Panen omalt poolt ka veel ühe, mõõdukalt romantilise loo, kuna olen hingelt romantik:
Sättisin ennast baaripukil mugavamalt istuma, nõjatusin letile, tõmbasin sügava mahvi suitsu, ajasin silmad kergelt vidukile ja kallutasin pea küljele natuke kaldu ning suitsu mõtlikul pilgul lakke puhudes, laususin: „muusika järel paremuselt teine kunstivorm on tants. Ma jumaldan artiste, kes jõuavad oma loominguni hetkelise otsesideme ajal jumaliku algega. Kunst on põhimõtteliselt kõrgema jumaliku puudutuse meile mõistetav väljendus, mida osad, andekad inimesed kanaliseerida ja taasesitada suudavad, erinevalt lõviosast ülejäänud inimkonnast. See on nagu sõnum kuskilt transtsendentaalsest kõiksusest, mida kanaliseeritakse inimkonna teadvusse läbi valitud isikute. Mina ise seda puudutust kunagi ei saavuta, mul lihtsalt puudub vastav anne, tean seda päris kindlasti ja seepärast olen imetlev ja natuke kade nende peale, kellel see olemas on. Artistide seltskonnas viibides tunned, et oled äravalitute hulgas. Muusika kui kunstivorm omakorda on selle jumaliku puudutuse essents, superlatiivse puhangu surumine kontsentreeritud kolmeminutilisse vormi. Seepärast ongi muusika kunstivormidest suurim, kuna haarab hetkeks kõiki meeli maksimaalse intensiivsusega nagu heroiinilaks, ühe tugeva lainena, ega nõua protsesside, taustade ja allhoovuste peentäpset tajumist ning läbitöötamist nagu kirjanduses, teatri- ja kinokunstis. Tahan, et minu hingekeeli puudutakse nüüd ja praegu, mitte peale teose läbilugemist või äravaatamist. Ja tants tegelikult on mõnes mõttes veel muusikast samm edasi, seal on jumalik alge surutud mitte inimteadvuse abil loodud teosesse, vaid teos oled sina ise, su füüsiline olek. Mingit lisameediumit, nagu inimese aju, mis nootide ja akordide järjestust meeles üritab pidada, universumi ja kunsti vahel pole. Tantsides jõuab ilmutuslik ekstaas otseteed su kehasse ja väljendub läbi liigutuste, püüdes nii tabada algset jumalikku võnkesagedust. Tantsiv inimene on tegelikult universumi tahteavaldus, meile nähtav ja tuntav läbi kõigile mõistatava formaadi, seda tõestab ka see, et tantsiv inimene on alati ülimalt õnnelik.“
Mulle meeldis täis peaga igasugust mäda ajada ja pritsida juhuslikes olukordades selliseid maailmakõiksust summeerivaid tarkuseteri. Olin umbes nagu teise kursuse filosoofiatudeng, kes usub enda võimesse näha tõdesid, mis oma definitsioonisügavusega raputavad kogu maailma, aga kelle sooritused sumbuvad alati kõrtsis teistest ülekarjumisse ja suvalisse purjus lällamisse. Eriti meeldis mulle oma monolooge esitada naisterahvastele, see asetas mu väga soodsalt sellisesse tundliku ja pehmeid väärtusi hindava mehe rolli, mida enamik naisi väga hindab, eriti kui mees ennast sealjuures ka adekvaatselt väljendada suudab, mis meiekandi meeste juures kaunis haruldane omadus on. Tõsi, tuleb tunnistada, et enamus naisi, kes mu iba kuulata viitsisid, olid tavaliselt ka ise üle keskmise täis. Ma ei ütleks, et tegu oleks olnud mingi erilise mõttelennu triumfiga, pigem lörrilastud võimalusega, enamustel kordadel, kuigi jah, eks ma kuskil sügaval sisimas tegelikult teadsin, et otsisin lihtsalt tähelepanu, aga ei olnud selle asjaolu endale tunnistamiseni veel jõudnud.
Uks avanes ja sisse astus naine. Ta kõndis leti juurde ja jäi seal paar sammu must eemal seisma.
