kogemus. Osta võimalikult vähe sõitnud diisel auto. ca 5 aastat vana hooldatud, ntx golf. Lisadega. Eesmärk läbida võimalikult palju km vähese hoolduse ja kõtuse kuluga. Samas turuväärtus eriti ei lange. 2x paagitäiega ntx Võrus käia ei ole probleem. kusklil ca 200 000 km läbisõidu peal hammasrihm, vanuses lähtuvalt aku, klotsid, kettad, muidugi korralised hooldused Ca 300 000 on lihtsalt saavutatav. Kui jagada kulud, infla, nn soetamisväärtuse peale, siis km läbimise hind on väga hea. Ma saan aru, et beibedele sellised saanid eriti ei meeldi ja naaber vaatab ka imelikult )))) ei ole edev ))) Samas saab selliste saanide juures tihti ise midagi teha ja esindusse ei pea tassima )))
Ja miks sa arvad, et see “nelja liitriga võrru” kompenseerib pihustite, kõrgema soetushinna, kallima aku, talvise kütuse jama ja muud jamad. Kui tegu on veel turbodiisliga (aga ilma selleta vist ei lenda tänapäeval üldse) siis turbojamad, tahmaosakeste filter ja muud jamad sinna otsa.
Kui ma “ei talla” (vahel Väga Harva juhtub) panen “eco” mode ja radariga püsika, sõidan “nagu penskar” st. keeran ainult rooli, möödasõite ei tee, lasen autol endal otsustada. No ma näen ka “kellal” mingit 6.4. Seejuures ilma diisliga kaasnevate probleemideta.
Traktoorid on ka toredad, aga jäägu see diisel ikka raskete veokite, põlliumajandusmasinate, suurte kastikate, 4x4 täisraamil maasturite ja muu “heavy duty” maailma. Kuhu ta IDEAALSELT sobib.