Tähendab, ma olen nõus, maksumaksjana, Ruhnu elektri kinni taguma, sest… taristusotsialismi alternatiivid on kõik veel tunduvalt halvemad. AGA… mulle maksumaksjana üldse ei meeldi idiootlikud “rohe-inim-eksperimendid” ja nende kinni tagumine, kus ääremaade niigi kallis energiavarustus, mida ristsubsideeritakse tiheasustusalade arvel, püütakse teha VEEL KALLIMAKS. No jope ema!
Eesti Energial oli probleem, et neil polnud piisavalt omakapitali ehk firmale endale kuuluvat ja kasu tootvat vara.
Mullu suvel lasi EE Londoni börsil välja hübriidvõlakirjad.
Hübriidvõlakirjad on keerulised finantsinstrumendid, ent neil on üks omadus – nad on korraga nii enda kui võõra oma, nii oma- kui võõrkapital. Nii et nende abil sai Eesti Energia oma näitajad pankade jaoks jonksu.
Ainus häda oli, et raha ennast sai kasutada ainult spetsiifilisel otstarbel – roheinvesteeringute tegemiseks.
Roheäri oli aga Enefit Greenis. See oli börsil, Eesti Energiast karmide reeglitega eraldatud. Nii et selle ettevõtte roheprojekte rahastada poleks saanudki.
Oleks saanud teha omaenda roheinvesteeringuid, ent see olnuks totter. Siis konkureeriks firma iseenda tütarettevõttega, mis oleks börsil – sööks iseenda lapsi nagu Kreeka müüdis.
Plaani Eesti Energia päästmiseks peeti nii firma sees kui valitsuses, nõu küsiti ka konsultatsioonifirmalt Ernst&Young. Peale jäi üks variant: Green kogu täiega Eesti Energiale tagasi osta.
See on roheinvesteering, nii et laenatud 200 rohemiljonit sai käiku panna. Ning see lahendas hulga riigifirma probleeme. Näiteks oleks Eesti Energia saanud arvestada ka rohetootmisega.
Kui varem oli olukord, kus tuul vuhas ning elektrihinnad olid all, Enefit Green tootis täiega, ent põlevkivijaamad kõrge hinna tõttu seisid, tuli Eesti Energial enda lepingute täitmiseks puuduolev osta börsilt või Greenilt justkui turutingimustel. Mis siis, et omaenda firma.
Mina mäletan eelmise juhatuse esimehe selgitust, et kui Enefit Power müüb börsile ja Enefit Green ostab börsilt sama hinnaga siis on see kontserni vaates 0 ja mõju ei oma. Huvitav miks uue juhtkonna jaoks see probleemiks oli?
Aprilli keskel uuendas S&P ka enda reitingut. Aga loodetud positiivse mõju asemel läks pilt veel kehvemaks.
Algusest peale ei olnud aru saada Greeni ostu tegelikku põhjust aga see nüüd ühtteist selgitab. Greeni ostuga loodeti reitingut parandada aga see läks veel kehvemaks !!!
EGR1T väikeaktsionärid peaksid olema ropult õnnelikud, et riik andis neile võimaluse sellest asjast lahti saada ja veel isegi väikese hinnapreemiaga. Hetkel täitsa kindel, et valgus, mis tunnelist kumab, on rong.
Tore lugeda, et usuleige eestlane on järjekordse hulluse sees suutnud kaine mõistuse säilitada, ja mis omakorda tõestab, et kogu see liberastlik jura on Toompeal õnnestunud läbi suruda ainult tänu e-valimistele.
https://europa.eu/eurobarometer/surveys/detail/3472
Suht värske uuring inimeste suhtumisest rohepöördesse.
Huvitav, kas järeldus on, et Eestis on `liiga vähe pööratud, või on sellega liiale mindud ja rahval siiber?
Vähe ikka. Enne peksmine ei lõpe kui moraal paraneb.
kuna madalama otsa riigid on kõik nö. post-sovjeti maad, siis pakun et meie ‘pöörasus’ tuleneb teatud sovjetiaja kogemusest ning mis siin salata - Eestis on selle pööramisega ka ikka väga võsasele teele pööratud. (võimalik et põhjusel - “kõige hullem loll on aktiivne loll”)
Eestis on keskkonnaküsimused saanud tugevalt politiseeritud konteksti. EL 2050 a kliimaneutraalsuse eesmärke peetakse võimuloleva koalitsiooni agendaks, vaatamata sellele, et nende heaks kiitmine ja kinnitamine Eesti poolt toimus 2019 aasta lõpus, kui võimul oli koalitsioon, kuhu ei kuulunud ühtegi tänase võimukoalitsiooni liiget. Et tänase võimukoalitsiooni populaarsus on madalseisus, peegeldub see ka uuringutulemuses.
Just, Eesti NSV oli juba vanasti tuntud kohana, kus juhtivad seltsimehed täitsid keskusest tulevaid seadusi suure püüdlikuse ja pugejalikkusega. Käibel oli isegi kõnekäänd: vene seadusi täidetakse saksa täpsusega.
Eesti avalik arvamus on kahtepidi äärmuslik.
