WOKE LOVER
Käisin väljas joomas ja kohtusin mingi suvalise sõbraga kaasa läinuna kahte naist ühel läbul.
Esimesele ütlesin: "tead, see, et see tüüp seal nii erutus praegu selle peale, et sa ütlesid, et Caetano Veloso enam ei tuurita, veda suga kihla, et sa eksid ja hakkas siis telefoni fanaatiliselt sõtkudes otsima tõestust, sellele, et tal on õigus, näitab seda, et ta tahab võita, tema alfageen nõuab võitu, mõistmata, et kaotada on vahel ka jumalast okei, kuna see õpetab sulle asju. Me kõik peamegi vahest kaotama, see on arengu absoluutne eeltingimus." Ta vaatas mulle otsa sellise pilguga, et ta sai just praegu milleski aru, aga erootikani ei olnud asi sellel hetkel veel jõudnud. Terve edasise õhtu heitis ta aeg-ajalt mu poole otsivaid pilke ja pärast tantsides õhkas, minu suunas liikudes, puusi üsna bravuurikalt üles-alla võngutades.
Teine naine oli jõhkralt brutaalne naislesbi oma imetlevast allujast pruudiga. Tegin vahepeal ringtantsu ajal seal ringi keskel sellist maailmalõpu moderntantsu, ta küsis mult pärast jumalast tõsiselt, et kas mul on kõik okei.
Pärast seal vestluse käigus peale mingi tüütu nalja taasesitlust kellegi poolt ütlesin talle: "ära muretse, ise ka võitlesin endaga otsides selles huumorit."
Veel hiljem välja minnes, kui ta oma pruudiga seal suitsetas, panin talle käed õlgadele ja ütlesin: "mulle ilgelt meeldib su karm kest. Radikaalid mulle meeldivad selles mõttes, et neis on see ürgne jõud, mida ka alati peab alles hoidma kogu selle arengu käigus, aga mis kipub tihti ära kaduma. Kõiki radikaale me pöörame alati ja iga kord paremuse poole, aga ilma nende fanatismita ei suuda tegelikult ka areng alati välja jõuda sinna kuhu peab, või pidurdab selle puudus tolle poole liikumise kiirust. Teravat mõtet on vajalik hoida kõikidel teemadel."
Sel hetkel jäin seal korraks täiesti juhmi näoga oma mõttekäigu täielikku lödimunnlust tajumata veel, kuhugi kaugusse vaatama. Ta vaatas mulle ainiti oma jahmatand-imetlev näoga otsa.
"Tead," lisasin, "aga sinu puhul meeldib mulle su karmi kesta all peituv õrn hing. See kõik on ainult armastuse pärast ju, ma mõtlen mitte erootilist, vaid kõikehõlmavat armastust. Ja sa oled selle hinge teadvustamiseni jõudnud, kallis. Kuule, aga tavai siis, jõudke turvaliselt koju." Nad lahkusid sealt üsna mõttevajununalt. Vahest on selle kelbase pärast, mis õhtu jooksul suust välja on aetud, korraga nii natuke lõbus, kui ka piinlik tunne.
Pärast tuikusin koju, panin ona ja tundsin, et olen maailma jälle paremaks muutnud
Sa peaksid koolitusi andma.
Selle asemel, et egresid ja suitsupääsukesi püüda ning rukkililli maa seest välja tõmmata, tegeleb politsei esiempaadi ja sõjaprintsessi kiusamisega. Et elektrimolekulid sellistele jõhkarditele särtsu annaksid!
Millest Big Meat meile ei räägi:
"Lehmad toodavad rohust (TSELLULOOSIST!) liha maitse, välimuse ja lõhnaga produkti."
Inimesed, meid on petetud!!!
Kõige hullem selle juures -- pettus on läbi viidud nii peenelt, et lehma tehtud liha ei ole ei maitselt, lõhnalt, välimuselt, keemiliselt koostiselt, tekstuurilt ega muudelt omadustelt eristatav päris lihast, mis tuleb poest.
