Tegu on väga alustrajava juhtumiga Eesti niiöelda inimarengu-edetabelis ja riigi arengus. Sest meil poliitikud ei ole tahtnud seni seadusandluses üldse enesetappu käsitleda. Ei ühel ega teisel moel. Enne II maailmasõda olid meil seadusandluses aga küll vastavad paragrahvid olemas.
Siin saates käsitletakse seda Paul Tammerti caset https://kuku.pleier.ee/podcast/krimiraadio/195960 Tammerti advokaadi vaatevinklist vaadatuna. Päris huvitav juhtum, kus prokuratuur ja kohus on seaduseloojateks hakanud.
Šveitsis Dignitase kliinikus võetakse inimene jutule ainult siis kui ta tõesti niivõrd surmahaige on, et surm on läbi haiguse õige pea kindel. Või siis võetakse inimene jutule, kui ta on lihtsalt liiga vanaks elanud ja teda vaevad parandamatud puhtalt vanusest tulenevad vaevused. Hollandis (või Belgias), kus ka abistatud enesetappu võimaldatakse, on jutule võetud ka isikuid kellel on ka muid põhjuseid enesetapuks.
Tammerti jutum läheb aga sinna valdkonda, et tema teenust kasutades saavad ennast tappa ka need, kes on meditsiinilisest vaatekohast terved. Seega, kuulates seda “Krimiraadio” saadet, siis seal aeti ajakirjanike poolt omavahel segamini eutanaasia, fataalne haigus või lihtsalt enesetapu soov. Ehk siis räägiti saates, et enesetappu võivad sooritada ainult fataalselt haiged inimesed, kuigi reaalselt on seda teenust soovivate ja ka seda saanud inimeste ring palju laiem.
Seega - need, kes niigi ennast ära tapavad, kas neile ei olegi paremat ja inimlikumat võimalust jäetud kui enda mürgitamine, enese üles poomine, väga kõrgelt alla hüppamine, rongi alla jäämine või enda tapmine tulirelva läbi?
¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤
Eraldi huvitav antud juhtumis on see, et kuna Paul Tammertit ei saa karistada enesetapu võimaldamise läbi, siis üritatakse teda karistada majandustegevuse läbi, peaasi, et saaks tüüp igal juhul ära karistatud.