Keerukus ei ole kvantitatiivne mõõde. Mõõdikuna ainult subjektiivselt kasutatav.
1 Like
Jamajutt, keerukus on täiesti objektiivselt mõõdetav.
Aga äkki alustaks siis Probleemi JUURpõhjustest: “Elus püsimiseks peavad mõlemad töötama”. Anname Mehele tagasi Mehe rolli Toitja, Katja ja Kaitsjana ja äkki see “kodutööde võrdse jagamise” pseudoprobleem kaob iseensest?
1 Like
Muide, rääkides möödikutest. Minu abikaasa, kaunis, õrn, habras ja naiselik naisterahvas tahtis, uudishimust ja siirast teadmishimust ajendatuna, teada, kui palju kaalub kahekümneviiekilone tsemdikott. Ma siis andsin talle testiks ühe katsuda. Proovis tõsta ja nentis, et tema külle ei sooviks selliseid 8h raudteevagunisse (või sealt maha) laadida. Õigupoolest ei sooviks ta seda enam üldse mitte ühtegi korda tõsta üritada.
Seega, äkki paljalt “ajaline mõõde” ikka hästi ei sobi? Ehk peaks natuke “keerukuse” ja “füüsilise raskuse” mõõdet ka vürtsiks juurde lisama?
6 Likes
Täpsuse mõttes - Sinu poolt öeldu kehtib meie ehk nn. euroopalikus demokraatlikus kultuuriruumis (sobivad ka terminid läänemaailm, arenenud maailm), so. on siis maailm, kus woke-, tähestikurahva-, DEI- ja kõikvõimalikud muud aktivistid saavad piiranguteta oma tõekspidamisi praktiseerida.
Ma olen alati mõelnud, et kui nad tunnevad, et neid siin meie kultuuriruumis nii hullumoodi ahistatakse ja nende õigusi piiratakse, miks nad siis ei lähe sinna, kus kõik on palju vabam ja meeldivam. Näiteks araabiamaailm, punahiina, diktatuuririigid jne.
4 Likes
Huvitav, milline protsenti tänapäeva meestest sooviks/suudaks selliseid 8h raudteevagunisse (või sealt maha) laadida.
Samal ajal on keskmise linnakorteri kontekstis tegu täiesti väärtusetu võimega. Sama hästi oleks võinud võrrelda suutmist spagaati teha.
3 Likes
Nii igaksjuhuks võiks-peaks lisaks mainima, et moodsa aja tsemendikott on 40kg pealt 25kg peale nuditud selleks, et neid ka naised võiks seaduslikult tööjuures tassida. Määruses on veel lisaklausel, et tööandja peab jälgima, et naiste teisaldatavad raskused ei ületaks nende füüsilisi võimeid.
Meestel on see piir 40kg ilma lisaklauslita.
Ennevanasti oli tsemendikott üleüldse 50kg raske.
6 Likes
Pmst valge inimene (isegi naine) kasutab raskuste teisaldamiseks abivahendeid v delegeerib sujuvalt mõnele steroidile… ega teegi üle füüsilise jõu käivat tööd. Ja normaalne mees ka ei värba naist sarnasele tööle. Mis ei tähenda, et esineb erandeid, mõlemat pidi. Iga mees ei tõsta 10 kilogi vingumata.
1 Like
Ega ma nii täpselt ei mäletagi, see test oli tükk aega tagasi. Võimalik, et tegemist oli kogunisti 40kg kaaluva “kahekümneviiekilose tsemendikotiga”. No see kõikse tavalisem pruunist jõupaberist nähtus. Kaal kaaluks, igatahes defineeriti “tsemendikottide tõstmine” pikema jututa “meestetööks”, koos “kurgipurkide avamise” jms. taolisega.
3 Likes
Ilmselgelt kirjutas sellise tagurliku asja sinna mõni seksistlik-rassistlik siga. Häbilugu, et meie Eesrindlikus Väikeses Vabariigis, kus Feministeeriumid ja muud Progressivsed Ühendused on ammu tõestanud, et meeste ja naiste vahel ei ole mingeid erinevusi ja naised on füüsiliselt sama võimekad kui mehed, selline naisi alavääristav paragraaf veel püsima on jäänud. Küllab tiritakse see vaenlasest ametnikunäru, kes sellised rahvavaenulikke jutte kirjutab, varsti päevavalgele ja saab teenitud karistuse. Igatahes!
3 Likes
Pole põhjust ülearu ironiseerida. Ma tean isiklikult selleks liiga palju nisanäppudest meesinimesi.
Ma leian tõesti, et see on meeste suhtes seksistlik sigadus, kui nemad peavad teisaldama raskusi, mis nende füüsilisi võimeid ületavad.
Ühtegi töötajat ei tohiks sundida end füüsiliselt pooleks katkestama, sugupoolest olenemata. Riigile pole vaja sante juurde.
2 Likes
Miski ei räägi meessoo allakäigust selgemat keelt kui ahastav karjatus FB-s. Vajan abi IKEA mööbli kokku panemisel. Kas keegi tuleks appi.
4 Likes
Juba päris pikka aega on igal indiviidil vabadus otsustada millal, kui palju ja kui rasket tööd ta teeb. Liikumapanevaks jõuks peamiselt isiku põhivajadused.