"Lehmad toodavad rohust (TSELLULOOSIST!) liha maitse, välimuse ja lõhnaga produkti."
Inimesed, meid on petetud!!!
Kõige hullem selle juures -- pettus on läbi viidud nii peenelt, et lehma tehtud liha ei ole ei maitselt, lõhnalt, välimuselt, keemiliselt koostiselt, tekstuurilt ega muudelt omadustelt eristatav päris lihast, mis tuleb poest.
Mis need on?
1. keskajal tuntud sood ja nende tähised
2. kliimaministri nõunike nimed ladina keeles ja ühes teises keeles
3. putuk-roogade nimetused progressiivses aasia restoranis, kohalikus keeles ja lääne inimese keeles
4. nende ametnike koodnimed, kellel on õigus pääseda Vihula mõisa lihaosakonda ja seal piiranguteta kõht täis süüa
5. inimeste sees olevad deemonid, kes mõjutavad oma ohvreid eitama inimtekkelist kliimasoojenemist
1. keskajal tuntud sood ja nende tähised
2. kliimaministri nõunike nimed ladina keeles ja ühes teises keeles
3. putuk-roogade nimetused progressiivses aasia restoranis, kohalikus keeles ja lääne inimese keeles
4. nende ametnike koodnimed, kellel on õigus pääseda Vihula mõisa lihaosakonda ja seal piiranguteta kõht täis süüa
5. inimeste sees olevad deemonid, kes mõjutavad oma ohvreid eitama inimtekkelist kliimasoojenemist
Arvestades seda, et taust on määrdunudkollane (vana paber/pärgament või taotluslikult vana paberi mulje), siis jäävad järele variandid (1), (3), (5).
Kuna ükski kujunditest ei meenuta mõnda aasia kirjakeelt, siis vist (3) langeb ka ära.
Niiet kas sood või deemonid? Sugudega oli keskajal kitsas käes, sest enamus energiast kulus hinge sees hoidmiseks, seega variant (5) on kõige tõenäosem.
Kas saaks vihjeid? :)
PS. Lõin kuugel-otsingusse sisse kaks suvalist märksõna: vabam vetis. Kuugel küsis:
Did you mean obama vetoes?
Kuna ükski kujunditest ei meenuta mõnda aasia kirjakeelt, siis vist (3) langeb ka ära.
Niiet kas sood või deemonid? Sugudega oli keskajal kitsas käes, sest enamus energiast kulus hinge sees hoidmiseks, seega variant (5) on kõige tõenäosem.
Kas saaks vihjeid? :)
PS. Lõin kuugel-otsingusse sisse kaks suvalist märksõna: vabam vetis. Kuugel küsis:
Did you mean obama vetoes?
(5) obviously
Of the 90 spirits listed, 27 are angels, 44 are demons, 4 are spirits which may be either an angel or demon, 7 are deities, and 9 either aren't spirits at all or have no recognizable origin.
Päris palju inimesi arvab, et need on kastirataste või elektriautode mudelid.
Selline tore vein otse hieroglüüfide maalt
Rohepöörde arve?
Tänase naistepäeva puhul ka üks temaatiline lugu
FEMINIST
Käisin feminismi teemalisel loengul. Feminismi tekkimise juurpõhjus on teadupärast inimeste loomuomane vastumeelsus osade teiste inimeste alateadlikule soovile oma lõpliku õiguse kaalukeeleks olevat rolli säilitada. Selline alateadlik allutamisvajadus.
Eks põhimõtteliselt saab kõike taandada seksuaalsusele muidugi, aga eks seegi ole poos.
