Üks tistaat LinkedIn-ist:
"
Topeltmagister!
Nagu naksti on kaks aastat TalTech – Tallinn University of Technology personalijuhtimise magistriõppes läbi. Alles oli sisseastumine…
Oma lõputöös uurisin maskuliinset konkurentsikultuuri ja selle mõju professionaalsele enesetõhususele ning koostöövalmidusele Eesti finantssektoris. Ja mis sealt selgus:
Maskuliinse konkurentsikultuuri tunnuseid (nõrkuse varjamine, töö esikohale seadmine, tugevus ja vastupidavus ning vaenulik konkurents) tajutakse mõõdukalt.
Kõige enam tunti vajadust varjata tööl nõrkust ehk haavatavust, ebakindlust, küsida abi.
Kõige vähem tunti vajadust seada töö esikohale ehk teha tööd eraelu arvelt.
Eesti finantssektori töötajad hindavad oma professionaalset enesetõhusust (ehk usku tulla toime tööalaste ülesannete, väljakutsete ja eesmärkidega) kõrgeks ning koostöövalmidust väga kõrgeks.
Mida tugevamalt tajuti maskuliinse konkurentsikultuuri tunnuseid, seda madalamaks hinnati enda enesetõhusust ja koostöövalmidust.
Mida kõrgemalt hinnati enda võimet tulla tööalaste ülesannetega toime, seda koostööaltimad oldi.
Kõrgem enesetõhusus ei vähenda maskuliinse konkurentsikultuuri negatiivset mõju koostöövalmidusele.
Sugu, vanus, organisatsiooni tegevusvaldkond (ehk kas pank, kindlustusselts, raamatupidamisettevõtte või muu finantssektori ettevõte) ja ametikoht ei ole selle teema puhul määravad. "
Ja see pole ainus… see kevad sadas laadseid magistreid ja doktoreid robinal.
Küsimus – kuidas te mõtlete rahvastiku-mure asjas midagi ära parandada kui “akadeemiline” “teadus” jagab tiitleid tööde eest, mille SISU võib tegelikult kokku võtta sõnadega: “Veenvalt on tõestatud, et Kõik Mehed on Sead!!!”