Mulle meeldis tema juures kohe kõik. Alustades sellest, kuidas ta naeratas, kui ta mu poole vaatas. Naeratusi on kahte tüüpi. Üks on selline ebasiiras, tavaliselt vabandava alatooniga, umbes nagu öelda tahtes, et ma olen küll mõistev ja toetav, kuna ma olen viisakas inimene, aga suures plaanis mind tegelikult ei koti. Või siis selline irooniline muie – püüd elu peremehe rolli etendada. Aga ei, see naeratus ei olnud neist kumbagi, see oli teist tüüpi, see oli umbes nagu Issand, kes peale kuut päeva rasket tööd maailma loomisel istub pühapäeval korraks maha, heidab pilgu oma loomaiale ja annab leebelt isalikul armastval pilgul heakskiitva igavese õnnistuse oma kätetööle. Tema pilgus oli midagi nii ülevat ja intensiivset, et jäin suu totakalt poollahti teda jõllitama, omal sigaret alahuule küljes tilpnemas. Tema sügavsinised silmad veiklesid nii kütkestavalt, et neisse oleks võinud uppuda. Teadsin kohe, enne ühtki sõna vahetamata, et olen teda kogu elu otsinud ja nüüd leidnud.
Astusin talle sammu lähemale ja küsisin: „teadsid, et suhtes on tihti nii, et see, mis sulle alguses partneri juures kõige rohkem meeldis ja millepärast sa temasse õigupoolest kunagi üldse armusid, on seesama, mis sulle ühel hetkel tema juures kõige rohkem närvidele käima hakkab ja mis teid hiljem lahku viib?
Naine pööritas silmi natuke ja vaatas mulle siis otsa, üritades ülbet nägu teha, aga nägin läbi, et talle selle varjus tegelikult natuke meeldis see, mis ma ütlesin, ja sõnas häälega, mis oli midagi flirtiva ja protestiva vahepealset: “mõtlesid omast arust mingi hea pikkapp laini välja vä? Eile kindlasti kuskilt internetist lugesid seda.”
“Kuule ei, ise tegelt aretasin mingi mõtteroima käigus, aga jaa, sorri kui veits nõme olin, ma ei teagi miks tundus lahe tiba vaimutseda,” vastasin süüdlaslikult naeratades.
Sain lohkudest ta suunurgas aru, et tema jäine olek ja poos hakkasid kergelt servadest sulama umbes nagu jäätükk lombis. Ta nagu sai ühel hetkel aru, et me tegime mõlemad millalgi just nüüd, kannapöörde oma süvaolekus ja hakkasime nagu kuidagi liikuma ühise eesmärgi poole.
“Pole hullu, üks mees lähenes mulle ükskord fraasiga, “kuule, tead mis mees peab tegema enne linna peale minekut? Hambad pesema ja munni kergelt üle loputama.” Ta rõhutas tuntavalt sõna “kergelt.” “Eino sinu oma oli täitsa okei selle kõrval.”
“No eks ta üritas oma animaalsele magnetismile apelleerida ja barjääre lõhkudes otseteed leida, püüdsin kõva häälega kaasa mõelda. “Naistele meeldib ju see, kuna nad on tüdinud nendest poolpehmetest “mmm, sa oled nii ilus, kas tahad ühte drinki,” proovimistest kenade ja hoolitsetud, kuid surmigavate meeste poolt. Kaotasin siis aga selgelt mõttelõnga: “Kuigi, vahest ma mõtlen, peale kuuendat drinki tavaliselt, et ma olen ikka nii naiivne, usun inimeste aususesse, omakasupüüdmatutesse motiividesse ja romantilisse armastusse.”
Ega ma tegelikult tahtnud neil teemadel eriti vaielda, kuna teadsin, et jään alati kaotajaks.
Tahtsin talt tegelikult ümbert kinni võtta, aga mingil imelikul põhjusel ei julgenud, tead küll see tunne, et tead, et midagi on nii hea, et ei julge seda puutuda, kartes ära lõhkuda. Või siis nagu umbes see, kui põrkad ühel hetkel ootamatult esimest korda kokku inimesega, keda sa salamisi imetled, ja ei suuda sellel hetkel muud teha, kui totakalt kokutada, proovid siis midagi tabavat ja vaimukat öelda, aga hakkad suurest erutusest puterdama ja välja tuleb midagi sellist segast ja ääretult nõmedat, nagu ikka.
“Tegelikult mulle meeldib hoopis kui inimese välimine kõva kest murtakse ja jõutakse sinna pehme sisemise kestani,” ütles ta äkki mõtlikult. “Nagu umbes see, et aastakümneid koos olnud vanapaarid on kõik äärmiselt head inimesed, tead miks? Sellepärast, et nad on valmis unustama kõik tülid ja võimuvõitlused - kuigi oleks põhjust seda mitte teha, lihtsalt sellepärast, et nad ei taha oma partnerile haiget teha.”