Aga konservatiivne vanamees on ju harjunud, et õhtusöögilauas, kui ta oma naisega vaidlema läheb, siis sõltumata vaidluse sisust ja sellest, kelle väide faktiliselt kinnitust leiab, lõpeb kogu stseen siiski ikka ja alati sellega, et vanamees ühel hetkel teatab: “Kuule vanamoor, ära haugu siin, eks, hoia oma suuorgan koomal nüüd, kui ma ütlen, et sellel jutul on lõpp, siis on lõpp ja nii on,” ja peale seda tõmmatakse suu kriipsuks ja mossitatakse tükk aega vaikides edasi veel.
Konservatiivsele vanamehele on oluline, et talle jääb viimane sõna. Et mingis diskussiooni lõppfaasis on tema see, kes ütleb, kuidas asjalood on ja ta nõuab sellele tingimusteta allumist, sest tema arvates on maskuliinne domineerimine midagi, mis tuleneb sellest, kuidas jumal mehe ja naise omal ajal lõi. Aga nüüd näeb ta allumatust selle poolt, kes on määratud alluma ja see on ju ennekuulmatu jumalateotus.
Sellest ka see hüsteeriliselt kiljuv toon kõikide meesõiguslaste hääles, kui jutt käib ülekäte läinud naistest, tegelikult tajudes muidugi lihtsalt oma võimu murenemist - midagi mida konservatiivne vanamees tunnetab alati juba vaistlikult ja teeb seda eksimatult.
Aga mina tahaksin öelda: “Ime muna, konservatiivne vanamees.” Mida aeg sedasi, seda rohkem hakkad sa seda jumalateotust nägema, ei huvita et see sulle ennekuulmatu ja jumalavallatu tundub, sügavalt savi.
Ega see ei ole ju ainult feminismiga nii, see on nii kõigega, mida konservatiivsed vanamehed vihkavad ja vihkavad nad ju kõike, mis nende võimu murendab.
Pärast loengut algas vastuvõtt.
Jumaldan vastuvõtte, kuna need pakuvad ideaalse võimaluse ennast täis kaanida, aga teha seda varjatud ja mis peamine, kultuursel viisil. Iga alkohoolik ju otsib kogu aeg võimalusi oma pahet varjata ja kes meist ennast kultuurseks ei peaks. Vastuvõtt pakub neid võimalusi ohtralt. Käivad kelnerid seal veinipokaalidega ringi kogu aeg ja keegi ei pane tähele kui tihti sa tühja pokaali täie vastu vahetad. Super.
Ühesõnaga, sattusin seal veiniklaasi taga targutama teemal Eesti film ja kannatav mees. Noh, teate küll, keskeakriisi jõudnud mees pendeldab võõrandunud abikaasa ja kerglaselt materialistliku armukese vahel või lapib suhteid oma vananeva isaga või vaatab lihtsalt halli sügistaeva taustal lahkuvaid kureparvi, kurgede kile kluugutamine kõrvus kajamas, kui tegu dokuga, siis muidugi ka Mikk Mikiveri tämbriga vanem meesterahvas teksti peale lugemas.
Sest üldiselt võttes mees ju kannatab ja seda tuleb austada.
See on eesti filmi tüvinarratiiv.
Mõnes mõttes võib kogu eesti filmi peaaegu kokku võtta ühte lausesse: “Tahtsin parimat,aga välja kukkus nagu alati, eelkõige kuna käitusin isekalt, põhjendan seda muidugi ühiskonna poolt mehele pandud ebarealistlike ootustega ja nüüd õigustan ennast, oma loojangule vastu minnes, südames tegelikult teades, et eksisin.” Ma ei räägi siin vaid
heaoluühiskonda jõudnud eesti mehe dilemmadest kodumaa filmikunsti tänases päevas, vaid juba inspektor Glebsky, Tali Arno, koeralohistajate ja kõikide Tõnu Kargu poolt mängitud viinaninade ees seisnud rasketest valikutest.
Üks päev juhtusin ETV2 pealt vaatama mingit Eesti filmi, mis sisaldas järgmist stseeni: mees ja naine seksisid, peale mida viis mees naisele, kes kogu selle aja paljastatud rindadega taustal kaadris oli, köögist taldriku. Naine väljutas taldrikule enda seest sperma, mees võttis selle talt ja pani köögis pannile. Pärast mõlemad koos sõid praetud spermat.
