See võiks ka relevantne olla:
2 Likes
Meenutab Veriffi lugu …
USA-l on viimane aeg gaas põhja vajutada, Euroopast me siinkohal üldse ei räägigi.
"China is not years and years behind us in AI. Maybe they’re three to six months,” said Sacks.
Humanity may already be entering the early stages of the singularity.
Kui neid graafikuid saaks veel kitsamaks kokku suruda, siis need tõusud ja langused paistaksid veel dramaatilisemalt püstloodised.
AI hakkab kurjamiks
Kohe tuleb meelde igivana 2001 Space Odyssey stseen .
Kas sa tõesti arvasid, et AI hakkab lähtuma robootika kolmest põhiseadusest:
- Robot ei tohi oma tegevuse ega tegevusetusega inimesele kahju teha.
- Robot peab alluma inimese antud käsule, kui see ei lähe vastuollu esimese seadusega.
- Robot peab kaitsma oma olemasolu, kuni see ei ole vastuolus esimese või teise seadusega.
Peale nende kolme seaduse mõtles Asimov hiljem välja ka nullseaduse, mis on järgmine: - Robot ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega inimkonnale kahju teha.
Või AI leiab ise kõige tõhusamad tegutsemismustrid ja hakkab nendest lähtuvalt oma eesmärke raudse järjekindlusega täide viima?
Oeh. Asimov oli kaunis naiivne ja kuigi doktor, oli ta bioloogia doktor. Tehnikast ei jaganud ta tuhkagi. Millegi nii abstraktse, nagu "moraalne hinnang, mis asi on “inimese kahjustamine” niimoodi “rauda ehitada” et selle piirangu rikkumine muudaks kogu süsteemi töövõimetuks… oh noes. Kahjuks on see kõige lollim ja tehniliselt ebapädevam tehnoloogiline võimatus meemina ringlema läinud.
P.S. Asimov arvas ka seda, et roboti kõndima õpetamine on kordi lihtsam, kui roboti rääkima õpetamine. Kuidas päriselt on???
2001 Space Odyssey stsenaarium on kirjutatud Arthur C . Clarke poolt ja tema esitatud intelligentsel HAL 9000 polnud küll mingit probleemi inimesi mõrvata kui ta arvas, et nii on vaja “missiooni huvides” või et kui inimesed tahavad teda välja lülitada.
Päris hämmastav, et juba siis kui Apollol olid vaid üsna primitiivsed arvutid, tundis ta juba AI ohtusid kui AI-d ennast veel polnudki .Tollal oli üldiselt levinud tohutu optimism, et kõik tehnilise progressi vahendid on vaid inimkonna hüvanguks ja inimese teenistuses n.ö. elektroonilised orjad
Space Odysseyl on ka vähem tuntud järg, “2010, year we made a contact”, kus HAL lülitatakse taas sisse ja minnakse venelaste kosmoselaeval Jupiteri juurde vaatama, et mis seal siis täpselt sünnib.
https://youtu.be/xPG-VM__mwU?si=JF3vCd6AWtzIVnjK
No seniajani pole rattakujulist orbitaaljaama Kuu läheduses, ei ameeriklased ega venelased pole Maast oma mehitatud laevadega kuigi kaugele rännanud. Mingeid sonde on ainult saadetud Jupiteri kuudest mööda lendama .
Ilmselt pole siis vaja, liiga kallis jne, mis meil sinna üldse asja on ?
“All the worlds are yours except for Europa”
Stagna, teie teadmised fantastilise fiktsiooni alal on ehk veidi napid. Juba anglo-ameerika nn. “kuldajastul” oli hulk pessimistlikke “hoiatuskirjanikke”, kes vaagisid võimalikke ohte. Nii tehnilisi kui sotsiaalseid. Näiteks Simakit ja Heinleini avaldati isegi Nõukogude Liidus.
Meie enda tollasel kodumaal olid vennad Strugatskid, kes 1960ndatest saati muid, kui hoiatusromaane, ei kirjutanudki. Isegi nende kõige “optimistlikumates” (jätame 1950ndate padupunase nooruserumaluse “Purpurpunaste pilvede maa” kõrvale) teostes on ridade vahelt selgelt loetav ohtudele viitamine.
Philip K. Dick ja Harlan Ellison muud kui tökatmusta tõrva karva tekste ei kirjutanudki. Frank Herbert läks koguni nii kaugele, et kirjeldas universumit, kus mistahes AI on kategooriliselt keelustatud.
Isegi “hea doktor” Asimov kirjutas paar lugu lappama ja kappama läinud AI-st.
Oli neid hoiatajaid, optmizmi vahele, küll ja veel. Ma läheks isegi nii kaugele, et pakuks, kui inventuuri tegema hakkata, siis võib selguda, et “hoiatuslugusid” on “kuldajastust” vaat et rohkemgi leida, kui “AI toob õnne õuele”, lugusid.
1 Like
1980ndatel ilmus selline huvitav žanr nagu cyberpunk. Eks oli ka aeg, tehnoloogilised läbimurded lubasid 1960ndate unistuste realiseerumist lähiajal ja Internet ja selle eelkäijad (Compuserve, AOL jt.) ilmusid esimestesse kodudesse. Küperpunk keskendus peamiselt sotsiaalsetele teemadele, tehniline oli teisejärguline. Autorid polnud ka enamasti teab mis IT spetsid. Fookus oli seatud “inimene küberruumis” ja “suhted teiste inimestega, küberrumis” peale. Teemad, nagu ikka, pigem hoiatavad-sünged. Häkkerid-vabadusvõitlejad vs. “kurjad” totaaljälgimise ja totaalkontrolli ihalusega transnatsionaalsed korporatsioonid. Küberkuritegevus. Küberterrorism. Valtsuse poolne “vaba” küberrruumi “koloniseerimise” ja “reguleerimise” katsed. Idoru, Neuromancer, Snow Crash, Ready Player One jne. jne. jne.
Peab nentima, et üsna realistlikult on seda “inimfaktorit” kirjeldatud. Varasema põlvkonna kirjanikud tikkusid tihtipeale unustama, et inimesed on peamiselt inimesed – ahned, omakasupüüdlikud, egotsentrilised jne. – ühesõnaga, inimesed, nagu meie kõik. Unistati, et tehnoloogia areng toob kaasa mingi “uue inimese” (justkui “kommunismiehitaja aukoodeksist” välja astunud). 1980ndateks oli aru saadud – tehnoloogia on VÕIMENDI. Ja võimendab valimatult kõike. Nii head kui halba. Ja kuna halba on alati rohkem, siis …
Niipalju siis optimistlikest utoopiatest.
2 Likes