Noogutasin nõustuvalt, aga proovisin siis vestlusse murdepunkti tuua: “Suures plaanis,” – see, et kasutasin sellist värdväljendit - hetkeks tundsin ennast nagu Eesti Panga juhtivanalüütik Aktuaalsele Kaamerale kommenteerimas seda, kuidas eraisikute inflatsiooniga korrigeeritud laenujäägi kasvu kõrval on kiirelt hoogustumas ka kodumajapidamiste hoiuste maht võrdlusaasta baasil, näitas tegelikult, et valisin kohe alguses omale kaotajapositsiooni, kuigi sellel hetkel veel eitasin seda asjaolu, “on nii, et lõpuks jõuavad kõik selle juurde, kes on nende jaoks ettemääratud,” targutasin, ise ettemääratust tugevalt üle hinnates võrreldes juhuslikkusega. Hakkasin initsiatiivi kaotama ja initsiatiivi kaotamine tähendab alati ja igas mängus, et sul ei ole enam mingit võimalust. Kõige tüütumad on need tüübid, kes arvavad, et on jube huvitavad, aga tegelikult ei ole seda mitte ja üritavad juba kaotatud mängus veel bluffides ületrumpama asuda.
“Tuleb lihtsalt sina ise olla,” proovisin võlts-naiivselt summeerida, aga nüüd juba tegelikult resigneerununa, ning püüdes jälle kaugelenägeva mehe rolli etendada, lisasin: “kõige rohkem tahaksingi teada, kes sa tegelikult oled.”
“Sitta sa tahad, nussi tahad,” lisas ta, ja kahtlematult ei saa eitada, et tal ka selles osas sügavalt õigus oli. Mõeldes katastroofile, mis järgneb tema naelapea tabamisele, muutusin häbelikuks. Tal oli selline nägu peas, et tal on kõigest pohhui.
Julgesin talt ometi lõpuks ümbert kinni võtta ja sosistasin talle juukseid eemale lükates arglikult vasakusse kõrva, ise kogu vestluse käigus esimest korda kristalselt aus olles: “Tead, sa meeldid mulle natuke.”
Mul tekkis juba ainuüksi teda puudutades erektsioon, mida püüdsin varjata kergelt põlvi allapoole nõtkutades.
Ta võttis mu lõuast kinni, raputas keelt laksutades pead küljelt küljele, heitis siis mulle etteheitva pilgu ja ütles: “sinuga on väga huvitav juttu ajada, mees, aga ma olen suhtes ja mingeid seiklusi ei otsi. Me võime sõpradeks jääda, mulle kunagi üks mees ajas ligi, saatsin ta nahhui, aga saame endiselt hästi läbi ja kirjutame vahest siiamaani. Saada mulle feissbukis sõbrakutse, mis su feissbuki nimi on?”
Midagi murdus minu sees sellel hetkel ja varises kokku, aga kuna olen tugeva kestaga, jäin siiski püsti, kuigi pidin baariletilt veits tuge otsima. Proovisin hinges valitsevat segadust taaskord varjata kaugusse vaatava pilguga, oma olekuga justkui mõista andes nagu mõtleks ma mingitele igavikulistele õigluse printsiipidele. Suutsin ennast kuidagi siiski koguda ja ebaveenvalt kokutada: „Jaa, täitsa mõistan, igati arusaadav loomulikult, muidugimõista on sul on õigus,” ise tegelikult samal ajal usku õiglusesse kaotama hakates.
Vähe on hetki, kus ma nii haletsusväärne oleksin olnud ja tegelikult ise seda alateadlikult mõistes, igasugusest väärikusest sellisel alandaval viisil loobunud oleks. Meenutasin veits põrandalappi, mis peldiku põrandal veeloigus liguneb.
Tegin näo, et miski köitis mu tähelepanu ruumi teises servas, ütlesin “oota korraks,” rebisin ennast olukorrast lahti, loivasin ukseni, väljusin ja tuigerdasin koju, võtsin tee peal putkast ühe lögaburksi, haukasin sealt ühe ampsu ja heitsin siis kogu olluse Jaani kiriku müüri vastu, kuna see tundus mulle sellel hetkel millegipärast kõige sobivam koht selle jaoks, kaotasin tee peal pangakaardi ja pidin umbes 15 minutit ukselukku logistama, üritades erinevaid võtmeid ebaõnnestunult lukuauku sobitada. Hommikupoole ööd oksendasin.
"ymeramees""sr71""ymeramees"
Kõige hullem pidigi olema, kui emmi külge on emm kasvanud (lõiguke meesterahva välimäärajast).
