See mõte on sama hea kui oli mõte juurutada riigis tegevuspõhine eelarve. Kui erasektoris annab tegevuspõhine kasumiaruanne juurde täiendava vaatenurga (lisaks klassikalisele kulupõhisele vaatele), mis annab juhtimiseks väärtuslikku lisainfot, siis reformi algatusel juurutatud tegevuspõhine eelarve ei anna mitte mingit täiendavat väärtust vaid vastupidi, pigem tegemist absurdiga - see on sisuliselt viigileheks, millega varjatakse ebaefektiivsust ning küsitava väärtusega tehtavaid kulutusi.
Täpselt sama juhtuks tõenäoliselt ka tulemustasudega - tekiks tegevuspõhise eelarvega seotud mittemidagiütlevad KPI-d mille täitmist suudavad/hakkavad hindama vaid väga valitud isikud
Reformierakonna Tallinna juhi kohale pürgib kolm kandidaati
Pere viitas, et erakonnakaaslased palusid tal uuesti kandideerida. „Kuna ma soovin võidelda põhjamaise linnaruumi eest ning pean oluliseks, et meil oleks inimesi, kellel on visioon, teotahe ja kes vastutavad, siis ma kandideerin,“ rääkis ta täna Delfile. „Eestis on ühiskonnas puudu väga palju justnimelt vastutusest.“
PPP visioon on kaost tekitada.
PPP oleks võinud võtta vastutuse oma eelmiste feilide eest ja jätta kandideerimata.
Perest veel - räägib vastutusest aga mille eest on ta vastutanud?
Väike meeldetuletus tema tekitatud kaosest:
- tänavavalgustuse hange kukkus läbi.
- pinke osteti ebamõistlikult kallilt ja loobiti suvalistesse kohtadesse laiali.
- avalike tualettide hange kukkus läbi.
- soovis tellida talveks kiirkorras viiekordse hinnaga rattamaju.
- magistraalide asfaltkatte hooldustööd lükkusid kesksuvesse.
- lubas kõnniteede lumest koristamist aga valetas selle kohta.
Reformierakonna suurärimehed ronivad ka kivi alt välja. Täitsa mõistetav kuidas Viimsis väidetavalt korrumpeerunud Keskerakonnaga ühine keel leiti.
no sellepärast tahabki tagasi, et saaks vastutama hakata…
Vahest ministeeriumi tasemel on KPIsid keeruline määrata nii, et tulemused ja ootused osapooltel klaar oleks. Rohkem seadusi ilmselt pole hea mõõdik ega ka vähem seadusi, sisu ja kvaliteet loevad enam.
Samas ametite tasandil, kus on otseses teenused tihtipeale, miks mitte. Nt Tallinna linnaplaneeringute vms asutuses võib vabalt olla KPi keskmine menetluse pikkus ning eesmärk seda alla tuua, päevades või protsentides.
PPA on juba keerulisem näide. Rohkem trahve pole justkui eesmärk ja vähem ka mitte. Seega peaks KPI midagi muud tabama, nt väljasõidu reageerimise kiirust v kodanike pöördumiste vastamise mingit aspekti. Kasvõi positiivse lahendi saanud juurdluste arv.
Mulle tundub, et siin võiks ruumi küll olla läbipaistvamate stiimulite loomiseks avaliku sektori juhtidele ning ühiskonna ootuste juhtimisele.
Võib minna nii või naa.
Klassikalised KPI probleemid jäävad - et kas mõõta rohkem kvantiteeti või kvaliteeti, tegevusi või mõju.
Teatud määral on lihtne, kui valdkonnas on mingi üks konkreetne valukoht, mida peaks lahendama. Näiteks seesama detalplaneeringute menetluse pikkus. Paneme strateegia paika ja ütleme, et oluline eesmärk on menetluste aega lühendada. Okei, plaan paigas. Aga kõrvalt hakkavad kohe tulema etteheited sellest, et “enam ei kaasata”, “menetlused on läbi viidud kiirustades”, kasvab vaidlustuste ja kohtuvaidluste arv ja halvemal juhul selgubki, et menetluse kvaliteet on toodud ohvriks kiirusele ning kohus ütleb, et kõike tuleb otsast alustada.
Avaliku sektori KPIde klassikalised probleemid on selles, et mingeid tükke (nagu trahvide arv või keskmise trahvi suurus) lugedes jääb hindamata see, kas siis liikluskultuur läheb nende trahvide tegemisest paremaks või halvemaks. Ja kuidas seda “liikluskultuuri headust” üldse mõõta?