Peresuhetes moodustavad indiviidid koosluse kus lepivad omavahel kokku millega ja kui palju panustavad. Seda kokkulepet on võimalik omavahel arutada ja täpsustada kui miski osapooli ei rahulda. Kui konsensusele ei jõuta on alati võimalus selline kooselu lõpetada.
Mis eesmärki teenib omavaheliste probleemide avalik arutelu, kas üldistavas vormis (kõik kodutööd on naiste/meeste õlgadel) või konkreetse adressaadiga (minu naine/mees joob ainult veini/õlut ja ei tee midaga)?
Kas keegi loodab, et kui meeste/naiste kohustuslik kodutööde maht kehtestada mingi võrdõiguslikkuse seadusega saavad pere liikmetest kohe virgad ja eeskujulikud indiviidid?
Või siiski säilitada iga isiku vabadus teha mida ta soovib ja olla nii laisk kui tal võimalik? Säilitades seejuures ka vabaduse kas elada ome elu üksi või valida endale nii virk, rõõmsameelne või vinguviiulist elukaaslane kui ise tahad.
5 Likes
”Please take a seat”
(IKEA tööintervjuust)
Teoreetiliselt kõlab õigesti.
Praktikas ongi kodutööd paarisuhtes üpris tasakaalus, aga lähevad väga kreeni pärast laste sündi. Naise õlgadele langeb suurem osa lastega seotud koormusest. Vaata erinevaid uuringuid, mis just seda ilusti välja toovad.
Aga kui lapsed juba peres, siis nn. väljumisbarjäär sellest suhetest kasvab hetkega märgatavalt. Ei ole enam nii lihtne, et armastus sai otsa või et mulle enam kokkulepped ei sobi ja läheme homsest oma teed.
Lapsed ei tähenda, et lahku minna üldse ei saa või ei tohi, aga päris nii lihtsalt seda otsust enam ei langeta.
Ja kui lapsed on ja otsustad lahku minna, siis naise jaoks on see olukord sarnane vihma käest räästa alla sattumisega. Lähed lahku, sest mees ei panusta kodutöödele ja lastele võrdselt aega? Good luck, kui arvad, et üksi lapsi kasvatades elu selles osas paremaks läheb.
7 Likes
Ja arvestades seda, kui paljud abielud (kooseludest rääkimata) lõpevad enne laste täisealiseks saamist - miks me imestame, kui noored naised ei soovi enam neid riske võtta?
Laste saamisega seotud riskid on ebaproportsionaalselt naiste peal.
1 Like
Palun siis samal skaalal anda keerulisuse väärtus püksisäärte lühendamisele ja laelambi vahetamisele?
Lugedes viimase aja “kaikad herilasepessa” joonistub välja muster… kusagil on olemas mehed, kellel on elukoht, liikumisvabadus, viisakalt tasustatud stabiilne töö, teataval määral empaatiat ja selline vana kooli nähtus nagu “kohusetunne”… (millise olemasolu, muu hulgas, ilma täiendava “regulatsioonita”, lahendab selle “kodutööd ja opssumid” probleemi).
Ainult et… need mehed on kõik … võetud. Kättesaamatud.
Ja siis tulevad need vaprad kolm-last-erinevate-isadega üksikemad vms. “sitamagnetid” ja hakkavad pröökama üldistusi “rongaisad”, “sead”, “kõikminuõlul” … KÕIGI meeste kohta.
Kadedus? Viha? Ebaõiglus? Miks siis mina ei saa? Kas mina ei kõlbagi?
Ja siis nn. “normaalsed mehed” tunnevad end veidi puudutatuna ja mõmisevad “mida-mida?”
Ja nii see leimasõda muudkui kogub hoogu… vahel mõni nutikas troll valab natuke õli ka tulle, kui leegid juba hääbuma hakkavad.
6 Likes
Olen nõus, et see on üsna laialt levinud narratiiv - leidsin elukaaslase, hakkasime koos elama, mõned asjad ajavad närvi ta juures, peale tööd tuleb koju ja selle asemel, et süüa teha, koristada ja pesu pesta võtab õlle/veini ja vaatab õhtu otsa jalgpalli/seebikaid. Aga kui me lapsed saame siis ma kasvatan ta ümber ja ta hakkab virgaks (kodu)töömesilaseks.
Kas ühiskond/riik peaks sellesse sekkuma ja mis moel?
Tuleb teha täiendatud pere- ja kooseluseadus kus kehtestame, et kõik leibkonna täisealised liikmed peavad tegema nädalas min 5 tundi kodutöid (hobiauto putitamine ja kampsuni kudumine ei loe)? Iga lapse pealt lisandub täiendav 5 tundi.
Loome riikliku registri PERESEK kuhu saab üles laadida kodutööde aruande koos tõendava foto ja videomaterjaliga?
Loome järelvalveks Kooseluameti, kes kroonilisi kodutöödest viilijaid sanktsioneerib kohustuslike puhastustöödega riigi vanglates, vanadekodudes ja haiglates?
Või jääb vastutus ja tagajärgedega tegelemine mõne tehtud otsuse veel ka isikule endale (vabandan ette selle jumalavallatu šokeeriva uitmõtte eest)?
6 Likes