Absoluutselt!
Kust tuleb selline mõte, et "ma pean kõigile meeldima" ja võin kõiki näppida ja patsutada. Isegi joviaalsed hispaanlased ei hakka teel vastu tuleva inimese privaatsest piirist selliselt läbi tungima. Kui on loodud silmside ja mõned laused vahetatud ning loodud mingi eeldus, siis võib-juhtuda, et seda juhututtavat ka kallistatakse enne kui oma teed minnakse. Aga eks Paremad Inimesed™ leiavadki, et neile on kõik lubatud ja nad PEAVAD kõigile meeldima. Aga noh minu jaoks hakkab sellest sotsist juba omamoodi pilt tekkima. Probleemse eraluga, ilma püsipartnerita ideoloogia käes vaevlev vennike kes otsib kontakti ja ahistab kodanikke metsateel... samas räägib kuidas kaitseb naisi ja nõrgemaid. Selgelt tajutav kognitiivne dissonants. Nüüd ka blokk peale.
Tegelikult tuleb sul mulle ka blokk panna, sest liikmena liikmel ei käinud mykoloogi kohta. Tal oli omas pikas jutus loogikaviga, sest looduses teisest möödudes algab kõik esimesest tervitusest, mitte vigade parandusest, aga laias laastus rääkis ta asjast. Looduses on inimene loom. Kui ta ümbrust ei märka, siis on ta toast.
Sa oled ilmselt vana. Mõtle sellele, et kui sind ei oleks, kas maailm tõmbaks sammu tagasi? Jah? Siis ravile!
Ja see "paremad inimesed" temaatika? Kas selles mõtles välja seesama tore inimene, kes pargib seal, kus teised ei pargi?
Sina oled kindlast Parem Inimene, pole kahtlust. Sallid isegi mykot ja ei salli neid, kes mykot ei salli.
"mykoloog"
Panen omalt poolt ka veel ühe, mõõdukalt romantilise loo, kuna olen hingelt romantik:
Sättisin ennast baaripukil mugavamalt istuma, nõjatusin letile, tõmbasin sügava mahvi suitsu, ajasin silmad kergelt [roooook]ebaõnnestunult lukuauku sobitada. Hommikupoole ööd oksendasin.
Mis kuradi Oodi Jobundusele ma nüüd lugesin???
EKRE psyops osakond saatis meid sellesse teemasse, et meelitada valgete jõudude parimaid e-warriore siia postitama. Põhimõtteliselt kogu energia kaob neil selles teemas ära, siis ei jätku jõudu teistes teemades meiega võidelda.
Mille peale me muidugi ei tulnud, on see, et me ise postitame nüüd siin...
Mille peale me muidugi ei tulnud, on see, et me ise postitame nüüd siin...
"Offf""mykoloog"
Panen omalt poolt ka veel ühe, mõõdukalt romantilise loo, kuna olen hingelt romantik:
Sättisin ennast baaripukil mugavamalt istuma, nõjatusin letile, tõmbasin sügava mahvi suitsu, ajasin silmad kergelt [roooook]ebaõnnestunult lukuauku sobitada. Hommikupoole ööd oksendasin.
Mis kuradi Oodi Jobundusele ma nüüd lugesin???
See on ju nimitegelase päevik, mitte mingi Ood või ilukirjandus?
ymera, väljend Paremad Inimesed(TM) sai alguse ühe avaliku elu tegelase freudian slip'ist sotsiaalmeedias, kus ta üritas just seda väljendit kasutades (ilma TM-ita küll) anda nimetust inimhulgale, kes (tema arvates ja temale sarnaselt) õigesti mõtlevad/tegutsevad/elavad. Minu arvates oli see päris meelelahutuslik, sest kuigi ma tean, et enese paremaks pidamine on inimsoo hulgas vägagi levinud, on sellise asja ausalt (kogemata) välja turtsatamine siiski pigem haruldus.
No tegelikult on väljend ikka tunduvalt vanem. Bättre folk on soomlaste irooniline väljend soomerootslaste kohta, kes end matslikest mugrilastest paremaks peavad.
"Karum6mm"
...enese paremaks pidamine on inimsoo hulgas vägagi levinud, on sellise asja ausalt (kogemata) välja turtsatamine siiski pigem haruldus.
Siin üks seenekas teeb ju seda pidevalt, aga ta on vist enamasti alkoholijoobes kui ta seda otse kuulutab.