Teine osa probleeme on seotud sellega, et ametnike tööl on suure pildi mõjudele väga piiratud mõju. Näiteks EIS võib oma strateegiaks panna “ekspordi suurendamine”, aga tegelikult EIS ei ekspordi ju midagi. Ettevõtted ekspordivad. Majandus kasvab või kahaneb tsükliliselt suures pildis hoolimata sellest, et riigiasutus natuke kusagilt tagant tõukab. Millise mõõdiku järgi sa neid siis hindaks? Maksuamet korjab ka kokku rohkem makse, kui majandusel läheb hästi ja vähem makse, kui läheb kehvasti. Mille järgi nende tööd hinnata?
Kolmas probleem on mitmetahuliste probleemide lahendamine. Mingi viimane näide PPA tööpõllult jälle see koduvägivalla lugu, kus PPA juht viitas, et nemad käivad kohapeal olukorda “plaasterdamas”, aga kui probleemne pere või inimene ei saa tuge või koduvägivalla ohver menetlust ei soovi, siis ollakse varsti samas kohas tagasi. Mis KPId või mõõdikuid sa sellele tööle oskad panna või kuidas sa seda politseipatrulli tööd siis hindaksid?
Tegevuspõhine eelarve annab avalikus sektoris nii palju juurde, et lubab natuke benchmarkida riikide kulutusi teatud valdkondades omavahel - kui palju (% SKP-st) kulutatakse haridusele, meditsiinile, teadusele, transpordile jne.
Eurode sidumiseks mõõdikutega on ta tõesti suhteliselt kohmakas, aga tuvastamaks seda, kas mõni valdkond on meil naaberriikidega võrreldes alarahastatud või mitte, on ta kohati päris hea mõõdik. Mu enda lemmiknäide, mida siin foorumis toonud olen, on seesama teadmine, et 6% SKP-st läheb Eestis haridusele, mis on riikide võrdluses väga kõrge tase ja ei anna tegelikult alust väitele, et haridus oleks meil alarahastatud.
Viimase näite osas, kui palju raha mingile tegevusele läheb, ei kasutata minu teada tegevuspõhist eelarvet. Nt OECD küsib otse ministeeriumitest v läbi Statameti kulupõhiselt.
Mida sisse lugeda, eks siis iga asutus otsustab.
Sügisel hakkab orav talveks toiduvarusid koguma. Ta matab need peidikutesse 20–30 cm sügavusele mulla alla, varud leiab hiljem üles tänu suurepärasele haistmisele.
oravad vinguvad, sügis on käes aga enam ei pääse toidusalvede juurde
KAPO teeb halba tööd ammu oleks pidanud selle Oleg Bessedin ning sarnased kinni panema ja/või minema saatma
Tegelikult ka mitte. Bessedinisugused venemeelsed aktivistid on sööt igasugu veidrike (videolindile) püüdmiseks. Teeb niiöelda vabatahtlikul alusel pool tööd ära, kuigi Talina ja Mardu maksumaksja arvelt, nagu nüüd tagantjärele selgus. Ilmselt selgub uurimise käigus, et ka venemaa maksumaksja on antud juhul lisaks panustanud.
Ootakski nüüd reinuvader Reinsalult lisaküsimusi armastatud koalitsioonipartnerile.
Milliseid veidrikke temaga siis püüti?
Just. Tegevuspõhise eelarve eesmärk ei ole aru saada, et kui palju haridusele, kaitsele, kultuurile jne vastavalt on suhtena SKP-sse kulutatud. Selle jaoks on teised meetodid ning seda statistikat koguti ka enne tegevuspõhisele eelarvele üleminekut. Tegevuspõhise eelarve eesmärk (vähemalt paberil) on näidata, et kulutatud/investeeritud eurol on olnud ka mõju. Kõige lihtsam näide, kui palju on Eestis liiklussurmi võrreldes teede hooldusele ja remondile kulutatud rahaga jnejne. Teoreetiliselt peaks eelarvestades arvesse võtma, et kui mingi mõõdik on halvenenud, siis see valdkond vajab lisaraha. Aga tegevuspõhise eelarve kriitikud (ise olen samas paadis) ongi välja toonud, et mõõdiku halvenemine ei tähenda järgneval aastal suuremat kulutust antud tegevusvaldkonnale, mis tähendab, et tegemist on lihtsalt paberi määrimisega. Samost ja Aaspõllu tõid hea näite, et väidetavalt on 2026. aasta eelarves mingi valdkond saanud kordades rohkem raha vaatamata sellele, et 2025. aasta tulemusmõõdik oli kümnetes või sadades protsentides ületatud. Ehk, et see jaburus kuubis.
