Ausalt, see ei kõneta eriti.
“Tööjõu puudus” tähendab selles kontekstis tavaliselt, et inimesed, kurat, küsivad töö tegemise eest normaalset palka ja ettevõtjale see ei sobi. Tahab, et valitsus lubaks kusagilt banaaniast importida tüüpe, kes teeksid poole väiksema palgaga ja ei viriseks töötingimuste üle.
Minu jaoks näitab see makrovaates probleemi, et endiselt püüame olla kalliste hindade ja suhteliselt kalli tööjõu juures odavale tööjõule põhineva majandusega riik - sellist majandust saab üles ehitada ainult massiivse välistööjõu sisse toomisega. Ukrainlastega tegelikult mängisime selle juba 2022-2023 läbi, aga tundub, et see mõju hakkab otsa saama ja uus vinguviiul sisserände teemal on meedias käima tõmmatud.
Edit: et seda ranti veel veidi jätkata. Välistööjõud on üldse tööandjale kõige mugavamat sorti ressurss. Need on valdavalt noored inimesed ilma pereta või inimesed, kes on tulnud Eestisse tööd tegema ja kelle pere on kodumaal.
See on selline hulk inimesi, kelle kogu Eestis olemise mõte (vähemalt esimesel paaril aastal või seni kuni pere järele peaks liikuma) on teha tööd ja teenida maksimaalselt raha.
See tähendab, et ta seab oma elu tööandja vajaduste järgi. Tal ei ole muid kohustusi. Ta on võimalusel nõus tegema tööd ületundidel, riigipühadel vms. et teenida rohkem raha. Ta ei räägi tööandjale töö- ja vaba aja tasakaalust. Tal ei ole perega seotud probleeme - ei pea olema haige lapsega hoolduslehel ega tööajast käima lapsega hambaarsti juures vms.
Ja sinna kõrvale kohalik 30-40ndates aastates eestlane, kellel on lapsed. Õudne jama kogu aeg. Tööle enne kella 8 ei jõua, sest laps vaja lasteaeda viia. Õhtul kauemaks jääda ei saa, sest laps vaja lasteaiast ära tuua. Lisavahetusi võtta või ootamatuid asendusi pakkuda ei taha, sest tal on mingid “plaanid”. Parem tooks selle välismaalase, see on valmis kogu aeg rügama. Meedias räägin, et “eestlased ei taha enam tööd teha”.