Seda konnotatsiooni ma ei teadnud. Olles aga soomlaste ja soomerootslaste suhtlusdünaamikat kunagi päris lähedalt näinud, siis see Bättre folk on siiani teema. Alates sellest, kuidas kuskil 90ndate alguses tehtud doktoritöö leidis, et 75% Soome SKT loomise otsustajad olid soomerootslased kuni selleni, et soomlased ei jäta võimalust kasutamata ütlemaks, et tegelikult pole Bättre folk enam (geneetiliselt vms) mingid rootslased,
lihtsalt edevamad-tähtsamad soomlased. :-D
lihtsalt edevamad-tähtsamad soomlased. :-D
Myko esindab siin marksistlikku klassiviha selle kõige otsesemas tähenduses, kuigi Eestis ei peaks nagu klasse enam eksisteerima.
Bättre folk polegi oma valdavas enamuses kunagi geneetilised rootslased olnud. Samamoodi nagu muromite ja merjalaste geenid on moskvamaal seni veel säilinud, ainult et nad räägivad juba varsti tuhat aastat vene keelt.
(tegelikult on see esimese hetkega aru saada, kui kuuled neid rootsi keeles rääkimas. Aktsent on samasugune kasepuine nagu tüüpilisel eestlasel vene keele puhul).
Siiani teema on see jah. Veel 70ndatel oli neil näiteks eesõigus elamukooperatiivi asutamisel nõuda, et kõik selle liikmed peavad kodukeelena rootsit rääkima. Kujutleme nüüd, et tänapäeval mõni eestlane sellelaadse põhikirjaga elamuühistut hakkaks asutama... ei, ma parem ei kujutle...
(tegelikult on see esimese hetkega aru saada, kui kuuled neid rootsi keeles rääkimas. Aktsent on samasugune kasepuine nagu tüüpilisel eestlasel vene keele puhul).
Siiani teema on see jah. Veel 70ndatel oli neil näiteks eesõigus elamukooperatiivi asutamisel nõuda, et kõik selle liikmed peavad kodukeelena rootsit rääkima. Kujutleme nüüd, et tänapäeval mõni eestlane sellelaadse põhikirjaga elamuühistut hakkaks asutama... ei, ma parem ei kujutle...
Myko, väga huvitav seisukoht. Ehk saaks veidi ekstrapoleerid paari mõtet.
Ja muidugi, heameel, et teema nii usinalt käima läks.
Geneetiline eripära puudub? – mõtlesid seda ikka päriselt, mitte juhusliku läbi seedimata mõttelennu tulemusena?
Et inimesed on soo, kui fundemantaalse eripära ise determineerinud?
Oskad nimetada mõnd matriarhaalset ühiskonna/kogukonna korraldust, mis on päriselt ka eksisteerinud ja arengu mõttes edukaks osutunud. Kiire otsing selles osas paraku vaikib. Marginaalsusele ei tasu panustada.
Loodus, meie selle osana, otsib alati tasakaalu. Ükskõik mis kujul, aga liigub alati tasakaalu suunas. Pidevalt esineb tasakaalutusi. Universum on samal põhimõttel konstrueeritud. Uks suuri postulaate. Etem, kui Euroopa Komisjoni määrused. Igavesed. Poolused esinevad kõikjal ja erinevates olekutes. Üleval-all, soe-külm, pluss-miinus, yin-yang, mees energia-nais energia jne...paraku kipub nende vahel tekkima potentsiaal. Võlusõna! Ja see mängu käima panebki. Kahjuks oleme end leidmas maailmakorras, mis seda potentsiaali just ülearu ei hinda või lausa alla soovib suruda. Kas mitte mees-naine telje suurim saavutus pole üksteise täiendamine? Ja kogu looduse lahendus peitubki selles, et mõlemad on milleski väga head, aga need elemendid on erinevad. Ei ole vist raske tunnistada ja viimaks omaks võtta? Poliitikatel on siin muidugi erinev arusaam, alate sellest, mis materjali seal rakendatakse ja ära töödeldakse. Siit edasi, on loodus sättinud asjad sedamoodi, et läbi erinevuste rakendamise saame ikkagi parema tulemuse, kui pelgalt 1+1=2..saame 3 ja selleks on täiendamine. Mitte konkureerimine, vaid täiendamine. Mees-naine täiendavad üksteist loomaks paremaid tulemusi kui eraldi funktsioneerides. Mõtet edasi arendades saamegi mees ja nais tööd või ülesanded, mis kummale osapoolele rohkem mokka mööda on, ehk looduse poolt kaasa antud.