See stseen pidi väljendama mehe eksistentsiaalseid valikuid.
Mees kannatab, noh, tal on raske.
Olen ise tegelikult muidugi täpselt samasugune kannatav keskealine eesti mees, aga kas kogu eesti film peab tõesti non-stop selle teema ümber tiirlema kogu aeg, on selgelt mõttekoht. Kas see tõe juurde jõudmine peab ikka toimuma läbi pideva valu, kannatuste ja isiklike ohverduste, nagu meie, laulurahvas, seda juba Andrese ja Pearu aegadest teame?
Mõistan piiride nihutamise vajadust, aga häirib eelkõige just see meie piiride nihutamine alati läbi negatiivse dominantselt maskuliinse kannatuse.
Noh, umbes sedasorti juttu ma seal vastuvõtul ajasin paarile keskealisele naissoost soouuringute dotsendile, need enamuse ajast muidugi noogutasid vaimustunult, ise samal ajal mõtteis kahetsedes oma kunagist abikaasavalikut.
Kaua siiski kannatavast eesti mehest jutustada ei viitsinud, eriti kuna nägin publikus liikumas paari tuttavat nägu,
kellega tahtsin tingimata mõne sõna juttu puhuda.
Kõigepealt märkasin seda tegelast, kes Tartu joomingute lõpufaasis pidevalt MAGA mütsiga ringi käis, endal väljapunnitava kõhu kohalt kaks nööpi ära lennanud ja higihais üle pea. Nüüd oli natuke alla võtnud, aga endiselt ohtrast veinist punetava näoga.
Astusin talle ligi ja hõikasin selge kõlava häälega: “Mida vittu, mees, kus vittus sa old oled?” Ta vist ei tundnud mind ära, või meenus talle ähmaselt midagi piinlikku ja sattus sellest kergelt paanikasse, võibolla tegi lihtsalt sellist nägu, vat ei teagi, mis tema motiiv olla võis.
Triivisin taga kaasa ja seletasin: “Jou, mees, kuule, ma tahtsin sult ühte asja küsida. Mäletad me tookord seal läbul Tartus vaidlesime, et kas emotsioonidel on hierarhia, et kas õnnetunne on olulisem kui hirmutunne ja kas on moraalne sundida inimest tegema midagi, mida ta kardab, isegi kui see tegevus viib rahulolu kasvuni? Tead, lugesin siin ükspäev, et aasta ema tiitel anti lüpsjale ja see häiris veganaktiviste, kes protesteerisid, et tegemist on ebamoraalse inimesega, sisuliselt kurjategijaga, kes ekspluateerib lehmi, neid sündlüpstes, mis oma olemuselt on põhimõtteliselt vägistamine. Mõtlesin sellest lugedes sinu peale, et kuidas sulle tundub, kes on see, kes ütleb, et minu emotsioon on tegelikult lehma omast ülem? Kes on meile andnud õiguse seda kaalutleda ja millisel
skaalal, kas jumalikul? Mis arvad, mees?”
Ta ütles ainult vaikselt mulle korva sosistades: “Mees, ära tule jälle komposteerima mu ajusid oma moraali-ibaga siin praegu, mees, ma tulin just veini võtma, sain päris hea chikiga seal jutule, mai viitsi praegu suga siin kelbast ajada. Peale neid feminismiteemalisi loenguid saab alati keppi, materjal on alati kohal. Chekka, see seal, päris korralikud
tutvumislihased tal, onju?”
Hinnanguid andes lähed sa varem või hiljem vastuollu moraalikategooriatega.
Viidatud naisterahva rinnapartii oli tõesti võimas tegelikult.
Muutun tihti täis peaga ratsionaalseks, ilmselt nii alateadvuses lihtsalt millegi vastu võideldes, ei teagi täpsemalt mille.
