Suurem osa Vabas Teemas sõna võtjatest ei ole mitte maksumaksjad, vaid riigieelarvest toetuste ja pensionite saajad. Kuna aga maksude optimeerimine on minu, kui maksumaksja vaatest täiesti loomulik ja mõistevav, siis sellega seoses mõned nõuanded, kuidas mina SEADUSLIKULT vähem makse maksan.
Panen mõlemad pensionisambad täis.
Enamasti kulgen elektriliste liikumisvahenditega.
Alkoholi ja tubakat tarbin minimaalselt.
Uuel aastal alaneb lõpptarbijatelt kogutav taastuvenergia tasu 1,05 sendilt 0,84 sendini klilovatt-tunnist ilma käibemaksuta.
Maamaksu üle mina isiklikult isegi rõõmustan. Linnakodanikuna on see võimalus, kuidas oma sünnikodu toetada, kus ma aga ei ela.
Head aasta lõppu ja vähem enda rikkaks vingumist uuel aastal.
Ma võin sulle rääkida ka sellest, kuidas ma lisaks sellele veel kahes kohas palgatööl käin ja sellistele, kes mitte kunagi, mitte millegiga rahul ei ole ja kes ise makse võibolla üldse ei maksa, toetuste maksmiseks makse maksan. Soe soovitus, niikaua, kuni käed otsas, pea töötab ja tervist on, ei tasu tööd karta. Tööpuudust meil riigis ei ole, räägitagu, mida tahes. Siis kui enam tervist ei ole, küll siis on aega ennast tänada, et headel aegadel kõike laiaks ei löönud, vaid mustadeks päevadeks ühtteist kõrvale ka sai pandud.
Kahjuks minu eelistus Eesti riigikorrast ei poolda kõrge maksutasemega, ebaefektiivse avaliku sektoriga riiki, kus kodanikel on õigus väljendada vaid neid mõtteid, mida kallid riigiisad ja -emad on lubanud, liikuda transpordivahenditega mis on tunnetepõhise heakskiidu saanud peamiselt humanitaarteadmistega suunamudijatelt ja lasta samal seltskonnal piirata erinevaid teisi eluvaldkondi, põhjendades seda üldise hüvanguga. Arvan, et see on tee riigikorrani kus rõhuval osal kodanikest tuleb olla õnnelik kui päeva lõpuks tänu palavalt armastatud liidrile on ausalt välja teenitud pihutäis riisi mida saab õnnis naeratus näol perele lauale panna.
Eelistan riiki kus on mõtlevad kodanikud ning vaid rangelt piiritletud ühiste eesmärkide teenimiseks loodud efektiivne avalik sektor. Väljapool kokkulepitud eesmärke toimetavad kodanikud oma äranägemise järgi. Enesekriitiliselt olen valmis tunnistana, et lugedes siin foorumis mõningaid masspostitajaid olen ehk üle hinnanud mõnede kodanike võimet iseseisvalt mõelda aga küllap looduslik valik ühel hetkel oma töö teeb.
Parafraseerides klassikut, mida eelmise riigikorra mäletajad kindlasti teavad – mu härra, te võite mu näost aru saada, et ma ei virise tihti. Aga ma jätan endale õiguse viriseda siis kui mina seda soovin.
Tähelepanuväärselt tabav. Ma julgeksin kõige othtlikumaks nimetada seda “mõtleme ainult õigeid mõtteid ja räägime ainult heakskiidetud juttu” tendentsi. Kõik muu on more-or-less tagajärjed. Usk oma ilmeksimatusse, erilisusse ja väljavalitusse ainult süveneb. Kohati on juba peaaegu välja öeldud, et “mida see loll rahvas ka teab”. Mis meelel, see keelel, eks ole.
Hea võrdlus inflatsiooni kohta. https://epl.delfi.ee/artikkel/120350090/indrek-saul-eesti-tarbija-seis-on-ullatavalt-hea-lopetage-virisemine-hakake-tarbima
Inflatsioon hakkas pead tõstma ligi neli aastat tagasi, 2021. aasta teises kvartalis, kui jooksev tarbijahinnaindeks (THI) ületas 2019. aasta maksimumi.