PS – loodus teeb tihti ka vimkasid, ja lisab mõnele naisele suurema kulbiga mees-energiat ja vastupidi. Siis saame näiteks analüütikud, progejad, turvad; või vastupidi juuksurid, moedisainerid, lilleseadjad, sisekujundajad jne. Ja selles pole midagi halba.
101
Tulles aga teise osa juurde, siis kogu see tsirkus hakata komisjonile ette kanda, miks on nende mõõdikute alusel palgalõhe jne, kas see veidi sõna otseses mõttes perversne ei tundu. Jälle üks haiglane meede, mis lisab süsteemile bürokraatiat ja väärastab. Ettev. ise saab aru, et palgalõhet ei ekisteeri., aga vot komisjoni mõõdik on punases. Sest mees ja naine kliendihaldurid saavad erinevat palka (sisulisi põhjuseid võib olla palju: kogemus, teeninduskvaliteet, klientide struktuur, klientide väärtus ettevõttele, tulemused jne). Kuigi paberi peal on mõlemad haldurid ja võiks käratada – palgalõhe. Nüüd põhjenda...kui ei oska, siis rakendame karistuse.
Kuulge..
Ja muidugi, heameel, et teema nii usinalt käima läks.
Geneetiline eripära puudub? – mõtlesid seda ikka päriselt, mitte juhusliku läbi seedimata mõttelennu tulemusena?
Et inimesed on soo, kui fundemantaalse eripära ise determineerinud?
Oskad nimetada mõnd matriarhaalset ühiskonna/kogukonna korraldust, mis on päriselt ka eksisteerinud ja arengu mõttes edukaks osutunud. Kiire otsing selles osas paraku vaikib. Marginaalsusele ei tasu panustada.
Loodus, meie selle osana, otsib alati tasakaalu. Ükskõik mis kujul, aga liigub alati tasakaalu suunas. Pidevalt esineb tasakaalutusi. Universum on samal põhimõttel konstrueeritud. Uks suuri postulaate. Etem, kui Euroopa Komisjoni määrused. Igavesed. Poolused esinevad kõikjal ja erinevates olekutes. Üleval-all, soe-külm, pluss-miinus, yin-yang, mees energia-nais energia jne...paraku kipub nende vahel tekkima potentsiaal. Võlusõna! Ja see mängu käima panebki. Kahjuks oleme end leidmas maailmakorras, mis seda potentsiaali just ülearu ei hinda või lausa alla soovib suruda. Kas mitte mees-naine telje suurim saavutus pole üksteise täiendamine? Ja kogu looduse lahendus peitubki selles, et mõlemad on milleski väga head, aga need elemendid on erinevad. Ei ole vist raske tunnistada ja viimaks omaks võtta? Poliitikatel on siin muidugi erinev arusaam, alate sellest, mis materjali seal rakendatakse ja ära töödeldakse. Siit edasi, on loodus sättinud asjad sedamoodi, et läbi erinevuste rakendamise saame ikkagi parema tulemuse, kui pelgalt 1+1=2..saame 3 ja selleks on täiendamine. Mitte konkureerimine, vaid täiendamine. Mees-naine täiendavad üksteist loomaks paremaid tulemusi kui eraldi funktsioneerides. Mõtet edasi arendades saamegi mees ja nais tööd või ülesanded, mis kummale osapoolele rohkem mokka mööda on, ehk looduse poolt kaasa antud.
PS – loodus teeb tihti ka vimkasid, ja lisab mõnele naisele suurema kulbiga mees-energiat ja vastupidi. Siis saame näiteks analüütikud, progejad, turvad; või vastupidi juuksurid, moedisainerid, lilleseadjad, sisekujundajad jne. Ja selles pole midagi halba.
101
Tulles aga teise osa juurde, siis kogu see tsirkus hakata komisjonile ette kanda, miks on nende mõõdikute alusel palgalõhe jne, kas see veidi sõna otseses mõttes perversne ei tundu. Jälle üks haiglane meede, mis lisab süsteemile bürokraatiat ja väärastab. Ettev. ise saab aru, et palgalõhet ei ekisteeri., aga vot komisjoni mõõdik on punases. Sest mees ja naine kliendihaldurid saavad erinevat palka (sisulisi põhjuseid võib olla palju: kogemus, teeninduskvaliteet, klientide struktuur, klientide väärtus ettevõttele, tulemused jne). Kuigi paberi peal on mõlemad haldurid ja võiks käratada – palgalõhe. Nüüd põhjenda...kui ei oska, siis rakendame karistuse.
Kuulge..