Eks pärast läks seal pidu edasi, nagu ikka heal peol läheb. Juua täis mehed, kes toetuvad tantsuplatsil oma kaaslasele, tegelikult, kuna ei seisa lihtsalt ilma toeta püsti enam, nõjatumisega samal ajal patsutades kaaslase peput, aga millegi romantilise rääkimise asemel lihtsalt jaurates ja suust läppunud õllehaisu ajades.
No selline tavaline eesti simman.
Tavaline näide kürvakultusest, mis osade arvates on tulnud, et jääda.
Pärast rääkisin ühele suht täis naisele, et käisin eelmisel nädalal feministliku punkbändi konsal, kus bassimutt oli paljaste tissidega, nibudele oli ainult sädelevad tähekesed peale kleebitud, kuhu oli kirjutatud “piimalähker.”
Oma sügavamas olemuses on kõik naised, minuga sarnaselt, feministid, see lihtsalt on normaalse inimese loomulik seisund. Olen tihti pahviks löödud sellest, et see enamusele meestest kohale pole jõudnud.
Hiljem läksime tema poole seksima, kuna enda poole ma võõraid ju ei too, see tundub mulle liigselt mu privaatsfääri tungimisena. Eks mu hormoonid said must võitu, aga pärast tundsin, nagu oleks ma teda kuidagi ära kasutanud, millest tekkisid süümekad.
Veel suurem süümekas tekkis sellest, et olin petnud oma naist ja talle nii haiget teinud. Olin käitunud jõhkralt ja isekalt ja tundsin selle üle piinlikkust. Samas, oma hinges olin muidugi siiras olnud, oli mu indulgents, õigustus enda ees - olen ju tundeinimene, olemuselt õrn sensibiilne poeet, seega feminist juba oma loomult
FEMINIST
Käisin feminismi teemalisel loengul. Feminismi tekkimise juurpõhjus on teadupärast inimeste loomuomane vastumeelsus osade teiste inimeste alateadlikule soovile oma lõpliku õiguse kaalukeeleks olevat rolli säilitada. Selline alateadlik allutamisvajadus.
Eks põhimõtteliselt saab kõike taandada seksuaalsusele muidugi, aga eks seegi ole poos.
Aga konservatiivne vanamees on ju harjunud, et õhtusöögilauas, kui ta oma naisega vaidlema läheb, siis sõltumata vaidluse sisust ja sellest, kelle väide faktiliselt kinnitust leiab, lõpeb kogu stseen siiski ikka ja alati sellega, et vanamees ühel hetkel teatab: “Kuule vanamoor, ära haugu siin, eks, hoia oma suuorgan koomal nüüd, kui ma ütlen, et sellel jutul on lõpp, siis on lõpp ja nii on,” ja peale seda tõmmatakse suu kriipsuks ja mossitatakse tükk aega vaikides edasi veel.
Konservatiivsele vanamehele on oluline, et talle jääb viimane sõna. Et mingis diskussiooni lõppfaasis on tema see, kes ütleb, kuidas asjalood on ja ta nõuab sellele tingimusteta allumist, sest tema arvates on maskuliinne domineerimine midagi, mis tuleneb sellest, kuidas jumal mehe ja naise omal ajal lõi. Aga nüüd näeb ta allumatust selle poolt, kes on määratud alluma ja see on ju ennekuulmatu jumalateotus.
Sellest ka see hüsteeriliselt kiljuv toon kõikide meesõiguslaste hääles, kui jutt käib ülekäte läinud naistest, tegelikult tajudes muidugi lihtsalt oma võimu murenemist - midagi mida konservatiivne vanamees tunnetab alati juba vaistlikult ja teeb seda eksimatult.
Aga mina tahaksin öelda: “Ime muna, konservatiivne vanamees.” Mida aeg sedasi, seda rohkem hakkad sa seda jumalateotust nägema, ei huvita et see sulle ennekuulmatu ja jumalavallatu tundub, sügavalt savi.