Inflatsioon tõusis kiiresti ja saavutas oma maksimumi 2022. aasta kolmandas kvartalis. Sealt edasi on inflatsioon langenud sama kiiresti kui ta tõusis ja olnud viimase kuue (!) kvartali jooksul samal tasemel nagu näiteks aastatel 2017-2018 või 2011-2013.
Artiklis on ka graafik keskmise palga kohta. Keskmine palk on alates 2019. aasta jaanuarist tõusnud 46%, isegi rohkem kui hinnad!
Lisatud on ka graafik ostujõu kohta. See pilt on kohe eriti huvitav. Eesti tarbija ostujõud kasvas väga jõudsalt 2019-2020 ja oli terve 2021. aasta kõrge. Jah, inflatsiooni haripunktis langes ostujõud mõneks ajaks alla 2019. aasta alguse taseme. Ostujõud on nüüd kasvanud kaks aastat järjest ja viimased neli kvartalit on Eesti tarbija ostujõud olnud samal tasemel kui 2019. aastal.
Purupunase Päevalehe loll plära.
Seda keskmise palga asja on ju niipalju arutatud.
kui ettevõtte tegevjuht saab 20 000 kuus ja kõik 10 tema alluvat 1000 eurot kuus, on selles ettevõttes keskmine palk 2727 eurot kuus. Igati korralik, mis ? Võiks nagu uhke olla ja tarbima hakata isegi hinnasilte kaupluses vaatamata ? CEO saabki väga hästi tarbida, kuid mida sa 1000-eurose palga juures ikka tarbid ?
Hea kui saad oma kommunaalmaksud ära maksta ja kõige odavamat toitu osta
Pigem on asi tunnetuses, ma arvan. 5a tagused hinnad on endiselt kuklas meeles ja pensionisambad on edukalt poodi viidud, uued (kiir)laenud jälle peale võetud, ning pangakontol jälle 0€. Teeb muidugi meele mõrudaks, aga samba tühjendamise asemel oleks pidanud juba varem oma elustiilis korrektuure tegema. Nüüd on see otsas ja ei tule enam tagasi, palu kaabut või jumalat.
Lugesin ka seda artiklit ja mõneti nõustun stagnaga.
Mulle tundub, et selle inflatsiooniralli keerises on sissetulekute ebavõrdsus suurenenud. Seda nii absoluutskaalal kui regionaalselt. Ka viimased keskmise palga numbrid maakondade võrdluses näitavad, et Tallinna/Harjumaa palgatase jookseb ülejäänud maakondadel kiirenevas tempos eest ära. Tartu suudab veel sabas sörkida.
Tegelikult see sissetulekute ebavõrdsuse probleem algaski teravalt COVIDi ajal, kui kõrgema sissetulekuga tippspetsialistid (mõnede eranditega) töötasid kodukontorites edasi ja palk säilis, samal ajal kui madalama palgatasemetega sektorites kadus nii sissetulek kui ka töökohad. Nendel madalapalgalistel läks uue töö leidmisega aega, selle aja jooksul kasutasid nad tõenäoliselt ära oma sääste.
Siin ehk panebki Indrek Saul oma analüüsiga veidi mööda, kui ta ütleb, et keskmiselt on tarbija ostujõud taastunud. Jah - üle 2020. aasta taseme võib ta keskmiselt ju olla, aga üle keskmise ostujõud on nüüd väiksemal osal tarbijatest.
Seda näitavad ka jaekaubanduse müüginumbrid, kus kahanemine jätkub just esmatarbekaupluste segmendis (supermarketid, rõivapoed, elektroonika).
See, et väiksemal osal ühiskonnast on raha enne automaksu saabumist salongist tuttuus auto liisida või uuesti 2x aastas perega reisil käia, ei muuda olematuks fakti, et rohkem kui poolte tarbijate kindlustunne on endiselt madal, sääste napib (ei ole suudetud neid viimaste aastatega koguda) ja tuleviku töökoha säilimise või palgatõusu väljavaade võib olla ebakindel.