Üldiselt. Hõkk. Kained sõnasepad, tõmmake siit jehhat, ärge risustage seda teemat ka ära oma raskestiseeditavate sügavmõtteliste targutamistega. Kui täis ei ole, siis siia ei roni - capish? muidu kaeban modele ära, saate bänni
>>Ja kogu looduse lahendus peitubki selles, et mõlemad on milleski väga head, aga need elemendid on erinevad.
Eks sellepärast kahesoolisus evolutsioonis kõige kaugemale jõudiski.
Ühtpidi - kui sugusid oleks rohkem kui kaks, siis sobivate partnerite kokkusaamine ja järgnev paljunemisprotsess oleks oluliselt keerulisem.
Teistpidi - kaks sugu ühe asemel, kusjuures elu jätkamise olulisem funktsioon on neist ühe käes, annab võimaluse teise soo juures suuremaks geneetiliseks variatsiooniks, ilma et sellega kogu liigi saatust kaalukausile paneks.
Kui ükskõik mis põjhustel oleks 90% mehi maailmast kadunud - loodus parandab vea suuremalt jaolt ühe põlvkonna järel. Juhtuks sama naistega... neid põlvkondi kuluks ikka palju rohkem, ja olelusvõitluse seisukohast oleks see liigi jaoks rida kaotatuid võimalusi. Nii et lihtsustatumalt võttes - evolutsiooni jaoks on mehed kulumaterjal, kelle peal on hea odav katsetada. Läks hästi - tore, jätkame! Läks halvasti - nojah, viskame minema ja võtame järgmise. Ja selle strateegia elemente näeme nii IQ puhul (meeste variatsioon tunduvalt suurem kui naistel, st nii geeniusi kui idioote on meeste hulgas rohkem) kui näiteks lihtsas faktis, et poisse sünnib keskeltläbi mõni protsent rohkem kui tüdrukuid (sest kuidagi peab ju selle enne täiskasvanuks saamist katki mineva kulumaterjali kompenseerima).
Naised seevastu on stabiliseeriv element, mis peaks hoolitsema selle eest, et eksperiment liiga suurt hoogu sisse ei saaks (ühesõnaga, et jõuaks pidurit tõmmata, enne kui päris käest ära läheb).
Sotsiaalsetesse suhetesse puutub see sedavõrd, et tänapäevani on elanud need tsivilisatsioonid, kelle tavad bioloogilise reaalsusega kokku sobivad. Näiteks reeglid naiste kaitsmiseks vägivalla eest - seda ei saa jätta iseregulatsiooni hooleks olukorras, kus 90% tõenäosusega on juhuslikult valitud mees juhuslikult valitud naisest tugevam. Või naissoo kui terviku suhtes - et ühiskonna huvides riske võtma ja vajadusel surema saadetakse mehed, et naisi viimse võimaluseni kaitsta.
Muuseas, patriarhaalne/matriarhaalne ühiskond on väga lihtsustatud käsitlus. "Võim" võib ju olla meeste käes, aga otsused, mida "võim" teeb, on praktikas tihtipeale piiratud küsimusega "mida mu naine/ema/vanaema sellest arvaks?"
Eks sellepärast kahesoolisus evolutsioonis kõige kaugemale jõudiski.
Ühtpidi - kui sugusid oleks rohkem kui kaks, siis sobivate partnerite kokkusaamine ja järgnev paljunemisprotsess oleks oluliselt keerulisem.
Teistpidi - kaks sugu ühe asemel, kusjuures elu jätkamise olulisem funktsioon on neist ühe käes, annab võimaluse teise soo juures suuremaks geneetiliseks variatsiooniks, ilma et sellega kogu liigi saatust kaalukausile paneks.
Kui ükskõik mis põjhustel oleks 90% mehi maailmast kadunud - loodus parandab vea suuremalt jaolt ühe põlvkonna järel. Juhtuks sama naistega... neid põlvkondi kuluks ikka palju rohkem, ja olelusvõitluse seisukohast oleks see liigi jaoks rida kaotatuid võimalusi. Nii et lihtsustatumalt võttes - evolutsiooni jaoks on mehed kulumaterjal, kelle peal on hea odav katsetada. Läks hästi - tore, jätkame! Läks halvasti - nojah, viskame minema ja võtame järgmise. Ja selle strateegia elemente näeme nii IQ puhul (meeste variatsioon tunduvalt suurem kui naistel, st nii geeniusi kui idioote on meeste hulgas rohkem) kui näiteks lihtsas faktis, et poisse sünnib keskeltläbi mõni protsent rohkem kui tüdrukuid (sest kuidagi peab ju selle enne täiskasvanuks saamist katki mineva kulumaterjali kompenseerima).