Ega see ei ole ju ainult feminismiga nii, see on nii kõigega, mida konservatiivsed vanamehed vihkavad ja vihkavad nad ju kõike, mis nende võimu murendab.
Pärast loengut algas vastuvõtt.
Jumaldan vastuvõtte, kuna need pakuvad ideaalse võimaluse ennast täis kaanida, aga teha seda varjatud ja mis peamine, kultuursel viisil. Iga alkohoolik ju otsib kogu aeg võimalusi oma pahet varjata ja kes meist ennast kultuurseks ei peaks. Vastuvõtt pakub neid võimalusi ohtralt. Käivad kelnerid seal veinipokaalidega ringi kogu aeg ja keegi ei pane tähele kui tihti sa tühja pokaali täie vastu vahetad. Super.
Ühesõnaga, sattusin seal veiniklaasi taga targutama teemal Eesti film ja kannatav mees. Noh, teate küll, keskeakriisi jõudnud mees pendeldab võõrandunud abikaasa ja kerglaselt materialistliku armukese vahel või lapib suhteid oma vananeva isaga või vaatab lihtsalt halli sügistaeva taustal lahkuvaid kureparvi, kurgede kile kluugutamine kõrvus kajamas, kui tegu dokuga, siis muidugi ka Mikk Mikiveri tämbriga vanem meesterahvas teksti peale lugemas.
Sest üldiselt võttes mees ju kannatab ja seda tuleb austada.
See on eesti filmi tüvinarratiiv.
Mõnes mõttes võib kogu eesti filmi peaaegu kokku võtta ühte lausesse: “Tahtsin parimat,aga välja kukkus nagu alati, eelkõige kuna käitusin isekalt, põhjendan seda muidugi ühiskonna poolt mehele pandud ebarealistlike ootustega ja nüüd õigustan ennast, oma loojangule vastu minnes, südames tegelikult teades, et eksisin.” Ma ei räägi siin vaid
heaoluühiskonda jõudnud eesti mehe dilemmadest kodumaa filmikunsti tänases päevas, vaid juba inspektor Glebsky, Tali Arno, koeralohistajate ja kõikide Tõnu Kargu poolt mängitud viinaninade ees seisnud rasketest valikutest.
Üks päev juhtusin ETV2 pealt vaatama mingit Eesti filmi, mis sisaldas järgmist stseeni: mees ja naine seksisid, peale mida viis mees naisele, kes kogu selle aja paljastatud rindadega taustal kaadris oli, köögist taldriku. Naine väljutas taldrikule enda seest sperma, mees võttis selle talt ja pani köögis pannile. Pärast mõlemad koos sõid praetud spermat.
See stseen pidi väljendama mehe eksistentsiaalseid valikuid.
Mees kannatab, noh, tal on raske.
Olen ise tegelikult muidugi täpselt samasugune kannatav keskealine eesti mees, aga kas kogu eesti film peab tõesti non-stop selle teema ümber tiirlema kogu aeg, on selgelt mõttekoht. Kas see tõe juurde jõudmine peab ikka toimuma läbi pideva valu, kannatuste ja isiklike ohverduste, nagu meie, laulurahvas, seda juba Andrese ja Pearu aegadest teame?
Mõistan piiride nihutamise vajadust, aga häirib eelkõige just see meie piiride nihutamine alati läbi negatiivse dominantselt maskuliinse kannatuse.
Noh, umbes sedasorti juttu ma seal vastuvõtul ajasin paarile keskealisele naissoost soouuringute dotsendile, need enamuse ajast muidugi noogutasid vaimustunult, ise samal ajal mõtteis kahetsedes oma kunagist abikaasavalikut.
Kaua siiski kannatavast eesti mehest jutustada ei viitsinud, eriti kuna nägin publikus liikumas paari tuttavat nägu,
kellega tahtsin tingimata mõne sõna juttu puhuda.