Kindlustunde hindamisel peab vaatama ka tulevikuperspektiivi - meil on endiselt väga suur osa tööjõust otse või kaude seotud riigieelarvega ja nendele inimestele (alates ametnikest lõpetades õpetajate, kultuuritöötajate jne.) on öeldud, et raha palgatõusuks ei ole mitte ainult nüüd, vaid ka järgmistel aastatel. Isegi kui inflatsiooninumber on tõmmanud 3-4% peale, aga paralleelselt suureneb maksukoormus (automaks) ja muud kohustused ning palk jääb samaks, siis kust see kindlustunne peaks tulema? Perspektiiv, et nende riigitöötajate palk võiks äkki tõusta 2027 “kui raha on” ei pane neid täna rohkem ostlema.
Ebavõrdsuse suurenemine ilmselt peab tõesti paika. Aga rääkige, mis te tahate, rahatrükk on selles olnud väga tõhus. Need, kellel vara on, nende vara väärtus on tänu varahindade inflatsioonile kasvanud(v.n. Elon Musk, kelle vara väärtus kasvas eelmisel aastal enim kogu maailmas), samas madalama sissetulekuga inimene avastab poodi minnes endiselt, et on vist lüpsi saanud. Sellele lisandub sissetulekute regionaalne erinevus. Kuidas seda ülemaailmset trendi meie muuta saaksime, mina ei tea. Sotsimisse mina ei usu. Isiklikus vaates pingutan lihtsalt rohkem, üritan olla nutikam, et sissetulekuid suurendada ja kulusid vähendada ja et säiliks varasem osakaal sissetulekute investeerimisel. Kõige vähem usun enda rikkaks vingumisse.
Suht väärastunud arusaam pidada autode liisijaid jõukateks.
Ja viide nagu valiksid kaabusid vaesed. No ma ei tea ühtki sellist, need valivad sotse. Laenuvabad reaalselt jõukamad inimesed valivad EKREt, eriti praeguse valitsuse ajal.
Te saite kõik valesti aru ja peaministril on õigus kui ta väitis et tegemist on fakti nentimisega. Nimelt käis see lause hoopis tulevase riigisekretäri kohta ja oli pikemalt välja kirjutades selline:
“Kui sa oled liiga loll, et omandada ametis nõutavat haridust, kuhu sa kandideerid, siis on mitte ainult sul raske elada vaid ka peaministril, kes su valikut Riigikogu ees kaitsma peab”
Tõsiselt rääkides aga milline kommunikatsioonifopaa.
Videolt nähtav olukord – peaministril keevad küsimusele vastates emotsioonid üle ja ta pobiseb vastamise lõppedes naabrile küsija kohta mitte just kõige viisakama hinnangu. Inimestel (ka peaminister on inimene) juhtub. Mida normaalne inimene teeb – vabandab, ütleb et ei suutnud emotsioone talitseda ja püüab edaspidi paremini. Selliseid intsidente juhtub igapäevaselt ja visaku esimene kivi see, kes kunagi pole vihahoos kellelegi halvasti öelnud.
Selle asemel hakkame aga vassima (loe valetama) – „ei öelnud seda küsijale“, „nentisin vaid üldteada fakti“ (järgmine kord nendi, et päike tõuseb idast ja loojub läände sellega ei tohiks jamasid tekkida) jms. Mida teete teie, kui mõni töötaja/partner teile valetab? Enamus juhtudel saadetakse asju pakkima. Isikut kes sulle korra valetab, ei saa usaldada, et ta seda jälle ei tee, ning kellelgi pole aega tema kõiki toiminguid üle kontrollida, et ega ta jälle sinu arvel valskust ei tee. Nii käib vähemalt siinses kultuuriruumis. Seega enamusele arusaadavast emotsioonipurskest sai palju tõsisem hoop usaldusele.
Kui mõni arvukatest kommunikatsiooniabidest talle selliseks käitumiseks nõu andis tuleks sellele tüübile küll kohe uus töö leida. Kui ise välja mõtles siis…