Kliimaeesmärkide ja CO2 ja rohepöörde osas ollakse võib-olla keskmisest leigemad, aga samas kohalikul tasandil võideldakse raevukalt looduse eest (puid ei tohi raiuda, linde ei tohi häirida, metsloomi ei tohi küttida).
To: Draax.
Kliimaeesmärke ja kohalikku loodushoidu ei tohiks omavahel segi ajada. Need on täiesti erinevad, mõnikord isegi üksteisele vastanduvad nähtused.
Loodushoid on pahatihti ainus võimalus diktaatorlikule riigivõimule vastu astuda.
V.k. fosforiidisõda.
Mis nüüd?! Teie kamp on ju raevukalt vastu kõigele rohelisele? Alles sa tahtsid viimased Eesti siirdesood euroopalikuks rapispõlluks muuta.
Mul ei ole mingit kampa. Ma olen üksik unistaja, majandusmees ja loodusemees. Ja minu unistus seisneb selles, et ökosüsteem võiks olla oma maksimaalse produktiivsuse seisundis. Hollandis see kahtlemata nii on. Eesti on kahjuks vaene ja hõredalt asustatud ja ma saan aru, et siin pole võimalik igat maatükki tööle panna, aga sellegi poolest on mul valus vaadata neid käestlastud, soostunud ja võsastunud alasid.
sooda, mitte loodusemees … see ongi eesti suurim võlu, et meil on alles palju puutumatut loodust, soostunud ja võsastunud alasid. nagu näiteks ka soomes. siin on veel ruumi looduses pikki vahemaid matkata, korilusega tegeleda, kalastada, telkida … kesk-euroopas, kus kõik on kultuurseks haritud, teevad pered pidulikke väljasõite üksikutesse alles olevatesse, märgitud jalutusradadega metsatukkadesse. kunagi ammu, kui sai noorestpeast käidud euroopas trippimas ja hollandis-belgias otsitud kohta, kuhu telki panna, ostutus see pea võimatuks, kuna kõik on asustatud, üles haritud ja iga põllutüki tagant mõni onu binokliga vaatab, kes tema tulundusmaa servas toimetab. nii juhtub, kui decibeli ajuga unistaja iga maatüki tööle paneb.
Ja ometi tõmbab muurekit kangesti kultuursesse ja ratsionaalsesse Euroopasse pidu panema, mitte kohalike päevavarastega siinsesse sohu või võsasse Bocki jooma. Skisofreenia?
Mis sind siin vaesel, hõredalt asustatud soomastikul üldse hoiab? Lõpeta see vingumine ära ja tõmba lõpuks ometi jeehat oma “produktiivsuse seisundis” Euroopa pudrumägede poole.
Erinevalt mõnest teisest, on mul juured tugevalt Eestimaa pinnas.
Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis keegi siin just kekutas oma maja taga asuva 2h pargiga, kus on 50 erinevat puuliki, millest enamus võõrliigid. Minul näiteks on ainult 33. Nii et kultuurmaastikud on ikka etemad kui soo? Või siis soo on hea asi, aga mitte minu tagaõues? Või käige minu sõnade, mitte tegude järgi?
Nimetatud pargiala moodustab väga väikese osa mu maaomandist, kus peaaegu kogu ülejäänu on pärismaine ja looduslik. Pmst inimese ja looduse suhete ideaalmudel. Loodushoid ei tähenda, et inimene peaks puuõõnes elama. Vanad pargid kuuluvad tegelikult täpselt samuti Eesti pärandkultuuri hulka nagu hääbuvad rannaniidud, märgalad ja allikad ning nendega on tihtipeale seotud hulk koduloolisi legende ja pärimusi. Eestlased on läbi aegade olnud loodusrahvas ja inimeste side kohaliku, aastatuhandete vältel kujunenud looduskoosluste ja maastikega moodustab Eesti kultuuri sügavaima kihistuse. Sisuliselt eestluse selgroog. Iga vähegi rahvuslikult mõtlev inimene peaks hoolima sellest, et see säiliks ja antaks edasi järeltulevatele põlvedele.
Vaen Eestile omase looduse vastu ja soov kujundada see ümber euroopalikuks steriilseks lapitekimaastikuks, kus viimased säilinud looduse killud on kahemeetrise traataiaga piiratud, on sügavalt arusaamatu. Sellele ei ole mingit ratsionaalset selgitust, eriti olukorras, kus sellessamas Euroopas hävitatud looduslikke veevõrgustikke kibedalt taga kahetsetakse, joogi- ja tarbevett sadade kilomeetrite taha torujuhtmetega transporditakse, kannatades samas vee puhverdusalade puudumisest tingitud regulaarsete hooajaliste üleujutuste ja põudade käes.
Sa tood Hollandi “maksimaalse produktiivsuse seisundit” oma ideaali kehastuseks, teadmata, et tegemist on Euroopa enim degrdeerunud muldadega piirkonnaga, kus tänaste protsesside jätkudes maaviljelus juba mõnekümne aasta pärast enamustes kohtades võimatuks muutub. Samal ajal on kogu riigi veevõrgustik põllumajandusest lähtuvast lämmastikust niivõrd üle küllastunud ja elutu, et see on määratletud juba riiklikuks kriisiks. Tegemist on sõna otseses mõttes Euroopa solgiauguga.