Kõigepealt märkasin seda tegelast, kes Tartu joomingute lõpufaasis pidevalt MAGA mütsiga ringi käis, endal väljapunnitava kõhu kohalt kaks nööpi ära lennanud ja higihais üle pea. Nüüd oli natuke alla võtnud, aga endiselt ohtrast veinist punetava näoga.
Astusin talle ligi ja hõikasin selge kõlava häälega: “Mida vittu, mees, kus vittus sa old oled?” Ta vist ei tundnud mind ära, või meenus talle ähmaselt midagi piinlikku ja sattus sellest kergelt paanikasse, võibolla tegi lihtsalt sellist nägu, vat ei teagi, mis tema motiiv olla võis.
Triivisin taga kaasa ja seletasin: “Jou, mees, kuule, ma tahtsin sult ühte asja küsida. Mäletad me tookord seal läbul Tartus vaidlesime, et kas emotsioonidel on hierarhia, et kas õnnetunne on olulisem kui hirmutunne ja kas on moraalne sundida inimest tegema midagi, mida ta kardab, isegi kui see tegevus viib rahulolu kasvuni? Tead, lugesin siin ükspäev, et aasta ema tiitel anti lüpsjale ja see häiris veganaktiviste, kes protesteerisid, et tegemist on ebamoraalse inimesega, sisuliselt kurjategijaga, kes ekspluateerib lehmi, neid sündlüpstes, mis oma olemuselt on põhimõtteliselt vägistamine. Mõtlesin sellest lugedes sinu peale, et kuidas sulle tundub, kes on see, kes ütleb, et minu emotsioon on tegelikult lehma omast ülem? Kes on meile andnud õiguse seda kaalutleda ja millisel
skaalal, kas jumalikul? Mis arvad, mees?”
Ta ütles ainult vaikselt mulle korva sosistades: “Mees, ära tule jälle komposteerima mu ajusid oma moraali-ibaga siin praegu, mees, ma tulin just veini võtma, sain päris hea chikiga seal jutule, mai viitsi praegu suga siin kelbast ajada. Peale neid feminismiteemalisi loenguid saab alati keppi, materjal on alati kohal. Chekka, see seal, päris korralikud
tutvumislihased tal, onju?”
Hinnanguid andes lähed sa varem või hiljem vastuollu moraalikategooriatega.
Viidatud naisterahva rinnapartii oli tõesti võimas tegelikult.
Muutun tihti täis peaga ratsionaalseks, ilmselt nii alateadvuses lihtsalt millegi vastu võideldes, ei teagi täpsemalt mille.
Eks pärast läks seal pidu edasi, nagu ikka heal peol läheb. Juua täis mehed, kes toetuvad tantsuplatsil oma kaaslasele, tegelikult, kuna ei seisa lihtsalt ilma toeta püsti enam, nõjatumisega samal ajal patsutades kaaslase peput, aga millegi romantilise rääkimise asemel lihtsalt jaurates ja suust läppunud õllehaisu ajades.
No selline tavaline eesti simman.
Tavaline näide kürvakultusest, mis osade arvates on tulnud, et jääda.
Pärast rääkisin ühele suht täis naisele, et käisin eelmisel nädalal feministliku punkbändi konsal, kus bassimutt oli paljaste tissidega, nibudele oli ainult sädelevad tähekesed peale kleebitud, kuhu oli kirjutatud “piimalähker.”
Oma sügavamas olemuses on kõik naised, minuga sarnaselt, feministid, see lihtsalt on normaalse inimese loomulik seisund. Olen tihti pahviks löödud sellest, et see enamusele meestest kohale pole jõudnud.
Hiljem läksime tema poole seksima, kuna enda poole ma võõraid ju ei too, see tundub mulle liigselt mu privaatsfääri tungimisena. Eks mu hormoonid said must võitu, aga pärast tundsin, nagu oleks ma teda kuidagi ära kasutanud, millest tekkisid süümekad.