Naised seevastu on stabiliseeriv element, mis peaks hoolitsema selle eest, et eksperiment liiga suurt hoogu sisse ei saaks (ühesõnaga, et jõuaks pidurit tõmmata, enne kui päris käest ära läheb).
Sotsiaalsetesse suhetesse puutub see sedavõrd, et tänapäevani on elanud need tsivilisatsioonid, kelle tavad bioloogilise reaalsusega kokku sobivad. Näiteks reeglid naiste kaitsmiseks vägivalla eest - seda ei saa jätta iseregulatsiooni hooleks olukorras, kus 90% tõenäosusega on juhuslikult valitud mees juhuslikult valitud naisest tugevam. Või naissoo kui terviku suhtes - et ühiskonna huvides riske võtma ja vajadusel surema saadetakse mehed, et naisi viimse võimaluseni kaitsta.
Muuseas, patriarhaalne/matriarhaalne ühiskond on väga lihtsustatud käsitlus. "Võim" võib ju olla meeste käes, aga otsused, mida "võim" teeb, on praktikas tihtipeale piiratud küsimusega "mida mu naine/ema/vanaema sellest arvaks?"
See on tegelikult väga hea märkus, et "de jure" võim võib olla meeste-keskne, aga sisuliset hoolitseb see kõigi elementide ka. naiste eest võrdselt. Ei ole mina veel näinud oma silmaga süsteeme/ettevõtmisi, mis tsementeerib meeste võimu või üleolekut. Pigem on kõik olnud võimete, oskuste, kohanemise, koostöö, sisse sulandumise küsimus. Ja ka vastupidi.
Need arulagedad seal, aga arvavad tõsimeeli, et võrdsus peitub näiteks kvantiteedis. Või siis mõnes teises pealiskaudses mõõdetavas sümbolis. Et surume jõuga mingeid arusaamu peale (sarnane Paremad Inimesed) ja eeldame, et see ongi Evolutsiooni Meistrile meelt mööda!? Võibolla tahetakse luua Euroopa Inimest, mitte meest-naist. Sama kaugel nagu kuu maast. Lihtsalt midagi pole teha, materjal mis sinna satub lihtsalt magnetiseerib selliseid arusaami.
Need arulagedad seal, aga arvavad tõsimeeli, et võrdsus peitub näiteks kvantiteedis. Või siis mõnes teises pealiskaudses mõõdetavas sümbolis. Et surume jõuga mingeid arusaamu peale (sarnane Paremad Inimesed) ja eeldame, et see ongi Evolutsiooni Meistrile meelt mööda!? Võibolla tahetakse luua Euroopa Inimest, mitte meest-naist. Sama kaugel nagu kuu maast. Lihtsalt midagi pole teha, materjal mis sinna satub lihtsalt magnetiseerib selliseid arusaami.
Kunagi olid naised "koduperenaised". Abiellumine andis neile STAATUSE ja POSITSIOONI. Ja muide, ka kaitse.
Kui natuke vandenõuteoreetiliselt mõtelda -- kes taustal priskete annetustega TOETASID "sufražettide" liikumist -- suutröösturid. Miks. Üksik vallaline, noor naine oli kõige kaitsetum ühiskonnaliige. Teda võis palgata võileivahinna eest, sundida taluma kuitahes halbu tingimusi. See oli "odav kulumaterjal". Ja kui nad "ise tahavad" sinna ronida -- miks mitte toetada. Kažummmmm!!!
Kui natuke vandenõuteoreetiliselt mõtelda -- kes taustal priskete annetustega TOETASID "sufražettide" liikumist -- suutröösturid. Miks. Üksik vallaline, noor naine oli kõige kaitsetum ühiskonnaliige. Teda võis palgata võileivahinna eest, sundida taluma kuitahes halbu tingimusi. See oli "odav kulumaterjal". Ja kui nad "ise tahavad" sinna ronida -- miks mitte toetada. Kažummmmm!!!
BTW, mul pole veel kunagi nii olnud, et vaatan... kallis konjak, võtaks hoopis seda odavamat sama raha eest 2 pudelit... saab rohkem.
10-aastane VSOP on vaese mehe XO.
Maxime Trijoli VS on vanem kui enamuse tähtsate majade XO. Rääkimata sellest, kes tähtsatest majadest üldse midagi tegelikult ise toodab.
Tähtsate majade toodangult ma seepärast Ragnaud Sabourini no. 10 vsop peale läksingi, et ise pean seda parimaks.