Mulle tundub, et praktikas on inimese nõusoleku saamine üpris lihtne, kui selle taga on selgelt inimese enda huvidele vastav business case. Inimesed klikivad enda andmete loovutamise päris kiirelt kui nad saavad selle eest midagi kasulikku vastu.
Tervis on lihtsalt selline valdkond, kus enamasti riik paistab olevat murelik lapsevanem, samal ajal kui see osa inimesi, kes peaks muretsema oma tervise pärast, eriti ei hooli seni kuni on liiga hilja.
Teiste sõnadega - business case on raskesti müüdav, sest “korralikum” osa inimestest käib nagunii regulaarselt tervisekontrollis ja ei vaja eraldi monitoorimist ja “mittekorralikum” osa nagunii ei käi ja pole su õpetussõnadest huvitatud. Nõusolekut pigem ei anta, sest sellel nähakse vähe lisandväärtust.
Sellel on väga reaalne väärtus ja business case ja selle kokkuvõtlik nimetus on “insurance premium” (vt ka “tervisekindlustus ainult pulsikellaga”), ja siis mõtle sellele, kui need ideed hakkavad avalikku sektorisse lekkima – no näiteks mõne “suuremahulise projekti raames, mis hoiab riigile miljoneid kokku, mille eest saab preemiaid maksta”. Siin võiks ju isegi AI tööle panna, kes siis inimese elukaart prognoosib mitte sündmuspõhiselt, vaid loetud andmete põhiselt… ja lisaks lahendaks see ära veel kodukontori probleemi kah boonusena, sest personaalmeditsiiniseadmed näitavad kohe ära, kas istud või lamad või hoopis seilad rõõmsalt Tallinna lahel, läpakas süles… tööpõld on lõputu, Draax…
Keegi juuras pädev oskab võibolla kommenteerida, kas põhjuseks, miks tahetakse RAB-i hirmsasti Politseist eraldi hoida ja miks kriminaalmenetluse normid ja nõuded RAB-i seisukohast lausnuhkimistegevuse jaoks mittekuidagi ei kõlba, võiks olla asjaolu, et kriminaalõiguses tuleks järgida süütuse presumptsiooni, seevastu tsiviilõiguses süütuse presumptsiooni järgima justkui ei pea? Teisisõnu, kas võib olla nõnda, et alltoodud eelnõu seadusena jõustudes saab tsiviilõiguse raames “piiramatult kalastada” ilma süütuse presumptsioonita, sh. seda “kalastamist” tehisaru(tuse)ga automatiseerida ning kui tundub et miskit “vist näkkas”, saab alati kriminaalmenetluse algatada ning täpsemalt ja Kafkalikumalt edasi uurida, kas tegelt ka oli alust kriminaalasjaks või mitte? Isegi kui selgub, et tegelikult polnud alust, siis kuna “kalastamine” toimus väljaspool kriminaalõigust, oleme edukalt maskeerinud kriminaalmenetluse esimese faasi formaalsuse abil näiliselt tsiviilõiguslikuks toiminguks ja muutnud süütuse presumptsiooni ning pangasaladuse sisututeks sõnakõlksudeks? Lausnuhkimine maagiliselt JOKK? “Lisaväärtusena” asetatakse kogu elanikkonnale süütuse tõendamise koormus, selleasemel et panna RAB-ile süü tõendamise koormust, st. iga luubi alla sattunud inimene peab ise tõendama, et ta pole kaamel, vältimaks enda suhtes tõsisemaid edasisi õiguste riiveid ja piiranguid - see annab võimaluse kasutada menetlust peamise karistusena, kas ei? Kui nii, siis jõudu tööle, seltsimehed - rahvavaenlaste äratühistamise viisaastakuplaan ootab eesrindlike lüpsjate ja kirglike kalastajate karvaseid rakkus kämblaid! Eelnõu kirjeldus:
Ot, kuidas meil nüüd oli selle viimase Pealtnägija ja 40 milkuga??? Leedukad askeldavad, aga meie? Küsime vana secondhand rondi ostjalt, kust 10 tonna said?
Juura poole jätan kõrvale, aga meenutame, ei selle mõne aasta taguse rahapesu skandaali ajal vaadati ringi, et kes siis peaks riigis selle kontrolli eest vastutama. Avastati, et PPAs on üks väike osakond, kes nagu justkui midagi teeb, aga raha, ressursse ja tähelepanu pannakse sinna siis kui politsei ja piirivalvetööst reede pärastlõunal natuke aega üle jääb.
Siis leitigi, et peaks olema eraldi asutus, ja parem juba Rahandusministeeriumi juurde, sest et raha ju.