Veel suurem süümekas tekkis sellest, et olin petnud oma naist ja talle nii haiget teinud. Olin käitunud jõhkralt ja isekalt ja tundsin selle üle piinlikkust. Samas, oma hinges olin muidugi siiras olnud, oli mu indulgents, õigustus enda ees - olen ju tundeinimene, olemuselt õrn sensibiilne poeet, seega feminist juba oma loomult
Paistab, et Jaan Toomiku pea 20 aastat vana “Armulaud” läks sügavalt hinge :D
Jah, olen teadlik, et olles mees, esitan ma oma nägemust mehe vaatevinklist ja meetoditega, mis annab tihti naiste jaoks olulistest teemadest väärastunud pildi, sügavamates allhoovustes siiski naiste nägemusega ühtides, lihtsalt läbi maskuliinse filtri
Purki sittumine kusjuures pole Toomiku välja mõeldud: https://en.wikipedia.org/wiki/Artist%27s_Shit
Täitsa hämmastav, mis mõtted mõnel täis peaga tulevad. Täis peaga ollakse rõõmsad, õnnelikud ja tehakse lollusi (sest hiinlased teadsid juba tuhat aastat tagasi, kui sa võid lubada endale iga päev vähemalt ühe lolluse, siis sa oskad õigesti elada)
Mykol oleks viimane aeg arstide manu minna, võukmeditsiin teeb tänapäeval ”imesid”. Alkohol ei ole lahendus.
Meenus, et sõitsin ükspäev lennujaama varahommikul, taksojuht lasi kogu sõidu aja venekeelset gängstaräppi, suht kõrge volüümiga, enne sõitmahakkamist viisakalt küsides, millist muusikat ma kuulata tahan, vastasin, et mulle sobib kõik, mu meelest tüüp oli mingi laksu all. Mõistsin teda täielikult.
Samas, täna siin vaatasin, mu lapsepõlvesõbrad feissbookis sõimasid Ivo Linnat. Üks postitas Eestlane olen ja eestlaseks jään video ja kommentaarides rõhutas, kuidas talle tohutult meeldib Ivo hääl, aga mõlemad nõustusid, et tegemist on oravaikke fänni, seega värdjaga.
Kirjutasin neile: "ärge mehed olge nii negatiivsed kogu aeg, oleme üks rahvas, teist ei ole."
Oli mingi hetk, kui mõtlesin nad ära blokkida, kui see kelbas tulema hakkas, aga siis jäin meenutama, tulid meelde peod, kui trussikute väel õlgade ümbert kinni möirgasime Mustamäe korteris põhilugusid kaasa, viinapits teises käes. Otsustasin, et ma ei loobu neist kunagi. Neis on mingi rokenroll moment, mis mulle sügavalt imponeerib.
Radikaalsust on vaja säilitada, sellel on oma roll ka progressi võidukäigus.
Nii ka teiega, mehed
Samas, täna siin vaatasin, mu lapsepõlvesõbrad feissbookis sõimasid Ivo Linnat. Üks postitas Eestlane olen ja eestlaseks jään video ja kommentaarides rõhutas, kuidas talle tohutult meeldib Ivo hääl, aga mõlemad nõustusid, et tegemist on oravaikke fänni, seega värdjaga.
Kirjutasin neile: "ärge mehed olge nii negatiivsed kogu aeg, oleme üks rahvas, teist ei ole."
Oli mingi hetk, kui mõtlesin nad ära blokkida, kui see kelbas tulema hakkas, aga siis jäin meenutama, tulid meelde peod, kui trussikute väel õlgade ümbert kinni möirgasime Mustamäe korteris põhilugusid kaasa, viinapits teises käes. Otsustasin, et ma ei loobu neist kunagi. Neis on mingi rokenroll moment, mis mulle sügavalt imponeerib.
Radikaalsust on vaja säilitada, sellel on oma roll ka progressi võidukäigus.
Nii ka teiega, mehed
Sa oled ohtlik, määän, ohtlik!