Minu tagasihoidlik hinnang on, et tegelikult võiks Eesti IT-riigina olla nii võimekas küll, et eelarve põhiosas on kulupõhine ja lisadesse on lisatud tegevuspõhine eelarve koos vajaliku sõnasalatiga.
Tegeluspõhise Riigeelarve koostamise eesmärk ongi see, et mitte keegi mitte muffigi aru ei saaks, mis asi seal riigieelarves tegelikult kirjas on. See ongi olnud Reformierakonna ja Hr. Ligi seltskonna tegelik eesmärk, miks nad kunagi sellise ülemineku plaani ette võtsid kulupõhiselt tegeluspõhisele.
Infosüsteemide ja IT-alase kompetentsi suutlikkusega pole siin mitte mingeid kokkupuutepunkte.
Põhimõtteliselt saaks kirjutada vajaliku algoritmi mis suudaks kulupõhise Riigieelarve, mis on hästi ja detailselt lahti kirjutatud/jaotatud, vabalt viia üle soovitud tegevuspõhisele kujule ja kui seal transformeeritud tegevuspõhises kujus on mingid probleemid, mingid võrdlused eelmiste tegevuspõhiste eelarvetega annavad halbu tulemusi, siis saaks ju probleemide ellimineerimiseks kulupõhist eelarvet muuta ja algoritmi abil selle uuesti tegevuspõhiseks transformeerida… Samas siis säiliks kõigil võimalus omada ülevaadet mis riigieelarves tegelikult kirjas on, nagu see aastaid tagasi selge oligi.
Oskus näidata, et “valdkond vajab lisaraha” on ametnike ja ministrite baasoskus ![]()
Tegelikult eks igaüks võib oma isiklikus elus ka mõelda välja mingi kõrge elustandardi ja leida seejärel, et täpselt n tuhat eurot kuus on sellest puudu. See pole keeruline harjutus.
Üks etteheide tänasele riigi ja ministeeriumite toimimisele ongi see, et kirjutatakse ebarealistlikke strateegiaid või eesmärke, mis ei ole põhimõtteliselt kunagi tänaste eelarve võimalustega täidetavad ja siis käib aastast aastasse see ketramine, et “sisejulgeolekust on puudu x miljonit” või “teedevõrk vajab y miljonit lisaraha”.
Tegevuspõhises eelarves seotakse kokku need ebareaalsed eesmärgid ja mõõdikud ja eelarve lisataotlused. Andke raha juurde, siis läheb paremaks. Täpselt samas lahti kirjutamata, kuidas seda raha kulutatakse ja kas see ikka mõõdikut päriselt mõjutab.
Seda peaksid kapust küsima, kui nad võtaksid vastata.
Kui Sa tähele pole pannud, siis on meil hulk vene aktiviste, kes siin endile südamelähedast asja ajavad, ühes sellega venkude asja laiemaltki. Neil on oma sotsmeediakanalid, kus üksteisel külas käies südant puistatakse, ilusti oma näo ja nimega videolindil, sest ausal inimesel pole ju karta midagi.
Narratiiv on nagu ikka on olnud - juba Eesti Vabariigi olemasoluga tehakse ausatele õigeusklikele ränka ülekohut ja kõik alandus mis sellega kaasneb, aga vaadake fašistid, ühel päeval tuleb venemaa ja küll asjad jälle korda tehakse.
Ajaloo huvides peab lisama, et tavaliselt satuvad segastel aegadel just sellised aktivistid veskikivide vahele, aga hetkel tunnevad nad end vajalikena. Inimesel hakkab loomulikult kergem, kui rõhuva mure südamelt rääkida saab. Ilmselt siis selle seltskonna hulgas on võimalik kala püüdagi.
Miks see “jaburdus kuubis” on? Juba Piiblis kirjutati (ja reaalelus näeme iga päev), et “kus on, sinna antakse juurde ja kus ei ole, sealt võetakse viimanegi ära”.
Loogika – kui mingi valdkond ületab “plaani 1000%” siis järelikult Seal Kohas on raha hästi ja efektiivselt ja tulemuslikult kulutatud – järelikult, sinna peaks juurde panema. Jävelikult.
Ettevõtted teevas pidevalt sama moodi. Näiteks müüvad maha kahjumlikud või väikese marginaaliga tegevussuunad ja keskendavad oma ressursid edukatele.
Piinlik on selle totaka PPP pärast. Ütles AK-s, et näe, oleks saanud saksa maksumaksja raha eest trammitee ehitada. See on nagu lõik “Rehepapist”, kus saksa mõisnikke lüpsti nagu lollikesi.
Kas saks ütles, et just selle tee peab ehitama. Oleks valikuid olnud ilmselt mida teha.