Keegi juuras pädev oskab võibolla kommenteerida, kas põhjuseks, miks tahetakse RAB-i hirmsasti Politseist eraldi hoida ja miks kriminaalmenetluse normid ja nõuded RAB-i seisukohast lausnuhkimistegevuse jaoks mittekuidagi ei kõlba, võiks olla asjaolu, et kriminaalõiguses tuleks järgida süütuse presumptsiooni, seevastu tsiviilõiguses süütuse presumptsiooni järgima justkui ei pea? Teisisõnu, kas võib olla nõnda, et alltoodud eelnõu seadusena jõustudes saab tsiviilõiguse raames “piiramatult kalastada” ilma süütuse presumptsioonita, sh. seda “kalastamist” tehisaru(tuse)ga automatiseerida ning kui tundub et miskit “vist näkkas”, saab alati kriminaalmenetluse algatada ning täpsemalt ja Kafkalikumalt edasi uurida, kas tegelt ka oli alust kriminaalasjaks või mitte? Isegi kui selgub, et tegelikult polnud alust, siis kuna “kalastamine” toimus väljaspool kriminaalõigust, oleme edukalt maskeerinud kriminaalmenetluse esimese faasi formaalsuse abil näiliselt tsiviilõiguslikuks toiminguks ja muutnud süütuse presumptsiooni ning pangasaladuse sisututeks sõnakõlksudeks? Lausnuhkimine maagiliselt JOKK? “Lisaväärtusena” asetatakse kogu elanikkonnale süütuse tõendamise koormus, selleasemel et panna RAB-ile süü tõendamise koormust, st. iga luubi alla sattunud inimene peab ise tõendama, et ta pole kaamel, vältimaks enda suhtes tõsisemaid edasisi õiguste riiveid ja piiranguid - see annab võimaluse kasutada menetlust peamise karistusena, kas ei? Kui nii, siis jõudu tööle, seltsimehed - rahvavaenlaste äratühistamise viisaastakuplaan ootab eesrindlike lüpsjate ja kirglike kalastajate karvaseid rakkus kämblaid! Eelnõu kirjeldus:
6 Likes