Väike timeline. 1990ndatel ruulis üldiselt kombo MS-DOS + Win 3(11). Ja 386
Väga vähesed olid nii jõukad, et hankida endale võimsam tööjaam 486 (või esimese põlvkonna Pentium) protsessori ja 16 või suisa 32MB mäluga. (Ma sain näiteks P1 66 32MB RAM näpuga katsuda ja see tundus ikka hüper-super).
4MB RAM oli juba “uhke”. Arvutid jagunesidki “It can run DOOM” ja “not enough RAM”
486sx, 4MB RAM kärakad olid midagi suurusjärgus “kasutatud Audi saksamaalt” hinnaklassis.
Ega see iseseisvumine ja krooni kasutuselevõtt oli ka alles äsja olnud, eks.
Väiksemate ettevõtete serverimaailmas ruulis Novell. Internetiühendus oli vähestel. 64kbit/s (bitti, mitte baiti) frame-relay oli vist 20 000 krooni kuus või sinnakanti. (Siin võib mälu alt vedada!!!)
Sealjuures oli x86 ikkagi “odav” säästuplatvorm. Mõni üksik õnnelik kujundaja sai Maci. Enamasti kujundati-küljendati meie raamatud, ajakirjad, ajalehed ikka photoshop-quark-Xpress ja mis nad seal veel olid, meetodil. Kõige parem arvuti oligi küljendajal ja pilditöötlejal. Ikka 486, SCSI HDD ja vähemalt 16 MB RAM. Aga ma mäletan, et ühe “trükikojakõvluliku” pildi töötlemine võttis ikka tunde. MIllest enamiku aega oodati kõvaketta (lugemine v. swap) taga.
Siin-seal mõnel üksikul “kunnil” oli 16MB RAM 486 66(dx) mis Windows NT3.51 (hiljem 4) ära suutis vedada. Need olid ka need masinad, kus peal hiljem (pira) Win95 prooviti.
Ülikoolides olid tõsisema GIS,CAD väänamiseks Sun sparcid (Sun tegi ülikoolidele kõva alet. Raha! Raha! Raha!) vähemal määral HP, Cadmus, Apollo, Dec Alpha
(Neid saab Tartu Ülikpooli Arvutimuuseumis imetleda).
Lisaks oli alles hiljuti ENSV tiitlit kandnud vabariik na “kahtlane” ja “päris” arvutusvõimsust ei tahetud meile hästi müüa. (USA ekspordipiirangud). Ülikoolid “smuugeldasid” Sunne “tutvuste kaudu” üle kadeemliste ringikondade ja välisülikoolide.
Minide klassist oli populaarne Digital VAX. Üks neist on säilinud ka Tallinna Arvutimuuseumis (aga pole töökorras ja väidavad, et nad pole ka suutelised seda töökorda seadma ja välisest abist nad kategooriliselt keelduvad).
Mõnel suurel ja jõukal ettevõttel olid ka DEC Alpha või Sun serverid andmebaasi ketramiseks.
Mõne korpi. tütres oli ka vast AS/400 ja või mõni muu “Suure Sinise” kastike.
ETVs tehti arvutigraafikat Amiga kodukasutajale mõeldud laua-arvutiga.
Ehk siis vaesus, rahanappus ja post-sotsialism tegi Eestist valdavalt x86-maa. Kuna see oli “odav” (suhteliselt) ja seda ei loetud tollal “päris” arvutiks. Võimekuselt 486 juba peaaegu oli, aga tarkvara nappis. X86 UNIX on veel täiesti omaette teema. Ütleme nii, et õieti platvorm juba oskas, aga “päris” serveritarkvara koha pealt oli x86 maailm näljapajukil. Ja jäigi sinna, kuni x86 BSD ja Linuxi saabumiseni.
Veel aastal 2000 oleks inimesed hakanud kõva häälega naerma – meil on ikka “päris” serverid, “päris” UNIX-iga, kui keegi oleks hakanud linuxi serveris kõnelema. Ettevaatlikult muidugi prooviti, umbes nagu III järgu teenused liikusid tasapisi linuxi peale. Aga “core enterprise” “corporate everything” “absolutely vital” “cashcow” põhiteenused, mille peal rahavoog seisis jäid veel 5-6-7 aastaks “päris” serverite ja “päris” OS mängumaaks.
Iseenesest see x86 kesksus ei olegi väga halb olnud. Mõtelge kui palju pärandsüsteeme ja taakvara me EI PIDANUD kusagil 2000 esimese kümnendi keskpaiku välja viskama ja välja vahetama 
Olen isegi Sun sparc solaris → Opteron x86_64 linux migrat tegema. Ei olnud üleliia lihtne ega mugav (kuigi polnud ka tapvalt ajumurdev).